2018/06/18

Kuidas Ryanairiga lennates ellu jääda

My dear random English speaking guest. As google has lead you to this post you have probably booked a Ryanair flight and now faced some issues. Long story in weird dialect below short: unless you have a good travel insurance you’re f****d.

***

Lühike õpetus: reisikindlustus. Ükskõik kui lühike reis või odav lend, reisikindlustus. Alati. Need, kes kiireid lahendusi ei otsi, võivad end suupistetega varustada ja pikemale lugemisele seada.


Tallinn -> Bremen

Ryaniga nädalavahetuseks Bremenisse lennata on imelihtne ja imeodav. Lend sinna väljub reede õhtul ja kestab vaid paar tundi. Kui piisavalt valvas olla ning odavaid pileteid luurata, saab edasi-tagasi sõita vaid mõnekümne euroga. Nii olingi üle-eelmiseks nädalavahetuseks endale ja lastele Bremenisse väikese linnapuhkuse planeerinud.


Lennujaama jõudsime pea tund varem. Järjekordselt oli mu noorem, 4-aastane laps see, kellelt turvakontrollis juhusliku valiku alusel lõhkeaineproov võeti. Hakkasin ennast kiruma, et nii vara kohale tulin, kui juba kõlaski teadaanne, et pardaleminek Ryanairi Bremeni lennule on alanud. Tund enne lennu väljumist. Kõlas kahtlaselt, aga jalutasime igaks juhuks väravasse asja uurima. Seal läks kõik ludinal ning mõned minutid hiljem istusime lennukis. Peagi alustati ka õhkutõusuprotseduure. Nii vara, et ühel hetkel hakkasin isegi kahtlema, kas tegu on õige lennukiga. Lõpuks on nagu Üksinda kodus teises osas ja lõpetame hoopis New Yorgis või midagi. Rattad saime siiski kenasti Bremenis maha nagu piletitel lubatud oli. Kuna lend väljus varem, olime ka varem kohal. Ei kurtnud ühesõnaga.


Järgmised kaks päeva võib ka turismiprospektist välja lõigata. Vanalinn, raekoda, moosekandid, Bremerhafeni kliimamuuseum, bratwurst, mett ja pretzel.


Elamine nagu ikka aribnb-st, hommikusöök naabertänava Lidlist. Murelikilo 49 senti.
Bremen -> Tallinn Bremen Ryanairi moodi


Pühapäeva õhtul panin telefoni igaks juhuks telefoni topeltäratuse, et mitte ennast tagasilennule sisse magada. Poleks vaja olnud. Kell viis hommikul, poolteist tundi enne planeeritavat lennu väljumist, läkitas sõber Ryanair mulle sõnumi, et meie lend on tühistatud. Olin juba eelmisel õhtul vaadanud, et üks teine Bremenist väljuv Ryani lend on cancelis. Nagu ikka sellistel hetkel mõtled kui hea, et see vikat sinust mööda on läinud ja unustad teema.


Palju õnne meile
Esialgu tundus sõnum mingi eksitus olevat. Ükski teine allikas lennu tühistamist ei kinnitanud. Kuna olime nagunii trammis teel lennujaama, läksime sinna kohale. Ka lennujaamas näitasid kõik ekraanid, et Tallinna lend on kenasti graafikus. Läbisime turvakontrolli. Sakslased seal juba nalja ei tee. See kuri gestaapotädi pigistas mind läbi otsides ikka päris kõvasti mu kannikaid. Vahepeal oli ka lennujaama ekraanidele ilmunud teade meie lennu tühistamise kohta. Ega midagi, väljusime uuesti turvatsoonist ja sättisime ennast Ryanairi leti ette mitmekümnemeetrisesse ärevasse järjekorda. Leti taha jõudes ulatas Ryani vormis naisterahvas mulle paberi reisija õigustega lennu ärajäämise puhul. See oli kõik. Paberil oli kenasti kirjas, milleks meil õigus on: asenduslennuks, toiduks, majutuseks. Uurisin, kus need loetletud asjad ka olla võiksid siis. Vastus oli sõnastatud viisakalt ja juriidiliselt ettevaatlikult, kuid sisuliselt tähendas, et nüüd peate ise vaatama, kuidas edasi hakkama saada. Seadused Ryanairi leti eest ei kehti.


