2021/09/07

Lähikontaktne

 Kaks päeva saingi sel sügisel koolis käia, kui juba peale hakkas. Eile, see on esmaspäeva lõunal, sain koolist koos teiste varjatud adressaatidega kirja, et olen loengus viibinud koos koroonapositiivsega ja seega lähikontaktne. Juures oli kenasti jutt ka, et kui olen põdenud, täielikult vaktsineeritud või need muud asjad, siis võin oma eluga rahus edasi minna, kui just sümptome ei teki. Antikehadeta rahvas istugu nüüd aga rahulikult 10 päeva eneseisolatsioonis. Tegin kohe veidi koroonadetektiivi ja uurisin oma õpingukaaslastelt, kas nemad ka sellise teavituse on saanud. Kuna käin erinevates loengutes erinevate inimestega, sain üsna kiirelt pildi selgeks. Kontakt oli toimunud reede õhtul kell 18.00 alanud loengus. Kui nüüd järele mõtlema hakkasin, siis meil oli seal klassis üks tüdruk küll tagapingis, kes piisavalt köhis ja läkastas, et mu vaikne pahameel ära teenida ja mulle meelde jääda. Kui ma juba esmaspäeva lõunal reedel peale tööaega toimunud kontakti osas teavituse sain, pidi nakatunu olema nädalavahetusel testimas käinud. Õnneks juhtus mul just seal tunnis väga hea filtriga respiraator ees olema, läkastaja istus minust üsna diagonaalis üle klassi ja ma olen süstitud selle tootja vaktsiiniga, mis erinevate uuringute kohasel siiani kõige tõhusamaks on osutunud. Vihastasin veidi selle tõenäoliselt sümptomaatilise nakatunu peale, kes ikka seltskonda tuli ja lootsin, et mu vaktsiinike hoolimata sellest, et terviseameti laos nagu grillviiner põrandakütte peal soojas oli istunud, tuleproovi nüüd läbi teeb.

Vihastasin ära ja unustasin teema ära, kuni täna siis lõpuks terviseamet ärkas. Lõunast hakati mind igast kanalist pommitama teadetega, et ma olen lähikontakne ja istugu kodus. Algul SMS ja siis helistas veel see kõnerobot, kes väriseval häälel mulle sama jutu maha vuristas. Nüüd tekkis endalgi juba selle kohta kahtlus, kas ma ikka olen eneseisolatsiooni alt vabastatud. Lisaks olin ma laupäeval käinud sünnipäeval, kus rõõmsalt 12 inimesega koos mullivannis istusin. Uurisin terviseameti kodulehte ja sama jutt. Isolatsioon. Kusagil all oli siis väikeses kirjas märgitud, et kui mulle rakendub erand, siis on teine lugu. Klikkisin paar linki edasi ja sain teada, et vaktsineerituna lähen tõesti erandi alla, aga pean sellest ise terviseametit teavitama. Kanalit, mille kaudu ma seda tegema pean, muidugi märgitud polnud. Otsisin netist koroonainfo telefoni välja. Sealt öeldi, et kahjulugu jah, aga andmebaasid ei ühildu. Tuleb vabas vormis kirjutada terviseameti üldmeilile ja soovitati seda tungivalt ka teha. Kirjutasin. Eks näeb, mis edasi saab. Arvatavasti panevad Hiina laborid mu andmed jälle viis korda enne pihta, kui riik avastab, et ma üldse olemas olen.


Väike öine täiendus: kell 23.10 küsib terviseamet mult isolatsioonikohustusest vabastamiseks täiendavat teavet. Nimelt, millises linnas või maakonnas haigestunuga kontakt toimus, et kiri siis vastavasse regionaalosakonda edasi suunata. Riiklike juhiste kohaselt ma vaktsineerituna eneseisolatsiooni jääma nagu ei peaks, aga tuleb välja, et isolatsioonikohustusest peab terviseamet sind siiski vabastama. Sellest uudistes keegi muidugi ei räägi, kuigi terviseameti kodulehelt võiks juhistest ridade vahelt midagu umbes sellist välja muidugi lugeda küll. Ma vaktsineerimistõendi panen parem kohe oma vastuse juurde. Kui koroona seda riiki ei hävita, siis omaenda bürokraatia raskuse all kukub see ükskord kokku küll.

