2018/07/13

Toiduainetööstuse telgitagustes

Arvutasin just, et tänu tagasi toidusektorisse tööle minekule hoian kuus tasuta lõunatele ja muudele sülle kukkuvatele palakestele kuus oma 40-50 eurot kokku, aga mis hinnaga see kõik tuleb... Kapsarullid! Iga jumala hommik algab mul kapsarullidega. Seisus kohustab. Ma olen ameti poolest see, kes majas igahommikustesse eelmise päeva toodangu kvaliteedidegustatsioonidesse eeskuju näitava ülinakkatava entusiasmiga suhtuma peab. Obejktiivselt võttes on tegu väga õnnestunud retsepti ja tootmistehnoloogiaga ning ka tootmine suudab stabiilset kvaliteeti hoida, aga kogu mu austuse juures selle suurepärase toote vastu: liiga tihti ja liiga palju kapsarulle on liiga tihti ja liiga palju kapsarulle.

Degustatsiooniprogrammist ei saa neid emotsionaalsetel põhjustel välja jätta. Tegu on tootega, millele kogu maja edu kunagi suures osas üles sai ehitatud, nii kuulub neile degustatsioonidel alati aukoht. Pealegi on degustatsioonipaneelis meie 69-aastane tehnoloog. Fantastiline mees! Erialaselt pädev, vitaalne, uuendustele avatud. Nagu vanusest järeldada võib, on ta oma elus väga palju kapsarulle maitsma pidanud. Ikka kiidab ta igal hommikul neid jälle taevani. Need kapsarullid on tema lapsed, kelle kõrval ta aasta aasta järel veetnud on. Kuidas ma ütlen talle, et kahjuks hakkavad need muu toodangu hulgas oma tähtsust kaotama ja edaspidi lähevad nad ainult korra nädalas degustatsiooni?

Mul on ainult üks kord elus olnud võimalus kogu oma osakond ise komplekteerida, enamasti olen kellegi teise värbamistulemused päranduseks saanud. Nii ka seekord. Kui ma oleks saanud ise valida, oleks ma ikkagi meie 69-aastase tehnoloogi silmagi pilgutamata palganud. Kui keegi konkurssidel inimesi ainult hilisema sünniaasta pärast eelistab, siis ma tahaks talle meie tehnoloogi näidata.
Kui Toiduliidu juht hakkab jälle rääkima, milline kohutav nähtus on private label ehk jaemüüjate omamärgitoodang, siis ma tahaks talle meie kapsarulle maitsta anda. Mitte õelusest, vaid selle pärast, et need on suurepäraseks näiteks, kuidas Eesti toidutööstus palju kirutud private labelit Soome jaeketi nime all tootes kasvada, areneda ja edukas olla saab. Seejuures on tegu maitsva ja kvaliteetse tootega. Tööd saavad 325 eestimaalast, majandus kasu eksportiva ettevõtte näol. Julgeks pakkuda, et jaekettide omamärgitooted ei ole kohalikele tootjatele mitte häving, vaid parim ekspordivõimalus. Kohalik turg on väike ja vaene, eksport on käive ja marginaal.

Toiduliidu juht kirub ka hirmsasti, kuidas private label tootearendust ja innovatsiooni tapab. Ma olen küll ja veel näinud, kuidas tootearendus ja innovatsioon Eesti moodi käib. Turundusosakond tuleb tootearendusosakonna juurde ja nõuab: kohalikul turul on tootekategooria liidriks see Fazeri šokolaad või need suurkorporatsiooni kartulikrõpsud. Tehke samasugused, ainult 5% odavamalt. Selline innovatsioon siis. Mulle tuleb pähe kaks Eesti suurtootmiste toodet, mis on sündinud ideest, mitte kopeeritud. Kindlasti on neid veel, aga need on need markantsemad. Esimene on praeguseks oma uudsuse ja koha lettidel kaotanud Kalevi valge mustikašokolaad, mis oli tänase Kalevi tootearendusjuhi esimene töö ülikoolist tulles ning mille müügiedu oli seda ootamatum, et valged šokolaadid üldjuhul suurt turuosa ei saavuta. Teine oli Saaremaa piimatööstuse kadaka suitsujuust. Tolleaegne Saaremaa Piimatööstuse tehnoloog, hilisem kvaliteedijuht, suskas õhtul sõpradega ilma ja elu nautides tüki juustu ka kodusesse suitsutusahju. Tulemus sai nii hea, et hiljem pool Eestit seda juustu sõi ja pooled Eesti piimatööstused mõni aeg hiljem seda toodet kopeerisid. Tervitused endisele kolleegile Jürisse ja ametiõele Saaremaale. Hea käega loov tootearendaja on üks väärt töötaja, keda raske leida.

