2020/11/15

Uisutamas

Käisin eile lastega jäähallis uisutamas. Tallinnas on praegu koroona tõttu üks jäähallidest tavakasutajale suletud. See teine, kus me käisime, seega otse loomulikult ülerahvastatud. Suurem osa külastajatest rääkisid vene keelt. Venelased oskavad uisutamisest pidada. Jäähallis oli nagu üleöö tekkinud maskikandmise kohustus, millest keegi väga kinni ei pidanud. Ma olen üks suur pro-mask suhtumine, aga uisuareenil oli see küll täisidiootsus. Olin jääl veidi üle poole tunni ja selle ajaga muutus mu mask ninasõõrmete kohalt läbimärjaks. Sõitsin noorema lapse tempos ehk see ei olnud isegi mingi füüsiline pingutus.

Mis veel silma jäi? Minu ees piletijärjekorras oli venelanna oma tütrega. Laenutas kaks paari uiske ja ostis kaks jääpiletit. Kokku läks 15 eurot. Naiste- ja tüdrukuteuiske oli seal kahte sorti: nahksaapaga iluuisid ja plastiksaapaga uisulaadsed tooted. Nahksaapaga uiskude laenutamine on euro kallim. Eestlased enamasti hoidsid kokku ja laenutasid plastiksaapaga. Venelased natuke uisutamisest jagavad ja võtsid ikka nahksaabastega. See naine mu ees küsis ka nahksaapaga uiske, nii endale kui tütrele, aga ta ei olnud vist arvestanud, et see tuleb kokku kaks eurot kallim. Ta jäi hätta ja peale mõtlemist küsis, kas saab kombineerida kümme eurot sularahas ja viis kaardiga makstes. Sai küll.

Me ootame miinuskraade. Enam ei taha jäähalli küll minna. Üle-eelmisel talvel tegi vald siis meie tänava otsa parklasse uisuplatsi. Tasuta. Paljud olid veel pahased, et miks uisulaenutust ka ei tehtud.

2020/11/06

Endiste aegade glamuur

Olen kunagi 2018. aastal Tallinna Hiltoni kohta kirja pannud sellise lookese:
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud."Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.

Ajad on endistega võrreldes nigelad, aga see ei tähenda, et elus väikeseid rõõme ei annaks leida. Otsustasin, et luban täna endale veidi glamuuri ja tulin Hiltonisse buffeehommikusöögile. Majast väljapoolt tulijatele maksab see jubedad 19 eurot, aga selle eest otsustasin seal ka kaua süüa ja ennast kurguni täis pugida. Oleksin selle pärast isegi peaaegu loengusse hilinenud. Hommikusöök oleks võinud rikkalikum olla, aga sisekujundus selle eest väga hea, just valguslahendused.

 




Hiltoni tualettruum oli nii kõrgläikeline, et mul on siiani maski taga veel sellest rahalõhn ninas. Kuulan nüüd ühe loengu ära ja longin tagasi Hiltonisse, spaa- ja saunakeskusesse. Ka see läigib ja hotellide, mille jaoks bassein kõrval-, mitte põhiäriks on, basseinid on koroonaaja jaoks meeldivalt tühjad. See ekslusiivsete kohtade hommikusöögi- ja spaarutiin annab pea et sama tunde kui vana hea reisimine.

Tegu ei ole sponsoreeritud tekstiga. Maailm on nii tagurpidi, et praegu sponsoreerin mina vist isegi Hiltonit väikestviisi. Vaat, kuidas nende aastatetagune normaalne käitumine täna ära tasus.

2020/10/29

Mis sind ärkvel hoiab?

 Mõne asjaga on mul vedanud küll. Üks on perearst näiteks. Ta nõuab mind iga kuu pooleteise järel enda juurde, et mu tervisel silma peal hoida ja nõu-jõuga abiks olla, kus vähegi saab. Vaimse seisundi hindamiseks kasutab ta emotsionaalse enesetunde küsimustikku EEK-2. Eile kapist testi otsides avastas ta, et keegi on neid vahepeal ohtralt võtmas käinud ja need on kohe otsa saamas. Vahetult oli kas teine perearst või pereõde, mina neil vahet ei tee, ukse vahelt sisse piilunud ja refleksihaamrit laenuks palunud. Minu küsimise peale ütles ta, et jah, ka tema näeb psühholoogiliste muredega patsientide arvu kasvu. Eilse testi tulemused näitasid mulle viimasel aastal talavalist spektrit: depressioon, kurnatus ja unehäired. Ma ei mäleta, kuidas perearsti küsimus täpselt sõnastatud oli, aga ta uuris, kas ma ketran mingeid sundmõtteid, kui ma magada ei saa. Vastasin kindlalt ei ja siis jäin mõtlema, mis mu peas siis sel ajal toimub, kui ma ei maga. Alguses ei osanudki kohe öelda. Pärast sain aru: ma unistan.

Millest ma unistan? Kaminaga klaaskasvuhoonest. Lumises metsas jäätunud järve ääres telkimisest. Kanadest. Ma olen juba aastaid kanu tahtnud, ammu enne, kui nende pidamine moodi läks. Eile projekteerisin teki all mõttes järjekordset kanakuuti. Olin jõudnud automaatsöötjani, kui hakkasin mõtlema, palju üks kana päevas üldse sööb? Sellise probleemi otsas ma muidugi uinuda ei suutnud. Võtsin telefoni, et internetist uurida. Esimesed vasted tulid naeltes ja tahtsid teisendamist. Tulemuseks sain 150-200 grammi. Pärast leidsin ka ühe eestikeelse lehe, mis ütles 100-120 grammi. Eks see oleneb toidu või sööda niiskussisaldusest, sellest, kas kana muneb ja välistemperatuurist. Naeltes tulnud vaste oli ühelt vabalt peetavate kanade kohta käivalt USA lehelt, äkki seal oligi rohkem igasugu looduslikku orgaanikat ja toidujäätmeid silmas peetud, mitte kuivsööta. Või on Ameerikas ka kanad suuremad nagu kõik asjad.

Pärast jäingi kanateemalisi lehti lugema ja sain nii palju uut teada:

-Avokaadokoored pidid kanadele mürgised olema, aga oli ka neid, kes ütlesid, et nende kanad sõid ja ei juhtunud nendega midagi. Kuigi kanad üsnagi kõike söövad, ei tähenda, et kõik neile hea on.

-Kanadele ei meeldi palderjani ja piparmündi lõhn. Selles mõttes kasside täielikud vastandid. Minu eelmine kass oli hull piparmünditee lõhna peale. Hambapastalõhn ei meeldi vist muidugi ühelegi loomale.

-Piimatooted teevad kanadel kõhu lahti, sest nad ei talu laktoosi. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, kuidas neil see asi veel vedelamaks saab minna.

-Kui kanadel on igav, võib neile mängimiseks apelsinikoori anda.

Nii palju ägedaid kanafakte. Hästi veedetud unetu aeg.