2021/03/06

Maailm ja mõnda

 Tänased “Aktuaalse kaamera” uudised olid nagu mõni Argentiina telenovela osa, kus keegi on lapse varastanud ja keegi enam aru ei saa, mis laps see täpselt on, aga kõik tahavad teda väga endale, kuigi kellelegi see laps eriti ei meeldigi. Ainult lapse asemel on vaktsiin.

Lätlased unustasid vaktsiini tellida. Keegi täpselt ei tea, kes unustas, aga vaktsiini pole. Mõnda teist vaktsiini, AstraZeneca oma nimelt, neil natuke isegi oleks, aga kui keskmiselt lätlaselt küsida, siis seda ta ei taha. Tahaks venelaste Sputnikut hoopis, aga selle kohta ei tea, kas Euroopa Liit ei luba või venelased ei anna. Vahepeal on venelased aga soomlastele oma vaktsiini althõlma maha parseldamas käinud. Soomlased ehmatasid kohe ära ja ütlesid igaks juhuks nii kõva häälega ei, et see kohe välismaalgi uudisekünnise ületas. Nemad ei julge midagi oma riiki lasta meil. Sel ajal pani Itaalia Austraaliale mõeldud vaktsiinilaadungi lihtsalt rotti. Selle sama AstraZeneca oma, mille peale lätlased nina kirtsutavad. Teistele kärab küll, lähevad kaklema isegi teise pärast. Algul Itaalia üritas tagasi ajada, et kogemata võttis, siis aga ütles otse välja, et jah oli tarvis. Cosa nostra, noh. Teised Euroopa riigid patsutasid Itaaliale ainult õlale, et hea töö. Varastaks isegi, kui oleks, mida varastada. Eestlastel on muidugi vesi ahjus, sest koroonat on isegi reoveetorud triiki täis. Praegu mõtlevad, et polegi äkki vaja ühe inimese peale kohe kahte doosi vaktsiini kulutada. Oleks varem mõelnud, oleks poole rohkem inimesi juba oma sutsu saanud. Juudid Iisraelis ainult naeravad ja lasevad süstaldel välkuda.

Kes ei näinud, saab järele vaadata. Homme on järgmine osa.

2021/03/01

Täiskasvanuna õppimise ja ühksikemaduse rahalisest küljest

 Raha on vastik, aga vajalik teema. Septembris, instituudi kooli alguse infotunnis, juhiti eraldi tähelepanu tasuta kõrghariduse reformi järellainetusele. Mina sellest reformist eriti kunagi aru ei saanud, sest tasuta head haridust sai enne ja saab ka pärast, aga nüüd on vähemalt meil nii, et maksta ei tule mitte õppimise, vaid õppimata jätmise eest. Ehk siis kui mõni aine semestri lõpus tegemata jääb, siis maksad ülikoolile selle õpetamise eest raha tagasi. Kui kõik jääb tegemata, siis tuleb ka kõik kinni maksta. Minu erialal maksab üks ainepunkt 40 eurot, üks aine annab 6 punkti ja semestri nominaalkoormus on 30 punkti. Ehk siis ripub peakohal trahvikirves suurusega 240 kuni 1800 eurot. Iga kord, kui selle arvutuse teen, lendab õpimotivatsioon kohe lakke.
Nagu üks kuraatoritest ütles, siis eks ülikool peab tasuta kõrghariduse ajastul ka rahateenimise viise leidma. Ma ei saa kunagi aru, kas see naine teeb nalja või räägib tõsiselt. Trahvikirves ei ähvarda neid tudengeid, kes on puudega, kes hooldavad puudega last või kellel on alla 7-aastane laps. Tundsin jälle, kuidas ma veidi süsteemi rataste vahel istun. Minu laps oli just poolteist kuud varem 7 saanud. Ma hooldasin raske vaimse ja füüsilise puudega, mis semestri jooksul sügavaks süvenesid, täiskasvanut ehk mulle ei laienenud kumbki klausel. Väikese kõrvalepõikena ütlen, et ajuvähiga pereliikme eest hoolitsemine on täpselt nii keeruline ja veelgi aeganõudvam, kui kõlab, just terminaalstaadiumis, mis meie puhul veel eriti pikaks ja komplikatsiooniderohkeks kujunes. Praegu sellest hullusest välja tulnuna imestan, kuidas mul üldse õppida õnnestus selles möllus. Muidugi võimalik, et kool oligi see, mis mind vee peal hoida aitas.