Vahetasin mõned laused ka teiste saatuse hooleks jäätud eestlastega. Üks teadis rääkida, et Ryanil ei olnud lennule pilooti ega muud meeskonda anda, selle pärast ka tühistamine. Mõni tund hiljem, kui igasugustele seadustele mittevastavast kohtlemisest nördinud reisija meediasse kaebama tõttas, jõudis meie lennu lugu ka Delfisse, kus Ryani esindaja ka ametlikult personaliprobleemi kinnitas, kuid tunduvalt väiksemal skaalal. Teise reisija tütar oli ka kunagi Ryanairiga lennates sarnasesse olukorda sattunud, kuid siis oli neile õiguste asemel, mida keegi tagada ei kavatse, hoopis piletid järgmisel päeval toimuvale asenduslennule jagatud ning nad hotelli sõidutatud.
Ka minu mõned vara ärganud sõbrad, kelle messingeris olin jõudnud põgusalt kirjeldada, kuidas meid Saksamaal parajasti üle lastakse, hakkasid loetlema, mis moodi Ryanair meie eest nüüd hoolitsema peab. Need kõik olid ilusad sõnad, aga kivist vett välja ei pigista ja polnud väga mõtet ootama jääda, millal taevast asenduslennu pileteid, toidukuponge ja hotelli vouchereid sadama hakkab.


Rahvas vaatas minu üksindust kahe lapsega kaastundlikult kahjurõõmsalt. See on omamoodi lohutav, kui tead, et pole üksinda supis ja on neid, kelle seis veel keerulisem on kui sinul. Täna olin selleks inimeseks mina. Kõrva jäid veel sellised jutukatked nagu “mind ei huvita raha, ma tahan ära/koju” ja “ega nüüd pole muud teha, kui oodata”. Mina arvasin teisiti. Siin lennujaamas on kaks lennukitäit inimesi, kelle lennud on tühistatud ja kes minema tahavad saada. Mida kauem oodata, seda vähem tõenäoline oli ükskõik millisele lahkuvale lennule vaba koht saada ja mul oli neid veel kolm vaja. Asusin tegutsema. Just sellel ööl ei olnud mu telefon ennast vooluvõrku ühendamisest hoolimata korralikult laadinud. Istusin suvalise pistikupesa juurde maha ja torkasin juhtme seina. Järgmine Ryanairi Eesti lend pidi minema viie päeva pärast ja see oli täis. Kõikide teiste lennuoperaatorite vähem kui kahe vahemaandumisega lennud Eestisse olid täis. Parim, mis ma skoorida suutsin, olid Lufthansa piletid läbi Frankfurti Riiga, hind kolmele ühe tuhande euro.


Üks mu sõpradest, kes mulle üle interneti reaalajas kaasa elasid, uuris, kuidas mul reisikindlustusega on. Halvasti oli.
Reisikindlustus on üks väärt asi. Mu sõbranna Keenias elav vend lendas kord Eestisse, mille käigus suudeti ta pagas ära kaotada. Ülikondade ja asjadega. Tal oli üks tööalane kohtumine plaanis ja kindlustusfirma instrueeris teda lahkelt uued muretsema. Noormees kõndiski sirgete jalgadega Hugo Bossi poodi sisse. Kindlustus ei köhinud ka pärast.
Mul on tegelikult aastaid erinevaid kanaleid pidi tasuta reisikindlustus olnud, enamasti isegi kahest kohast. Selle tõttu ei ole ma kindlustamisele kunagi mõtlema pidanud. Õnnetuseks katkes viimane automaatne kindlustus mõned kuud tagasi. Ka oli paaritunnine odavate piletitega lend minu alateadvuse jaoks keerukuselt umbes Tartusse sõitmisega samal tasemel projekt. Mitte midagi, mis täiendavat juriidilist ja finantsilist katet vajaks. Peale Bremenit olen ma muidugi nii ettevaatlikuks tehtud, et ostan edaspidi ka prügi välja viies poliisi. Teoreetiliselt peab Ryanair mulle need kallid asenduspiletid muidugi välja maksma, aga nende senine praktika ennustab mulle pikka ja viljatut võitlust. Palun siinkohal lahkelt õppida mu vigadest ning olla kahjurõõmuga mõõdukas.

Lufthansa lend pidi Riias alles enne südaööd maanduma, sealt edasi oli vaja ennast veel kuidagi Eestisse organiseerida. Lisaks endale pidin ka kaks kell neli hommikul ärkamise tõttu korralikult välja magamata last sellest kõigest läbi vedama. Tõotas tulla pikk väsitav päev.

