2020/07/13

Hommikud kassiga

Hommikul ärkasin selle peale, et kas üle mu näo niimoodi kapi otsa ronis, et sain silma kohale verise kriipsu. Siis jäi sealt alla vaatama, kas ma rõõmustan ka. Siis viskas keset koridori pikali maha ja hakkas treppi blokeerima.



Värske verise kriipsu jaoks silma kohal oli ääretult kehv päev, sest täna oli mul Tallinna ülikooli kirjandusteaduse sisseastumiskatse vestlus. Mulle tundub, et mul ei läinud väga hästi, sest komisjoni esinaine tundus mu vastu veidi vaenulikult meelestatud olevat. Asi ei olnud niivõrd mu verises silmalaus kui selles, et ma kirjandusteooriat varem tudeerinud ei olnud.

Kassil oli muidugi täielik õigus mind terroriseerida, sest üleeile viskas vanem laps ta vanni. Kass võtab iga kord seda nii nagu me oleks ta lõkkesse visanud. Peaks ta korra lõkkesse viskama, äkki siis mõistaks, kui hea vannis on. Ega nüüd pole muud kui järgmist jaanipäeva oodata.

Sellel jaanipäeval panin katusele telgi ja grillisin sealsamas kõrval. Öö magasin lastega telgis. Neile meeldis. Elus on peale kassi vannitamise praegu vähe meelelahutust.



2020/07/08

Kaks lugu tõelisest elust

Tõstsin asju ühest kohast teise ja muu pahna hulgas jäi mulle näppu üks seletuskiri. Seletuskirjad on alati vahva lugemismaterjal, aga see oli kohe eriline pärl. Lugu ise algas ühel reede õhtul, mil ma juba autos istusin ja töölt ära sõitsin. Helistas meie tootmise koordinaator.
"Kuule liinilt /sisesta tootmisliini nimi/ lõikas üks kätte halvasti." Täpselt selline kõne, mida ma reede õhtul saada tahan.
Mina: "Kui halvasti?"
Tootmise koordinaator: "Ikka väga halvasti, pöidla ja nimetissõrme vahelt kuni kõhreni."
Mina: "Siis pole muud kui tuleb õmblema minna. Saad ise viia või on äkki keegi teine veel majas, kes saab? Või tellib takso? Ja las liinivanem kirjutab tunnistajana seletuskirja, mis ja kuidas juhtus täpselt."
Koordinaator: "See ongi liinivanem. Saan ise viia, aga mis ta arsti juures ütleb?"
Mina: "Nii ütleb, nagu asi oli. Et tööõnnetus. Ma vormistan pärast ise tööinspektsiooniga paberid. Saab 100% töövõimetushüvitise riigilt. Las siis ülejäänud liinirahvas kirjutab tunnistajatena seletuskirjad, kes juures olid."
Koordinaatori telefon oli valjuhääldi peale pandud. Igaks juhuks kordasin vigastatule veel vene keeles ka üle: "Räägite arsti juures nii nagu oli, et tööl lõikasite kätte, saate 100% haigusraha siis."
Koordinaator ütles talle kahes keeles minu kuuldes veel sama asja üle.

Mõni päev hiljem jõudis liini /sisesta tootmisliini nimi/ kollektiivselt koostatud tunnistus minu lauale. Lugu algas tagasihoidlikult. Nemad kõik olid puu otsas kui pauk käis. Keegi midagi ei näinud, kuulnud ega ei tea. Nemad pole üldse asjaga seotud. Edasi hakkas jutt vaikselt tuure sisse võtma. Korraga oli verine šokis inimene mööda tsehhi ringi jooksnud. Verd pritsis kahte lehte laiali. Kõik olid lihtsalt šokis. Lõpuks püüdsid nad mööda tsehhi verisena jooksva šokis inimese kinni ja viisid esmaabi saamiseks tootmise koordinaatori juurde.
Kuigi lugu oli alanud sellest, et nemad ei tea, kuidas asi juhtus, teavad nad täpselt, miks see juhtus. Esiteks on neil tööd liiga palju. Pidev pinge ja kiirustamine. Teiseks on neil töötajaid liiga vähe. Kuigi töötajaid on liiga vähe, ei mahu nad liini äärde ära ja ruumi pole üldse. Tegelikult oli tööõnnetuse peapõhjus selles, et nende palk on liiga väike.