2021/08/25

Ralli


 Täna see siis lõpuks juhtuski: robottolmuimeja leidis magamistoast kassi okse ja asus seda koristama. Uus kott kassitoitu ei paista millegipärast Jipile sobivat. Kusjuures Tolmu oli üllatavalt suure tüki okset suutnud isegi sisse imeda. Vanem laps sattus Tolmule peale, kui see parajasti okse kallal majandas, ja tõmbas magamistoa ukse kinni, et teda vähemalt ühte tuppa lokaliseerida. Tolmule ta selle peatamiseks läheneda ei tahtnud. Selleks nägi see liiga hirmus välja.

Mina tulen just voodi alt, kus ma 12. korda põrandat pesin. Nüüd ootan, et pesumasin põrandalappidega lõpetaks, ja saaksin 13. korda voodi alla ronida. See lõhn lihtsalt ei kao. Tolmu kuivab saunas. Tema panin ma üsna julmalt otse kraani alla. Isegi, kui see robot väga veekindel pole, sest sellisena ei ole nagunii temaga midagi peale hakata. Mina usun Tolmusse. Mõni aeg tagasi sõitis ta trepist alla. Tolmu endaga ei juhtunud midagi, aga trepiastmele, kuhu ta lõpuks maandus, tuli pragu sisse. Tolmu on kööki koristades palju kassikrõbinaid söönud. Teda see oksendama ei aja. Kassitoit teeb tolmud hoopis tugevaks vist.

Kirjeldatud sündmustest fotosid pole, sest need oleks liiga häirivad. Selle eest on foto sügisilmade saabumisest häiritud päevakangelasest täna hommikul.



2021/08/19

Nagu armastus koolera ajal



 Tallinna ülikool tuli ka täna lõpuks algava õppeaasta õppekorralduse plaaniga lagedale. Seda nad olid tegelikult juba ammu hoiatanud, et enne augusti lõppu neid reegleid ka oodata ei tasu. Arusaadav ka, sest kindlust asjade arengu osa on vähe. Ülikooli eesmärk on maksimaalselt kontaktõpet säilitada, mis on ka arusaadav, sest õppejõud üldjoontes kiruvad veebiõpet kui väga ebamugavat lahendust ja peavad seda ka vähemefektiivseks. Viimasega ma tudengi seisukohalt nõus ei ole, pigem on veebiloengud just ajakasutuslikult suurema kasuteguriga, vähemalt tudengi seisukohalt. Võtame kasvõi need armsad udupead, kes alati igasse jumala loengusse ära eksivad -- ja keegi meist ei ole kaitstud kogemata selleks udupeaks saamise eest -- ja kelle kõrvust on kogemata mööda läinud igasugused organisatoorsed teemad, nagu mis kuupäeval tuleb essee esitada, kui kaua kestab eksam või kes mõnda muud üldise rahvatervise seisukohalt ebaolulist probleemi tõstatada soovivad. Veebiõppes on olemas selline maagiline aken nagu chat, mille abil need tudengid kaasüliõpilaste poolt abistatud või ennast maha laadida saavad ilma, et õppejõud kallist loengu- või seminariaega sellele kulutama peaks. Eks tekib veebiõppe puhul ka see hirm, kui kohal või "kohal" üliõpilane tegelikult sellisel viisil loengus üldse on. Mina vaatan asja teistpidi. Kui elu ja olme õpingutesse sisse sõidab, siis veebiloengu puhul on võimalik vähemalt poole kõrvaga kohal olla, kui kontaktõppes ei õnnestuks seda üldse teha. Parem, kui mitte midagi. Pro veebiõpe siitpoolt. Vähemalt nii kaua, kuni tegu on erialadega, mis füüsilist aparatuuri või eriruumide kasutamist ei nõua ja see õppejõudude närve päris ära ei söö.

Sel sügisel paistab aga, et meie parim lootus veebiõppeks on see, kui õppejõud juhtub vaktsineerimata ja koroonapositiivse kontaktne olema. Vähemalt praegu tundub, et siis peab ta eneseisolatsiooni jääma. Testimise osas ma hetkel reeglitest midagi välja ei lugenud. Koroonapositiivsetele tudengitele või tema vaktsineerimata kontaktsetele õppekorralduse paindlikumaks muutmisega väga kaasa ei elata.