Ka oli Lufthansa turvakaalutlustel mobiilist tehtud broneeringu koodi peitnud. Ilma selle numbrita pole bronniga aga midagi peale hakata. Bremeni lennujaamas puudus Lufthansa esindus. Proovisin nende klienditeenindusse helistada. Saksamaal olles pakkus Lufthansa veeb mulle vaid saksa infotelefoni numbrit, mobiiliga ei olnud võimalik ka nende kodulehe täisversiooni vaadata. Saksa infoliinilt vastas saksakeelne automaatvastaja, kuhu loetud halva diktsiooniga jutust ma oma A1-B2 saksa keelega isegi nii palju aru ei saanud, et teada saada, millist numbrit edasi vajutada, kui tahad, et sinuga inimene rääkima hakkaks. Mu Eestisse jäänud mees kaevas internetist Eesti suunakoodiga Lufthansa infotelefoni numbri välja. Helistasin. Vastu võttis India poiss, aga vähemalt inglisekeelne. Tema pööraselt venivast ninaaktsendist hoolimata õnnestus mul lõpuks talt oma broneeringu number välja peksta.


Kell oli vahepeal umbes seitse või kaheksa hommikul saanud. Lapsed nõudsid süüa. Otsin lennujaamahinnaga neile paar täidetud võileiba. Kohe Bremeni lennujaama ees on sümpaatne väike pargike tiigi ja purskkaevudega. Kuigi meie Frankfurti lend pidi alles 10 tunni pärast väljuma, ei tahtnud ma veel lennujaamast liiga kaugele jalutada. Mõtlesin, et ootan igaks juhuks umbes poole kümneni, kui Ryanairi pädevamaid tegelasi äkki natuke rohkem tööle on jõudnud, neil kohv juba imenduma hakkab ning mingit uut infot tulla võib. Korraks hakkasin juba kahetsema, et nii kiirelt asenduslennu piletid ära ostsin, sest äkki ikka sünnib ime ning Ryan kannab meid kätel oma kulude ja lennukiga koju.


Lapsed nosisid oma võileibu ning toitsid pargitiigil ujuvat pardipere. Kui mul pinge poleks nii üleval olnud, oleks täitsa mõnus olemine olnud. Positiivne oli see, et kuna mul suuremaid probleeme oli, ei hakanud ma isegi selle pärast masetsema, et lapsed pool oma neljaeurostest saiadest vette loobivad. Üheksa läbi jalutasin veel korra lennujaama Ryanairi letist läbi, kus sama naisterahvas samu mittemidagilubavaid vastuseid jagas. Kui hommikul kahtlustasin kohati, et tegu on lihtsalt vaese tanki pandud lambaga, siis nüüd märkasin kui kaalutletud ta iga sõna oli vältimaks, et mul oleks midagi, mille abil Ryanairil hiljem juriidiliselt munad pihku võtta. Ryan tõenäoliselt lootis, et me lastega Saksamaale maha sureme, sest pole reisijat, pole ka rahalist claim´i.


Sõitsime Bremeni vanalinna, et sunnitult pikendatud puhkust maksimaalselt ära kasutada. Lapsed olid küll õnnetud, et nad oma sõprade lennujaampartide juurest lahkuma pidid, aga ma selgitasin, et õhtul tuleme tagasi ja siis saame partidele ka õhtusöögi serveerida.


Meie uued sõbrad. Partide toitmine tundus Bremenis aktsepteeritav tegevus olevat. Vähemalt keelavad sildid puudusid ja korra käis isegi lennujaama logodega riietes naisterahvas partidele kilekotist midagi söödavat tiiki puistamas.


Laotasime oma seljakotid Starbucksi laiali, sain oma kohvitassi nina alla. Vaikselt hakkas inimese tunne tagasi tulema. Lastega oli üks probleem veel: nad olid eelmise päeva pealelõunast pissimata. Kui vähegi võimalik, väldivad nad võõrastes kohtades tualetis käimist. Kuna algne plaan nägi ette juba hommikul üheksast Eestisse jõudmist, lootsid nad koduni välja vedada. Nüüd oli viimane aeg ka see plaan ümber mängiga. Protestisid, mis nad protestisid, aga lõpuks leidsid nad Starbuksi tingimused piisavalt väärilised olevat, et kraanid lahti keerata. Neil on superpõied. Nagu minul enne nende sünnitamist. Nüüd ei saa rahulikult isegi batuudil hüpata, sest teatud lihased tuleb probleemide vältimiseks pidevalt pinges hoida.