Edasi oleks pidanud asi minema nii, et traumapunktis väljastab arst tööinspektsioonile tööõnnetuse teate, tööinspektsioon saadab teate mulle, mina algatan selle põhjal tööõnnetuse uurimise ja vormistan tööinspektsioonile akti uurimistulemuste kohta, mille põhjal nemad siis vist kuidagi haigekassale kinnitavad, et tegu on tööõnnetusega ja võib esimesest haiguspäevast 100% töövõimetushüvitise välja maksta. Tööõnnetuste ausat raporteerimist ei maksa karta. Rahaliselt võidavad nii töötaja kui tööandja, sest kogu töövõimetusehüvitise maksab riik, lisaks ei tule hiljem õnnetuse kinni mätsimisest mingit võimalikku jama.
Mida ei tulnud ega tulnud oli tööinspektsiooni teade arstilt väljastatud epikriisiga toimunud tööõnnetuse kohta. Kummaline seis. Teadsin, et meil oli toiminud tööõnnetus, aga ei saanud selle vormistamisega edasi minna, sest puudus sisend ahelda eelmiselt lülilt.

Vahepeal olime uurimisega siiski edasi läinud. Turvakaamerate salvestusi läbi vaadates osutus, et asjaolud erinesid veidi tunnistajate ütlustest. Oli reede õhtu. Tootmine oli üsna tühi juba. Tööd eriti ei olnud. Viis töötajat persetasid (vabandust väljenduse eest) kõik ühes hunnikus ühes liini otsas. Ajasid elavalt juttu ja siblisid sihitult ringi nagu molekulid. Valmistuti omletti tükkideks lõikama. Liinivanem küünitas selles puntratantsus üle teiste peade tarvikute kasti poole, et võtta sealt suur kokanuga, mida seal kastis tegelikult üldse hoida ei tohtinud. Kuna nuga seal kastis olla ei tohtinud, tekkis tal mõte, et äkki on nuga must ja tõmbaks selle desovahendiga niisutatud paberrätiga üle. Seda kõike tegi ta ennast üle teiste inimeste sirutades kellegagi juttu ajades nii, et ta visuaalselt üldse ei jälginud, mida käed teevad. Võttis paberi vasakusse kätte, noa teraga väljaspoole (nuga puhastades või pühkides ei tohi kunagi tera rätiku poole hoida) paremasse ja tõmba rapsaki sellega vasaku käe nimetissõrme ja pöidla vahele kõhreni ulatuva haava. Ühesõnaga nii palju eksimusi kui üldse olla saab. Edasi läks kõik nagu seletuskirjas. Liinivanem jooksis natuke sihitult ruumis ringi kuni ta kolleegidega uksest välja koordinaatori tööruumi poole liikus.

Möödus paar nädalat ja haav oli enam-vähem kokku kasvanud ning liinivanem tuli tagasi tööle. Esimene käik oli tal kohe raamatupidaja juurde, sest ta oli näruselt vähe haigusraha saanud ning nõudis, et tööandja talle vahe kinni maksakaks, sest ta oli ennast ikkagi tööl vigastanud. Raamatupidaja kehitas õlgu ja ütles, et tema näeb, et töövõimetusleht on vormistatud olmetraumale ja saatis ta oma kaelast ära minu juurde. Mina küsisin, et mida ta arstile õnnetuse asjaolude kohta ütles.
Tema: "No et lõikasin kätte."
Mina: "Aga kus?"
Tema: "Eee, tööl, noh, ma ei tea, miks arst kirjutas, et kodus."
Ma ei viitsinud rohkem infot pumbata, et äkki oli ikka nii, et helistas enne EMOsse jõudmis mõnele padruugale, kes teadis kindlasti rääkida, et jumala eest tohi ütelda, et tööõnnetus oli, sest muidu tuleb ilgem jama ja lastakse lahti. Mingist ajast on jäänud inimestesse kohutav hirm tööõnnetuste üles tunnistamise ees. Ütlesin, et kui ta arsti kohe ei parandanud, kui see juhtunu olmetraumaks märkis, siis ei saa mina hetkel enam midagi teha ning ta peab selle asja nüüd ise arstiga tagant järele korda saama. Kusjuures saigi. Mõni aeg hiljem sain tööinspektsioonilt vajaliku sisendi ja dokumendid lõpuni vormistada. Raha kätte saamisega läks töötajal veel mitu nädalat.
***

