2019/09/17

Ma läksin kutsekooli

Ma läksin kutsekooli kokaks õppima. Õigemini küll abikoka programmi, aga eks inimene peab kusagilt alustama ja baas ole ju suures osas sama. Augustis sisseastumisavaldust tehes mõtlesin ja kahtlesin küll viimase hetkeni, sest tegu on võrdlemisi suure koormusega, mida töö ja pere ning muude tegemiste kõrvale võtta. Ma töötan koos väga heade kokkadega Eestist ja Soomest, lausa parimatega. Tundsin, et nendega võrdväärse dialoogi hoidmiseks on mul vaja siiski teada, mida tähendab pliidi ees seista. Nagu pliidi-pliidi, mitte selle pisikese leige kuubikukese ees, millega sa heal juhul pühade puhul pool suguseltsi saad ära toita. Saatsin avalduse ära. Lootus kustus kiirelt. Kokku oli eestikeelses grupis 12 kohta. Minu avaldus registreeriti numbriga 304. Valikukriteeriumides oli kirjas, et eelistatud on hariduseta ja üle 50-aastased kandidaadid. Sellest hoolimata sain vastuvõtukinnituse. Ma ei ole kindel, kas esimese ringi valikuna, aga parem on olla teises ringis valitud, kui üldse mitte valitud.
Õppima asumise kinnitamisega viivitasin jälle viimase hetkeni, sest see koormuse, pere, töö ja muude huvide teema. Lõpuks ütlesin ikkagi: si! Annaks, et ma kenasti selle kooli ka ära lõpetaks. Pere, töö ja muud ikkagi...

Sellel nädalal algas ka õppetöö. Kool ja töö kombineerituna laste alanud kooli- ja lasteaia-aastaga on peale pannud korraliku tempo, aga tundub, et kokakool läheb asja ette. Oleme küll alles köögi üldise töökorralduse ja hügieeniteemade juures, aga kuigi olen kaua-kaua toiduhügieenikoolitusi teinud, sain täna juba esimese viie minutiga koolis teada uue nipi, kuidas desinfitseerimist läbi viia. Ja tõenäoliselt ei vaata ma enam kunagi ühtegi nõudepesumasinat sama pilguga. Kooli õppeköökide sisustus on tasemel. Suur osa eraettevõtteid ei saa eales endale selliseid seadmeid lubada. Üks mu kutseharitud sõbranna teadis rääkida, et mängus olevat miskid "eurorahad". Tundub, et ka meid haritakse sama raha eest, sest ruumidesse, kuhu me liigume, liigub meiega kaasa lamineeritud plakat logode ja kirjadega selle organisatsiooni-struktuuri kohta, kes käimasolevat pidu kinni maksab. Juhuks, kui keegi inspektor raha kasutust kontrollima tuleb. Neid ei olevat juba aastaid, seal majas nähtud, aga nii igaks juhuks. Ma olen kunagi ühel Maaülikooli koolitusel sellist inspektorit kohanud. Sadas poole loengu pealt mu kõrvale tahapinki ja asus uurima, ega ma selle koolituse eest maksnud ei ole. Jäi minu eitava vastusega rahule ja jalutas välja tagasi. Õppejõud hüüdis veel ukse pealt järele, et kui sa poole loengu pealt ära lähed, siis tunnistust ei saa! Inspektor hüüdis vastu, et ma olen PRIAst!

See selleks. Kutseharidus on täna Eestis tasemel haridus. Kes veel auga kutseharitud on? Kes veel sel sügisel kooli läks?


2019/09/13

Mõtteharjutus

Tõeline 13 ja reede. Juba kella poole seitsmeks hommikul olid mu kingad ja olin ma ise korralikult sinised.





Kella kaheksases kohvilauas tekitas mu sinine käsi (vt. fotot ülal) nii mõnedki küsimused ja rohkem kui ühe vandenõuteooria:
a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Õige vastus on loetelus tõepoolest olemas. Kes arvab ära?







a) vihastasin ennast siniseks;
b) käsin rahaautot röövimas ja sain rahakohvrite turvamehhanismiks oleva sinise värviga pihta;
c) olen nakatunud järjest laienevasse avataritõppe;
d) üritasin smurfiküla hävitada.

