2018/11/11

Jõulukalender

Oi, mul on täna nii isadepäeva ja jõuluaja lähenemisega haakuv lugu! Mees läks reedel poodi. Uuris, kas lapsed tahavad kaasa tulla. Vanem tahtis, noorem mitte.
Mees tuli vanema lapsega poest ja oli talle jõulukalendri ära ostnud. Nooremale mitte. Ma olen alates noorema lapse sünnist nagu poliitrevolutsionäär muiste aina võrdsusest jahunud. Kui üks laps saab jõulukalendri, siis peab ka teine saama. Vahet pole, et 1. detsembrini, mil kalender käiku lastakse, veel kolm nädalat aega on. See, kes ilma jäi, ei tunneta ajalist mõõdet vaid ebaõiglust. Kui üks saab jõulukalendri, peab kodurahu huvides ka teine saama. Täna tõime noorema lapsega poest ka talle jõulukalendri ära. Legoteemalise. Õnneks oli 29 euro pealt 20 peale alla hinnatud. Nüüd saab tarbimisühiskonna manti veel üle püsiväärtuse, kannatlikkuse, treenimiseks kasutada. Kord tunnis uuritakse, mitu ööd veel ära magada tuleb, et küüned jõulukalendri esimesele luugile taha saaks ajada.

Teiseks olen ma alati rääkinud, et kallis mees, palun vaata ka, mida sa lastele ostad. Vanem laps valis muidugi selle, mis hetkel kõigile teismelistele ja eelteismelistele peale läheb. Jõuluskeptikute jõulukalendri. Peal pildid poodud ja oksendavatest päkapikkudest ning muust antijõulusümboolikast. Kalender on nii populaarne,et kui täna poes käisin, olid kõik juba ära müüdud. Luukide taga on peidus ebaõnneküpsised, mis võiks olla vastandiks häid ja inspireerivaid sõnumeid sisaldavatele klassikalistele õnneküpsistele.
Musta huumori austajad ja muidu ühiskonna sotsiaal-kultuuriliste trendide vaatlemisest huvitatud, jälgide Alli Kassi Juhtumiste Facebooki lehte, sest mul on kõhutunne, et detsembrist saan ma sinna päris tihti postitada fotosid piiripealsest huumorist ja sarkasmist, mis antijõulukalendri luukide tagant välja hakkab tulema.







2018/11/08

Hajameelsus ja muud fragmendid

Tavaliselt on meil nii, et mina viin hommikul vanema lapse kooli ja mees noorema lasteaeda. Vahel, kui mul on vaja vara tööl olla, viib mees mõlemaid. Kui temal, siis mina. Normaalne ja õiglane pere logistilise koormuse jagamine. Eile mees paluski, et ma täna hommikul noorema lapse ka tema asemel aeda viiks. Juba rühma ukse juures sain aru, et midagi on valesti. Õhus oli tunda habemeajamisvahu, testosterooni ja pannkookide lõhna. Haarasin ühel lähedal seisval isal varrukast ja uurisin toimuva kohta. Minu hirmsamad kahtlused said kinnitust: isadepäeva pannkoogihommik! Päästsin, mis päästa annab, astusin rühma sisse, teatasin enesekindlalt, et olen asendusliige ja hakkasin koos meestega pannkooke tegema. Lapsel oli lõbus ja tundub, et vähemalt mingit teda läbi elu saatvat traumat sellest päevast ei tule. Huvitav on see, et kui lugu tuttavatele rääkisin, ei olnud esimene reaktsioon mitte analüüsida, mis asjaoludel mees mind lapsega niimoodi üle lasi ja kas need asjaolud on üldtunnustatud moraalinormide kohaselt piisavalt tugevad põhjused, vaid et kuidas ma emana ometi ei teadnud, mis sündmused lasteaias planeeritud on.
Praegu on jälle see õnnis aeg, mil lasteaia jõulupakkide teema saag on hoogsalt käima tõmmatud ja ma ei jõua seda lasteaia meilindust väga pingsalt jälgida kui aus olla. Eelmisel aastal oli pildistamisega sama jama. See info kadus minu jaoks kuhugi müra sisse ära. Nii läks laps fotopäeval oma lemmiksukkpükstes, mis kunagi küll täitsa soliidsed, aga tänaseks kaunis kulunud on, aeda. Hea küll, mõtlesin mina, las siis kõik saavad pilti vaadates aru, et sellel lapsel pole ema. Nüüd on siis teada, et ema pole selle pärast, et ta peab isana funktsioneerima.

***

See unustamine on probleem. Ma ei tea, kas see on selle pärast, et ma jälle ei maga viimasel ajal või mu elus on liiga palju asju. Pühapäeval mõtlesin nii kaua võimalust kasutada, kuni jää ja lumi selle nalja lõpetavad ning sõitsin rulluiskudega poodi. Minu süsteem on vahetusjalatsid kaasa võtta ja uisud poe tuulekotta jätta. Seekord jäid jalanõud koju. Valikud olid halvad:
a) tagasi koju minna ja pool õhtut edasi-tagasi siiberdamisele kulutada;
b) uiskudega poodi minna ja turvamehe sõimuga riskida;
c) minna sokkis poodis ja leppida sellega, et mind natuke napakaks peetakse.

