2019/05/12

Mul on unistus

Mul on pikemaajalisem unistus, aga enne seda ka pakilisem probleem. Mu tomatitaimed hakkavad juba õitsema minema, aga nende välja kolimiseks on veel liiga külm. Pealegi on meie kant sellel aastal täiesti putukavaba, vähemal praegu. Ma ei kujuta ette, kes neid tomateid väljaski tolmeldaks. Tomatid tomatiteks, aga varsti hakkavad lindudel pojad kooruma. Pole putukaid, läheb nendegi toitmine keeruliseks.
Ega mul väga saaki nagunii loota pole, sest ostsin paki pildi järgi tomatiseemned, mis kiirelt fotot vaadates oleks amplisse võinud sobida küll. Taimed viskavad aga jõudsalt pikkust juurde ja lausa küsivad kasvuhoonesse ja sidumist. Nii juhtub, kui pakendil olevat infot mitte lugeda.



Siit mu unistuse juurde. Mu süda nutab aia ja kaminaga varustatud klaaskasvuhoone-talveaia järele. Õhtul lähen magama ja vaatan kinnisvarakuulutusi, hommikul ärkan üles ja sirvin tehasemajade katalooge. Mul on juba sada korda läbi mõeldud, mida kõike ma oma aias ja kasvuhoones kasvatada tahan. Oleks mul ainult ruumi, oleks ma taimekasvatusega ammu rikkaks saanud. Kuidas? Hernevõrseid ja sparglit kasvatades. Hernevõrsetest on turul puudus ja nende kilohind on selline, et kuku pikali. Umbes 85 eurot oli vist, kui ma viimati kalkuleerisin. Igatahes olid hernevõrsed too hetk meie tehase kõige kallim tooraine. Väga vähe mõeldakse selliste asjade peale. Ja spargel! Asperaagusena kasvab see aedades nagu umbrohi, aga söögikõlbulikke varsi väga just sealt välja ei üritata pigistada. Põllumajanduskultuurina on spargel vist muidugi tunduvalt kapriissem kui ilutaimena ka, aga jumal, kuidas ma üritaks selle spargliga kui oleks, kus üritada. Samas oma unistuse suunas liikumiseks ma nagu ka midagi ei tee. Päevatöö on mul võrdlemisi intensiivne ja emotsionaalselt väsitav, õhtul vajub kodune olme kogu oma raskusega selga. Energiat ei ole. Nii ma neid suvilakuulutusi muudkui lappan ja vesistan.
Eks siin ole omad agad ka veel. Läbi laste kooli, trennide, sõprade ja stabiilse elu-olu eesmärgil olen veel järgnevad 10-15 aastat Haabneeme külge laulatatud. Siia ma maja hankida aga ei taha, sest Haabneeme elukeskkonnana ei ole enam see, mis siis, kui ma siia kolisin. Viimase aja tavapärasest veelgi kehvem vallajuhtimine on lubanud täiesti kohutavaid detailplaneeringuid, mille tõttu on kogu Haabneeme täis saanud keskmise suurusega kandilisi maju väga väikestel kruntidel. Liiga palju inimesi, kellele ei jätku ruumi ja nagu ennustatakse -- varsti ka põhjavett enam mitte. Mina tahan rohelust, õhku, puhast vett, merd ja oma kaminaga klaaskasvuhoonet!