Jaemüüja tellimusel toodet välja töötades on umbes sama seis. On kliente, kes tulevad meile ja tahavad, et me teeksime singi ja juustuga võileiva. Sellega on loovus ning innovatsioon tapetud. On kliente, kes tulevad ja küsivad kaerasepikut kitsejuustu, avokaado ja eksootiliste maitseainetega. Edasi läheb kõigi jaoks põnevaks ja tulemus on väike areng meie toidukultuuris. Ma olen viimase kolme nädalaga vist 25 sellist kaerasaia söönud. Esmaspäeval söön rõõmuga veel.

Meie majas on neli inimest, kelle igapäevatööks on tootearendus. Kaks eestlast, üks venelanna ja üks soomlane, nimetame teda Jori-Pekkaks. Kuna lõviosa meie toodetest läheb Soome, on Jori-Pekka lisaks meeldivale olekule ka väga vajalik mees meie kollektiivis. Soomlase maitse on hoopis midagi muud kui eestlase oma. Kui on vaja Eesti turule võileiba välja töötada, varjavad kaks eestlasest tootearendajat Jori-Pekka eest oma kehaga arenduslabori laua ning asuvad tööle. Mõne aja pärast läheneb Jori-Pekka majoneesipudeliga ning üritab sealt törtsu võileiva vahele pigistada. Eestlased võitlevad vapralt ja ei lase. Jori-Pekka üritab majoneesiga laule mitmest kandist läheneda, aga eestlased tõrjuvad teda edasi. Niimoodi kuni õhtuni.
Kui on vaja Soome turule võileiba välja töötada, on Jori-Pekkal ja majoneesipudelil laua ääres aukoht. Aegajalt haukab Jori-Pekka käimasolevast projekt suutäie, leiab selle mitte piisavalt magusa olevat ning pigistab majoneesi juurde.
Toidu osas on soomlased muidu geniaalne rahvas. Pannkooke teevad nad panni asemel ahjuplaadil ja nimetavad neid pannukakkudeks. Aega võtab pannukakkude küpsetamine vaid viis minutit. Nutt tuleb peale kõigile neile pühapäevahommikutele mõeldes, mil ma olen tundide kaupa pliidi ees pannkooke küpsetades küürutanud. Ma sõin eile ja täna lõunaajal magustoiduks kaks portsu pannukakkusid. Jori-Pekka tegi. Ma loodan esmaspäeval teeb veel.

Aga täna on reede. Reede! See tähendab kaks kapsarullivaba päeva!

2018/07/01

Minu armastus, minu soome keel

Ma läksin tagasi oma esimese armastuse juurde. Peale pooleteistaastast vahemaandumist farmaatsiatööstuses, olen tagasi toidusektoris. Maailmas olevat kolm suurt vaala: relvaäri, narkoäri ja ravimiäri. Peale seda, mida näinud olen, ei vaata ma aspiriinitabletti enam kunagi sama pilguga. Hea, et mul lapsed oma beebivaktsiinid kätte saanud, sest kuigi ma tõenäoliselt neid ikkagi riikliku kava järgi süstida laseks, teeksin seda täna tunduvalt suurema sisemise värinaga, kui omal ajal. Ravimitehases oli mõnele ravimiformulale suurim kompliment, kui meie tehnoloog segu sõnadega "seda süstiks isegi" kommenteeris. Nii palju või vähe kui mul oskuseid ja teadmiseid oli, tegin ma omalt poolt kõik, et võimalikult paljude tehasest välja sõitvate pudelite kohta sama öelda saaks, aga ma olen vaid üks ja olen vaid inimene ning ega selliseid pudeleid liiga palju ei olnud. Ma olen alati uskunud, et sa pead oma äri hästi ja puhtalt tegema või ei ole sul siin maailmas pikemas perspektiivis midagi teha. Ma tahtsin sellest mängust oma käed puhtaks pesta. Küll väiksemas skaalas, aga ka mina lahendan Ramanujari kombel isegi matemaatilisi probleeme intuitiivselt. Ma tunnen surevat lehma kui ma näen surevat lehma.

Tallinna külje all on üks vahva, Eesti mõistes suur toidutootmine, millest keegi midagi ei tea, aga vaevalt, et Soomes leidub mõni kolkapood, suurtest rääkimata, mis meie toodangut ei müüks. Vaevalt, et kellelgi õnnestub ka Soomes mõnda rongi või lennukisse astuda ilma, et talle üritataks meie toodangut pähe määrida. Alal meie tootmisest 600 km lõunasse ja kaks korda sama palju põhja suunas oleme meie selle piirkonna näljatõrje hallid kardinalid. Targad kardinalid. Targad inimesed teavad, et äri liiga kiire kasv ei ole hea. See on metsik, kui kiiresti rahva isu kasvab. Hädavaevalt jõuame tootmismahuga järele. Uued töötajad ei pruugi piisava kiirusega kvalifikatsiooni omandada, tootmises on laienemise tõttu  piltlikult pidev sõjaseisukord, sest majal on üks sein puudu, kuhu suunas pinda juurde kasvatatakse ning laienemine nõuab investeeringut, mis kasvavate mahtude kasumi ära sööb. Mulle meeldib see ettevõte, kus teadvustatakse edu riske ja mõistetakse vastutust, mida raha endaga kaasa toob.