Läksin sokkis poodi. See on tegelikult hämmastav, kui vähe me inimeste jalgu vaatame. Ise sokkis olles ma muidugi vaatasin, aga minu jalgu ei teinud keegi märkama. Olgu, kui suurem mass lähenes, tõmbasin ennast korra saiariiuli taha varju ka. Kassasabas hakkasid ainult jalad külmetama, muidu möödus poeskäik vahejuhtumiteta.

***

Ma töötan toiduparadiisis. Kui ma töölt õhtul nelja sorti võileibadega koju tulen, nõuab noorem laps esimese asjana, et ma talle vorstisaia teeksin.

***

Mu soome keel edeneb vaikselt. Sellel nädalal olen teada saanud, et soomekeeles ei ole sellist sõna nagu sigadus. Ja kui naaber aeda värvib ning sa tahad talle jõudu tööle! soovida, siis selle jaoks pole ka väljendit. Eks jõudu tööle! võib muidugi soovida ikka, aga mõni tundlikuma natuuriga soomlane võib seda mõnitamisena käsitleda. Järjekordne uus sõna mu sõnavaras kategooriast soomlaste väikesed asjad on eestlaste suured, on maja. Maja on soomlaste onn või hurtsik. Eestlane võtab maja ostmiseks 30 aastaks laenu. Üks asi on ainult eestlastel väiksem kui soomlastel. Kui mu soome keele õpetaja üks kasvandik Soome spordilaagrisse sõitis, siis vaatas treener teda õige imelikult, kui noormees kurtis, et tal on ebamugav magada ja kas oleks võimalik kõrgemat lisa patja saada. Siis kadus korra kõrvaltuppa ja tuli teine madrats kaenla all tagasi. Eestlane on printsess herneteral ja patja soomekeeles madrats.

***

Meie kass Jipp on ülekaalus. Pole ka ime, sest ta sööb iga päev kaks kuni neli korda hommikust. Iga kord, kui järgmine pereliige trepist alla tuleb, teeb Jipp iga karvaga selgeks, et ta ei ole veel hommikusööki saanud. Juba kaks päeva tegelikult. Kõik lähevad õnge. Vahel suudab Jipp ka vanema lapse sõbrannadele, kes meile peale tunde külla maanduvad, selgeks teha, et tal pole ikka veel hommikusööki saanud. Mingi süsteem tuleb luua. Näiteks väike hommikusöögi lipuke kassi toidukausi kõrval nagu USAs postkastide küljes on. Kui hommikusöök on antud, on lipp pikali. Kui ei ole, siis püsti. Samas üle kahe päeva vist ei kuluks, et Jipp ise lippu püsti hakkaks tõstma.


2018/10/31

Meie Halloween

Viimsis on Halloween populaarne. Meil on juba 9 komplekti lapsi ukse taha kommi nõudmas ja pommiga ähvardamas käinud. Kell on vaevalt seitse läbi alles! Kass ei jõua turris seljakarvu siletakski lasta, kui uus seltskond luukeresid sisse sajab.



Täiendus: nr 10 nr 11 pundid juhtusid just korraga ukse taha. Nr 10 küsisid päris lahedaid viktoriiniküsimusi Halloweeni kohta. Kui üle 13 seltskonna kokku peaks tulema, siis nr 14 saab ainult makrat, set meie kommivarud seda üle ei ela. Seejuures soetasime me mehega mõlemad komme, sest mulle Halloween meeldib ja ma tahtsin selleks puhuks poe kõige ägedamaid pulgakomme osta.
"Hull olev või? Kui sa nii häid komme jagad, tulevad nad järgmisel aastal ju uuesti!" arvas mees ja ostis kõige odavamaid lutsukaid. Nagunii tulevad. Lastele Halloween meeldib. Nüüd hakkavad lutsukatki otsa saama. Lastel on ikka hea elu. Alguses Halloween, siis kohe Mardid ja Kadrid, siis päkapikutrall ja jõulu kommipakid. Pole ime, et Eesti lapsed ülekaalus on.



Ausalt öeldes mina Halloweeni kui võõrpüha ei põlga. See on normaalne, et ajad ja kombed muutuvad. Ma ei kujuta ette, kui ma oleks pidanud täna õhtul veel kõigi 11 pundi etlemised ka ära kuulama kui see oleks mardipäev olnud. Lisaks ei loobi Halloweeni luukered vilja ja muud jama tuppa maha. Ka võimaldab Halloweenitemaatika kostüümide ettevalmistamisel tuduvalt rohkem fantaasiat rakendada, kui kardripäeval traditsiooniliselt ema vana kittel selga tõmmata. Kaalun isegi järgmise aasta 31. oktoobril oma lemmiksuperkangelasena nr 2, Dr Harley Quinn`ina tööle minna.


Harley Quinn, wiki



Minu kõige lemmikum on Mystique X-meestest, aga alasti ainult sinise kehavärviga kaetult kontoris istuda oleks vist liiast, kuigi palgatõusule võiks kiirendavalt mõjuda.


Mystique, ka wikist