Vedelesime parkides, jalutasime nendel tänavatel, kus ei olnud jalutanud, ostsin partidele mõistliku hinnaga lubatud õhtusöögi ära ning peale pikka päeva tuligi aeg end uuesti lennujaama poole sättima hakata.


Bremen -> Frankfurt Bremen Lufthansa moodi

Teel lennujaama sain kätte Lufthansa läkituse. Meie Frankfurti lend oli tühistatud. Ma tundsin, et ma ei jaksa enam. Võõras riigis teadmata ajaks segastel asjaoludel üksi kahe lapsega. Äkki tahaksid lennufirmad meile normaalsete piletite asemel hoopis saksa elamisload muretseda? Kas Bremeni lennujaam on must auk, et lennud küll saabuvad, aga välja ei lähe?

Helistasin jälle Lufthansasse. Samaks päevaks ei olnud Bremenist lahkuvatele lendudele enam ühtegi vaba kohta, küll aga järgmiseks. Ütlesin, et tegelikult tahan ma lõpuks Tallinnasse välja jõuda, ning nagu ma aru sain, lubasin nad Frankfurt->Riia piletist Frankfurt->Tallinna oma teha. Kuna pidime öö moosekantide linnas kuidagi mööda saatma, uurisin, kas Lufthansal on ka piiranguid, millist hotelli me valida tohime. Selles, et Lufthansa mu hotelliraha tagasi maksab, ma ei kahelnud. Lufthansa broneering oli mu garantii inimlikule kohtlemisele ja ma kavatsesin sellest kümne küünega kinni hoida, kui me ka jaanipäeva Bremenis vastu võtme peaksime. Kõnekeskuse töötaja hotellipiirangutest teadlik ei olnud. Kui just kulda tapeedis ei ole, probleeme selles osas tulevat ei paistnud. Võtsin oma kaks last käekõrvale, jalutasin kesklinna Radissoni sisse ja nõudsin silmagi pilgutamata äriklassi tuba.

Me olime seal tõsiselt valged varesed. Ma olen varem töö tõttu üsna palju lähiriikide Radissonides ööbinud. Triiksärgid on küll domineerinud, aga üleliia klanitud pole sealne seltskond kunagi olnud. Bremenis koosnesid hotellikülastajad 95% osas väga heades ülikondades raha ning võimu järele lõhnavatest meestest. Ainsad lapsed olid minu omad. Me olime just pool päeva parkides murul vedelenud, rohulibled juustes, lastel küüned lõikamata, mul kolm päeva kantud teksad jalas, nooremal lapsel olid kingad katki läinud, mistõttu me need ära viskasime. Tosse keeldus ta kandmast, sest need olid ta jala katki hõõrunud. Nii oli ta ka paljajalu. Mõjusime selliste võõrkehadena, et viisaka loba käigus tundsin vajadust meie välimust vabandada ja õnnetu olukorra tagamaid pisut administraatorile selgitada.

Vahepeal oli Lufthansa mulle mobiili ka järgmise satsi pileteid saatnud. Mitte uusi õigeid, vaid ikka uuesti neid vanu, mis äsja canceli olid saanud. Jälle Lufthansa klienditugi. See india poiss hakkas mulle juba sõbraks saama. Ta selgitas, minu piletid peab keegi inimene füüsiliselt ümber vormistama. Kuna nii paljud lennud praegu tühistatud on, võtab see mõned tunnid aega. Ka mu mees oli kirjutanud, et Frankfurtis on minu lendudega koos väga palju cancel märkidega väljumisi ja saabumisi. Uurisin india poisilt toimuva tagamaid. Ta vastas, et Frankfurtis olevat ilmaolud kehvad. Silmitsesin Saksa taevas säravat päikest, aga jätsin täiendavad küsimused enda teada. India poisiga rääkimise ajal oli mees mulle saatnud lingi uudisele, mis rääkis sama päeva ennelõunal Frankfurti lennuväljal süttinud lennukist ja kütuseautost. Nii palju siis halbadest ilmaoludest. Sel päeval, kui mul pole reisikindlustust, läheb Euroopa suurimaid lennujaamu põlema. Nüüd oli mul juba kaks lennufirmat, kellega rahalistes küsimustes jagelust alustada Eestisse jõudes.





Palju õnne meile veelkord

Peagi jõudsid kohale ka meie järgmise päeva piletid. Tallinna asemel oli lõppsihtkohaks ikka Riia. Ma ei jaksanud sel päeval enam indialasega võidelda. Otsustasin, et katsun asja järgmisel päeval Lufthansa koduväljakule, Frankfurti jõudes lahendada.