Jah, ennast siniseks vihastada on tõesti võimalik. Toidu-, farmaatsia- ja teistest ühipuhast tootmist eeldavates tehastes on tootmisruumid enamasti puhtusklasside järgi tsoonideks jagatud. Meie majas märgitakse kõrgendatud hügieeninõuetega ruume sinise värvi abil. Täna nägin lühikese ajaga nii palju reeglite rikkumisi, et võtsin suure vihaga spreipudeli sinise epovärviga ning asusin puhta tsooni uste ette tõmmatud kuluma kippuvaid siniseid triipe jämedamaks maalida ise samal ajal emotsionaalset hügieenireeglite kohta loengut pidades. Mulle meeldib eelkõige läbi eeskuju ja seejärel näitlikustamist kasutades õpetada.

See pagana värv ei tule mingi valemiga maha. Ma ei saa aru, kuidas põrandamärgistus üldse ära kuluda sai? Nädalavahetusel on meil perega plaanis spaa-trip Võrru. Kui kaheksa tundi basseinis ka värvi maha ei võta, on targem ennast vist juba üleni ära värvida. Jääb vähemalt ühtlane.


2019/08/19

Rakvere Ööjooks

Ma magasin eile ööunele lisaks päeval kümme tundi. Kaks korda tõusin, et süüa ja magasin edasi. Teadsin, et olen väsinud, aga ma ei uskunud, et nii väsinud. Olen sel suvel puhkamata. Möödunud nädalal said tööl ühele poole kaks suuremat projekti ja ööl vastu pühapäeva käisin Rakveres poolmaratoni jooksmas. Endomondo ütleb, et mais, juunis ja juulis olin päris tubli olnud ning mingigi regulaarsusega jooksmas käinud. Mai- ja juulikuus kummaski kokku umbes 26 kilomeetrit ja juulis lausa pea 50 kilomeetri jagu jookse. Nädal enne Ööjooksu avastasin õudusega, et augustis ei ole ma veel kordagi trenni jõudnud. Läksin ja sörkisin prooviks 10 kilomeetrit maha. Tulemus oli selline, et võis eeldada, et rahulikus tempos ma need Ööjooksu 21.1 kilomeetrit läbida suudan, aga ega seda väga jooksmiseks nimetada ei saa.

Nii see üritus umbes läkski. Kunagi kevadel olin end Rakvere Ööjooksu 21.1 kilomeetri distantsile kirja pannud lolli lootusega korralikult trenni teha ja salaplaaniga kord elus poolmaratonilt ka normaalne aeg kirja saada. Ööjooks on kurikuulus ning mõningates jooksuringkondades boikoti all selle pärast, et seal joostakse valesti mõõdetud ja välja lubatust lühema raja tõttu utoopilisi aegu. Nii kui nime kirja sain tuli välja, et sel aastal olid uued rajad uutel trassidel maha mõõdetud. Poolmaraton 21.1 kilomeetri asemel igaks juhuks isegi 21.5-kilomeetrisena. Sinna mu ilus plaan vufeldades isiklik rekord joosta ka läks.

Jooks ise oli kerge. Kuna ettevalmistust mul ei olnud ja kaalun rohkem kui kunagi varem, siis alustasin ülikonservatiivselt ning sörkisin kogu raja mugavustsooni väga turvalises osas läbi. Seina, haamrit ja sellist tunnet, et meeter veel ja siis on surm, et tulnud kordagi. 19. kilomeetril jaksasin veel fotograafilegi kelmikalt poseerida. Tänu sellele on netiavarustes nüüd liikumas kaunis pilt minust ja megasinikast minu kintsupekil. Ühest asjast sain ma aru: ma ei ole jooksja, minust ei saa kunagi jooksjat ning tõenäoliselt ei realiseeru kunagi ka mu plaan kord elus täispikk maraton läbida. Mulle ei ole antud loomulikku kiirust. Poolmaratone võib tahtejõu pealt joosta, aga maratoni jaoks peaks ikka mingit sihipärast süsteemset ettevalmistust tegema, mida ma ka ennast kunagi tegemas ei näe.