Mõned nädalad tagasi käisin Toiduliidu aastakonverentsil, kus president ka selle aasta Eesti parimad toiduained välja kuulutas. Ma olen omadega jälle Eesti toidutootmise maailmas ülepeakaela korralikult südame ja kätega sees. Mitte midagi ei tee mulle rohkem rõõmu, kui tunnustus minek neile tootjatele-tegijatele, kes selle oma aastatepikkuse järjekindla süstemaatilise tööga või julge pealehakkamisega on ära teeninud.
Peaauhinna said Mamma kõrvitsa-kohupiimapannkoogid. Kõik kiidavad. Mina kiidan eelkõige tegijaid. Ma olen juba ammu rääkinud, et pidage Mammat silmas. Tegu on väga hästi välja arendatud ja optimeeritud tootmisega, kellel ka toiduohutuse tagamine kenasti juti peal. Vähemalt selline mulje on mul jäänud nii palju kui ma seal käinud olen ning kõrvalt nende arengut jälginud. Ühe läbiva probleemiga ainult: nende tooted maitsesid kõik nagu kumm.
"Ootake, kuni neile mõni hea käega tootearendaja tööle juhtub," hoiatasin ma ikka oma kolleege, "siis alles läheb lahti."
Nüüd on see juhtunud. Istusin parima toiduaine tiitlite jagamisel, vaatasin, kuidas Mamma pannkoogid seal puhast vuuki teevad ja mõtlesin, kes see haruldane leid, nende hea käe ja vaistuga tootearendaja võiks olla. Eelmise nädala  Maalehe artikkel lahendas mõistatuse. Umbes 45-aastane raamatupidaja Margot võttis kätte ja läks hoopis kutsekooli kokaks õppima. Toit oli olnud tema ammune armastus ja kirg. Hakkas uuel erialal tööle ja voilà!, siin ta on: Mamma toode ei maitse enam nagu kumm ning selle aasta parim toiduaine oli sündinud. Uskumatult lahe ja inspireeriv lugu, mida ma uuesti ja uuesti jutustamast ei väsi.

Kõrvitsapannkookide lugu eelmisest nädalast:
https://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/raamatupidaja-viskas-tabelid-nurka-hakkas-kokaks-ja-loi-eesti-parima-toiduaine?id=86121791
Ja kaks ja pool aastat vana artikkel sellest, kuidas see kõik alguse sai:
https://leht.postimees.ee/3839395/keskealisena-praktikandiks-et-elu-oleks-nagu-komm

"Kuidas nad ta üldse seal ilma kogemuseta tööle julgesid võtta," imestas meie tegevjuht kui olin ka talle Mamma pannkookide köögipoolest rääkinud, nii palju kui seda pilti on võimalik ettevõttest väljapool olles objektiivselt kokku panna.
"Vaata, nende tehas asub Raplast mõned kilomeetrid väljas. Seal ei ole just eriliselt pikk pink värava taga. Nad peavad kõik vastu võtma, mis neil uksest sisse tuleb," esitasin natuke vinti peale keerates oma versiooni. Kas see värbamine just päris nii käis, aga ilus lugu on see küll mõlemat pidi. Julgus teha oma elus muutuseid ja oskus võtta tööle just see õige inimene.


2019/05/05

Autohala

See autovärk on üks igavene kahe otsaga asi. See, mis liigub, pidi ka kuluma. Samas olevat seisev auto kõige kiiremini lagunev auto. Ühesõnaga nii või teisiti on üks rist ja viletsus. Kui vaadata põhjuseid, miks ma oma risusse olen viimase poole aasta jooksul pidanud raha sisse pumpama, on auto lagunenudki täpselt kahel põhjusel: mingid jupid on loomuliku kulumise tõttu otsad andnud ja mingid jamad on liiga vähese sõitmisega seostatavad.

Sügisese rehvivahetuse aegu tegi töökoja poiss märkuse, et mul tagumised pidurikettad omadega õhtul ning heietas pikalt veel liiklusohtusest ja selle seosest töökorras piduritega. Tänasin tähelepanujuhtimise eest ja tegin viisakat nägu. Omaette mõtlesin hapult, et see targutav inimtüüp on paras tüütus küll. Sõnumi toomine on alati üks tänuväärne amet olnud. Eks ma olin isegi pidurdusmaa kerget pikenemist tundnud muidugi. Pärast lasin näpuga korra ketastest üle ja pagan, ega seal ketast enam palju ei olnud. Vagu vaos kinni.