Vedelesime natuke niisama hotellitoas, proovisin ennast olemasolevaid vahendeid kasutades maksimaalselt kasida ja suundusime linna õhtusööki jahtima. Uurisin lastelt nende toidueelistuste kohta. Õnnetuseks olid nad juba hotelli tulles nurgatagusele McDonaldsile silma peale pannud. Sel õhtul, kui Lufthansa mu söögi eest maksab, tahavad lapsed McDonaldsisse minna. Loomulikult suutis ka McDonald’s sel äraneetud päeval veerand tellimust valesti komplekteerida. Käisime veel pisut poodides ja saabus meie neljas öö Saksamaal.


Bremen -> Frankfurt

Hommik algas jälle ärevalt. Bremeni ja Frankfurti vahet lasevad kaks Lufthansa lennukit nagu liinibussi. Hommikune minu lennukiga toimuma pidanud Bremen->Frankfurt lend oli jälle cancelis olnud. Sama lennuk pidi pealelõunal tagasi tulema ja omakorda meid Frankfurti viima. Kui ma enne olin valmis olnud Riias maad suudlema, siis nüüd olin valmis ükskõik millist lennukiistet suudlema, kui vaid mõnda lennukisse pääseks. Sõime, veetsime laste lemmikpargis aega ja andsime lennujaamapartidele päevase hilinemisega neile lubatud toidukorra kätte.
"Ma loodan see lend jääb ka ära, et me saaksime jälle seal ilusas hotellis olla, mänguväljakul käia ja ei peaks nende nunnude partide juurest ära minema," ohkas mu vanem laps kui lennujaama sisenesime.
Mind võttis selline kurja välja manamine alguses tummaks, aga siis teatasin, et tema võib Bremenisse jääda kui tahab, aga tema kallis Mutter kavatseb igatahes ükskõik mis vahendeid kasutades sellest linnast jalga lasta.
Tõde on see, et lastele meeldisid meie reisi kaks lisapäeva kahest planeeritust isegi rohkem. Kui esimesed päevad koosnesid muuseumist, vaatamisväärsustest ja arhitektuurist, siis teisel kahel päeval kolasime laste soovide kohasel mööda poode ja mänguväljakuid. Kuhugi ei olnud kiiret. Kui tuli tahtmine, sättisime ennast päikese kätte jäätist sööma, lisaks see armas pardipere, kes lastele hinge läks.


Bremeni lennujaamast maksimumi võtmas
Ka see pidu sai siiski läbi. Lufthansa kirjadega lennuk kandis meid lõpuks viperusteta Frankfurti suunas. Kui seal rattad maha saime, läks ka minul pinge maha. Frankfurt oli juba suur lennujaam ja keskus. Võimalused siit koju saada olid ka uute võimalike probleemide tekkimisel head.


Frankfurt -> Riia

Frankfurtis maandudes marssisin sirgelt Lufthansa tenninduspunkt-lounge’i. Sinna sisenemiseks pidi esiteks uksel seisvale meesterahvale raporteerima, mida sa tahad ja mis lennule sa oled. Info edastati teisele, sealsamas kõrvale seisvale mehele, kes selle arvutisse trükkis. Nägi kangesti välja nagu kaks sotsiaalset töökohta. Ütlesin, et soovin oma broneeringut muuta ja lendan Riiga.
"Soovib broneeringut muuta ja Riiga,” edastati info paarimehele.
Ja edasi: “Economy."
Karm tõde. Kogu see jama oli mu ilmselt nii juustuks kulutanud, et polnud vaja isegi küsida, kas ma lendan business või economy klassis. Otsuse sai väljanägemise põhjal teha. Mulle anti järjekorranumber.
Leti juures rääkisin oma mure uuesti ära. Sain heas inglise keeles sõbraliku vastuse, et kahjuks on Tallinna lend juba pilgeni täis. Huvitav küll miks, eksole. Uurisin, kas meil oleks äkki võimalik kuidagi Tallinna lennu ootelisti saada juhuks, kui keegi välja ei ilmu või midagi. Kuna Riia ja Tallinna lennud umbes samal väljuvad, siis soovitati seda pigem mitte seda teha. Lend on juba niigi üle broneeritud ning kolme inimesega Frankfurti kinni jääda ei ole kuigi meeldiv, lisas teenindaja mu kaht sagris last kaastundlikult vaadates. Lapsed olid küll selle reisi jooksul fantastiliselt tublid, rahulikud ja rõõmsameelsed olnud.