Saab näha, kuidas asjad kujunevad. Vaktsineeritud inimesena pean ütlema, et mulle need vaktsineerimisvastased hetkel väga meeldivad. Põhiline muidugi, et meedikute töökoormus jälle üle pea ei kasvaks nii. Käisin eelmisel nädalal lastega ühes spaahotellis väljapoolt maja tulnud külalistena hommikust söömas ja ujumas-saunas. Hinnad olid meeldivalt odavad ja inimesi meeldivalt vähe.  Spaaosas kontrolliti vaktsineerimistõendit põhjalikult, hommikubufees vist unustati. See oli teine päev ka, kui uued nõuded kehtinud olid. Harjumise asi. Pärast on jälle äraharjumise asi. Kui mu ema mõned nädalad tagasi Riias käis, ei saanud ta kohviku väliterrassilegi maha istuda ilma, et vaktsineerimissertifikaadi ja ID-kaardi letti oleks löönud. Paar päeva tagasi olin ma Riias trippimas ja seal ei tahtnud keegi ei hotellis, söögikohtades ega muuseumis midagi näha. Balti riikide sisepiiridel puudus igasugune kontroll. Läti ja Leedu piirivalvurid paistavad kõik Valgevene piirile olevat suunatud. Ka turiste oli vähe.

Täna tuli saiakeste isu. Küpsetades tabasin end mõttelt, et tegin lahti viimase poolteist aastat tagasi esimese laine aegu koroonavarudeks soetatud jahukoti.

2021/07/29

Minu kaks süsti ja Soome


Seekordne reisilugu algab süstlaga. Ega siin praegu ongi kaks võimalust, kuidas reise alustada -- süstal käsivarres või vatipulk ninas. Oma koroonavaktsiini valisin lähtudes perearsti soovitustest ja sellest, mis parajasti saadaval oli. Ma tootjat ei ütle, aga ütlen, et see oli kahedoosiline, seega on vähemalt selge, milline neist vaktsiinidest see ei olnud. Esimest süsti ma sisuliselt ei tudnudki. "Te olete vist päris palju neid vaktsiine teinud, ma ei saanud arugi, kui süsti tehti," kiitsin vaktsineerijat. Ta vaatas mulle ainult zombistunud näoga otsa ja ütles umbkaudse numbri, palju ta viimase kuuga neid doose süstinud on. See oli nii utoopiline, et jäänud mulle meeldegi. Näha oli, et vaktsineerija on palju tööd teinud, sest plaastriga ta igatahes süstikohale pihta ei saanud. Jäin oma viiteteist minutit jälgimisaega täis istuma. Täpselt paras hetk, et vaktsiini võimalikke kõrvaltoimeid googledama hakata. Siis sõitsin ära ja koju ja ei midagi. No käsi valutas ja lümfisõlmed vist ka. Ei midagi hullu. Kuni kaheksa päeva hiljem oma covid-käe kätte sain. Süstikohale ilmus mahklakas punane soe laik. Õnneks oli redditi foorumis sellise käe omanikke veel, kes teadsid rääkida, et see läheb mõne päevaga kenasti üle. Osadele oli arst laigule määrimiseks hormoonkreemi ka määranud, aga sellest ei pidanud suurt kasu olema.

Näitasin perearstile ka oma käest pilti ja tema ütles, et ma ei peaks teist vaktsiinidoosi üldse tegema. Minusugustele saab vaktsineerimise teinud asutus esimese süsti kohe kuuri lõpetava süstina vormistada. Kuna mul varasemast positiivne koroonatest ette on näidata, siis esimene süst ongi mulle nagu teine. Ma pean ausalt üles tunnistama, et minu isiklik motivatsioon vaktsineerimiseks just aateline pole. Ma tahan lihtsalt inimese kombel veidi maailmas ringi liikuda. Uurisin veidi, ja kuigi immunoloogiliselt sellist põetud + üks vaktsiinidoos kombinatsiooni üldiselt tõhusaks peetakse, siis osad riigid, eriti Euroopa Liidust väljas, nii ei arva ja mingid kitsendused täielikult vaktsineeritutega võrreldes sellistele siiski on. Nii otsustasin ikka teise süsti ka ära teha. Vahepeal oli vaktsineerimine populaarsust hakanud kaotama ja süstitegija oli vist veidi puhata saanud, sest seekord sai ta igatahes plaastriga süstikohale kenasti pihta, kuigi kasutatud plaaster oli isegi veidi väiksem kui esimesel korral. Istusin jälle kohustuslikuks 15 minutiks kõrvaltoimeid googledama. Google ei vedanud ka seekord alt. Nii kui kõike seda loed, mis vaktsiinidega nihu võib minna, tunned kohe, kuidas kõri tursesse hakkab tõmbama ja hingamisraskused tekkima. Õnneks läheb see tunne kohe üle, kui avastad, et 15 minutit on läbi ja võid ära minna. Järgmisel päeval läks muidugi lahti. Palavikku ei olnud, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et niiiiii paha oli olla. Peale seda, kui prügi välja viimas käisin, istusin trepi peale maha, sest kops oli kuidagi nii koos nagu oleks just maratoni jooksnud. Oi kui tige ma selle vaktsiini peale olin. Aga ega kohe kui mu vaktsiinipass kehtima hakkas, olin kõpsti autoga Helsingi laeval ja sealt edasi Lapimaa poole teel ka.

