2022/11/02

Viis eurot

Umbes viis aastat tagasi, kui mu vanem laps võis nii kaheksa olla, rääkis ta mulle loo, mis selleks hetkeks oli tema jaoks naljakaks muutunud, aga minul esialgu südame kokku tõmbuma pani. Pärast muutus see ka minu jaoks naljakaks ja on saanud meie pere sisenaljaks. 

Lugu leidis aset siis, kui mu vanem laps võis olla neli või viis. Olime õhtul poodi läinud ja ta oli mul palunud endale Melody Popi pulgakomm osta. See on see vilekujuline pulgakomm, millega annab isegi lihtsamaid lookesi mängida, kuigi väga mööda. Mingil põhjusel ma seda talle ei lubanud. Olevat keeldunud, isegi järsult. Ma ausõna ei mäleta miks ja imestan ise ka, sest seda mäletan ma küll, kui väga need vilepillipulgakommid mulle endale lapsena meeldisid. Meil oli muidu selline reegel, et laps võis iga kord poest ühe toote endale valida, nii paari euro hinnapiiriga. Väga hästi toimis ja kunagi ei olnud poes mingit jauramist. Kui hakkas uut asja tahtma, siis pani eelmise tagasi. Kaheselt jalutas kord poest Jänku Jussi pildiga keeduvorst pihus koju. Üsna kiiresti õppis hinnasildilt vaatama, et kui suur 0 või 1 on esimene number, siis võib võtta. Vahel kui kahtles, siis küsis, kas see on "väiksem kui kaks eurot" või katsetas piire, et "kas ma täna võin kaks odavat jura saada?". Järjekordne meeldetuletus väikelaste kuuldes oma sõnakasutust jälgida.

Ühesõnaga ma ei tea, miks ma tookord talle seda Melody Popi ei ostnud. Kas olin peale tööd nii väsinud ja mõttes, et pannud last ja tema soove piisavalt tähele või mis seal oli. Tulemus oli käes ka. Laps oli sokkideni solvunud, tema õiglustunnet oli riivatud, tema pisike maailm kukkus kokku. Läks oma tuppa ja hakkas plaani pidama. Kavatses võtta oma väikese seljakoti ja need viis eurot, mis vanavanemad talle sünnipäevaks olid andnud ning oma elu peale minna.

Aastaid hiljem seda lugu rääkides naeris laps oma naiivuse ja selle üle, kuidas talle kunagi nii tühised asjad nagu Melody Pop korda võisid minna. Mul tõmbus süda krampi, kui ma mõtlesin sellele väikesele nelja-aastasele, keda ma nii väga armastasin, aga kelle sees sellise tormi põhjustasin ja kuidas see lugu tal veel nii kauaks meelde on jäänud. Paha tunne läks üle, nagu need asjad ikka ajaga mööda lähevad. Nüüd lõõbime kõik üksteise kallal, et kas sa tahad oma viis eurot ja seljakoti võtta, kui keegi mõne väikese asja pärast endast välja läheb. Näiteks siis, kui ma vanema lapsega kurjustan, kui ta nooremale halvasti ütleb, aga tegelikult olevat noorem talle enne midagi teinud ja mina saan õigust mõista ainult selle põhjal, mida ma ise pealt näinud ja kuulnud olen. Siis ma lähen küsin lapselt, kui see oma toas solvunult teki all on, et kas sa tahad jälle oma viis eurot võtta? Peale seda naerame enamasti koos. Või vahel, kui nad omavahel nii palju kaklevad, et ma õige vaikseks jään ja lihtsalt toast välja lähen. Siis uurivad nemad minult, ega ma viite eurot ja seljakotti võtta ei kavatse.

Mu vanem laps valutab praegu kurku. Töölt koju jõudes hõikasin ukselt, kuidas ta end tunneb. Väga ei tundnud ja palus mul meega teed teha. Ta võiks muidugi ka endale ise teed teha, aga kui sul kurk valutab, on meega tee esiteks kurgule hea ja teiseks on siis hingele hea, kui ema sulle teed teeb. Nii et loomulikult lubasin talle teed teha. Enne pesin käed, unustasin tee ära, tegin kaminasse tule, vahetasin riided, tegin endale õhtusöögi, mulle tuletati teed meelde, aga tahtsin enne masinast nõude välja võtmise lõpetada, unustasin tee ära, tegin midagi veel, tuletati teed meelde, unustasin tee ära, läksin jooksma. 

Jõudsin hingetuna koju. Viimasel ajal on mul kilosid juurde tulnud, aga võhma selle võrra vähemaks jäänud. Ma võin saladuskatte all öelda, et ma töötan nüüd kommivabrikus ja see ei mõju kaalule just hästi. Lisaks kommile on meil tasuta jäätis saadaval. Saladuskatte all selle pärast, et Jumal tänatud, et halloween`i ajal polnud see info naabruskonnas levida jõudnud, sest muidu poleks ma vist terve õhtu ust kinni saanud panna. Ma kaalu osas rakendan muidu juba meetmeid, aga mardi- ja kadripäeva eel on vist targem autol maja ees ettevõtte logod kinni kleepida.