Kui ma siin maailmas millestki üldse midagi jagan, on see ilukirjandus ja tööstuslikult skaalal toidu valmistamine. Tundus tulevat stressivaba töökohavahetus, sest suundusin tagasi koduväljakule.
"Jaa, eesti, vene ja inglise keel muidugi, aga soome keel tuleb siin ka ära õppida, muidu ei saa," valmistas tegevjuht vaikselt pinda ette, kui paar kuud tagasi seal majas ilmast, tööülesannetest, -lepingust ja rahast rääkimas käisin.
"Eks meil ole teisigi, kes soome keelt ei oska. Siin hakkab see kiiresti tulema," arvas ta veel.
Ma olen nüüd nädala aega lugenud nende inimeste e-kirju, kes väidetavalt soome keelt ei oska. Hea, et ma sidesõnadest aru saan.
Minu soome keel on minu häbiplekk. 80. lõpu-90. alguse Põhja-Eesti lapse kohta on see ikka piinlikult kasin. Mis teha, sel ajal, kui teised lapsed Soome MTV3-st Smurfe ja teisi lääne multikaid vahtisid, lugesin mina Nobeli kirjanduspreemia laureaate. Mis kunagi tegemata jääb, tuleb hiljem tasa teha. Sel ajal, kui need, kes omal ajal multikaid vaatasid, õhtuid raamatu ja teetassi seltsis mööda saadavad, keerutan mina telefonis soome-inglise flashcard`e ringi. Ma olen alati rääkinud, et oma elus teen ma kõiki asju liiga vara või liiga hilja.

Teine reegel on see, et asjad juhtuvad korraga. Sisuliselt kogu mu voodipesu lagunes korraga ära. Kui ma jaanipäeval varba tekikotist läbi panin, sain aru, et nüüd on viimane aeg IKEAsse sõita või tuleb edaspidi magamiseks muistsete eestlaste kombel heinu endale peale kaapida. Kui Helsingi laevapiletid ära ostsin, hõikasin korra sõpruskonnas maha ka, et IKEAsse minek ja palun tellimused sisse anda, kui keegi just klaverit ei taha. Klaaside, tekikottide ja lampide kõrval sain ühe tugitoolisoovi muidugi ka. Asi ei olnud isegi meie auto pagasiruumi suuruses, aga sellise hunniku voodipesu juures, mis ma Espoost kokku kahmasin, ei oleks see nagunii meile peale mahtunud.

Muidu hea töökoha vahetuse varjukülg on puhkus. Talvel kavatsen ma küll esiteks nädalaks suusatama ja siis kaheks nädalaks troopikasse põrutada, aga sel suvel tuleb mul vabadusest suu puhtaks pühkida. Esimene murekoht on noorem laps. Käes on juulikuu, mil lapsed lasteaias kohe üldse oodatud pole ja ausõna, mul ei ole aimugi, kuhu ma oma 4-aastase panen. Teiseks pole mul nüüd seda hetke, mil ma ilma oma kalli meheta kodus juhtuks olema. Ta on see inimene, kes kunagi midagi ära visata ei luba. Mis pagana moodi õnnestuks mul tema pideva valve all konteinerisse toimetada tekikott, millest ma jaanipäeval varba läbi torkasin?

Õnneks pole ma ainus, kel siin majas muresid on. Eile jõudsin IKEAst tagasi ja täna lasin uue voodipesu käiku. Meie kallil kassil Jipil on nüüd niiiii palju neitsilikku tekstiili, kuhu peale ta peab tingimata jõudma karva panna.



2018/06/18

Kuidas Ryanairiga lennates ellu jääda

My dear random English speaking guest. As google has lead you to this post you have probably booked a Ryanair flight and now faced some issues. Long story in weird dialect below short: unless you have a good travel insurance you’re f****d.

***

Lühike õpetus: reisikindlustus. Ükskõik kui lühike reis või odav lend, reisikindlustus. Alati. Need, kes kiireid lahendusi ei otsi, võivad end suupistetega varustada ja pikemale lugemisele seada.


Tallinn -> Bremen

Ryaniga nädalavahetuseks Bremenisse lennata on imelihtne ja imeodav. Lend sinna väljub reede õhtul ja kestab vaid paar tundi. Kui piisavalt valvas olla ning odavaid pileteid luurata, saab edasi-tagasi sõita vaid mõnekümne euroga. Nii olingi üle-eelmiseks nädalavahetuseks endale ja lastele Bremenisse väikese linnapuhkuse planeerinud.