Ühel päeval olin personalispetsialisti ja tootmise koordinaatori ruumis niisama lobisemas ja end ventileerimas. Korraga sadas prauhti tuppa sisse pisarates Leena. Tema tahab lahkusmisavaldust kirjutada. Temal on nüüd kaks vaba päeva ja tema peale seda enam tööle tulla ei taha. Istusin nurka vaikselt mängu jälgima.
Personalispetsialist ohates: "Kui kaua te meil tööl olete olnud, Leena?" Mulle väga meeldib venelaste komme teietada.
Leena: "Kolm kuud."
Personalispetsialist: "Znachit, teil on katseaeg. Ei saa nii, et ei tule enam tööle peale vabasid päevi. Kaks nädalat peate ette ütlema, kui ära minna tahate. Nii kaua peate graafiku järgi tööl käima."
Vahepeal sekkus tootmise koordinaator: "Leena, ütelge, miks te üldse tahate ära minna?"
Leena veel rohkem nutma hakates: "Brigadir karjub mu peale ja ütleb, et ma olen pridurok. Keegi pole mulle õpetanudki, kuidas siin tööd teha tuleb, aga tema karjub, et ma töötan valesti."
Brigadiriks nimetavad töötajad oma liinivanemaid.
Tootmise koordinaator: "Mis liinil te töötate?"
Leena: "/sisesta liini nimi, erineb eelmises loos olnud liinist/"
Koordinaator ja personalispetsialist vahetavad pilke. Seal liinil on vanemaks Ljuda. Juba ammu teada-tuntud frukt. Ega Leenalgi kolme kuuga muidugi liiga virga töötaja kuulust ei olnud tekkinud.
Tootmise koordinaator: "Nii, Leena, minge kuivatage nüüd garderoobis silmad ära, teete tänane tööpäeva lõpuni, puhkate paar päeva ja siis mõtlete veel selle lahkumisavalduse osas, eks?"
Leena lahkub. Koordinaator helistab tsehhi juhatajale ja palub Ljuda enda juurde saata. Mõne minuti pärast saabub pisarates Ljuda.
Tootmise koordinaator: "Ljuda, miks te nutate?"
Ljuda: "Ma kohe olen selline inimene, kes kõike nii südamesse võtab. Kujutage ette, see Leena käib ja kaebab minu peale."
Tootmise koordinaator: "Leena ütleb, et te karjute tema peale ja sõimate teda idioodiks."
Ljuda: "Teate, mida olengi kohe sellise kõva häälega."
On küll. Mul tuli kohe meelde kuidas Ljuda ükskord keset tuletõrjeõppust kogu tehase ees tootmisdirektori läbi sõimas. Hääl oli tal tõesti võimas.
Ljuda jätkab: "Ja üldse see Leena, tüdrukud, vabandust, ma ütlen ausalt. Ta on idioot. Ma juba kolm kuud õpetan teda kuidas võileiba karpi panna. Tuleb kahe käega karpi hoida, aga kujuta ette, tema üldse ei saa aru. Koguaeg võtab ühe käega. Ja töötab aeglaselt. Ükskord mina vaatan: pooltel võileibadel pole sinki vahel. Mina küsin: Leena, miks sa pooltele võileibadele sinki vahele ei pane? Ja tema, kujutage ette, ütleb, et temal on pohhui, kas sink on võileiva vahel või mitte. Parem üldse ilma sellisteta töötada. Varsti tuleb suvi ja suured tellimused, siis ei saa nii, et meil töötavad sellised, kes karpi kahe käega hoida ei oska."
Nüüd ütlen ka mina sõna sekka: "Aga olete kindel, et teil ilma Leenata parem töötada on? Vaadake," osutan käega aknast välja tehase värava poole, "meil ei ole seal taga järjekorda. Kui Leena ära läheb, siis jääb teile liini äärde tühi koht. Varsti tulevad suured tellimused. Kuidas te siis hakkama saate, kui teil inimene üldse puudu on?"
Ljuda kuivatab silmad: "Leenal saab varsti katseaeg läbi. Siis ta hakkab kõrgemat palka saama. Äkki isegi sama kõrget kui mina. See ei ole õiglane."
Nonii, nüüd siis tuli ka tõeline põhjus välja, miks Ljuda Leenaga tõre on. Hirm, et tuleb keegi, kes on temast noorem ja parem ning võtab tema koha või saab sama palju raha.
Tootmise koordinaator: "Hästi, Ljuda, katsume ikka sõbralikult läbi saada. Ja seletage Leenale ikka rahulikult, et võileiba karpi pannes tuleb karbist kahe käega võtta. Mitte nii, et näitate kiiresti priuh-prauh ja tema ei saa midagi aru, kuidas teha."
Pärast Ljuda lahkumist arvasid personalispetsialist ja tootmise koordinaator, et äkki on ikka kõige mõistlikum Leena hoopis salatiosakonda tööle saata Ljuda võimu alt ära. Eks näeb, äkki saab seal paremini hakkama.