Umbes samad hammasrattad olid mind pigistanud ka siis, kui üldse otsuse tegin ülikooli uuesti sisse astuda. Kui sai selgeks, et mu laste isa ööpäevaringset hoolt ja järelvalvet vajab, hakkasin oma juriidilisi võimalusi uurima. Täiskasvanu hooldajaks ei saanud mind kuidagi vormistada. Ise kartsin kõige enam tervisekindlustuseta jäämist, seetõttu otsustasingi realiseerida oma ammuse mõtte uuesti tudengiks saada. Odavam ikka, kui ise ravikindluse eest maksta. Ma võin siin vaikselt kiruda süsteemi kohatist ebaõiglust, aga tegelikult peaksin seda hoopis tänama. Kui riik oleks mulle ravikindlustuse ka ilma koolita andnud või kool võimaldaks mul ka alla täiskoormuse õppida, siis oma mugavust tundest oleks ma neid võimalusi ka kasutanud.

Mingil hetkel arvutasin kokku ja reaalselt kulubki mul koolile 40 tundi nädalas, sees sisaldab siis nii loenguid-seminare kui iseseisvat tööd. Eks ole lihtsamaid ja intensiivsemaid nädalaid. Sellel nädalal on mul näiteks väga palju lugeda ja issandjumalmaeitea, kust selleks vajalik aeg leida. Selle asemel ma siis halan ja blogin hoopis. Perearst pakkus mulle eelmise aasta lõpus muidu, et kui ma kooliga jänni jään, saaks ta mulle tervislikel põhjustel akadeemilisele puhkusele minekuks tõendi väljastada. Teise kõrvalepõikena -- minu aasta tagasi diagnoositud kergest depressioonist on saanud keskmine või raske, mis annaks selleks aluse küll. Õnneks allub see kenasti ravile, aga see ravi ei ole kerge. Minu trikk depressiooniga funktsioneerimiseks on olnud kohe, kui tunnen, et jalad jälle alt löödud on, otsida lahendus, mis võimaldaks mul elegantne salto teha ja püstiasendis maanduda. Neid kordi on olnud palju ja eks ma olen vahel ka tagumikuli või näoli asfaldile plartsatanud, aga alati kiirelt proovinud püsti saada. Järgmise korrani.

Täna on mul akadeemiliseta uhkelt esimene semester täismahus läbitud ja piltlikult öeldes veerand magistrikraadi juba taskus. See võimaldab mul arvatavasti saada ka tulemusstipendiumi. Stipendiumi pingerida ei ole veel avaldatud, aga kõhutunne ütleb, et mul on head võimalused. Tulemusstipendium on 100 eurot kuus. Parem, kui mitte midagi. Olevalt erialast on olemas veel erialastipendiumid, aga humanitaaraladel tundub neid tehnilistega võrreldes väga vähe olevat, kui üldse. Tegin kiire arvutuse. Praegune õppetoetuste süsteem pandi laias laastus paika, kui oma esimest kõrgharidust omandasin. Siis oli praeguse tulemusstipendiumi vaste suurus uues rahas umbes 50 eurot. Tol ajal oli see arvestatav raha. Keskmine palk oli siis ümber arvutatult 430 eurot. Täna on see laias laastus 1400 eurot. Väike arvutus ka: 50/430 = 0,12 ja 100/1400 = 0,07. Suhtarvud kõnelevad enda eest.