Lennujaama jõudsime pea tund varem. Järjekordselt oli mu noorem, 4-aastane laps see, kellelt turvakontrollis juhusliku valiku alusel lõhkeaineproov võeti. Hakkasin ennast kiruma, et nii vara kohale tulin, kui juba kõlaski teadaanne, et pardaleminek Ryanairi Bremeni lennule on alanud. Tund enne lennu väljumist. Kõlas kahtlaselt, aga jalutasime igaks juhuks väravasse asja uurima. Seal läks kõik ludinal ning mõned minutid hiljem istusime lennukis. Peagi alustati ka õhkutõusuprotseduure. Nii vara, et ühel hetkel hakkasin isegi kahtlema, kas tegu on õige lennukiga. Lõpuks on nagu Üksinda kodus teises osas ja lõpetame hoopis New Yorgis või midagi. Rattad saime siiski kenasti Bremenis maha nagu piletitel lubatud oli. Kuna lend väljus varem, olime ka varem kohal. Ei kurtnud ühesõnaga.


Järgmised kaks päeva võib ka turismiprospektist välja lõigata. Vanalinn, raekoda, moosekandid, Bremerhafeni kliimamuuseum, bratwurst, mett ja pretzel.


Elamine nagu ikka aribnb-st, hommikusöök naabertänava Lidlist. Murelikilo 49 senti.
Bremen -> Tallinn Bremen Ryanairi moodi


Pühapäeva õhtul panin telefoni igaks juhuks telefoni topeltäratuse, et mitte ennast tagasilennule sisse magada. Poleks vaja olnud. Kell viis hommikul, poolteist tundi enne planeeritavat lennu väljumist, läkitas sõber Ryanair mulle sõnumi, et meie lend on tühistatud. Olin juba eelmisel õhtul vaadanud, et üks teine Bremenist väljuv Ryani lend on cancelis. Nagu ikka sellistel hetkel mõtled kui hea, et see vikat sinust mööda on läinud ja unustad teema.


Palju õnne meile
Esialgu tundus sõnum mingi eksitus olevat. Ükski teine allikas lennu tühistamist ei kinnitanud. Kuna olime nagunii trammis teel lennujaama, läksime sinna kohale. Ka lennujaamas näitasid kõik ekraanid, et Tallinna lend on kenasti graafikus. Läbisime turvakontrolli. Sakslased seal juba nalja ei tee. See kuri gestaapotädi pigistas mind läbi otsides ikka päris kõvasti mu kannikaid. Vahepeal oli ka lennujaama ekraanidele ilmunud teade meie lennu tühistamise kohta. Ega midagi, väljusime uuesti turvatsoonist ja sättisime ennast Ryanairi leti ette mitmekümnemeetrisesse ärevasse järjekorda. Leti taha jõudes ulatas Ryani vormis naisterahvas mulle paberi reisija õigustega lennu ärajäämise puhul. See oli kõik. Paberil oli kenasti kirjas, milleks meil õigus on: asenduslennuks, toiduks, majutuseks. Uurisin, kus need loetletud asjad ka olla võiksid siis. Vastus oli sõnastatud viisakalt ja juriidiliselt ettevaatlikult, kuid sisuliselt tähendas, et nüüd peate ise vaatama, kuidas edasi hakkama saada. Seadused Ryanairi leti eest ei kehti.


Vahetasin mõned laused ka teiste saatuse hooleks jäätud eestlastega. Üks teadis rääkida, et Ryanil ei olnud lennule pilooti ega muud meeskonda anda, selle pärast ka tühistamine. Mõni tund hiljem, kui igasugustele seadustele mittevastavast kohtlemisest nördinud reisija meediasse kaebama tõttas, jõudis meie lennu lugu ka Delfisse, kus Ryani esindaja ka ametlikult personaliprobleemi kinnitas, kuid tunduvalt väiksemal skaalal. Teise reisija tütar oli ka kunagi Ryanairiga lennates sarnasesse olukorda sattunud, kuid siis oli neile õiguste asemel, mida keegi tagada ei kavatse, hoopis piletid järgmisel päeval toimuvale asenduslennule jagatud ning nad hotelli sõidutatud.
Ka minu mõned vara ärganud sõbrad, kelle messingeris olin jõudnud põgusalt kirjeldada, kuidas meid Saksamaal parajasti üle lastakse, hakkasid loetlema, mis moodi Ryanair meie eest nüüd hoolitsema peab. Need kõik olid ilusad sõnad, aga kivist vett välja ei pigista ja polnud väga mõtet ootama jääda, millal taevast asenduslennu pileteid, toidukuponge ja hotelli vouchereid sadama hakkab.