Igatahes jõudsin jooksmast hingetuna koju ja viskasin end diivanile röötsakile. "Kui sa veidi taastud, kas sa saad mulle teed teha?" tuletas laps juba ei tea mitmendat korda meelde. Kurat. Kui palju ma võin ühte lihtsat, aga inimese jaoks olulist asja unustada. 

Mina: "Anna andeks, kullake. Ma armastan sind ikkagi, kuigi kogu aeg üle lasen."

"Pole midagi, emme, ma ei hakka selle pärast veel oma viite eurot kulutuma," arvas laps.


Rohkem lugu ei olegi, aga ma tahtsin selle lihtsalt kirja panna. Tee on ka lõpuks valmis ja joodud.

2022/10/30

Minu Stockholm

 Ma olin juba ammu aega lubanud lapsed sügisvaheajal Londonisse viia. Siis tuli koroona ja muud draamad ja kui need kõik nüüd lõpuks mööda saanud olid, hakkasin oktoobris lennukipileteid vaatama...
...ja hinnad olid sellised, et ütlesin lastele, et kahjuks on sel aastal Londoni asemel hoopis Stockholm. Vanasti oli Rootsi kruiis kõige leimim asi, mida üldse teha, aga post-koroonaajastul tundus see isegi veidi eksootilisena. Mõtlesin, et vaatame veidi teistsugust Stockholmi. Läheks botaanikaaeda ja mitmest kohast oli näha-lugeda, et mõned kaljusse raiutud ja dekoreeritud Stockholmi metroojaamad pidid ka omaette vaatamisväärsus olema. Mul on nõrkud mõlema -- troopiliste kasvuhoonete ja metroode -- vastu. Minu meelest on üks suurlinn enamasti täpselt oma metroo nägu ja see on parim viis üht linna kiiresti tunnetada. Nõrkust sooja kliimaga kasvuhoonete vastu ei pea vist vastu novembrikuud selgitama.

Muidugi on need õndsad ajad möödas, kus igasugste kupongide ja muude skeemidega Tallinkiga Stockholmi pooltasuta sai, aga kui ma Londoni lennupiletite hinnale mõtlesin, siis ei tundunud laevapiletid enam nii kallid midagi.

Kajutiga vedas, saime kõige ülemisele tekile. Traditsiooniline laevaläbu oli üle mitme aasta jälle päris tore vaheldus. Kuigi ma pean ütlema, et ise kui laev koolivaheajale iseloomulikult täis oli, tundus kõik kuidagi rahulikum kui vanasti. Vähemalt ei olnud koroonaga kadunud need legendaarsed lapsed, kes õhtusöögil endale kolmest kraanist ühte klaasi 7UPi, Pepsit ja Mirandat kokku lasid.



Stocholmi botaanikaaia kasvuhooned olid üle prahi. Seal olid erinevad ruumid taimede-kliimaga Austraaliast Kaliforniani, paradiisiaia õhuga Vahemere oma nagunii. Igasse oli end sisse seadnud ka mõni Rootsi tihane, kes seal soojas rendivabalt oma parimat elu elas. Pilet oli 9 eurot, lapsed tasuta. Positiivne üllatus. Samas kõrval ka Stockholmi ülikooli üsna muljetavaldavad hooned. Sadamast metroo ja kõndimistega 38 minutit, tagasi sama palju, nii et kui lisaks kasvuhoonetele ka väliekspositsioon tahta ette võtta, läheb terve päev ära. Selle eest nägi metrooaknast ka need jaamad ära, mida kui Stockholmi kõige eepilisemaid kiideti. 


Me avamaal ei käinud. Käisime hoopis traditsioonilistel turistiradadel -- poed, kuningaloss ja muu selline. Stockholm oli nagu Stockholm ikka: puhas, vana, väärikas ja põhjamaine, aga parema kliimaga kui meil siin.


Tagasiteel magasin laevas hommikul sisse. Vanem laps ütles, et ärkas selle peale, kui mina “fakk” ütlesin, kui olin ärganud ja kella vaadanud. Nende alarmide panek nii, et õhtul oled ühes ajatsoonis ja hommikul teises, eriti siis, kui Rootsi lauas on õhtul hinna sees piiramatu vein olnud, on paras tuumateadus. Üldiselt läks Stockholm asja ette.

2022/10/17

Näritud kont

 Täna oli sekretäri juurde kommikaussi tekkinud uus Halloweeni-teemaline komm näritud kont.


Tulin lõunalt. Meie kolm juhatuse liiget seisid ümber kommikausi ja uurisid seal midagi. Ma viskasin kohe, et noh, olete siin näritud kondi kallal kõik. Minu meelest nad ei saanud naljast aru. Ega endal ei peagi huumorimeelt olema, kui saab huumorimeelega alluvaid palgata.

2022/10/02

Kas te olete oma tehases vallatust teinud?