Sinnani olin autot kenasti esinduses remontinud, aga see on üks paras nikerdamine. Vaja teiselt poolt linna kuidagi ilma autota tööle saada ja õhtul auto järele tagasi. Üks mu kolleeg oli just enda autot mingis meie tehase taga asuvas remonditöökojas kõpitseda lasknud. Üsna olematu raha eest ja tulemus polnud laita. Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Viisin oma auto samasse kohta.
Remonditöökoja poiss lõi mulle arvutis varuosalao lehe lahti ja küsis, milliseid kettaid-klotse ma tahan. Neid oli kaks lehekülge vähemalt! Vot mis tähendab, kui A-varuosade lõksust end välja murda.
"Tead, mul ei ole õrna aimugi. Vali midagi, mis sa oma naiselegi valiks," ütlesin mina, panin auto võtmed talle lauale ja jalutasin tööle.
Õhtuks oli auto valmis. Pidurdas nagu kulda. Olid mul veel täitsa tasuta diagnostika sellele kollasele mootori hoiatustulele ka teinud, mis vahel vilgu-välgu kippus tegema paar korda kuus. Süüd oli mootori väljalaske mingi bla-bla-bla. Siin see oligi. Vaatasin, et ma sõidan praegu vaid 10 000 km aastas ja lühikesi otsi. Talvel ei saa tööle jõudes vahel mootoritki soojaks. Diiselmootor ei ole sellise kohtlemisega rahul.

Mõned kuud sain õndsat autojamade vaba elu nautida. Siis hakkas lähenema kohutav aprill, mil risu tuli ülevaatusele viia. Kui kollane vilgu-välgu peaks keset ülevaatust põlema lööma, on šansud üsna kehvakesed. Pealegi võib väljalaske bla-bla-bla tähendada midagi, mis reaalselt heitgaasid väga ebasobival hetkel tuksi keerab. Helistasin oma uutele tuttavatele tehase taga: "Mina see A4-ga siin, kelle mootori väljalastke bla-bla-bla tuksis oli. Kui palju maksab, et te väljalaske bla-bla-bla korda teeksite?"
Neid väljalaskeasju pidi kaks tükki mootoris olema. Kui mingi teise liiga varuosa sobib, pidi 2x250 eur minema, aga seda, kas sobib, pidi alles siis teada saama, kui mootor juppideks teha. Parem ikka, kui lasta ennast esinduses paljaks röövida. Jätsin võtmed tehase taha ja jalutasin tööle.
Lõunaajal helistati töökojast. Teise liiga bla-bla-bla ei sobivat kahjuks. Tuleks originaalosade peale minna. Originaal bla-bla-bla maksab 500 eurot. 2x500 eurot pluss töö. Ütlesin, et mõtlen pisut ja helistan tagasi. Mul paluti mitte liiga kaua mõelda, sest mootor on hetkel juppideks. Üldse olevat seal mingid detailid epoliimiga kinni pandud varem. Varem oli see auto ainult esinduses remondis käinud. See selleks.

Helistasin esindusse ja küsisin, kui palju maksab mootori väljalaske bla-bla-bla vahetus. Sain sama hinna. 2x500 eur pluss töö. Mõtlesin, et kui ennast juba paljaks röövida lasta, on seda parem teha esinduses kui mingis tehasetaguses töökojas. Pärast tuleb auto kiiresti nagunii maha müüa. Helistasin tagasi töökotta: "Poisid, liimige see mootor kokku tagasi nagu ta oli ja ärge vahetage midagi. Ma müün selle auto maha."
Selle peale paluti töökojast mul nüüd 15 minutit oodata. Nad võivat üritada veel mingit kasutatud varuosa leida. 15 minut pärast helises telefon.
Võtsin vastu: "Kas teil on häid või halbu uudiseid?"
Hääl telefonis: "Ma ei tea, ma olen kuller tehase värava taga. Need peaks laboritarvikud olema."
Võtsin oma Petri tassid vastu ja ootasin edasi.
20 minuti pärast olid töökojapoisid nagu maa alt leidnud mootori bla-bla-jupid, mis maksid 2x170 eurot. Sellise raha eest võib riske võtta küll. Ütlesin, et nad tuld annaks. Mina rohkem küsimusi ei küsinud. Õhtuks oli auto valmis. Poisid näitasid veel mingeid epoliimiga kinnitatud tükke. Liim oli selgelt juba üsna kuivanud ja vana, niiet ei oskagi kohe mingi muu kohaga kui esindus seda seostada. Mul oli võrdlemisi ükskõik, sest kavatsesin auto nagunii maha müüa. Töökoja poisid läksid kohe elevile ja uurisid, kui palju ma küsin, sest auto pidi väga korralik olema. Ma ütlesin, et lasen esinduses ära hinnata ja kui nemad esinduse pakutust kasvõi 25 eurot rohkem maksavad, võivad nad risu mu õnnisuse saatel endale saada. See, et nad olid valmis ostma autot, mille sisse nad olid pannud jupid, mille kohta ma täpsustavaid küsimusi küsida ei julgenud, andis mulle muidugi lootust. Igatahes olin ma päeval endale valmis vaadanud juba uue auto, väga hea hinnaga vähe sõitnud 2017. aasta bensiinimootoriga Passati. Suurepärane minu elustiiliga sobiv puhta ajalooga auto.
Risu käitus üle ootuste hästi. Mootor oli erk ja vilgu-välgu tuld ei olnud ka näha. Selle tõttu läks mul esialgne müümise tuhin natuke üle. Kui mul paari nädala pärast tekkis aega sellega tegelema hakata, oli mu uus Passat juba kellelegi teisele maha müüdud. Pole ime ka, hea auto oli.

