2020/01/12

Diagnoos

Eile möödus tema diagnoosist kolm kuud. Ma ei ole sellest kirjutanud, sest sellest kõigest kirjutamiseks on nii palju sõnu, aga nii vähe neid õigeid. Kuidas ma kirjutan oma 10-aastasest lapsest, kelle maailma üks alustala, tema isa, kukub tema silme all kodus krampides kokku ja viiakse kiirabiga teadmatusse? Kuidas ma kirjutan oma 6-aastasest lapsest, kes küsib, millal ta issi haiglast koju tuleb? Kuidas ma kirjutan sellest, et mul ei olnud talle vastust, sest ma ei teadnud, kas issi üldse enam tuleb? Kuidas ma kirjutan 40-aastasest mehest, kes vaatab mulle otsa ja küsib, kui kaua tal elada on jäänud ise lootes, et ma vastan: igavesti? Aga ainus vastus, mis ma talle anda saaks on kaks nädalat, kaks kuud või kaks aastat. Keegi ei tea täpselt, aga see on kõik ja see närune aegki tuleb hambad ristis kätte võidelda ja ka siis ei pruugi see aeg elamisväärne olla. Kuidas ma kirjutan arstist, kes vaatab mulle otsa ja küsib, kas meil lapsi on? Ta oli esimene arst, kes meile sel teel on silma vaadanud. Ja kui hästi ma saan aru, miks need teised arstid ei tahtnud silma vaadata, sest sel hetkel, kui sa vaatad inimesele või tema pereliikmele silma, muutub diagnoos ja aju MRT-pilt inimeseks.
"Jah," vastasin ma vastumeelselt laste kohta. Arst ei oleks pidanud seda küsima, tema enda pärast. Sel hetkel, kui diagnoosist on saanud inimene või sa saad teada, et tal on kodus kaks väikest tüdrukut, võtab arst enda kanda suure koorma, liiga suure. Arstid, kes on piisavalt südamega, et laste kohta küsida, on ka piisavalt südamega, et see koorem neid sisemiselt sööma hakkaks.

Jah, peale nädalat haiglas tuli ta oktoobri alguses tagasi koju. Vaikselt hakkas ennast ilmutama ja täpsustama ka diagnoos. Maliigne, radikaalselt mitte emaldatav infiltratiivne tuumor aju paremas hemisfääris. Hiljem biopsiaroovi kohaselt kinnitatult glioblastoma multiforme, Inglismaalt tagasi tulnud laboriraportis täpsustavad read: IDH1, IDH2 mutations - not detected; MTGM methylation - not detected. Glioblastoma multiforme, kõigi ajukasvajate kuninganna. Minu mehe puhul ka mitteopereeritav, laborist tulnud biomarkerite kohaselt selle saja näoga koletise kõige agressiivsem kuju ja keemiaravile selle kõige halvemini alluv vorm.

Nii nagu on nüüd loetud tema elupäevad, tundub mulle vahel, et loetud need õiged sõnad, mida mulle on antud sellest rääkimiseks. Minu prioriteet on leida õiged sõnad laste jaoks, et nende jaoks keset isa diagnoosi normaalsus nii palju kui võimalik säiliks.

Vahel ei jätku mul õigeid sõnu inimestele, kes tulevad rääkima vähihaigete pH-dieedist, toidulisanditest, Soome või Saksamaa kliinikutest, imedesse uskumisest. Milliste sõnadega peaksin ma toidukeemikuna, keda konsulteerib Eesti parimaid biokeemikuid, tagasi lükkama neid heasoovlikke, aga kohati lausa ohtlikke nõuandeid? Kuidas leida see rahu, et juba kümnendat ja üheteistkümnendat korda selgitada, et glioblastoomist ei ole kunagi paranenud ühtegi inimest. See haigus on täpselt sama ravimatu nii Eestis, Saksamaal, USAs kui Alaskal? Et isegi alternatiivmeditsiinis ei väida keegi, et on suutnud kellegi sellest terveks teha? Et on asju, mille suhtes inglitel endal on imetegudeks tiivad seotud?

Glioblastoma multiforme, maakeeles ajuvähk, on ravimatu haigus keskmise prognoosiga 14 elukuud peale diagnoosi. Sellesse haigestub keskmisel 3 inimest 100 000 kohta aastas. Tekkepõhjused on suures osas teadmata. Selles julmas loteriis tõmbas meie pere kolm kuud tagasi endale märgitud pileti.