 Eelmisel nädalal käis üle Eesti järjekordne petukirjade ring. Seekord tuli kiri võlts-Omnivalt, kes üritas inimesi veenda, et nad klõpsaks kahtlasesse kohta viivale lingile, või muidu suunatakse teile tulnud pakk otse põrgutulle. Mina seda kirja ei saanud, aga paar tuttavat said. Õnneks oli petukirja koostamisega tegelenud järjekordne you-had-one-job ja pettus ilmutas ennast juba esimesel real. Keegi oli kirja tõlkerobotisse kopeerides Dear Customer`i d-tähe maha unusatanud ja nii algas eestikeelne kiri pöördumisega "kõrva klient".

Nende masintõlgetega on nii, et kohati tundub, et need nagu on ka, aga siis teeb tõlkerobot midagi, millega ta enda suhtes tekkinud lootused kohe sügavale mutta tambib. Meid koolis õpetati igal juhul väga valvitsad olema masintõlgete suhtes. Veel räägiti, et kuigi ilmselgelt kõige enam kasutatav on Google translate, siis parimaks tõlkerobotiks peetakse tõlkeringkondades hetkel siiski DeepLi (https://www.deepl.com/translator). Viimane olevat kontekstitundlikum. Kontekstitundlikkus on see, kui ma tõlkerobotisse "kassikonserv" trükin ja too selle vasteks "canned cats" (konserveeritud kassid) pakub. Kui aga tekstis kusagil esineb veel "kassi kuivtoit", paneb isegi robot parimal juhul 1+1 kokku ja saab aru, et teemaks on "canned and dry cat food", mitte uued lennukad lahendused maailma näljahädale. Näited on mul ammu katsetatud ja ei pruugi täna enam kehtida. Need tõlkerobotid kipuvad ka aja jooksul targemaks saama. 

Kunagi aastaid tagasi jõudis minuni läbi Soome vahendaja Rootsi restoraniketi, kes meie kapsarulle köögis kombiahjus soojaks lasi ja siis värkse kraami pähe müüs, kaebus, et üks partii olevat kuivavõitu. Rootsikeelset hala tõlkeroboti abil üle inglise keele dešifreerides sain tulemuse, mis võiks eesti keeles kõlada umbes "Kas te olete viimasel ajal oma tehases vallatust teinud?" (Have you been naughty in your factory lately?). Tegelikult oli algse kirja mõte muidugi see, et ega meil tootmises viimasel ajal kõrvalekaldeid pole esinenud. Kiusatus oli vastata, et me üldjoontes katsume konservatiivset joont hoida oma tehases ja vallatusi ei tee, aga seda vahel juhtub küll, et mõni kapsarullidele piisavalt leent peale ei pane ahju minekul. Ega midagi, ei jäänud muud üle kui see kiusatus alla suruda ja järjekordset siluvat selgituskirja ettevõtte blanketile vorpima hakata. Ma olen alati rääkinud, et kvaliteedijuhi töö on teiste vigade välja vabandamine.

Teinekord tulid mulle soomlased tehasesse auditisse. Mingeid dokumente olid juba ette palunud endale saata. Muu hulgas kahjuritõrjeprogrammi. Ma saatsin ja vabandasin, et see kohalikus keeles on. Soomlased pärast naersid, et pole midagi. Google translate aitas, kuigi selle kaudu said nad teada, et meil olevat tootmisesse lendavate bandiitide vastu lõksud paigutatud. Juttu oli siis nendest sinistest nn kärbselampidest, mida poodideski puu- ja köögiviljaosakonnas või lihaleti taga näha võib. Hea on teada, et ka seal on lendavatele bandiitidele mõeldud. Kunagi teine kord ühte kahjurtitõrjet puudutavat teksti prooviks tõlkerobotist läbi lastes sain jälle teada, et linnakahjurite kõneisikuteks on rotid (representatives).
Ärge siis tehke masintõlgetega vallatusi.


2022/09/21

Ekskursioon

 Ma elasin selle üle. Kooliaasta alguse lastevanemate koosolekud kahel järjestikkusel päeval. Vanema lapse omal arutati kevadist klassiekskursiooni. Nad on nüüd seitsmendas klassis ja kõik tahaksid lausa kaheks ööks kuhugi sõita. Klassijuhataja on vapper naine ja vist võtabki selle ette.

Mina kodus lapsele: "Õpetaja ütles, et mõned vanemad võivad ka eskursioonile kaasa tulla. Neil on täiskasvanuid ka juurde kaasa vaja. Kas sa tahaks, et ma ka tuleks?"
See küsimus oli tegelikult veidi naljaga esitatud, sest noh, milline 13-aastane tahaks oma ema klassieksursioonile kaasa.
Minu üllatuseks teatas laps: "Muidugi tahaks!"
Mina: "???"
Mina edasi: "..."
Ja mina siis: "Kas sa tahad sellega öelda, et ma olen normaalne ema või midagi?"
Laps: "Muidugi oled. Ma kuulsin ükspäev, kuidas Loore oma emaga rääkis. Ta ema oli kõva kuri." (Kõva kuri käib meie peres selle kohta, kui keegi on väga tige.)
Mina: "Ma olen ka vahel ju kõva kuri."
Laps: "Sa oled normaalselt kõva kuri."

Enne teismeea lõppu ei tasuks muidugi hõisata, aga see on üks ilusamaid asju, mida keegi mulle kunagi öelnud on.