2019/03/16

Ich bin ein Berliner

Mina ütlesin: Berliin!
Mees ütles: igav!
Mu parim sõber ütles: vabanda, aga pole minu linn...
Nii ma 8. märtsil oma sellekevadisele linnapuhkusele suundusin. Ganz allein. Täiesti üksi.

Lennukiks oli Bombardier. Olen sellega varem Leetu lennanud. Kustumatud mälestused. Ma tean, mis on Bernoulle’i seadus, aga iga kord Bombardieris ei suuda ära imestada, mis imeväega selline asi õhus saab püsida.



Kliimat oskavad berliinlased märtsikuus eestlastest paremini teha. Naistepäeval õitsesid parkides kevadlilled ja linnas polnud lumehaisugi. Õhtu oli soe. Mitte Vahemereäärne soe-soe, aga rahvas istus välikohvikutes ja ei olnud põhjust nuriseda.




Toiduga on nii ja naa. Saksamaal olles söön põhimõtteliselt nende soolakringlit, wursti ja seda kurikuulsat toorest kotletitainast Metti. Mett lõhnas nagu kassitoit ja hommikusöögist rippus poole päevani toores liha hambavahelt, aga tuleb tunnistada, et mulle maitseb.

The Mett
Currywursti müüdi kahte moodi: mit/ohne Darm. Ehk koos darmiga/ilma darmita.
“Eine Currywurst MIT Darm, bitte,” esitasin tellimuse sportlikust huvist, mis mulle ette antakse. Pärast googeldasin. Darm tähendab sisikonda. Ma rohkem ei uuri ja elan edasi usus, et silmas on peetud vorsti sooles, mitte vorsti soolikate sisuga.

Jalutasin linnas ja õhtul pimedas sõitsin metrooga Berliini müüri vaatama, nüüd tuntud kui Easti Side Gallery. Lootsin natuke tunda neid võnkeid, mida JFK kuulsat Ich bin ein Berliner /ma olen berliinlane!/ kõnet kuulates selle kohaga seoses tunda eeldasin. Mingeid võnkeid ma ei tundnud, hoopis hirmu. Metroorongi oodates olin muidu aktiivses jaamas ainus inimene. Kesköine liharong tuli kohe meelde. Kui rongilt üle jõe East Side Gallery poole jalutasin, siis minu möödudes hakkasid seal magavad kodutud kuidagi kahtlaselt aktiveeruma. Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette, aga vähemalt mina tundsin ikka veel Ida-Berliinis müüritaguste aastate taaka.

Kesköine liharong

Müür
Pilt müüril
Kui ma muidu East Side Gallery ja Ida-Berliini hipsergeto atmosfääri võlu ei mõistnud, siis mõnda asja hakkasin siin ilmas paremini mõistma küll. JFK Ich bin ein Berliner on endiselt mu lemmikkõne läbi aegade. Väike vabatõlge:

/Vabadusel on oma komplikatsioonid
ja demokraatia ei ole täiuslik.
Aga me ei ole kunagi oma inimeste sisse piiramiseks
pidanud müüri üles seadma./

Suure osa järgmisest päevast veetsin Berliini botaanikaaias. Ma ei hakka muud ütlema, kui et neid kasvuhooneid peab nägema. Eriti talvel. Pilet maksis vaid kuus eurot. Pärast avastasin, et Berliini ühistranspordi kahe päeva piletiga, mis mul taskus oli, oleksin sellest veel kaks eurot alla saanud, aga kahju küll ei ole. See raha läks rohkem kui õigesse kohta.



Zoe Beck on drakulataime vader

Need koikalad olid hiiglaslikud
Pühapäeval oli aega tagasi lennata. Kaks tundi Bombardieris ja olingi kodus. Selline ta oli, minu esimene Berliin. Siiani tundub liiga hea ja sujuv, et tõsi olla.

Veel killuke ajalugu, Berliini Tegeli lennujaam. Ehitatud 1948. aastal ja täitsa dim koht endiselt, kuid seoses lennuohutusnõuetega täiesti funktsionaalsuse kaotanud. Terminali omapärane kuju tingib selle, et iga kahe värava kohta on üles seatud oma turvakontrollipunkt


Niggerisupp ja omopere

Meil on tööl selline mõnus kodune paabel. On vähe päevi, mil ma kokku neljas keeles suhtlema ei peaks. Elu on huvitav, ettevõtte sisekliima hea ning kõik tunduks nagu toimivat. Kuni möödunud nädalani, mil hakkasid tekkima kahtlused...

Alates kolmapäevast kuni töönädala lõpuni serveeriti meile lõunaks suppi. Lõpuks hakkas tootmisjuht uurima, mis õige tehases teoksil, et menüü nii ühekülgseks on muutunud.
Kokkade pealik laiutas abitult käsi. Mis tema teha saavat? Meil on nüüd nii palju neid niggereid, et tuleb suppi keeta.



Tegelikult asi selles, et suhsiosakonnal on viimasel ajal suured nigiride tellimused olnud. Nigiride tegemisel jääb lõhe kõhuääri ja servatükke üle, mis on küll väärt kraam, aga millega peale supi tegemise väga palju peale hakata pole.