Kui ma mõni aasta tagasi Tallinna ülikoolis avatud ülikooli kaudu üht ainet kuulasin ja õppejõud seal parajasti kodust tööd üritas anda, kukkus üks tudengitest halama, et millal selle jaoks aega leida. Tal olevat loengud, töö, lapsed ja siis peab veel essee ka esitama. Ma mõtlesin ainult, et suure inimesena koolis käimine ei saagi lihtne olla. Eriti, kui sul on töö, pere ja muid olmemuresid. Nii see umbes kujunenud ongi, aga kui ma oma esimese ja praeguse hariduse omandamist võrdlen, siis on see kindlasti palju naudingutpakkuvam. Ma õpin nüüd midagi, mille juurde on mind toonud kaalutletud huvi, ma õpin nüüd kirega.

Väikeste õppetoetuste ja muude ebamugavuste üle võib ju vaikset nurinat teha, aga see on rohkem moepärast. Võimalus tasuta haridust omandada on suur asi ja privileeg.

***

Nüüd on käes ka see murdepunkt, mil ma pean otsustama, mida oma eluga edasi teha. Ma pean kaks last suureks kasvatama. Eestis olevat üksikvanemad rahaliselt kõige ohustatumas seisus. Orbudele on ette nähtud riiklik toitjakaotuspension. Minu lapsed on nüüd pensionärid. Paar päeva tagasi sain postist nende pensionitõendid ka kätte. Täitsa muigama pani kohe. Tõendid näevad välja samasugused nagu vanaduspensionäridelgi. Huvi pärast vaatasin veidi ringi, mis sellest veel kasu võiks olla. Teoreetiliselt võiks neile nüüd kõik pensionäride soodustused laieneda. Mõnes kohas on kohe kirjas, et soodustingimused kehtivad vaid seenioridele või vanaduspensionäridele, aga näiteks Lottemaal küsitakse lapse eest täisraha, aga pensionär, täpsustamata milline, saab soodustust. Eks see saab selline katsetamise ja seletamise asi nüüd olema, kas lapsed lähevad mul seal pensionäridena läbi või mitte. Toitjakaotuspensioni suurus sõltub vanema tööstaažist, pensioni saajate arvust ja vist mingitest asjadest veel. Mulle tundub, et see kipub alla miinimumelatise jääma. Ütlen siinkohal numbri ka välja. Minu kumbki laps saab nina peale 170 eurot pensioni, aga sellelt tuleb veel tulumaks tasuda. Summa jääb küll alla tulumaksuvaba miinimumi, aga vist on nii, et nüüd kaotan siis mina selle arvelt laste täiendava tulumaksuvaba osa. Ei tea, enne järgmise aasta tuludeklaratsiooni peab maksuametiga konsulteerima. Mul üks sõbranna kommenteeris, et selline asi võiks tõesti siin riigis tulumaksuvaba olla. Mina mõtlen, et toitjakaotuspension ei peaks üldse pension vaid pigem toetus või hüvitis olema, aga eks see on veel õndsast nõukogude ajast nii jäänud. Eestis pidi toitjakaotuspensioni saajaid veidi üle 6000 olema. See ei ole väga suur huvigrupp.

Nii. Mina tahaks nüüd tööle minna. Mulle on seda psühholoogiliselt tarvis, et ennast turvaliselt ja vajalikuna tunda. Tuleb otsustada, millal ja kas tagasi vanade liistude juurde või proovin uuel erialal end üles töötada ja läbi lüüa. Vana eriala on mul alati pehme maandumine. Seal on pakkumisi ja seal liigub ka raha, aga see on nii pagana intensiivne maailm, et reaalsus saaks arvatavasti olema selline, et kool jääb mul siis sinna paika. Või siis proovida ikkagi uues, sõnade maailmas kätt. See on materiaalselt vaene, aga ilus koht. Kunagi põhikoolis kirjutasin ma sellised read:

Vaatan oma jalajälgi lumivalgel lumel.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Otsustada tuleb.

