2022/08/13

Pakendikonteiner

 Mul tekkis koju suur tühi pappkast. Kastis oli olnud kaks väiksemat kasti, millest ühes kuus viieliitrist kotti kassiliiva ja teises neljakilone kott kassitoitu. See pakendite kogus on jube. Isegi hambapastatuub pannakse veel pappkarpi. Tahaks siinkohal luua uue metafoori: kasutu nagu karp hambapastatuubi ümber.

Ma tellin kassitarvikuid Saksamaalt, tuleb odavam. Tuleb ka välja, et kassi pidamise juures ei ole kõige kallim artikkel mitte toit, vaid tema seeditud produktide käitlemine. Kassiliivale kulub rohkem raha kui söögile. 

Pappkast Saksamaalt. Meil hoovis papikonteinerit pole. Tavaliselt käin naaberküla kommunaalkonteinerite juures. Ma ei pahanda väga selle üle, sest konteinerid asuvad üsna looduskaunis kohas. Mis Viimsis muidugi looduskaunis kohas ei asuks. Kuigi pakendite vähendamise teemal pidevalt lärmi lüüakse, siis tulemust paistab vähe olevat. Iga kord, kui Saksamaalt uus kassiliiv saabub, on kasti selle ümber sama palju. Selle eest tunduvad järjest väiksemaks jäävat kommunaalkonteinerite avad, kuhu seda kasti ajada. Rebisin parajasti kasti küünte ja hammastega A4-suurusteks tükkides, et neid siis konteineri pilust sisse pressida, kui mööda jalutas kits. Kitsel oli kaasas omanik ja omanikul koer. Kits oli lahti ja koer rihmas. Omanik ütles mulle juba kaugelt, et ei maksa kitse karta, see ei tee midagi. Ma ei kartnud nagunii. Ma olen kõigi kitsede sõber. Küsisin, kas tohin pilti ka teha kitsest ja minu meelest oli omanikul hea meel selle üle. Kits oli ilus ja oli näha, et temaga on vaeva nähtud.


Pildistamise peale arvas kits, et võiks mind ikkagi puksima tulla, kuigi ta midagi tegema ei pidanud. Nüüd oli minul selle üle ainult hea meel, sest ma olen kõigi kitsede sõber. Panin kitsele käe laubale nii, et ta mind puksida ei saanud. Selle peale sai kits aru, et ma olen kõigi kitsede sõber, aga oleks igaks juhuks oleks tahntud oma dominantsust puksides ikkagi edasi näidata. Kuna ma teda sarvede vahelt tagasi hoidsin ja samal ajal sügasin, siis ta väga ei saanud. Eks talle natuke meeldis sügamine ka. Ilusad sarved olid kitsel, pikad ja tahapoole kaardus. Turovski rääkis loomaaias kunagi, et kitsede sarved peavadki sellise kujuga olema, et puksides teisel kitsel verd välja ei lööks. Kui kiskja vere lõhna peale kohale tuleb, süüakse ära nii puksitav kui puksija.

Muud ei olnudki. Pärast käisin veel rulluisutamas ja õhtune valgus oli sel päeval ikka väga ilus. Kassiliiva peaks jätkuma umbes kolmeks kuuks.




2022/08/07

Ma käisin eile väljas

 Ma käisin eile sõbrannadega väljas. Meil oli teemasid arutada. Istusime Suveterrassil. Vaade oli jahtidele ja city`le, tuul soe ning teemad suures osas valge maailma omad. Kellel algab palganumber kahega, kuigi tänases turusituatsioonis peaks algama kolmega ja võiks isegi neljaga, kellel on liiga palju alluvaid ja kellel liiga vähe kodukontorit.

Kuid on ka probleeme, milles juured on selles, et Aafrika ei saa enam Ukrainast vilja ja leivale on seal riiklik piirhind kehtestatud, aga vahe maksab kinni valge pagari valge sugulane Euroopas või kui preili `Roona kedagi isegi teises riigis puudutab, on see puudutus siiski ka siin isiklikul tasandil tunda. Kuna need kõik on tegelikult suure maailma probleemid, on ka meie mured teinekord suured.

