esmaspäev, 11. märts 2024

Harjutusi maailmalõpuks

 Gaasi võrguteenuse pakkuja oli päeval saatnud uutmoodi kirja. Vahelduseks üüratutele arvetele teavitas ta seekord, et keegi oli siin vahepeal gaasitrassi läbi kaevanud ja vähemalt järgnevad kaheksa tundi ei tasu selle parandusest und ka näha.

Tehniliselt võttes elan ma linnast väljas maal. Mu Lõuna-Eesti töökaaslased muidugi naeravad iga kord, kui ma hakkan seletama, et ma ei ela linnas, ma elan Viimsis, Viimsi pole Tallinn. Naeravad nii kaua, kuni näitan neile oma magamistoa aknast tehtud pilte maja ees luusivatest põtradest. Rannarahva esindajana on mul omakorda õigus naerda sisemaalaste üle, kui need tormist tulevad rääkima. Nii et tehniliselt võttes elan ma maal ja selle kohta on mul siin hästi läinud. Korralikku elektrikatkestust pole ma Viimsis vähemalt oma tänaval veel näha saanud ja see gaasijama on nüüd ka esmakordne mul.

Gaas on mu põhiküte, aga selle puudumine väga ei häirigi. Esiteks on mul ka kamin ja teiseks püsivad temperatuurid praegu õues üsna viisakalt ka nulli umber. Talv on olnud leebe ja puudevaru õues vastu kevadetki üsna korralik. Seda kirjutades olen olnud gaasita veidi üle viie tunni. Tõstan aga puid kaminasse ja aken on isegi natuke irvakil. Tunnen ennast tõelise ellujääjana. Mis mind rohkem häirib, on sooja vee teema, ka see tuleb mul gaasiboileri pealt.

Tegelikult püsib küttesüsteemis ringlev vesi üllatavalt kaua isegi soe. Põrand ei ole vähemalt jala all veel külmaks läinud. Sama moodi sai vanem laps mul just trennist tulles boileris oleva sooja veel pealt kenasti pesemas ära käia. Ka boiler hoiab sooja üllatavalt hästi. Ka mina ei ülteks voolava vee all pesemisest ära, aga mulle vist sooja vett enam nii palju ei jagu.

Olen nüüd gaasikatlasüsteemi vahetust mitu aastat juba edasi lükanud. Vana on sendi surmale võlgu, aga olen otsustanud enne uut mitte osta, kui ta päris ära sureb ühel hetkel. Uued katlad on kõik boilerita, soojendavad pesuvett nö trassi vajadusepõhiselt vastavalt tarbimisele. Ühest küljest hea, hoiab kokku gaasi, aga samas toimib see boiler ka hea puhvrina näiteks olukordadeks nagu see praegune. Või kui vesi peaks pikemaks kaduma, siis selle boileris oleva veekoguse pealt peaks tagasihoidlikult toimetades saama nädal otsa rahus hambaid pesta ja putru keeta.

Kui hüpoteetiliselt valida saaks, siis gaas on vist edetabelis asi, mille kaotus kõige väiksemaid probleeme põhjustab. Põhiline, et kraanist vett tuleb, järgmiseks elekter alles on /siin võib nüüd omaette targutada, kuidas elektrikatkestus omakorda veekatkestust võib põhjustada/ ja siis alles tuleb hetk gaasi pärast muretseda. Interneti olemasolu olulisus võiks isegi kuhugi vee ja elektri vahele paigutuda. Elu ebamugavused on kohe hoopis talutavamad, kui nende üle internetis kaevelda saab.

Aga jah, kamin. Parimaid otsuseid mu elus. Ma muidu olen rahumeelne inimene, aga kui keegi tuleb rääkima ahjukütte keelustamisest meie laiuskraadidel, siis see on see hetk, kui isegi mina olen nõus tõrviku ja hangu haarama ja nendega minema kuhu tarvis.



pühapäev, 3. märts 2024

Minu Nordic Forum

 Ma kirjutan Nordic Forumis käigust lühidalt, sest sellest on nüüd juba mitu aega möödas ja ma olen arvatavasti palju detaile vahepeal ära unustanud. Läksin vara, sest ma olen hommikuinimene ja hotellides leiab varajane lind tera asemel enamasti talutavalt väheste inimestega hommikusöögiala ja tühjema spaa. Nii läkski. Lapsed võtsin ka kaasa, sest lapsed tundusid Nordicusse sobivat.