Rahvas vaatas minu üksindust kahe lapsega kaastundlikult kahjurõõmsalt. See on omamoodi lohutav, kui tead, et pole üksinda supis ja on neid, kelle seis veel keerulisem on kui sinul. Täna olin selleks inimeseks mina. Kõrva jäid veel sellised jutukatked nagu “mind ei huvita raha, ma tahan ära/koju” ja “ega nüüd pole muud teha, kui oodata”. Mina arvasin teisiti. Siin lennujaamas on kaks lennukitäit inimesi, kelle lennud on tühistatud ja kes minema tahavad saada. Mida kauem oodata, seda vähem tõenäoline oli ükskõik millisele lahkuvale lennule vaba koht saada ja mul oli neid veel kolm vaja. Asusin tegutsema. Just sellel ööl ei olnud mu telefon ennast vooluvõrku ühendamisest hoolimata korralikult laadinud. Istusin suvalise pistikupesa juurde maha ja torkasin juhtme seina. Järgmine Ryanairi Eesti lend pidi minema viie päeva pärast ja see oli täis. Kõikide teiste lennuoperaatorite vähem kui kahe vahemaandumisega lennud Eestisse olid täis. Parim, mis ma skoorida suutsin, olid Lufthansa piletid läbi Frankfurti Riiga, hind kolmele ühe tuhande euro.


Üks mu sõpradest, kes mulle üle interneti reaalajas kaasa elasid, uuris, kuidas mul reisikindlustusega on. Halvasti oli.
Reisikindlustus on üks väärt asi. Mu sõbranna Keenias elav vend lendas kord Eestisse, mille käigus suudeti ta pagas ära kaotada. Ülikondade ja asjadega. Tal oli üks tööalane kohtumine plaanis ja kindlustusfirma instrueeris teda lahkelt uued muretsema. Noormees kõndiski sirgete jalgadega Hugo Bossi poodi sisse. Kindlustus ei köhinud ka pärast.
Mul on tegelikult aastaid erinevaid kanaleid pidi tasuta reisikindlustus olnud, enamasti isegi kahest kohast. Selle tõttu ei ole ma kindlustamisele kunagi mõtlema pidanud. Õnnetuseks katkes viimane automaatne kindlustus mõned kuud tagasi. Ka oli paaritunnine odavate piletitega lend minu alateadvuse jaoks keerukuselt umbes Tartusse sõitmisega samal tasemel projekt. Mitte midagi, mis täiendavat juriidilist ja finantsilist katet vajaks. Peale Bremenit olen ma muidugi nii ettevaatlikuks tehtud, et ostan edaspidi ka prügi välja viies poliisi. Teoreetiliselt peab Ryanair mulle need kallid asenduspiletid muidugi välja maksma, aga nende senine praktika ennustab mulle pikka ja viljatut võitlust. Palun siinkohal lahkelt õppida mu vigadest ning olla kahjurõõmuga mõõdukas.

Lufthansa lend pidi Riias alles enne südaööd maanduma, sealt edasi oli vaja ennast veel kuidagi Eestisse organiseerida. Lisaks endale pidin ka kaks kell neli hommikul ärkamise tõttu korralikult välja magamata last sellest kõigest läbi vedama. Tõotas tulla pikk väsitav päev.

Ka oli Lufthansa turvakaalutlustel mobiilist tehtud broneeringu koodi peitnud. Ilma selle numbrita pole bronniga aga midagi peale hakata. Bremeni lennujaamas puudus Lufthansa esindus. Proovisin nende klienditeenindusse helistada. Saksamaal olles pakkus Lufthansa veeb mulle vaid saksa infotelefoni numbrit, mobiiliga ei olnud võimalik ka nende kodulehe täisversiooni vaadata. Saksa infoliinilt vastas saksakeelne automaatvastaja, kuhu loetud halva diktsiooniga jutust ma oma A1-B2 saksa keelega isegi nii palju aru ei saanud, et teada saada, millist numbrit edasi vajutada, kui tahad, et sinuga inimene rääkima hakkaks. Mu Eestisse jäänud mees kaevas internetist Eesti suunakoodiga Lufthansa infotelefoni numbri välja. Helistasin. Vastu võttis India poiss, aga vähemalt inglisekeelne. Tema pööraselt venivast ninaaktsendist hoolimata õnnestus mul lõpuks talt oma broneeringu number välja peksta.


Kell oli vahepeal umbes seitse või kaheksa hommikul saanud. Lapsed nõudsid süüa. Otsin lennujaamahinnaga neile paar täidetud võileiba. Kohe Bremeni lennujaama ees on sümpaatne väike pargike tiigi ja purskkaevudega. Kuigi meie Frankfurti lend pidi alles 10 tunni pärast väljuma, ei tahtnud ma veel lennujaamast liiga kaugele jalutada. Mõtlesin, et ootan igaks juhuks umbes poole kümneni, kui Ryanairi pädevamaid tegelasi äkki natuke rohkem tööle on jõudnud, neil kohv juba imenduma hakkab ning mingit uut infot tulla võib. Korraks hakkasin juba kahetsema, et nii kiirelt asenduslennu piletid ära ostsin, sest äkki ikka sünnib ime ning Ryan kannab meid kätel oma kulude ja lennukiga koju.


