Pool kollast päikest

 Midagi on minus liikuma hakanud, midagi on muutunud. Minus, kes ka suren, kui ma ei saa nuusutada uusi kohti ja kogeda uusi inimesi. Minus, kes ma muutun alguses rahutuks ja lähen siis päris hulluks, kui mind sunnitakse liiga kauaks paigale jääma. Selle juures olen ma ometi lõksu jäänud samadesse mustritesse, minuga juhtub kõik jälle taas ja taas. Uued inimesed teevad minuga samu asju, minu edulood ja ebaõnnestumised on ikka ühesugused. Nüüd oleks aga nagu midagi teisiti. Ma loen samu raamatuid kaks korda.

Ma ei ole kunagi suutnud samu raamatuid kaks korda lugeda. Nüüdki, veel viimasel ajal, olen raamatukogust tassinud sületäite kaupa uut lugemist ja peale pikka öökapil virelemist selle hunniku sama targalt, lugemata, tagasi viinud. Need uued raamatud pole mulle midagi pakkunud. Ja siis, see oli vaid mõned nädalad tagasi, võtsin ma ühe raamatu, mida ma olin lugenud kakskümmend aastat tagasi ja mis oli mind puudutanud. Võtsin algul arglikult, sest kartsin nüüd lummuse asemel kogeda pettumust. Raamat on ju jäänud samaks, aga elu on vahepeal saanud teiseks. Hirm oli asjatu, pettumust ei tulnud. Ma neelasin selle selle raamatu hetkega. Siis võtsin teisegi sellise raamatu ja ka see puudutas mind uuesti. See raamat oli "Pool kollast päikest".

On raamatuid, millest ei ole võimalik jutustada. Mu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe keerulise raamatu kohta väga lihtsa küsimuse: millest see raamat rääkis? Raamat oli nii sügav, et see küsimus tundus algul labane, aga hiljem olen aru saanud, et see on ainuvõimalik küsimus, mida keeruliste ja mitmekihiliste raamatute kohta, millest ei ole võimalik jutustada, küsida.

Kui proovida küsida jutusta mulle palun Adichie "Pool kollast päikest" põhjal desinformatsioonist ja etnilistest konfliktidest postkoloniaalses vägivaldselt mitte rahvus- või keeleliselt ühtseteks riikideks jagatud arengumaades ning selle mõjust erinevatele ühiskonnakihtidele üksiindiviidi tasandil, oleks see väga õige küsimus, aga nii palju jääks ometi rääkimata.

"Pool kollast päikest" on raamat, milles pole võimalik jutustada. Aga mul on hea meel selle üle, et suudan nüüd häid raamatuid lugeda kaks korda ja neist ka teisel lugemisel uuesti sama suurt rõõmu tunda. Äkki näitab korduste talumine, et ma ise olen saanud teiseks.