Ma seda rahanumbrit kirja ei pane, mis me hommikusöögi eest maksime, sest minu meelest sõime odavamalt, kui ette nähtud. Mu noorem laps lubati sööma tasuta ja vanema eest küsiti minu meelest vähem, kui tema vanuses lapse eest oleks pidanud, kuigi ütlesin nende vanused ausalt. Mulle tundub, et hotellides on nad alati veidi hädas väljaspool maja ööbijatega, kes ainult hommikusööki tulevad sööma, sest ei mäleta kunagi, kui palju see lugu selliste klientide jaoks maksab ja nädalavahetusel pole enamasti ka kedagi tööl, kelle käest küsida. Ühesõnaga minu meelest nad vaatasid mu laste näo järgi, palju nad umbes süüa võiks ja siis mõtlesid selle järgi hinna. Noorema lapse tasuta sisse lubamine oli muidugi viga, sest mis toitu puutub, on ta inimnahas termiit.

Hommikusöök oli tavapärase valikuga hotellihommikusöök. Kõik oli värske, pidevalt oli ametis teenindaja, kes puhtust hoidis ja otsa saanud toite juurde tõi.


Spaaosas olimegi alguses ainsad külalised. Pärast tuli juurde veel üks kahe lapsega pere. Täispilet maksis 15 eurot, laps 8. Olemas oli tavaline saun, aurusaun, bassein ja mullivann.  Hinna sees kasutamiseks piiramatult rätikuid. Väga puhas. Õhk ja vesi pigem soojad. Parim osa oli muidugi pea 360-kraadine vaade 8. korruselt. Juhtus olema päikeseline tuuline talvepäev. Hulpisin basseinis päikese käes ja proovisin maksimaalselt talvistes oludes vajalikku D-vitamiini sünteesida. Pärast istusin niisama, nautisin vaadet vanalinnale ja jälgisin osavalt tuules hõljuvaid igasugu linde ja puhvis kajakaid, kes ennast hotelli kõrval oleva kino katuse ventilatsiooniavade juurde sooja olid sättinud. 15 euro eest sai keset talve päikest ja puhkust küll ja veel.










esmaspäev, 26. veebruar 2024

Pool kollast päikest



 Midagi on minus liikuma hakanud, midagi on muutunud. Minus, kes ka suren, kui ma ei saa nuusutada uusi kohti ja kogeda uusi inimesi. Minus, kes ma muutun alguses rahutuks ja lähen siis päris hulluks, kui mind sunnitakse liiga kauaks paigale jääma. Selle juures olen ma ometi lõksu jäänud samadesse mustritesse, minuga juhtub kõik jälle taas ja taas. Uued inimesed teevad minuga samu asju, minu edulood ja ebaõnnestumised on ikka ühesugused. Nüüd oleks aga nagu midagi teisiti. Ma loen samu raamatuid kaks korda.

Ma ei ole kunagi suutnud samu raamatuid kaks korda lugeda. Nüüdki, veel viimasel ajal, olen raamatukogust tassinud sületäite kaupa uut lugemist ja peale pikka öökapil virelemist selle hunniku sama targalt, lugemata, tagasi viinud. Need uued raamatud pole mulle midagi pakkunud. Ja siis, see oli vaid mõned nädalad tagasi, võtsin ma ühe raamatu, mida ma olin lugenud kakskümmend aastat tagasi ja mis oli mind puudutanud. Võtsin algul arglikult, sest kartsin nüüd lummuse asemel kogeda pettumust. Raamat on ju jäänud samaks, aga elu on vahepeal saanud teiseks. Hirm oli asjatu, pettumust ei tulnud. Ma neelasin selle selle raamatu hetkega. Siis võtsin teisegi sellise raamatu ja ka see puudutas mind uuesti. See raamat oli "Pool kollast päikest".

On raamatuid, millest ei ole võimalik jutustada. Mu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe keerulise raamatu kohta väga lihtsa küsimuse: millest see raamat rääkis? Raamat oli nii sügav, et see küsimus tundus algul labane, aga hiljem olen aru saanud, et see on ainuvõimalik küsimus, mida keeruliste ja mitmekihiliste raamatute kohta, millest ei ole võimalik jutustada, küsida.

Kui proovida küsida jutusta mulle palun Adichie "Pool kollast päikest" põhjal desinformatsioonist ja etnilistest konfliktidest postkoloniaalses vägivaldselt mitte rahvus- või keeleliselt ühtseteks riikideks jagatud arengumaades ning selle mõjust erinevatele ühiskonnakihtidele üksiindiviidi tasandil, oleks see väga õige küsimus, aga nii palju jääks ometi rääkimata.

"Pool kollast päikest" on raamat, milles pole võimalik jutustada. Aga mul on hea meel selle üle, et suudan nüüd häid raamatuid lugeda kaks korda ja neist ka teisel lugemisel uuesti sama suurt rõõmu tunda. Äkki näitab korduste talumine, et ma ise olen saanud teiseks.