Jõudu ja võhma jäi Ööjooksu finišis veel üle, lõpetasin isegi kiirendusega, aga ega üle paari-kolme kilomeetri ei oleks jalad enam liikunud. Jube janu oli ka, kuigi olin kõigis teeninduspunktides kenasti jootnud ennast. Finišis tulid kenad vabatahtlikud mind kohe nagu ahjukana fooliumteki sisse keerama. Teenus, mida tavaliselt ainult maratonilõpetajatele osutatakse. Ma fooliumtekist suurt ei hoolinud, aga juua oleks küll tahtnud. Ükskõik kui tasemel spordivõistluse korraldus on, stardieelse ja finišijärgse jootmisega on alati mingi ikaldus. Jalutasin juba staadionilt välja, aga juua polnud ikka saanud. Kõmpisin tagasi fooliumipoiste juurde ja nõudsin juua.  Need käskisid mul veel edasi jalutada, siis saavat. Staadionilt väljudes lendasid mulle peale järgmised vabatahtlikud, kes seekord mulle õunu üritasid pihku pressida. Nüüd ei hakanud ma isegi viisakusest neid vastu võtma vaid nõudsin otsesõnu: "No andke ometi inimesele vett!"
Selle peale jooksis kiiresti lähemale üks naisterahvas, kes ulatas mulle pudeli ülimagusa sinise spordijoogiga. Lõin käega ja ronisin üle linnamäe autosse. Seal kätt sponsormaterjalide kotti pistes jäi mulle esiteks pihku pooleliitrine pudel Coca-Colat, mille mu roolis olev töökaaslane tänulikult ära jõi ja siis teine pudel gaseerimata veega. See oli nagu jumala kingitus. Üldse olid sponsormaterjalid Ööjooksul tasemel.

Tegu oli minu 3. poolmaratoniga ning kahtlemata kõige kergemaga neist. Aeg oli paremuselt teine. Paradoksaalsel kombel olen ma, kui internetis leiduvat statistikat uskuda, oma parima aja välja jooksnud hoopis Viimsi poolmaratonilt, mis on viimased aastad ikka üks paganama raskel rajal põrgukuumuses joostud jooks olnud.

Mis edasi? Olin vaikselt mänginud mõttega ka Tallina Sügisjooksul ennast poolmaratonile kirja panna. Nüüd tean, et lähen siiski oma tavapärast 10 kilomeetrit jooksma, mitte 21.1 Mingit mõistlikku aega ma poolmaratonilt nagunii kirja ei saaks. Järgmise aasta jooksukalendrisse jätan sisse oma traditsioonilised Maijooksu ja Tallinna Sügisjooksu, sest varsti saab juba 10 aastat täis, mil neil üritustel igal aastal käinud olen. Järjepidevus on elus ka üht-teist väärt. Kindlasti jooksen läbi ka Viimsi jooksu, sest kodukandi üritusi tuleb ikka toetada. Iseenesest oleks ilus ennast hoia ka sellises vormis, et ma korra aastas ikka poolmaratoni läbida suudaks. Päris tugitoolist seda ei tee. Jooksen siis, kui on tunnet, vahel jätan ka kuu-kaks vahele. Liikumist tuleb nautida. Talvel tahaks veidi suusatada, suvel on rulluisud mu esimeseks armastuseks.

Kui eile õhtul kell 8 ärkasin, hakkas üle mitme nädala vaikselt puhanud inimese tunne tekkima. Panin pesu pesema, käisin poes ja asusin siis äädikakärbestega võitlema. Mul on köögiviljakuivati. Sel aastal mõtlesin ämma kasvuhoonest pärit viinamarjadest rosinaid teha. Rosinaid ei saanud, küll aga midagi veinitaolist ja palju rõõmu kohalikele kärbestele.

Siin ta on, ülevalgustatud öine tarvas minu kõige kergema 21.1 km eest.
Täiendus 20.08: Sportose statistika ütleb, et olen kokku siiski neli, mitte kolm poolmaratoni jooksnud. Nüüd, kus lihasvalu on möödunud, hakkab mõte vaikselt jälle ka täispika maratoni suunas liikuma. Ei ole inimesele seda mõistust ikka antud...