Vahepeal oli kätte jõudnud kevadise rehvivahetuse aeg. Tavaliselt olin suvalisel platsil rehve käinud vahetamas, aga seekord oli mul vaja ka hoiustamiskohta, niiet sõitsin kodule kõige lähemasse ettevõttesse, mis kompleksteenust pakkus. Seal võeti mult viisakalt võtmed ja paluti telginurgas külmetamise asemel kohvimasina ja veeautomaadiga varustatud puhkeruumis oodata. Sinna nahkdiivanile maha istudes sain aru, et olen järjekordsesse man cave`i sattunud. Õnneks olin ma selliste kohtadega juba harjunud. Võtsin laualt suvalise ajakirja ja üritasin scene`i sulanduda.

Üritan suvalise ajakirja abil man cave`i sobituda

Koos hoiustamisega läks rehvivahetusel jälle mingi 70 eurot maksma. Kirusin vaikselt omaette ja lubasin risu maha müüa. Kui palju võib ühe auto peale kulutada?
Õnnetuseks oli kätte jõudnud aprillikuu, millega ka mu ülevaatus pidi läbi saama. Ilmselgelt on kehtiva ülevaatusega autot kergem müüa. Kui oma mootori bla-bla-bla`d vahetamas käisin, olin kodustatud töökojapoistel palunud autot ka sellise pilguga vaadata, kas see ülevaatusekõlbulik on. Poisid kiitsid autot esialgu taevani ja ütlesid, et selles on veel aastaid ja aastaid elu sees, aga tagumised pidurikettad olevat sellised veits piiripealsed. Pole ime ka, kui esimesed pidurikettad just läinud olid, siis eks tagumised võiks umbes sama sammu käia. Siiski meeldib mulle alati võimalusel mitu arvamust kuulata. Uurisin ka rehvivahetuse pealikult, kas ta tagumisi pidurikettaid ülevaatusekõlbulikeks peab. Lasi näpuga üle ketaste ja ütles, et nii ja naa. Võib läbi minna ja võib ka mitte. Nad mõõtvat seal seda pidurivärki mõlemal teljel eraldi. Otsustasin mitte riskida, sest kuna risu müügiplaan oli jälle aktuaalseks muutunud, siis kordusülevaatus on asi, mis auto ajaloost näha jääb ning võib müügihinda mõjutama hakata.

Jälle tehase taha nüüd juba sõbrapoiste juurde. Rutiinne värk. Õhtul helistati: "Teie, khm, nagu te ise ütlesite, risu, on nüüd valmis. Täitsa normaalne auto on."

Eelmisel nädalal käisin ülevaatusel ka ära. Värisesin ooteruumis nagu haavaleht ja üritasin poiste silmadest auto heitgaaside taset lugeda. Ei mingit probleemi. 10 minutit ja asi tehtud. Ei teagi nüüd, kas tuleks auto kiirelt maha müüa või peaks sellest ikka maksimumi välja pigistama?