Täna saatis töökaaslane foto laos olevast kastist sildiga "omopere". Kast oli täis vaakumisse pakitud värske jahutatud liha tükke. Ilusad lõigud muidu.



Seletus on pikem. Töötajate toitlustuseks mõeldud kraami kutsutakse meil hellitavalt pere toiduks või oma pere toiduks. Väike kiirustamine kombineerituna vähese keeleoskusega ja omopere lihatükid olidki sündinud.

Niggerisupp ja omopere liha. Mida kõike elus nägema-kuulma ei pea. Nädala lause tuleb hoopis Juku Kalle Raidilt uue võimaliku koalitsiooni kohta: ...see on nüüd küll huvitav radioaktiivne tagumik, millel on kolm kannikat. /sõnaskasutust sündsuse huvides korrigeeritud/

2019/03/14

Emakeelepäevatervitusi SmartPOSTilt

Viimasel nädalal olen SmarPOSTiga õige tihedas infovahetuses olnud. Küll üsna ühepoolses. Eelmisel kolmapäeval tellisin Raamatuvahetusest vanemale lapsele järgmise kohustusliku kirjanduse raamatu. Mõtlesin, et ehk jõuab nädalavahetuseks kohale ja laps saab puhkepäevadel rahulikult lugema hakata. Tema suureks õuduseks -- minu lugemiskirest pole lapsed suurt midagi pärinud -- sain juba järgmisel õhtul sõnumi, et raamat on saabunud kohalikku pakiautomaati. Paar tundi hiljem, lapse suureks rõõmuks, saabus sõnum, mis keelas pakile järele minna, kuna automaat olevat tuksis.
Järgmisel hommikul saabus sõnum, et automaat on nüüd korras ja pakk ikka kenasti ootamas. Ma ei jõudnud veel last alarmeeridagi, kui uus sõnum teatas, et automaat on jälle rikkis. See hakkas juba mingi imeliku mängu moodi välja nägema. Laupäeval, kus mind SMSi teel pakiautomaadi töökorda seadmisest uuesti teavitati, olin mina juba otsaga Saksamaal ning palusin mehel raamatu ära tuua. Kuna rohkem sõnumeid ei saabunud, asi vist õnnestus.





Pühapäeval Saksamaalt koju tulles tellisin Kaubamajast paar asjakest. Jälle SmartPOSTiga. Juba esmaspäeva õhtuks oli pakk kohal. Teisipäeval olid mul külalised ja pakile järele ma minna ei saanud. Kolmapäeval saabus mulle sõnum, mis palus paki võimalikult kiiresti välja võtta, sest Viimsi automaadis pidi nii palju pakke olema, et ei mahu kuidagi ära. Veidi kehva tonaalsusega palve, aga eks nii inimestel kui ettevõtetel ole päevi, mis asjad sujuvad konarlikumalt kui mõnel teisel. Otsustasin hädasolijaid aidata ja teisi pakiootajaid säästa ning läksin peale tööd kiirelt oma saadetisele järele.

Pakiautomaati ümbritses vihaselt sumisevate inimeste grupp, kes kõik oma pakke nõudsid ning õnnetu SmartPOSTi töötaja, kes käsi laiutades seletas, et pakke ei saa, kuna automaat on jälle rikkis. Minu meelest pole see mingi pakiautomaat, vaid juhuslikkuse alusel toimiva algoritmiga avaneva aeglukuga seif. Hea meelega oleks kangi haaranud ning meie pakid jõuga selle õela masina seest vabastanud. Tõenäoliselt oleks mind selle teo eest kätel kui Viimsi uut kohalikku kangelast kaubanduskeskusest hõisates välja kantud. Mida käepärast ei olnud, oli kang. Nii lahkusin koos teiste vihaste klientidega umbmääraseid sajatusi pobisedes sündmuskohalt. Kodus olin juba õhtusöögi jõudnud valmis teha, kui sain sõnumi, mis post factum ka automaadi rikkest teatas.



Täna pealelõunal sain uue sõnumi, mis teatas, et see koletuslik masin on töökorda seatud ning palus lahkelt tulla "pakiautomaadi juurde oma pakile". Ootame teid oma pakile. Head emakeelepäeva meile kõigile! Lendasin siis oma pakile. Automaadi juurde jõudes ma väga palju ei lootnud. Õigesti tegin, sest juba kaugelt paistis selle ekraanilt kahtlaselt pöörlev laadimisrattake ja teade andmete sünkroniseerimistoimingust.





Hea, et mul seegi kord kangi käepärast ei olnud. Siis sündis aga ime! Sünkroniseerimine või mis iganes jõudis lõpuni ja ma sain oma tavaari kätte. Täiesti ebaoptimaalse suurusega kappi paigutatuna, aga mis siis!



Tahaks öelda, et lõpp hea, kõik hea, aga pakist oli muidugi see asi puudu, mille pärast ma tellimise üldse tegin. Komplekteeritud oli vaid juuksehari, mille selle pärast juurde ostsin, et 30-eurost tasuta saatmise piirmäära täis saada. Tõeline e-kaubanduse võidukäik.