Frankfurtis oli meil 4-5 tundi ootamist, aga aeg läks maru kiiresti. Olen seal lennujaamas varem paar ümberistumist teinud, aga jalutamiseks ei ole kunagi aega olnud. Tegu on suure, kuid hästi organiseeritud lennujaamaga. Nüüd jätkus tegevust ja meelelahutust vabalt kõigile.


Riia lennu väravasse läksime juba aegsasti valmis. Ma nägin kohe, et midagi on valesti. Mingi imelik sebimine ning pardalemineku algus viibis. Lennuki juurde jõudes ei olnud sellel ratast all. Mul ei läinud isegi pulss üles. Frankfurti suuruses  lennujaamas ikka mõni varuratas leidub. Pealegi oli lennuki alla mitu Lufthans Technik kirjadega autot pargitud ning kümmekond kollastes vestides meest toimetas teliku kallal. Saksamaa võib proovida mind igal viisil kinni hoida, aga mina lähen igatahes koju. Puuduv ratas on võib tähendada hilinemist, kuid las poisid parem töötavad aeglaselt, aga korralikult.


Masters at work
Lugu ei ole siiski läbi. Istusime lennukis, mis rappus kui tehnikud selle kõhu all urgitsesid. Korraga võttis piloot mikrofoni. Kohe kuulda, et ta hääl oli kahtlane.
Piloot: "Selline küsimus, et kõik inimesed, kes siin lennukis on, on ikka Riia lennu omad? See tähendab, et kas me ikka peame Riiga lendama?"
Rahvas: "Jaa!!!"
Keegi: "Millest selline küsimus?"
Piloot naeruse häälega: "Noh, ütleme, et on põhjust."
Ja Riiga me läksime.


Riia->Viimsi


Mees oli mulle Riia lennujaama vastu sõitnud. Olin talle küll ütelnud, et võime lastega öö hotellis olla ja järgmisel hommikul tuttavaga, kes parajasti Riias käimas oli, Eestisse tulla, aga ta ei tahtnud sellest kuuldagi. Tee peal oli ta ka Läti alkoholipoest läbi käinud. Et sõit päris ilmaasjata ei oleks, nagu ta ise naerdes ütles. Sellega sai ka meie pere esimene Läti alkoralli tehtud.


Tõstsin lapsed tagaistmele, sättisin padjad, mis isa neile kodust kaasa oli toonud külje alla toeks ja tekid peale. Lapsed uinusid hetkega.
Keerasin mehe ostetud rummipudelilt korgi maha ja võtsin otse lennujaama parklas mehise lonksu puhast rummi. Ma ei ole selle üle uhke, aga mul oli seda vaja. Tukkusin terve tagasitee kõrvalistmel ning silmitsesin vahel virgudes uduseid põlde.
"Praegu on see aeg, mil pimedaks ei lähegi," sattus mees millegi pärast romantikalainele, "ühe sellise öö peaks aastas üleval olema küll."
Vastu hommikut jõudsime koju. Ma olin nii väsinud, et mul oli juba ükskõik.


Nüüd on igasugune reisiisu vist aastateks kadunud. Sõbranna tuli täna rääkima, et võiks sügisel kambaga Portugali sõita. Ma tahtsin sõna lennuk kuuldes metsa joosta.


2018/06/08

Minu sõbrad Ryanair ja terariistad

Mulle meeldivad linnapuhkused. Õigemini olen ma ennast õpetanud leppima kättesaadavate asjadega. Kui su tööandja sulle ikka aastas vaid 28 närust puhkusepäeva võimaldab, siis väga muud üle ei jää, kui end odava otselennuga pikaks nädalavahetuseks mõnda Euroopa linna uudistama sättida. Aprillis käisime Ryanairiga Riiast Barcelona külje all asuvat Girona linnakest vaatamas.
Mis lennujaama turvakontrolli läbimisse puutub, siis olen ma oma sõprade hulgas tuntud kui musterreisija. Ma võin une pealt ka ette laulda, mida seal tohib või ei tohi. Sel ajal, kui teised alles telefoni taskust välja õngitsevad ja turvakontrolliesist ala ummistavad, on minul juba ammu kõik nõutav püksirihmast elektroonikani röntgenmasina lindile laotud. Vedelikest on mul kaasas vaid minituubis hambapasta ja ripsmetušš. Turvatöötajad iga kord uurivad, kas see on tõesti kõik.
"See on kõik," raporteerin ma oma organiseerituse üle uhke olles. Enamasti võetakse mult selle peale lõhkeaineproov.