Lapsed nosisid oma võileibu ning toitsid pargitiigil ujuvat pardipere. Kui mul pinge poleks nii üleval olnud, oleks täitsa mõnus olemine olnud. Positiivne oli see, et kuna mul suuremaid probleeme oli, ei hakanud ma isegi selle pärast masetsema, et lapsed pool oma neljaeurostest saiadest vette loobivad. Üheksa läbi jalutasin veel korra lennujaama Ryanairi letist läbi, kus sama naisterahvas samu mittemidagilubavaid vastuseid jagas. Kui hommikul kahtlustasin kohati, et tegu on lihtsalt vaese tanki pandud lambaga, siis nüüd märkasin kui kaalutletud ta iga sõna oli vältimaks, et mul oleks midagi, mille abil Ryanairil hiljem juriidiliselt munad pihku võtta. Ryan tõenäoliselt lootis, et me lastega Saksamaale maha sureme, sest pole reisijat, pole ka rahalist claim´i.


Sõitsime Bremeni vanalinna, et sunnitult pikendatud puhkust maksimaalselt ära kasutada. Lapsed olid küll õnnetud, et nad oma sõprade lennujaampartide juurest lahkuma pidid, aga ma selgitasin, et õhtul tuleme tagasi ja siis saame partidele ka õhtusöögi serveerida.


Meie uued sõbrad. Partide toitmine tundus Bremenis aktsepteeritav tegevus olevat. Vähemalt keelavad sildid puudusid ja korra käis isegi lennujaama logodega riietes naisterahvas partidele kilekotist midagi söödavat tiiki puistamas.


Laotasime oma seljakotid Starbucksi laiali, sain oma kohvitassi nina alla. Vaikselt hakkas inimese tunne tagasi tulema. Lastega oli üks probleem veel: nad olid eelmise päeva pealelõunast pissimata. Kui vähegi võimalik, väldivad nad võõrastes kohtades tualetis käimist. Kuna algne plaan nägi ette juba hommikul üheksast Eestisse jõudmist, lootsid nad koduni välja vedada. Nüüd oli viimane aeg ka see plaan ümber mängiga. Protestisid, mis nad protestisid, aga lõpuks leidsid nad Starbuksi tingimused piisavalt väärilised olevat, et kraanid lahti keerata. Neil on superpõied. Nagu minul enne nende sünnitamist. Nüüd ei saa rahulikult isegi batuudil hüpata, sest teatud lihased tuleb probleemide vältimiseks pidevalt pinges hoida.


Vedelesime parkides, jalutasime nendel tänavatel, kus ei olnud jalutanud, ostsin partidele mõistliku hinnaga lubatud õhtusöögi ära ning peale pikka päeva tuligi aeg end uuesti lennujaama poole sättima hakata.


Bremen -> Frankfurt Bremen Lufthansa moodi

Teel lennujaama sain kätte Lufthansa läkituse. Meie Frankfurti lend oli tühistatud. Ma tundsin, et ma ei jaksa enam. Võõras riigis teadmata ajaks segastel asjaoludel üksi kahe lapsega. Äkki tahaksid lennufirmad meile normaalsete piletite asemel hoopis saksa elamisload muretseda? Kas Bremeni lennujaam on must auk, et lennud küll saabuvad, aga välja ei lähe?

Helistasin jälle Lufthansasse. Samaks päevaks ei olnud Bremenist lahkuvatele lendudele enam ühtegi vaba kohta, küll aga järgmiseks. Ütlesin, et tegelikult tahan ma lõpuks Tallinnasse välja jõuda, ning nagu ma aru sain, lubasin nad Frankfurt->Riia piletist Frankfurt->Tallinna oma teha. Kuna pidime öö moosekantide linnas kuidagi mööda saatma, uurisin, kas Lufthansal on ka piiranguid, millist hotelli me valida tohime. Selles, et Lufthansa mu hotelliraha tagasi maksab, ma ei kahelnud. Lufthansa broneering oli mu garantii inimlikule kohtlemisele ja ma kavatsesin sellest kümne küünega kinni hoida, kui me ka jaanipäeva Bremenis vastu võtme peaksime. Kõnekeskuse töötaja hotellipiirangutest teadlik ei olnud. Kui just kulda tapeedis ei ole, probleeme selles osas tulevat ei paistnud. Võtsin oma kaks last käekõrvale, jalutasin kesklinna Radissoni sisse ja nõudsin silmagi pilgutamata äriklassi tuba.

Me olime seal tõsiselt valged varesed. Ma olen varem töö tõttu üsna palju lähiriikide Radissonides ööbinud. Triiksärgid on küll domineerinud, aga üleliia klanitud pole sealne seltskond kunagi olnud. Bremenis koosnesid hotellikülastajad 95% osas väga heades ülikondades raha ning võimu järele lõhnavatest meestest. Ainsad lapsed olid minu omad. Me olime just pool päeva parkides murul vedelenud, rohulibled juustes, lastel küüned lõikamata, mul kolm päeva kantud teksad jalas, nooremal lapsel olid kingad katki läinud, mistõttu me need ära viskasime. Tosse keeldus ta kandmast, sest need olid ta jala katki hõõrunud. Nii oli ta ka paljajalu. Mõjusime selliste võõrkehadena, et viisaka loba käigus tundsin vajadust meie välimust vabandada ja õnnetu olukorra tagamaid pisut administraatorile selgitada.

