2018/09/24

Kohtumine

Ma oleks peaaegu rattaga põdrale otsa sõitnud. Sööstis nagu peatusest väljuv rong metsast minu ette teele. Pärast ära ka ei läinud, vaid jäi mind ehmunult raiesmikult uudistama. Peatasin ratta ja vaatasin vastu. Suur loom. Ilus loom. Põder ei läinud ikka ära.
"Hea küll," mõtlesin mina, "eks ma teen sust pildi ära siis."


Huvitav, kui oleks läinud mõned meetrid teisiti, mis näoga mind sõitsin rattaga põdrale otsa jutu peale EMOs vaadatud oleks.

2018/09/10

Täna öösel magasin ma halvasti

Ma suren, kui oma lugusid ei saa jutustada. Kuigi neid koguneb mu sisse liiga palju, ma mitte ei paisu puruks, vaid veidral kombel tõmban hoopis kokku.

Täna öösel magasin ma halvasti. Mu laps on haige, selle pärast magab ta minuga, minu voodipoolel. Valel poolel magades nägin kaks korda halba und. Esimest unenägu ma ei mäleta. Lapsest saadik olen näinud korduvaid unenägusid, ainult viimasel aastal-paaril mitte. Teises unenäos oli maja, kus ma öösiti kogu oma elu olen rännanud. Ma ei tea, kus see füüsilises maailmas on, iga kord on ta pisut muutunud, aga ma tunnen ta alati ära. Ühte maja tiiba tean ma halvasti. Suures majas liikudes juhin ma teisi või käin üksi, aga selles tiivas, maja kõige elegantsemas, peab keegi mulle välisukseni teed näitama. Teejuht läheb ise välja, aga mina mitte kunagi või harva ja hoopis hiljem. Nii ka täna öösel.

Kõrvallugudes muutununa tuli unenägu mu juurde üle pika aja tagasi. Ma ei ole pikka aega ka enam mina ise olnud. Asjad, mida ma varem olen intuitiivselt teadnud ja teinud, on asendunud kogemuse baasilt tegutsemisega.

Ma ei tunne ennast enam oma kehas hästi. Mul paluti kirjeldada, millist supervõimet ma sooviksin omada, aga ma unustasin seda teha, sest supervõime on alati midagi enesestmõistetavat olnud. Ma ronisin mööda siledaid seinu üles. See on tegelikult lihtne, sest alati leidub ebatasasusi, kuhu oma sõrmed haakida või toetuspindu, milleni ulatumiseks tuleb end vaid välja sirutada. Silmad leidavad need üles, mõistus analüüsib ja keha teeb läbi, mis talle ette antakse. Ammu ei ole ma enam mööda seina roninud. Kas see ongi vananemine?

Tunnen, et uue nädalaga algavad muutused. Vaist, mu eksimatu sõber, abimees ja needus, kuigi töntsistunud nagu mu mõistus ja keha, ega sa mind esimest korda ei peta?

Täna öösel jõudis vist surmale päris lähedale üks armastus. See kõige tähtsam asi siin maailmas. Eile tahtsin ma Sulle kirjutada, et mu armastus on igavene, aga näed, mida öö on toonud. Seekord ei ole hommik õhtust targem.

2018/09/08

IKEAga maailmameistriks

Kevadel käisime Espoo IKEAS perega voodipesu varumas. Mulle jäi seal üks suurepärane rõdumööbli komplekt silma. Kaks tooli ja laud maksid kokku ainult 60 eurot. Seejuures oli nende karkass mingist rauasulamist ja kõik kinnitused topeltkruvidega. Sellise raha eest oli disaini ja konstruktsiooni rohkem kui küll. Ma olen alati rääkinud, et kui endal silmad ja mõistus peas on ning igasuks pahna valimatult mitte kokku krabada, pole vaja odavaid asju karta. 3000 euro eest võib igaüks laua valmis teha. 30 euro eest ainult tippdisainer.

Mu kallis mees hakkas aga mööblikomplektiga seoses solvavaid kommentaare loopima. Nii kadus mul igasugune tuju selle soetamiseks. Terve suve kujutlesin ma ennast sellel elegantsel mööblil hommikuti kohvi joomas, lõunat söömas ja õhtul teetassiga. Lõpuks otsustasin siiski asja ära teha. Parem september, kui üldse mitte kunagi. Kuna meil niipea Riiga ega Helsingisse asja pole, otsisin netist vahendaja, kes lisatasu eest IKEAst Eestisse mööblit toob. Sisimas arvestasin võimalusega, et tegu on aferistide firmaga ja mul tõmmatakse nahk haledalt üle kõrvade. Kuna pidin ettemaksuks tasuma vaid 13 eurot, olin valmis riskima. Reede õhtul oli mööblibuss nagu lubatud nädal peale tellimuse tegemist mu värava taga.
Ma olen selle väikese ilusa prantsuspärase komplektikesega ülimalt rahul.

Palun vabandada tohletavaid hernetaimi ja triikimata kardinaid. Ka kolin selle mööbli ümber oma väiksemale rõdule, kuhu see proportsioonide poolest paremini sobib

Transpordikulude optimeerimiseks tellisin lisaks rõdumööblile veel voodilinu ja ühe välitingimustesse mõeldud metallist riiuli oma aiandustarvete terrassinurgas hoiustaiseks. Täna hommikul panin riiuli kokku. Päris tüütu töö oli. Sain rakud pihku ja see riiulikolakas kukkus mulle täiega parema jala peale. Kohe nii, et nahk narmendas ja korralik sinikas on soolas.
Õhtul käisin kõigi pooleks nädalavahetuseks oma kodudesse kinni pandud põhjatallinlaste lemmiküritusel, Tallinna Sügisjooksul 10 kilomeetrit jooksmas. Finišeerisin isikliku rekordiga. Pole ime, et IKEA asjad nii populaarsed on. Homme antakse start 21 ja 42 kilomeetri jooksudele. Kes tahab riiulit laenata?