2019/05/02

Vääriti mõistetud hommikuinimesed

Ma olen alati hommikuinimene olnud. Eile, 1. mai hommikul ärkasin 5:40 ja läksin tööle, et vaadata, mida vahetustes töötav töörahvas siis tööl teeb kui kogu kontorirahvas puhkab. Jubedaks madinaks läks, sest ega keegi oodanud, et mõni juht võiks vabal päeval tehasesse tulla. Eriti kell 6:30 hommikul.
"Muidugi olen ma tööl. Töörahva püha on ju," ütlesin ainult selgituseks ja hakkasin korda majja lööma. Ei ole mul ka kerge töö.
Kella üheksaks oli mul tööl käidud, pesu pesema pandud ja pannkoogidki tehtud. Kell 11:30 lõpetasin esimese lõunauinaku. Kell 15:06 lõpetasin teise lõunaune.
Kahe uinaku vahepeal käisin lastega rabamatkal. Kohalikus Viimsi Soosepa rabas. Ma ei tea, kas me raba üldse üles leidsimegi, sest ka seal oli kord täiesti majja löömata. Tegu ei ole RMK matkarajaga ning igasugused instruktsioonid rajale pääsemise kohta on ääretult puudulikud. Seal, kus oleks pidanud olema infotahvel vastavate juhistega, oli infotahvel, kuhu oli musta markeriga otse puidu peale "Anja oli siin" kirjutatud ja kõik. Hea teada, et Anja seal oli, kuigi mina oleks eelistanud näha, kus internetis lubatud laudtee asub. Mu noorem, 5-aastane laps oli sügisel oma lasteaiarühmaga Soosepa rabas juba käinud ja ta lubas uhkelt teed juhatada. Iga männi juures seletas, kuhu me edasi peame minema.
Lõpuks oli ainust laudtee, mille leidsime, pooleteistmeertine isetekkeline purre üle vana kuivenduskraavi. Muidugi oli metsas niisamagi mõnus jalutada. Päike paistis, õhk oli soe, aga mitte palav ja metsaalune mõnusalt kuiv. Ka ei olnud sääsed ja teised lendavad bandiidid veel kohale jõudnud.
Peale teist lõunauinakut jõudsin oma seiklustest ühele sõbralegi jutustada. Pärast tuli välja, et ta arvas, et olime hoopis eelmisel päeval rabas käinud, kuigi ütlesin selgelt täna. Tema jaoks tundus see kuidagi liiga vara, et tõsi olla.




Täpselt nagu mu ema. Tema ei ole kunagi hommikuinimene olnud. Ükskord helistas mulle pühapäeva ennelõunal kell pool kaksteist. Ma olin selleks ajaks kaks masinatäit pesu pesnud, pannkoogid valmis küpsetanud, nõudepesumasina tühjaks ja uuesti täis laadinud, lõunasöögi ette valmistanud ja ahju pistnud ning midagi veel. Olin just kohvikruusiga voodisse korra pikali visanud, et peale rahmeldamist väheke hinge tõmmata.
"Issand, sa pole veel voodist väljagi saanud," esitas ema oma laituse, kui voodit ja kohvi mainisin. Palju tänu.


Igasuvine linnuterror hakkab ka tuure üles võtma. Talvel pole ühtegi lindu näha ega kuulda. Me paneme naabrinaisega alati esimese lume tulles lindude toidutared välja. Sel aastal käis mul seal täpselt üks külaline: vares. Ma arvasin, et rõdu hakkab küljest kukkuma, aga hoopis vares oli linnumajas sellise lärmiga seemneid nokkimas, et ma arvasin ei tea mida. Naabrinaisel ei käinud vist varestki, sest tema rasvapallid püsisid kevadeni täiesti puutumatuna. Siis, kui Eesti aialinnud olid suve lähenedes põhja lennanud ja lõunapoolt Eestisse uued saabunud, nagu neil kombeks pidi liikuda olema, söödi rasvapallid paari päevaga ära. Ainult tühjad rohelised võrgud rippusid veel majas. Kohe näha, et Läti tihased olid saabunud.
Üleeile õhtul läksin katuseterrassile uurima, kuidas mu lilled kasvavad. Lilledel läks kenasti, aga röövlinnud olid mu aiamööbli üle võtnud. Keegi oli toolil hiirt söömas käinud. Päikese käes pinnalaotuseks kuivanud tühi nahk ja sirge saba olid tooli seljatoele maha jäetud. Suur hunnik oli ka tooli all. Käsutasin mehe kohale, et ta kuivanud hiirejäänused kaminasse viskaks.
"Sa oled ikka linnatüdruk," arvas mees, "ega meil siin mingi krematoorium ei ole," ütles ta ja lasi hiire potist alla.
Mul ükskõik. Peaasi, et lahti sai.