Vahepeal oli Lufthansa mulle mobiili ka järgmise satsi pileteid saatnud. Mitte uusi õigeid, vaid ikka uuesti neid vanu, mis äsja canceli olid saanud. Jälle Lufthansa klienditugi. See india poiss hakkas mulle juba sõbraks saama. Ta selgitas, minu piletid peab keegi inimene füüsiliselt ümber vormistama. Kuna nii paljud lennud praegu tühistatud on, võtab see mõned tunnid aega. Ka mu mees oli kirjutanud, et Frankfurtis on minu lendudega koos väga palju cancel märkidega väljumisi ja saabumisi. Uurisin india poisilt toimuva tagamaid. Ta vastas, et Frankfurtis olevat ilmaolud kehvad. Silmitsesin Saksa taevas säravat päikest, aga jätsin täiendavad küsimused enda teada. India poisiga rääkimise ajal oli mees mulle saatnud lingi uudisele, mis rääkis sama päeva ennelõunal Frankfurti lennuväljal süttinud lennukist ja kütuseautost. Nii palju siis halbadest ilmaoludest. Sel päeval, kui mul pole reisikindlustust, läheb Euroopa suurimaid lennujaamu põlema. Nüüd oli mul juba kaks lennufirmat, kellega rahalistes küsimustes jagelust alustada Eestisse jõudes.





Palju õnne meile veelkord

Peagi jõudsid kohale ka meie järgmise päeva piletid. Tallinna asemel oli lõppsihtkohaks ikka Riia. Ma ei jaksanud sel päeval enam indialasega võidelda. Otsustasin, et katsun asja järgmisel päeval Lufthansa koduväljakule, Frankfurti jõudes lahendada.

Vedelesime natuke niisama hotellitoas, proovisin ennast olemasolevaid vahendeid kasutades maksimaalselt kasida ja suundusime linna õhtusööki jahtima. Uurisin lastelt nende toidueelistuste kohta. Õnnetuseks olid nad juba hotelli tulles nurgatagusele McDonaldsile silma peale pannud. Sel õhtul, kui Lufthansa mu söögi eest maksab, tahavad lapsed McDonaldsisse minna. Loomulikult suutis ka McDonald’s sel äraneetud päeval veerand tellimust valesti komplekteerida. Käisime veel pisut poodides ja saabus meie neljas öö Saksamaal.


Bremen -> Frankfurt

Hommik algas jälle ärevalt. Bremeni ja Frankfurti vahet lasevad kaks Lufthansa lennukit nagu liinibussi. Hommikune minu lennukiga toimuma pidanud Bremen->Frankfurt lend oli jälle cancelis olnud. Sama lennuk pidi pealelõunal tagasi tulema ja omakorda meid Frankfurti viima. Kui ma enne olin valmis olnud Riias maad suudlema, siis nüüd olin valmis ükskõik millist lennukiistet suudlema, kui vaid mõnda lennukisse pääseks. Sõime, veetsime laste lemmikpargis aega ja andsime lennujaamapartidele päevase hilinemisega neile lubatud toidukorra kätte.
"Ma loodan see lend jääb ka ära, et me saaksime jälle seal ilusas hotellis olla, mänguväljakul käia ja ei peaks nende nunnude partide juurest ära minema," ohkas mu vanem laps kui lennujaama sisenesime.
Mind võttis selline kurja välja manamine alguses tummaks, aga siis teatasin, et tema võib Bremenisse jääda kui tahab, aga tema kallis Mutter kavatseb igatahes ükskõik mis vahendeid kasutades sellest linnast jalga lasta.
Tõde on see, et lastele meeldisid meie reisi kaks lisapäeva kahest planeeritust isegi rohkem. Kui esimesed päevad koosnesid muuseumist, vaatamisväärsustest ja arhitektuurist, siis teisel kahel päeval kolasime laste soovide kohasel mööda poode ja mänguväljakuid. Kuhugi ei olnud kiiret. Kui tuli tahtmine, sättisime ennast päikese kätte jäätist sööma, lisaks see armas pardipere, kes lastele hinge läks.


Bremeni lennujaamast maksimumi võtmas
Ka see pidu sai siiski läbi. Lufthansa kirjadega lennuk kandis meid lõpuks viperusteta Frankfurti suunas. Kui seal rattad maha saime, läks ka minul pinge maha. Frankfurt oli juba suur lennujaam ja keskus. Võimalused siit koju saada olid ka uute võimalike probleemide tekkimisel head.