Peopealt tulles on mul alatitihti takso saamisega häda. Eile oleks isegi vist saanud, sest linn oli üsna tühi. Kuna öö oli õrn ja ma olin seda ammu teha tahtnud, katsetasin aga hoopis esimest korda seda va Bolti tõuksi. Siinpool linna on mu tänava ots viimane piir, kuhu seda rohelist kola vedelema tohib jätta. Siiani ei ole ma neid väga hinnanud, kuna kui ma rulluiskudega hoo sisse saan, kipuvad need mul alailma jalus olema. Nüüd vaatan asja teise pilguga, sest läbi õrna suveöö mööda mere äärt kulgeda on hetk, milles pikemalt olla. Sõit Viimsisse oli 15 kilomeetrit pikk ja kestis veidi alla tunni. Oleks ka kiiremini saanud, aga kuna proovisin tõuksi esimest korda ja olin kokteiline, siis hoidusin uljusest. Maksis umbes kümme eurot. Takso läheb tavaliselt viieteistkümne ja kahekümne vahel. Oleneb, kuidas veab. Vähemalt on nüüd teada, et tõuks on vajadusel täitsa arvestatav alternatiiv öö peale jäädes. Selleks ajaks, kui hommikul ärkasin, olid Bolti inimesed mu öise kaaslase värava tagant juba laadima jõudnud viia. 

Täna olen kolm masinatäit pesu pesnud ja kaks korda kassi okset koristanud. Glamuuri ei jagu päevadesse võrdselt. 

2022/07/21

Dekadents ja langus: ettevalmistus minu Veneetsiaks

Meie sekretär uuris mult just ükspäev, kas ma sel suvel puhkan ka. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et nägid ju, ma istusin just 20 minutit maas ja lugesin Äripäeva. Mul selleks aastaks nüüd puhatud. Pärast sain aru, et ega selline asi nüüd tegelikult normaalne pole ja sellepärast ka naljakas mitte. Võtsin lahti kalendri ja leidsin augustis kaks päeva, mil mõni mu võtmetöötajatest ei puhka ja broneerisin endale pikaks nädadalõpuks piletid Veneetsiasse.

See, keda reisikaaslaseks tahtsin, oleks minus hoopis tahtnud kaaslast eluks. Mina olin nii suure asja puhul veidi liiga kahtlev — ja arvestades kõike, mis mind elus puudutanud on, on minu ettevaatus kindlasti mõistetav. Seega sõidan seekord jälle üksi. Ehk on kellelgi hea teada, et on liikvel veel noori, kuid juba veidi elutarkust kogunud pagasita ja luukeredeta mehi, kes tahavad pühenduda, last ja kaaslatst, keda hoida ning austada. Jeerum, isegi puhtusestandradid on sellel inimesel paigas. Ma loodan, et leidsin selles loos vähemalt uue tasakaaluka sõbra, kuulaja ja nõuandja. Aga kui keegi asjaosalistes seda lõppenud lugu, mis tegelikult alatagi ei jõudnud, piisava emotsionaalse küpsusega ikkagi võtta ei suuda, jääb mulle alati vähemalt minu Veneetsia. Teeme nüüd palun nii, et koroona või muu elu minu Veneetsiat ette tuksi ei keera. Lennuni jääb veel üks kuu.

2022/07/19

Kvaliteedijuhi päevaraamat

 Ma vabandan erialase rant`i pärast, aga mul on vaja ventileerida, sest mul tekkis täna kiusatus teha midagi, mis käib minu kõige sügavamate veendumuste vastu. Mul tekkis kiusatus inimene lahti lasta. 