Kolm kuud tagas sai minust üle öö põetaja, ainus tööl käiv pereliige, kogu pere olme ja logistika kandja, tulevane alaealiste, väga keerulise päranditombu pärijate hooldaja. Kõige sellega kaasneva emotsionaalse, rahalise ja juriidilise keerukuse ainus kandja.

Alles nüüd, 35-aastaselt, olen ma tänu oma mehe diagnoosile üleöö täiskasvanuks saanud. Ma ei tea, kellena ma sellest kõigest ükskord välja tulen.

2019/12/11

Miss Aprill

Aasta 2020 teeb minust miss Aprilli. Ettevõtte aastakalendri pildistamisel pidin mina kui kunagine väikene hobiakrobaat sümboliseerima ettevõtte üht põhiväärtust, paindlikkust. Eks see elu meil siin umbes nii käibki: seisame kasvõi pea peal, et kliendid oma toidukoormad õigeks ajaks kätte saaks. Pildistamise käigus pillasin eine, mida erinevates akrobaatilistes poosides presenteerima pidin, korra maha ka. Lõpuks läks valikusse pilt, mis suuremale osale kui väga efektne meeldis, aga mille juures teadlikumat vaatajat jalgade vale paindenurk häirida võib. Üldiselt on nii nagu iga asjaga: kellele ei meeldi, võib proovida ise paremini teha. Silda tehes ühe käega toidutaldrikut otse peakohal hoida on tunduvalt raskem, kui paistab.

Kaadri taga

Ja valitud kaader
Detsembrikuu pildi jaoks fotograafe teise tehase otsa juhatades jäi mulle kitsas koridoris ette redel ja sellele toetuvad laevahelt välja ulatuvat kohaliku vee-ettevõtte tunkedes kaks paari jalgu. Kuna mulle samal ajal ka natuke vett kaela tilkus, tundus kõik loogiline ja suuremat tähelepanu ma asjale ei pööranud. Hoiatasin ainult möödudes igaks juhuks jalgu: "Ostorozhno!" (ettevaatust!) juhuks, kui mõni neljast koivakesest ootamatut liigutust peaks plaanima.
"Kas sa tead, kuidas vene keeles jäätis klaasikildudega on?" uuris fotograafi kaaskondlane minult selle peale. Tunnistasin, et ei tea.
"Ostorozhenoye," (tõlkimatu sõnamäng) valgustati mind.
Jätsin fotograafid objektile miss Detsembreid ootama ja läksin mööda koridori tagasi. Selleks ajaks olid jalad mööda redelit alla roninud. Üks jalgadepaari omanikest küsis uudishimulikult fotograafide poole osutades, mis teoksil. Selgitasin siis, et meil on ettevõtte kalendri jaoks pildistamine käimas.
"Aga kas te pildistate ainult ülemusi või töölisi ka?" uuriti mult edasi. Selgitasin, et kuna see kalendriprojekt võrdlemisi üleöö taevast alla sadas, siis ei jõudnud me liinidelt rahvast mobiliseerida pildistamiseks. Nii on sellel aastal kalendris vaid administratsiooni esindajad, kuigi oleks olnud tore kaasata inimesi organisatsiooni kõikidelt tasemetelt. Aga järgmisel aastal kindlasti. Kuigi võib-olla teeme järgmise aasta kalendri hoopis koostööpartneritest. Veepoisid võivad siis sõbramehe poolest endale esimesena kuu valida.
Üks sanitaartehnikutest jutustas omakorda, et tema vend töötab ühes suures telekommunikatsioonifirmas. Seal tehti ettevõtte kalender töötajate tehtud loodusfotode paremikust. Tema venna poolt üles võetud kaadreid pääses lõppvalikusse koguni kaks. Väga vahva mõte minu meelest. Kaasab töötajaid, kannab eluterveid väärtuseid ja ei ole ka väga kallis projekt. Lobisesime veel natuke ja korraga keerab üks veepoistes pea viltu ning küsib mult: "Aga mis rahvusest sa oled?"
"Estonka," avaldasin siis oma identiteedi. Ja mis välja tuleb? Kolm eestlast olid keelt ja aju väänates just 10 minutit vene keeles juttu ajanud.

Tegelikult olen ma 2020 miss Oktoober ka. Oktoobrikuu on kalendris pühendatud keskkonnahoiule. Kuidagi juhtus nii, et mina sain nii paindlikkuse kui keskkonnahoiu enda kanda, aga viimane pole üldse nii põnev lugu, sest ma ei kukkunud pildistamise käigus isegi reovee biopuhastisse mitte.