Kuidas tundub, kas minust on humanitaarimaterjali? Iseenesest kannataks mul õpingute lõpuni täiskohaga tudeng ja ema ka olla. Tegelikult saaksin investeeringud realiseerides mõistlikult majandades laste täisealiseks saamiseni töötamata enam-vähem praegust elustiili hoida, aga see ei oleks jätkusuutlik. Lapsed võib ju suureks kasvatada, aga ka ennast pean ma ka edaspidi elatada suutma. Praegu mõtlen, et kui just mõni tööandja mind tellisepaksuste rahapakkidega peksma ei tule, siis katsun selle semestri ära lõpetada ja võimalikult palju lastega olla. Mulle antakse nõu, et neil on seda vaja.

2021/02/23

Vabandused

 Oh, Jumal, mu Jumal, mu tunnistaja, südametunnistus, kohtumõistja ja mõistja. Sa näed, ja sa näed jälle, kes ma olen ja mida ma teen ning kes ma olen, sest kõik teised vaatavad mulle otsa ja näevad ainsast inimest, kes ärasaatmisel pisartki ei valanud. Ma olin ainus, kes avatud kirstu keeldus vaatamast. Ma olin ka ainus, kes temaga kaks tundi kümas morgis istunud oli ja kätt ta laubal hoidis. Minu jaoks ei olnud see külm. Nad ütlevad: tugev inimene ja vapper naine. See kõik on näiline, sest mis muud on mul üle jäänud. Ma sorteerin jälle tema asju, sest on uskumatu, kui palju võib ühest inimesest spordivarustust alles olla jäänud. See on töö, mida ma siiani olen 15 minuti kaupa kannatanud. Täna tegin ma selle kõrvale veini lahti ja olen nüüd selle kõigega juba paar tundi tegeleda suutnud. Igast taskust tuleb välja tšekk, mis tuletab meelde, kuidas me 10 aastat tagasi Jaapani restoranis käisime.

Ma mõtlen päris tihti, kas inimesed peavad mind südametuks selle pärast, et ma ei nuta. Jumal näeb, miks ma ei nuta. Miks ma käin ringi pea püsti ja teen nalja, aga mu õlad on längus ja silmade ümber mustad rõngad. Mulle tuleb andeks anda, et ma edasi elan. Sellest kõigest ei saa rääkida, sest sõnu oleks vaja nii palju, aga see, millest jutustaja vaja on, on üks suur tühjus.

2021/02/14

Kes pärast naerab, naerab paremini ja minu Piirissaar

Gümnaasiumi keemiaprogrammis oli meil lämmastikoksiidide osa. Kui selle peale kontrolltöö tuli, siis oli õpetaja selle pealkirjastanud kui N.oks. N nagu lämmastik ja oks. nagu oksiidid. Ma ise ei märganudki, aga klassiõde ütles, et ta ei saanud kohe vastu panna ja pani oma tööle ka Noks pealkirjaks. Sündsuse huvides ma pööran nüüd selle loo ümber ja viitan edaspidi Noks-ile kui lämmastikoksiidile. Mehed võivad vaimse tervise huvides järgneva lõigu vahele jätta. Elu näitab, et sellised jutud kipuvad vahel meesterahvaid traumeerima.