Frankfurt -> Riia

Frankfurtis maandudes marssisin sirgelt Lufthansa tenninduspunkt-lounge’i. Sinna sisenemiseks pidi esiteks uksel seisvale meesterahvale raporteerima, mida sa tahad ja mis lennule sa oled. Info edastati teisele, sealsamas kõrvale seisvale mehele, kes selle arvutisse trükkis. Nägi kangesti välja nagu kaks sotsiaalset töökohta. Ütlesin, et soovin oma broneeringut muuta ja lendan Riiga.
"Soovib broneeringut muuta ja Riiga,” edastati info paarimehele.
Ja edasi: “Economy."
Karm tõde. Kogu see jama oli mu ilmselt nii juustuks kulutanud, et polnud vaja isegi küsida, kas ma lendan business või economy klassis. Otsuse sai väljanägemise põhjal teha. Mulle anti järjekorranumber.
Leti juures rääkisin oma mure uuesti ära. Sain heas inglise keeles sõbraliku vastuse, et kahjuks on Tallinna lend juba pilgeni täis. Huvitav küll miks, eksole. Uurisin, kas meil oleks äkki võimalik kuidagi Tallinna lennu ootelisti saada juhuks, kui keegi välja ei ilmu või midagi. Kuna Riia ja Tallinna lennud umbes samal väljuvad, siis soovitati seda pigem mitte seda teha. Lend on juba niigi üle broneeritud ning kolme inimesega Frankfurti kinni jääda ei ole kuigi meeldiv, lisas teenindaja mu kaht sagris last kaastundlikult vaadates. Lapsed olid küll selle reisi jooksul fantastiliselt tublid, rahulikud ja rõõmsameelsed olnud.


Frankfurtis oli meil 4-5 tundi ootamist, aga aeg läks maru kiiresti. Olen seal lennujaamas varem paar ümberistumist teinud, aga jalutamiseks ei ole kunagi aega olnud. Tegu on suure, kuid hästi organiseeritud lennujaamaga. Nüüd jätkus tegevust ja meelelahutust vabalt kõigile.


Riia lennu väravasse läksime juba aegsasti valmis. Ma nägin kohe, et midagi on valesti. Mingi imelik sebimine ning pardalemineku algus viibis. Lennuki juurde jõudes ei olnud sellel ratast all. Mul ei läinud isegi pulss üles. Frankfurti suuruses  lennujaamas ikka mõni varuratas leidub. Pealegi oli lennuki alla mitu Lufthans Technik kirjadega autot pargitud ning kümmekond kollastes vestides meest toimetas teliku kallal. Saksamaa võib proovida mind igal viisil kinni hoida, aga mina lähen igatahes koju. Puuduv ratas on võib tähendada hilinemist, kuid las poisid parem töötavad aeglaselt, aga korralikult.


Masters at work
Lugu ei ole siiski läbi. Istusime lennukis, mis rappus kui tehnikud selle kõhu all urgitsesid. Korraga võttis piloot mikrofoni. Kohe kuulda, et ta hääl oli kahtlane.
Piloot: "Selline küsimus, et kõik inimesed, kes siin lennukis on, on ikka Riia lennu omad? See tähendab, et kas me ikka peame Riiga lendama?"
Rahvas: "Jaa!!!"
Keegi: "Millest selline küsimus?"
Piloot naeruse häälega: "Noh, ütleme, et on põhjust."
Ja Riiga me läksime.


Riia->Viimsi


Mees oli mulle Riia lennujaama vastu sõitnud. Olin talle küll ütelnud, et võime lastega öö hotellis olla ja järgmisel hommikul tuttavaga, kes parajasti Riias käimas oli, Eestisse tulla, aga ta ei tahtnud sellest kuuldagi. Tee peal oli ta ka Läti alkoholipoest läbi käinud. Et sõit päris ilmaasjata ei oleks, nagu ta ise naerdes ütles. Sellega sai ka meie pere esimene Läti alkoralli tehtud.


Tõstsin lapsed tagaistmele, sättisin padjad, mis isa neile kodust kaasa oli toonud külje alla toeks ja tekid peale. Lapsed uinusid hetkega.
Keerasin mehe ostetud rummipudelilt korgi maha ja võtsin otse lennujaama parklas mehise lonksu puhast rummi. Ma ei ole selle üle uhke, aga mul oli seda vaja. Tukkusin terve tagasitee kõrvalistmel ning silmitsesin vahel virgudes uduseid põlde.
"Praegu on see aeg, mil pimedaks ei lähegi," sattus mees millegi pärast romantikalainele, "ühe sellise öö peaks aastas üleval olema küll."
Vastu hommikut jõudsime koju. Ma olin nii väsinud, et mul oli juba ükskõik.


Nüüd on igasugune reisiisu vist aastateks kadunud. Sõbranna tuli täna rääkima, et võiks sügisel kambaga Portugali sõita. Ma tahtsin sõna lennuk kuuldes metsa joosta.