Need ongi lood päris elust.

2020/07/07

Amatöör humanitaaride sisseastumiskatsetel

Mu mehe seisund on muutunud nii halvaks ja ebastabiilseks, et tööl mul tema kõrvalt enam edasi käia võimalik ei ole. Sellega seoses vajan midagi, mis täidaks järgmised kaks aastat auku mu CV-s, südames ja annaks ravikindlustuse. Üheks mõistlikuks võimaluseks tundub ülikooli sessioonõpe. Iseasi, kuidas mul seegi mehe kõrvalt võimalik saaks olema, aga hetkel käib elu nagunii rütmis üks päev korraga. Lühidalt on need asjaolud, mis mind lisaks tüdimusele minu tänasest eritalast mind Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke eriala magistriõppe sisseastumiskatsetele viisid. Tõlkimine oleks midagi, mida saaksin ka kodust mehe kõrvalt teha. Pealegi armastan ma sõnu ja keeli.

Sisseastumiskatseteks määras süsteem mulle aja kell 10:00 ruumis S-415. Veel oli juurde kirjutatud, et kohal tuleb olla vähemalt 30 minutit varem, et oleks aega ette valmistada kirjaliku tõlke ja tõlkeanalüüsi ülesanne. Tallinna ülikool on erinevatel ajastutel erinevaid vajadusi rahuldamaks ehitatud hoonete labürint. Arvestasin juba ette, et ruumini S-415 jõudmiseks võib ette tulla ekslemisi, sest kuigi asutus ei ole mulle nii tuttav, et ma seal probleemideta orienteeruks, olin seal piisavalt palju käinud, et arvestada võimalike jamadega. Erinevad korpused olidki oma erinevate erialade sisseastumiskatseid tegema tulnud segaduses siblivaid kandidaate täis, kes neile määratud ruume otsisid. Silmanurgast märkasin ühte desorienteeritud tütarlast, kes vene keeles puhastuskäruga ringi liikuva koristaja poole pöördus ja peale vastuse saamist kindla sammu ja sihiga kuhugi edasi läks. Astusin kohe järgmisena koristaja juurde.
"Ma näen, et Te teate sellest majast siin kõike. Kas oskaksite mind juhatada, kuidas ma S-hoone neljandale korrusele saan?"
15 sekundit hiljem olin ruumi S-415 ukse taga. Ma ei jõua ära kiita seda lahket naisterahvast ning veel ja veel oma kunagist otsust vene keel ära õppida.



Kirjaliku tõlke eksamil tuli teha tõlge ilukirjanduslikust või tarbetekstist suunal inglise, prantsuse või hispaania keelest eesti keelde, lisaks üks tõlkeanalüüs. Olin juba varem tarbeteksti kasuks otsustanud. Eeldasin, et pean tõlkima tolmuimeja kasutusjuhendi või midagi taolist.
Ootasin juba 10 minutit ruumi S-415 ukse taga, kui sinna ilmus üks minu kaaskandidaat ja uuris: "Kas te teate, tõlge tuleb koridori lõpus olevas ruumis ette valmistada?"
Ei teadnud. Mingit silti ega eelhoiatust ka selle kohta ei olnud. Arvestades, et tegu oli minu konkurendiga oli temast ääretult heasüdamlik seda mulle ütelda. Juba teine lahke hing, keda seal majas kohanud olin. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed. Jalutasin juhatatud tuppa. Ruum oli tühi. Haarasin laualt teksti, millel oli märge tarbetekst. Ülejäänud kolme hunnikut ei hakanud isegi vaatama, sest olin niigi 10 minutit ettevalmistusajast kaotanud.