Vist oli see üle-eelmine suvi, kui mu sõbranna endale kaks punast kassipoega võttis. Mees oli tal küll enne kassivõtmise ära keelanud, aga seekord mu sõbranna ei kuulanud ja lihtsalt tõi ühel päeval kassid majja. Peale seda ostis ta mees auto, mille kohta mu teine sõbranna kommenteeris, et see maksab rohkem, kui tema korter, ja nii oligi perekonnas jälle rahu jalgele seatud. Kuna mu sõbranna raamatupidamise ja finatsjuhtimisega tegeleb, siis pakkusin, et kassipoegadele võiks Deebet ja Kreedit nimeks panna. Sõbrannalek see mõte isegi meeldis, aga tema vanem laps arvas, et Hugo ja Jackson oleks paremad nimed, ja nii see ka jäi. Üldjoontes. Jacksonist sai küll igapäeva keelepruugis Jacko, aga see on ikkagi sama. Kui Hugo ja Jacko olid juba üsna suurteks kassipoisteks sirgunud, tuli päevakorda ka nende kastratsioon, nagu tänapäeva üldtunnustutatud vastutustundlik kassipidamistava ette näeb tavaliste kodukasside puhul. Sõbranna pani selleks loomaarsti juures aja kinni. Juhtus aga nii, et Jacko oli enne protseduuri veidi hooletult rõdul lumel istunud ja põiepõletiku saanud. Nii kastreeriski loomaarst Hugo ära, nagu plaanis oli olnud, aga Jackole määrati hoopis antibiootikumikuur. Põiepõletikuga kasse ei kastreerita. Tagasi koju jõudes oli Hugo löödud. Esiteks olid tal herned kadunud ja teiseks pidi ta nüüd nõmedat torbikut ümber kaela kandma. Jacko püüdis küll Hugole igati moraalseks toeks olla. Hoidis teda kaisus, kui see narkoosipohmelli välja magas ja pärast oma puuduvate herneste pärast löödud oli. Eks sisimas tundus Jacko muidugi suurt kergendust. Paar päeva oli tal küll valus liivakastis käia, aga siis hakkasid antibiootikumid mõjuma ja vähemalt olid herned alles.
Edasi läks aga nii, et lõpuni antibiootikum ikkagi ei mõjunud. Jackol tekkisid kompikatsioonid. Neeru- ja põikepõletikud ja -kivid on isaste kasside puhul üsna levinud. Küll mitte nii noorte kasside, nagu Jacko, aga tuleb ette. Jacko pidi kliinikusse tagasi sõitma ja nüüd oli vajalik enam mitte lihtne kastratsioon, vaid koos hernestega tuli eemaldada ka lämmastikoksiid. Kas seda tehakse vahel isaste kassidega, kui sellised probleemid tekivad. Lisaks pidi Jacko veel kaks päeva kliinikus tilgutite all olema elu lõpuni eritoitu sööma hakkam. Sõbranna ütles, et ta ei julge mehele üteldagi, palju see asi maksma läks. Tagasi kodus oli nüüd Hugo kord Jackot lohutada ja kaisus hoida, aga ka viimasena naerda. Tal olid küll herned kadunud, aga erinevalt Jackost jäi vähemalt lämmastikoksiid alles.
Pole vaja lumel istuda.

***

Hugo ja Jacko lugu tuli mul selle pärast meelde, et seda täna pikal sõidul oma kaaslasele jutustasin. Eile õhtul andis ta teada, et Piirissaare jäätee on lahti tehtud. Ma ei ole kunagi Piirissaarel käinud, kuid olen alati seda teha tahtnud. Tema arvas ka, et võiks muidugi minna, kui selline haruldane võimalus on. Täna hommikul vara hakkasimegi sõitma.

Minu viimane kogemus üle jäätee väikesaarele minekuga oli ammu-ammu Kihnu saarel käimisega. Ootasin siis oma esimest last ja maru külm oli. Saime üsna vara jääle. Kõik oli valge, nii valge. Koos meiega sõitis üle jää ka Top Geari ekipaaž ning pärast ilmus sellest mingis Inglise ajakirjas lugu. Kihnul olid asjalood nii, et talvel sai seal autoga üsna kahte asja teha: poes käia ja saare tippu majaka juurde sõita. Meil vedas, sest olime üsna esimestena saarele jõudnud enne, kui kõik ülejäänud Tallinna elamusteotsijad kohale said. Poest õnnestus saada isegi kohalikku lihaleiba ja majaka juures oli peale meid vist ainult üks autotäis inimesi veel. Pärast läks asi hulluks. Saare ainukesel teel tekkis liiklusummik. Ei tea, kas sellist asja kunagi varem Kihnu ajaloos üldse ette on tulnud või kunagi tuleb. Poest sai lihaleib minutitega otsa. Siis kommid ja jäätis. Edasi vist isegi sibulad ja sooda, aga selleks ajaks olime meie juba teel tagasi mandrile. Üldiselt on Kihnlased hakkajad. Leivaahjud pandi aga kohe huugama, sest kui on turisti, saab rahategemisvõimaluse ära kasutada.