"Miks sa üldse keset suve Lapimaale lähed? Keegi ei lähe ju, siis pole lundki," imestasid mu mõned tuttavad. Just selle pärast läksingi, et keegi lähe ja lund pole. Hea rahulik, valge, soe ja pole libe sõita. Lisaks tuleb elust võtta seda, mida nüüd ja kohe võtta annab, sest pagan seda teab, kas ja kuhu poole aasta pärast üldse reisida saab. Kui nii edasi läheb, saavad Kreeka tähestikust enne tähed otsa, kui koroonaviirus oma muteerimise lõpetab. Hea, kui oomega-tüveni jõudmisega jõuludeni välja venitab. Nakatumisnumbrid tõusevad ka kiiremini kui kinnisvarahinnad.

Plaan oli läbi Jyväskyla ja Oulu üles Rovaniemi sõita ja siis läbi Botnia lahe saarte ja Turu alla Helsingisse tagasi, nautida loodust ja uurida teele jäävaid linnu. Meie käisime Jyväskyläs, Oulus, muidugi Rovaniemil, Pudasjärvil, Kokkolas, Vaasas ja veisi pikemalt Turus. Teed on Soomes head ja liiklus viisakas. Google maps kipub vahemaade läbimiseks kuluvat aega tugevalt ala- ja Waze veidi ülehindama, vähemalt minu sõidustiili juures. Soome väikelinnade vanemad osad on nunnud ja eriti ülikoolilinnad huvitavad, aga peab arvestama, et linnadest läbisõidud on projekteeritud nii, et autoaknast seda kenamat osa ei näe, tuleb korra linna ikka sisse põigata.

Rovaniemil käisime polaarjoonel asuvas jõuluvanakülas ja Angry Birdsi mänguväljakul, mis on palju lahedam, kui piltidelt tundub. Jõuluvanakülas on aasta läbi jõul ja normaalses olukorras võtab lapsi vastu ka päris jõuluvana, aga kuigi jõul oli seal ka praegu täies hoos, siis jõuluvana oli vist karantiini pandud ja hetkel ei tööta. Meil ei olnust sellest midagi, sest lapsed olid enne pikalt toonitanud, et kõike muud tahavad nad küll, aga mitte jõuluvana näha -- nad on mul väga tagasihoidlikud. Siis sõitsime veel veidi põhja poole, käisime matkarajal ja siis keerasime otsa Pudasjärvi suunas. Kui trass Helsingi->Jyväskylä->Oulu->Kemi->Rovaniemi on põhimaantee ja minu jaoks pigem igavavõitu, siis Rovaniemi->Pudasjärvi->Oulu looduslikult kena ja vaheldusrikas. Teel jalutavate põhjapõtradega tuleb ainult ette vaadata. Kemi kaudu Rovaniemile minnes ei näinud ma neid ühtegi, aga läbi Pudasjärvi sõites hulkus neid kohe massiliselt teel. Nad on õnneks sellised rahumeelsed, ajavad vaikselt oma asju ja ei jookse ette nagu tavalised põdrad, aga eks neid pruunikaspunaseid karvaudemetega suuri plekke asfaldil ikka näha oli, kus mõni põhjapõder otsa on saanud. Põdrale otsa sõites tuleb see omanukule ja metsiku põhjapõdra korral Soome riigile kinni maksta. Käivad jutud, et nüüd on hakatud põdrasarvi helkurvärviga värvima, et nad ka pimedas paremini nähtavad oleks.

Pudasjärvi ise oli huvitav koht. Nad reklaamivad ennast kui Soome suuruselt teist linna. Pindala poolest muidugi. Rahvastiku tiheduselt kannataks neid Siberiga võrrelda. Mul õnnestus seal ööbimiseks poolkogemata Airbnb`st tõeline pärl leida. 90 euro eest magasime seal ülipuhtas ja väga hästi sisustatud restaureeritud vanas vallamajas.