Kui olime auto Riia lennujaama parklasse ära pannud, hakkas mees autost vajalikke asju kaasa kaapima. Kindalaekast võttis ta välja Šveitsi taskunoa.
"Võtan kaasa. Võib reisil vaja minna," arvas mees.
"Meil on ainult käsipagas," tuletasin mehele meelde.
"Mis see siis tähendab?" tahtis mees teada.
"Ei midagi. Ära lihtsalt nuga võta. Ma ei usu, et meil seda Gironas vaja läheb," loobusin pikematest seletustest.
Saatuse irooniana olin ma meie perest ainus, kellel turvakontrollis jalatsid paluti ära võtta. Ma tean ainult ühte inimest, kes minust tihedamini turvaväravatest sokkis läbi peab jalutama. Ta on pisut ümara keskkoha ja mustade juuste ning silmadega pea kaks meetrit pikk meesterahvas. Kui terrorismivastasesse õpikusse oleks pommivööga araablase pilti vaja, vastaks ta ideaalselt stereotüübile. Ka siin on saatuse iroonia peidus. Tegu on juudiga. Enamus terroriakte on hoopis tema rahva vastu, mitte nende poolt korraldatud. Perspektiivitute vaidluste vältimiseks siinkohal sellel teemal pikemalt arutleda ei tahaks.
Pean muidugi ausalt tunnistama, smuugeldasin raamatu vahel metallist heegelnõela lennukisse. Kes tahab võib nüüd arvata, kui mitu silmust ma reisil heegeldasin sellega.

Girona reis oli mu esimene korda Ryaniga lennata. Olin juba ette skeptitsismi ja eearvamusi täis süstitud. Tegelikult kulges kõik tunduvalt mõõdukamate ebamugavustega, kui ma oodanud olin. Kui ma saan neljaliikmelisele perele 300 euro eest edasi-tagasi lennupiletid Hispaaniasse, siis nii väikese raha eest oleks ebamugavused võinud isegi suuremad olla.
Tagasilennu eel lasin tänu positiivsele kogemusele ettevaatuse nivoo õige madalale. See oli suur viga.
"Pane palun hambapasta oma kotti," instrueerisin oma kallist meest, kes viimasena hambaid pesi.
"Võta nüüd hambapasta välja ja pane sinna lindile," instrueerisin lennujaamas uuesti oma kallist kaasat, kui turvakontrolli järjekorras seisime.
"Mis ma pean hambapasta ette näitama või?" oli mees sokkideni imestust täis.
Osutasin erinevatele piktogrammidele, mis mu juttu kinnitasid.
"Aga ma pakkisin selle kõige alla," halises mees õnnetult kui ta oma seljakotist hambapastat välja kaevas nii, et kogu ta aluspesu üle poole lennujaama laiali lendas.
Olin sellisest organiseerimatusest nii ärritunud, et unusasin isegi oma liitrise sportpudeli veest tühjaks kallata. Läheduses ei olnud ka ühtegi tualetti, lennuni liiga vähe aega, et seda kusagile kaugemale otsima minna, pudel korduvkasutatav ja liiga hea, et seda lennujaama maha jätta. Nii tõmbasingi endale liitri vett korraga sisse. Selleks ajaks, kui turvatsooni sisse saime, olid mul silmad juba kollased.

Ekraanid teavitasid rõõmsalt, et meie lend on pool tundi edasi lükatud. Hispaanlaste pool tundi on muidugi hispaanlaste poolt tundi. Tund hiljem olime lõpuks õnnelikult lennukis, turvarihmad kinni ja õhkutõusueelsed turvaprotseduurid täies hoos. Kui tundus, et nüüd küll meid enam midagi peatada ei saa, teatas piloot, et meie start on veel pool tundi edasi lükatud. Prantsusmaal olevat lennujuhtide streik, selle pärast. Minu meelest see mees, kes mul akna all kruvikeeraja käes lennuki tiiva juures midagi remontis, küll väga prantsuse lennujuhi moodi ei olnud. Piloot lohutas meid, et selle poole tunni jooksul võime lennukis teha mida tahame, tualetis käia näiteks. Kui muidu võiks lennu viibimise puhul ehk tasuta kohvi või veini loota, siis Ryanairis on ainsaks pakutavaks meelelahutuseks WC. Tasuta joogid võib soovi korral vist prantslastelt sisse nõuda.
Seekord ei olnud hispaanlaste pool tundi isegi tavapärane pool tundi. 20 minutit hiljem teatas piloot, et võime startida ja kõik olgu kiirelt oma kohtadel ning rihmad kinni. Minu meelest tõmbas meeskond isegi reisija, kes parajasti tualeti meelelahutusvõimalusi pruukis, sealt üsna robustselt välja ning surus oma tooli.