2019/11/24

Surmatants

Teisipäeval viisin vanema lapse trenni. See andis mulle tunnikese vaba aega, mille otsustasin kasutada enda päkapikuhooajaks ette valmistamiseks. Sõitsin Viimsi Magaziini ja ostsin mõned sussi sisse sobivad esemed. Siis käisin veel toidupoes ja tõin lapse trennist ära. Nii kui ta autosse ja turvavöö kinni sai, tõmbas ta kindalaeka lahti ise kommenteerides: "Ma ei olegi siia ammu vaadanud."
Mina: "Nojah, ma ostsin sulle ja su õele mõned patsikummid... ja muud asjad..."
Ta tõesti ei olnud kindalaekasse kuudekaupa vaadanud. Ma ei saa aru, mis radarid neil lastel küljes on selliste asjade puhuks?

Eile oli mees laste ja vennaga maale sõitnud. Kasutasin jälle juhust. Astusin seekord Solarise Tigerist läbi, et ennast uue päkapikunännilaadungiga varustada. Lisaks ostsin ühe keskmise suurusega hõbedase kingikarbi. Jõuluvanal on sellel aastal plaan mu nooremale lapsele telefon tuua. Telefon koos pakendiga mahub sinna karpi ideaalselt. Kuna kott sai päkapikunänni täis, pidin karbi kätte võtma. Siis avastasin, et õhtu on veel noor ja mul on aega Niguliste kiriku muuseumist läbi käia. Minu kunstiajalooõpetaja on seal direktoriks ning sealne väljapanek olevat väga tasemel. Pealegi ei olnud ma kunagi mõttega seal eksponeeritavat Notke "Surmatantsu" vaadanud.

Nii kui kiriku ukseks sisse sain, hakkas peale. Nii turvamees, piletimüüja kui teised töötajad vaatasid hõbedast kingikarpi mu käes ja muudkui uurisid, kas ma olen Urmase juurde ning üritasid mind pidevalt kuhugi juhatada. Mina muudkui seletasin, et ei, ma tahan ainult "Surmatantsu" näha. Kuidagi läbi häda sain muuseumipileti kätte ning ennast ekspositsiooni juurde läbi murtud. Kirikusaalis jätkus sama jama. Seal oli parajasti käimas orelikontsert. Pingid olid viisakalt riides rahvast täis. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja asusin altarimaale ning kirikuhõbedat uurima. Sakraalkunst mulle täitsa meeldib. Pealegi oli Niguliste kirik meeldivalt soe, keskaegse kivikiriku kohta isegi hämmastavalt soe. Korraga tunnen, et keegi vaatab mind pingsalt. Keerasin ennast ringi. Ühest pingist silmitses kulm kortsus mind ja mu hõbedast kingikarpi Jüri Ratas isiklikult. Üldse nägin nüüd, kontserdipublik koosnes poliitikutest ja prominentidest. Ilmselgelt salapärase Urmasega seotud. Küllap selle pärast Ratas mind nii kahtlustavalt uuris, et ei saanud aru, kes ma selline seal Urmase üritusel olen.

Selleks ajaks kui "Surmatantsu" juurde jõudsin, oli kontsert läbi saanud. Lõpuks sain ma ka teada, kes see Urmas on, sest Sõõrumaa seisis nüüd keset kirikut ja võttis külaliste sünnipäevaõnnitlusi vastu. Mind üritati veel paar korda hõbedase karbi tõttu peoliste sekka suunata, aga kuna ma väga vedu ei võtnud, siis soovitas üks administraatoritest mul hoopis 6. detsembril uuesti tulla, sest siis tegevat muuseumi direktor Tarmo Saaret isiklikult muuseumis ekskursiooni. Direktor olevat kuldse jutuga mees. Ma pidin terve gümnaasiumi korra nädalas teda kuulama ja ma ei saaks öelda, et tol ajal mulle see jutt nüüd väga kuldne oleks tundunud, aga eks mul olid siis veidi teised huvid ka. Igatahes sain ma ühe ettevõtmisega eile nii "Surmatantsu" nähtud kui Sõõrumaa sünnipäeval käidud.

Niguliste muuseumit (http://nigulistemuuseum.ekm.ee/) soovitan küll. 6. detsembri õhtul saavat seal siis mu kunstiajaloo õpetajat ka kuulata.
Tarmo, antiiksete sambakapiteelide tüübid on mul ausõna siiani meeles, kuigi ma ei ole kindel, kas ma enam ära tunneks, mis milline oli.


Disco in Tallinn. Veidi musta huumorit Niguliste suveniiripoest