Edasi alla lõunasse liikudes keerasin Kokkolas põhimaanteelt ära saartele. Sama tegin ka Vaasas. Soomlased on head tee- ja sillaehitajad ja nii juhtusin pooljuhuslikult Soome pikimale Reploti sillale. Seal sõita oli väga hirmus, aga väha ilus. Reploti saarel elab muidu umbes 2000 inimest ja sinna viiv sild on kilomeetri pikkune. Lootsin seal ööbida, aga kohad olid täis. Jäta veel asjad viimasele hetkele.

Turu külje all Ruissalo saare spaas oli mul ööbimine juba aegsasti ette broneeritud. Hästi, et oli, sest kohale jõudes oli seal täismaja. Turu oli koht, mille jaoks olin plaaninud aega võtta, aga lõpuks võtsin ikka liiga vähe. Ma olin sealt kunagi tööga seoses põgusalt käinud ja läbi sõites tundus suurepärane linnake olevat. Ruissalo saarel lõpuks ei jõudnudki ringi jalutada, kuigi oleks tahtnud. Seal on looduslikult väga kena ja vaheldusrikas, lisaks spaale on seal palju suvekohvikuid, botaanikaaed, rannad, golfiväljak ja palju muud. Sellest, et sinna jõudmiseks tuleb läbi kaubasadama sõita, ei tasu ennast häirida lasta -- tasub ära. Turu on vana kaubalinn ja nagu nende puhul kipub olema, on kaubandusest saadud raha seal ka haridusele ja kunstidele jagunud. Vedelesime spaas, jalutasime Turus Aura jõe ääres, linnas, turul, käisime kunstimuuseumis ja tuligi Helsingisse laevale sõitma hakata. Turu-Helsingi tee on põhimaantee, aga sellegi poolest maaliline. Graniidipaljandid ja just siis, kui tee igavaks hakkab minema, on tee äärde mõni suur skulptuur paigutatud.

Kokku tuli viie päeva peale 2143 km ja 29,5 sõidutundi. Algselt olin plaaninud veidi vähem, aga siis läks ikka nii, et see või teine koht tundus lahe, keerasin sisse vaatama ja nii see asi läks. Väsitav ei olnud, aga väga rohkem ei oleks viitsinud ka, siis oleks nagu puhkusemaitse asjalt ära kadunud ja rooliallergia hakanud tekkima. Mulle meeldis kõige rohkem see Soome pikim sild ja Turu kunstimuuseum, vanemale lapsele jõuluvanaküla ja nooremale spaa. Paar päeva tagasi pesin viimased Lapimaa kärbselaibad ka autolt maha ja kui olikord lubab, saab järgmist reisi planeerima hakata. Lõpetuseks väike kollaaž kassi valvekaamerast suvalistel hetkel tehtud piltidest sellest, kuidas Jipi meie puhkuse ajal aega veetis ja muudest asjadest ka. Anteeksi, kui see postitud nüüd nende pärast väga aeglaselt avaneb.




Esimene öö. Sellise elamsie saab Soomes 48 euro eest päev. Välimus on petlik, seest on kehvem kui väljast.

Väga-väga Soome disain Rovaniemi hotellis
Õhtu Rovaniemis. Kemijoki ja Angry Birds
Lapimaa matkarajal
Pudasjärvi endine vallamaja
Turu jõeäärne elu
Turu kunstimuuseum
Ja kokkuvõte

Varastatud identideegiga pime hull vihmanõid

 See vihmaasi on sel aastal ikka päris käest ära. Minu meelest on mu telefon suve algusest saadik lubanud, et nädala pärast hakkab 90% tõenäosusega sadama. Iga kahe päevaga tõmmatakse vihma tõenäosust 20% maha ja saju algust lükatakse päeva võrra edasi. Kui suur lubatud vihmapäev ükskord kätte jõuab, on selle asemel jälle leitsak. Meil siin poolsaarel sajab niigi vähe ja põhjavesi on suviti löögi all. Kohalik vee-ettevõte saadab hüsteerilisi antikastmisteemalisi sõnumeid. Ma ei julgenud vahepeal aiavoolikutki katlamajast välja võtta, et mitte kogukonna viha alla sattuda. Ega siin nalja pole, ei imestaks, kui põuaperioodil iga maja ette, kus vähegi voolikut nähtud on, tõrvikute ja hangudega seltskond koguneks või Viimsi vee geriljad pimeduse varjus noad hambus aedases roomaks ja kastmissüsteeme läbi lõikaks.