Tervelt tagasi koju jõudes olin tänutunnet nii täis, et unustasin vintsutused õige kiiresti. Nii lendame juba täna õhtul lastega sisuliselt tasuta Ryanairiga Bremenisse nädalalõpu linnapuhkust veetma. Reisiks ettevalmistused algasid juba eile. Esiteks tassisin sõna otseses mõttes 10 ämbritäit vett kolmandale korrusele, et oma katuseaia taimed maksimaalselt ette ära kasta. Kohe, kui sellega lõpetanud olin, hakkas vihma tibutama.
Ka olen viimased 24 tundi proovinud oma 4-aastasele, kes oma meisterdusvahendeid reisile kaasa soovib võtta, selgeks teha, et kääridega ei tohi lennukisse minna. Tema seletab vastu, et need on ju pinalis ja pealegi pole üldse teravad. Minu poolest võib ta seda juttu lennujaama turvakontrollis rääkida, kui tahab. Ma ei saa aru, miks meie peres kõik lennukisse nii väga terariistu vedama kipuvad.

Üldiselt tundub Bremen vähemalt praeguse seisuga hea mõte olevat. Lennukini on veel neli tundi aega, aga lapsed istuvad seljakotid seljasnagu rändlinnud ukse ees rivis stardivalmis.


2018/05/29

Purustajad

Ma sain hommikul meeldetuletava sõnumi selle kohta, et homme saabub minu uue hambaarstiga kokkulepitud aeg. Selle Ukraina immigrandiga. Ainult, et sõnumis kirjutatud arsti nimi ei olnud ukrainlase, vaid araablase oma. See, et ta Ukrainast Eestisse tuli, võib ju tõsi olla, aga sellest, kuidas ta Ukrainasse sai, ei maininud administraator telefonis midagi, kui ma aega broneerisin. Googeldasin. Selgus veelgi hullemaid üksikasju. Minu uue hambaarsti nimi tähendab araabia keeles purustaja/murdja.

Tänavune palavus on jube asi. Loodus küsib juba ammugi vihma. Sotsiaalmeedia abiga jõudis minuni Viimse vee appikarje:
Viimsi vesi annab teada - inimesed lõpetage kastmine!
Seoses kuivade ilmadega on järsult suurenenud vee tarbimine Viimsis. Põhjusel, et suurenenud vee tarbimine tingib paljudes majapidamistes vee surve langust, siis AS Viimsi Vesi palub võimalusel mitte kasta või piirata kastmisvee kasutamist ajavahemikel 07.00-10.00 ja 18.00-23.00.
Põhjaveevarud põhjaveemaardlates on kinnitatud joogivee kasutamise eesmärgil ning nende määramisel ei ole arvestatud vee tarbimist kastmisveena.

Nagu Aafrika juba. Tõsi ta on. Ma kastan ja kastan, aga enne, kui vesi mulda puudutab, on see aurustunud. Mul kasvasid trepil imeilusad kellukad. Nendest, mida palavus hävitada ei suutnud, keetsid naabrilapsed "suppi". Täna käsin aianduspoest asenduseks uusi lilli toomas. Pärast astusin toidupoest läbi. Mees palus ühe mõdu ka endale tuua. Palavus on jube asi. Jalutasin veerand tundi õlleleti ees, aga soovitud marki ei leia. Lõpuks lõin käega ja läksin edasi. Aga järgmises riiulivahes, voilà!, mõdu isiklikult. Õnn soosib allaandjaid, tuleb välja. Nali läheb edasi. Läksin nii elevile, et unustasin pudeli kärusse panna ning pidin kassa juurest veel tagasi jalutama. See palavus on jube asi.

Autos tegin kriitilise vea. Panin kinnitamata arbuusi taimedega koos pagasnikusse. Palavus on jube asi. Oma veast sain esimese foori taga peatudes aru, kui inertsi täis arbuus mu selja taga hirmsate mürtsudega liikuma hakkas. Selle satsi lillede jaoks pole naabrilapsi vajagi.

Purustaja