Piirissaar oli veidi teistsugune, aga oma erilisel viisil sama võluv kui Kihnugi. Laaksaare sadamast jääle sõites tuli oma minek ja hiljem tagasitulek telefoni teel piirivalvekordonis registreerida. Muidu jääteele ei saanud ja "kui te tagasi ei jõua, siis tuleme teid otsima" hoiatas hääl telefonis. Jäätee oli pimestavalt valge nagu jääteed on. Isegi pilves ilmaga juhile päikeseprillid kaasa, muidu ei näe! Mulle oli üllatus, et Piirissaare lõikab pooleks kanal. Piirissarele saamiseks tuligi jupp maad mööda selle jääd sõita, laevatee tähised mõlemal pool. Ühest küljest paitis Eesti-, teisest Venemaa. Saar ise on soine ja talvel unine. Kohalikud tunduvad oma kodusid armastavat, sest neid oli jõudu- ja majanduslike võimalusi mööda erinevatel viisidel kaunistatud. Inimeste jalajälgi oli majade juures vähe. Seda muret, et oleksime poe tühjaks ostnud, ei olnud, sest pood on ainult korra nädalas tund aega avatud ja täna ei olnud see päev ega tund. Majanduslikke huvisid tundus rahval vähe olevat, sest ega keegi äsja saabunud turistihorde lüpsta küll ei üritanud. Ise mõtlen, et oleks küll kõik talve jooksul valmistatud käsitöö majaukse kõrvale müüki lükanud, samovari ja vahvlirauad huugama pannud, et näljastele mandrilistele kosutust pakkuda. Mandrilt saabus rahvast järjest juurde ja küllap oleks kõik ära ostetud.

Piirissaare pisike Peeter Pauli kirik meeldis mulle arhitektuuriliselt väga palju. Sisse küll ei pääsenud, aga polegi vaja, sest väljast oli ka hea vaadata. Huvitaval kombel oli see altariosa poolt vaadates mulle isegi kaunim kui esikülje poolt.

Ka jäi silma kolm väikest kalmuaeda. Ristidel käsitsi kirjas isegi selliseid aastaarve nagu 1821-1915. Risti alla oli maetud keegi, kes ei napilt pidanud enam nägema pärisorjust selle kõige räigemal kujul ega liiga palju esimesest maalmasõjast, kuid ei näinud ka esimese vabariigi õitsenguaegu. Kas kolm kalmuaeda võis olla märk sellest, kui raske on leida soisel pinnasel surnuaiaks sobivaid kohti?

Tagasi mandril uuris piirivalvur, kellele telefonis meie õnnelikust naasmisest raporteerisin, kas meeldis. Muidugi meeldis! Nii tänuväärne, et jääteega ikka vaeva nähakse.

2021/02/11

Kui rotist saab pühvel

 Täna on Hiina sodiaagikalendri järgi aasta viimane päev. Lõppeb rotiaasta ja algab pühvli oma. See on estoreeriline ja filossoofiline teema samal ajal. Rott kannab haiguseid ja hoiab pesa juurde. Nagu see möödunud aasta ka olnud on. Aga mida teeb pühvel? Minu esimene mõte oli sõnnikut. Vist on viimane aasta mind liigselt inspireerinud. Sõber pakkus veel, et mäletseb ja veab rakendit. Peaks siis tulema rohusöömise ja tööaasta.

Pühvliaasta vastu võtmiseks tegin lihaveisest, teisest mäletsejast, pihve. Peale panin BBQ-kastet ja noort lutserni. Esimene on pudelist, teise kasvatasin ise.