Ma üldiselt ei kuula hea meelega, kui minu juuresolekul teisi kvaliteedijuhte kritiseeritakse, sest see on töö, mida on väga keeruline teha nii, et kõik rahul oleks. Ma ise olen läbi aegade alati rääkinud kahte asja: kvaliteedijuhi kaks kõige võimsamat relva on riskianalüüs ja siseaudit ning kvaliteedijuhi kõige suurem läbikukkumine on, kui midagi tuleb ära visata või liin seisma panna. Esimene on nii erialaspetsiifiline, et vähesed oskavad selle mõtte tõde ja irooniat mõista ning teise peale tehakse enamasti suured silmad. Pigem kiidetakse kvaliteediinimese julgust ülla eesmärgi nimel raha tulle loopida. Tegelikult ei tohiks lasta asju üldse nii kaugele minna. Ja kui see on nii läinud, siis hakatakse mulle rääkima, kuidas vot nemad, need teised, nemad tegid seda valesti ja nemad tegid seda valesti ja siis nemad jätsid selle tegemata ja siis selle tegemata ja mida mina teha sain. Aga kus olid sinu silmad siis, kui nemad seda kõike parajasti tegid ja ei teinud? küsin ma selle peale. Ja kus olid minu silmad, kui minu alluv ei vaadanud sinna, kuhu ta pidi vaatama? küsin ma samal ajal vaikselt endalt.

Esimene küsimus, mida ma alati küsin, kui keegi tuleb minu juurde jutuga, et see või too on tarvis ära visata, on kui palju see maksab?. Selle peale lähevad need silmad, mis sel ajal, kui midagi valesti tehti mujale vaatasid jälle suureks ja mõtlevad, et kvaliteet ei tohiks raha lugeda ju. Seda mõtet üldiselt enam välja öelda ei julgeta, vähemalt mulle näkku, sest ma olen leebe, aga hirmutav. Kolmas mantra, mida ma ikka ja jälle korrutan on, et ohutusel pole hinda, aga kvaliteedil on alati hinnasilt küljes. Kui tuleb see hetk, kus on ikkagi vaja prügikasti saata midagi, mille valmistamiseks palju inimesi on vaeva näinud, peab otsustaja endale teadvustama ka oma otsuse kaalu, sest see lugupidamatu teiste töö suhtes ja kuritegu keskkonna vastu, eriti tänapäeva kalliste piiratud ressursside maailmas.

Nii nagu kvaliteedijuhi suurim läbikukkumine on minu silmis kellegi teise töö kõlbmatuks kuulutamine, on minu silmis juhi suurim läbikukkumine see, kui ta peab kedagi lahti laskma. Ei ole olemas halba töötajat. On ainult värbamispraak või halvasti juhitud inimene. 


2022/05/30

Muutlikus maailmas

 Jalutasin eile kohalikku raamatukokku. Raamatut, mida tahtsin, ei saanudki. See oli välja laenutatud. Kes oleks võinud oodata, et Viimsis veel keegi peale minu soovib lugeda keeletoimetamise õpikut kõrgkoolidele? Eriti vastu suve. Mul on seda raamatut vaja. Teadmised on mu turvavõrk ja tasakaalupunkt.

Üks mu kunagine sõber rääkis sellise loo. Peale vabadussõda, kui seal osalenutele asunikutalusid jagati, oli ka teine võimalus. Oli valik saada kas asunikutalu või tasuta haridus. Tema vanaisa oli valinud hariduse ja õppis Tartus arstiks. Minu meelest oli see tark valik, sest mulle ei tule meelde aega, kus kinnisvara oleks kaks järjestikkust põlve samadel alustel inimeste käes olnud. Riigikorra muutusel on kinnisvara omamine lihtsaim viis kuul kuklasse või Siberi üheotsa pilet saada. Kinnisvara ajab inimesed hulluks, pöörab tülli vennad, paneb halbu asju tegema. Haridus ei pidavat kedagi rikkuma ega mööda külgi maha jooksma. 

Tema vanaisa haridus siiski Riia getos lõpetamise eest ei päästnud. Ta oli juut. Sellest loost hoolimata tahan mina oma tütardele ellu kaasa panna pigem teadmised ja hariduse kui kinnisvara. Me elame endiselt kahjuks maailmas, kus meestel võib haridus olla, aga naistel peab olema.