Esimene tõlkeülesanne oli umbes selline: I wish I were a vulcano... I could smoke all day and people would say... look, it is working!
Kas see on nüüd tarbetekst? Kus mu tolmuimeja kasutusjuhend on? See ongi siis humanitaaride arusaam praktilise väärtusega tekstist?
Mis teha, tuleb töötada sellega, mis sulle elus ette antakse. Tõlkisin nii: Ma tahaksin olla tulemägi. Saaksin terve päeva suitsu pahvida ja inimesed ütleks: "Vaadake, ta on toimekas!"

Vahepeal piilusin ruumis ringi. Mind õigesse kohta juhatanud tüdruk oli ka sinna tulnud ja tööle asunud. Tal oli lahti sülearvuti ja kõrval hunnikus umbes neli erinevat sõnastikku. Tundsin ennast tõsise amatöörina. Mina tõlkisin ainult paberi, pastaka ja oma aju abil. Tööstiili professionaalsuse tõstmiseks natukenegi tegin telefonis EKI lehe lahti, sest järgmise ülesandega tekkis mul probleem. Ülesanne kõlas umbes nii: Great people talk about ideas… average people talk about events… small people talk about people… legends don`t talk... they exchange messages!!
See kohutav kummaline punktuatsioon hakkas juba häirima. Mida eksamiülesannete koostajad sellega taotlesid? Repliigi algusosas ise oli väga tuttav, aga ma ei hakanud selle taga ajamisega ennast vaevama. Aeg tiksus. Pigem häiris mind, mida täpselt oli silmas peetud sõnaga legend. Lõpuks ei hammustanudki ma lause mõtet läbi ning tegin julmalt otsetõlke. Loodetavasti pehmendab see, et ma vulcano vulkaani asemel tulemäeks tõlkisin ja sellega mingitki sõnavara olemasolu näitasin legendiämbrit.

Kolmas tõlkeülesanne oli selline naah. Üks internetis juba ammu ringelnud vana meem. Tõlkeanalüüsiks antud tõlge oli kohutav. Terminiloogiliste eksimustega, kehva süntaksi tõttu halvasti loetav, mitte originaalteksti stiili edasi andev ja muud hädad. Seda kõike sain varsti eksamikomisjonile ka ütelda, sest viis minutit enne kümmet tuldi uurima, kas ma olen valmis. Ma kehitasin õlgu ja ütlesin, et miks ka mitte ja läksin ruumi S-415.

"Oo, tarbetekst," oli üks komisjoniliige mu tööd vaadates nagu natuke üllatunud, aga pigem positiivsel toonil. Sellest järeldasin, et tarbeteksti valik eksamitööks ilukirjandusliku asemel ei ole äkki väga levinud. Ise olin eeldanud vastupidist.

Lisaks rääkisin ära oma loodusteaduslik-tehnilise tausta, armastusest sõnade ja tekstide vastu, selle, et võiksin magistritöö kirjutada näiteks tõlkevigadest tehnilistes tekstides, mis seoks kenasti mu esimese eriala omandatavaga, sellest, et sooviksin lisaks inglise keelele teiseks tõlkekeeleks välja arendada saksa keele ja siis jõudsime kuidagi sujuvalt välja ka ilukirjanduse juurde, mis on tegelikult mu suurim kirg. Oli meeldiv ja lõbus vestlus huvitavate ja meeldivate inimestega. Humanitaarid on ikka ühed kenad inimesed, pidin jälle tõdema.

Kirjaliku tõlke erialale on sel aastal antud üle 40 avalduse, see teeb veidi rohkem kui 2 inimest ühele õppekohale. Mul on seda õppekohta eluliselt vaja. Mind huvitab see eriala. Ma konkureerin inimeste vastu, kes tõlgivad prantsuse keelest ilukirjandust. Lootused on kukkunud õige madalale. Pöialt võite mulle ikkagi hoida.