No nüüd siin mõned päevad tagasi lubas, et kindlasti hakkab kohe sadama. Ma jätsin isegi oma katusetaimed vihmalootuses kastmata. Terve päeva ootasin, aga ei midagi. Õhtul andsin alla ja lasin kraanist ikka ämbri ja kastekannu vett täis. Pärast panin suure vihaga pesu veel rõdule kuivama. Hoidku oma vihm endale siis, kui tahavad. Öösel kell kolm ärkasin vihmakrabina peale. Nagu mu veel kuivemas Eesti piirkonnas elav sõbranna ütleb: sel suvel sajab ainult siis, kui sõpradega grillida tahad või vaip õues kuivamas on. Šamaanitrummid võib ära unustada. Mu IKEA pesurest saab vihma meelitamisega sama hästi hakkama.

***

Ühel hommikul ärkasin üles ja mu parema silma nähemisvälja oli ilmunud umbes 2 mm must piklik laik. Ära ka ei läinud. Pigem hakkas nähemine nagu veelgi enam hägustuma ja nähemisväli paremast servast laigu lähedalt kitsenema. Tundus hirmsasti mingi võrkkesta jama moodi olevat. Tormasin silmaarsti juurde. Uuringud võrkkestas õnneks midagi ei näidanud, aga kollatähniga tundus mingi anomaalia olevat. Arst kommenteeris, et seda musta laiku mu nähemisväljas tegelikult ei tohiks olla ja probleeme kollatähniga ka mitte, sest "te olete noor". Ma kohe nii sulasin selle peale. Väga meeldiv arst-resident oli. Pärast vaatasin, et mu koolivend ka veel. Vist isegi sellest aastakäigust, kelle me abiturientidena käekõrval esimesse klassi saatsime. Kuidas ta juba vahepeal arstiks on saanud? Igatahes näen ma teda homme täiendavateks uuringuteks veel. Kui näen muidugi. Vasaku silmaga vast ikka näen. Vaatasin veel digiloost selle arst-residendi koostatud epikriisi ja minu vasaku silma nägemine on 1,2 ning parema oma 1,0. 1,0 on normaalne nägemine ja 1,2 parem kui normaalne. Ma olen alati väga hästi näinud. Äkki nüüd, kus mu nägemine normaalseks on muutunud, tundubki mulle, et ma ei näe parema silmaga mitte midagi? Vähemalt ei paista ma pimedaks jäävat, mis omakorda tähendab, et ma ma olen seda ette kujutanud. Ei teagi, kumb kehvem lugu oleks, nägemise kaotus või vaikselt hulluks minna.

***

Veel sain ma täna hommikul koos 286 438 inimesega Politsei- ja piirivalveametist sellise kirja:

Hea kirjasaaja

21.07.2021 tuvastasid Riigi infosüsteemi ameti (RIA) eksperdid ebaseadusliku dokumendifotode alla laadimise isikut tõendavate dokumentide andmekogust. Alla laaditi 286 438 inimese dokumendifotod. Küberintsidendi tagajärjel ei olnud võimalik ligi pääseda isikut tõendavate dokumentide andmekogule, vaid kasutades ära turvanõrkust RIA hallatavas rakenduses ja tehes oskuslikult võltsitud päringuid õnnestus kätte saada üksnes dokumendifoto.

Samal päeval kui andmete alla laadimine avastati, kõrvaldati viga, mis seda võimaldas. Politsei tuvastas ja pidas andmete alla laadimises kahtlustatava kinni ning selle juhtumi osas alustati kriminaalmenetlust.

Käesoleva kirjaga teavitame Teid, et rünnaku tagajärjel laaditi alla ka Teie foto.

/***/

Ma ohkasin kirja lugedes isegi kergendatult, sest ega kui näed postkastis kirja politseist, on esimene mõte, et kus ma nüüd kiiruse ületamise eest trahvi sain ja kui palju. Väike fotovargus oli selle asemel pigem meeldiv üllatus. Ega nüüd tuleb oodata, millal keegi identiteedi pihta paneb, kuigi ma seda väga ei soovitaks. Möödunud aasta novembris varastati Terviseametist koos ülejäänud esimese laine 9158 koroonapositiivsetega mu terviseandmed. Siiani ootan, et mõni ravimifirma või Hinna valitsus mind nüüd ära rööviks meditsiinikatsetusteks oma salalaborisse veaks. Sellise asjaga riskib see, kes mu identiteedi üle tahab võtta.