2019/07/12

Ventileerimismonoloog

Ma vihkan siin maailmas kahte asja: üks on seinakalendrid ja teine ei tule mul suure vihaga kohe meeldegi. Mul on see mingi lapsepõlvetrauma. Igakord, kui mõni koosnööparter kingiks seinakalendri saadab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Ma aktsepteerin inimeste arvamust, et seinakalendrite näol on tegu vajalike asjadega. See arvamus on minu meelest vale, aga ma aktsepteerin seda.
Tootmises on meil inimesed sama moodi kalendrite järgi hullud. See on kõige hullem asi, mida toidutootmise ruumidesse üles panna. Esiteks võib kärnane kuupäevamarker salati sisse kukkuda, teiseks on meil ruumides suhteline õhuniiskus ülikõrge ja öösiti käib ruumidest üle surve-vahupesu, mis silmakõrguselt kõik üle ujutab. Seetõttu on teiseks kvartaliks kalendrid üsna räsitud, narmendava, kopitanud ja kõige halvemal juhul ka kergelt hallitava olekuga. Ma ajan nagu tikutulega taga toiduainetööstustele mõeldud kalendrit, mis kannataks survepesu ja supipotti kukkumist. Pole. Keegi ei tee selliseid. Toidainetööstuste jaoks tehakse valdkonna eripärasid arvestades spetsiaalselt igasuguseid imevidinaid alates pastakates kuni haavaplaastriteni. Kalendreid mitte. Nii pean ma päevast päeva neid narmendavaid jubedusi taluma. Kalendrete ära keelamine tähendaks automaatselt kanade mässu. Uskumatu, kui tähtsad need inimestele on. Isegi kastipesijal olevat kogu aeg vaja vaadata, mis päev täna on.

Kontoris on täpselt minu selja taha üles pandud klassikaline kolme paneeliga seinakalender. See olevat korruse parim koht kalendri jaoks. Nagu kassid tulevad ennast alati kõige suurema kassivihkaja jalgade vastu hõõruma, on meie kontori kalender sattunud kalendrifoobiku külje alla. Kui inimesed seda vaatavad, on minul tunne nagu oleks mul till hambavahel või midagi, sest kuigi nad kalendrit uurivad, jõllitaks nad nagu pingsalt mind.
Mina seda kalendrit üles pannud ei ole ja mina seda ei kasuta. Sellest hoolimata on rahvas mind millegi pärast selle hoolduse eest vastutavaks hakatud pidama. Kui ma enam etteheiteid selle kohta, miks kuupäevamarker edasi lükkamata on, enam kuulata ei jaksanud, viskasin markeri hoopis prügikasti. Nüüd on uus probleem: ma ei tõmba piisavalt kiiresti kuu möödudes lehte kalendrist välja. See on kolme paneeliga kalender, see tähendab, et kogu aeg on silme ees kolm kuud. Teoreetiliselt piisaks, kui ma iga kolme kuu tagant kolm lehte välja tõmbaks. Ega ma nii laisk ka ei ole. Tõmban hoopis iga kahe kuu järel kaks lehte. Ikka on vähe. Ma ei jaksa enam.

Seesama. Ai, kuidas ma tahaks selle ahju visata

2019/07/10

Minu Ahvenamaa. Kiireülevaade sellest, mis ei olnud saarel

Tallink teeb suviti Läänemere saartele päevakruiise-eriväljumisi. Sel aastal oli esimest korda kavas ka Ahvenamaa. Kui muidu Tallink endast mulle ülimalt professionaalse ettevõtte mulje jätnud on, siis nende süsteemid tunduvad olevat liinireiside jaoks välja optimeeritud. Need erikruiisid oleks nagu mitte mitmesajamiljonikäibega suurfirma, vaid käputäie hipide, kes Töötukassa survel ja tööhõivereformi tulemusena on esimest korda elus pidanud tööle hakkama, korraldatud. Hoolimata suurest  segadusest on erikruiis tunduvalt mõistlikum viis kiirelt Ahvenamaale saamiseks kui Tallinki liinireisid, millega minnes tuleb ennast poole öö pealt üles ajada, et vara hommikul teel Stockholmi laevalt maha hüpata. Ma juba kogenud Tallinki päevakruiisija.


Laps: Oo, siin saab snaipida!







Võtsin mõned graniitkivid ka kaasa. Noh, juhuks kui majaehituseks läheb või midagi :D

Käisime Ahvenamaa peasaare kõik turistide kohustuslikud kohad läbi. Vastava jutu saab piltide juurde lugeda suvalisest Ahvenamaa kohta käivast kirjeldusest. Kena koht iseenesest, aga ilmaga ei vedanud üldse. Viimasel fotol on meie kruiisilaeva kartser. Sinna sattumine on pikem lugu. Kuuldes, et me Ahvenamaale läheme, organiseeris mu mees endale tüüpiliselt esiteks ka oma vanemad reisile kaasa, kes omakorda endale tüüpiliselt pool koduküla ka reisile organiseerisid. Osutus, et ühel külameestest on üks laeva tähtsatest ninadest tuttav või sugulane ja nii me laeva telgitagustes ja tekialustes ekskursiooni saime. Kaptenisillast med. punkti ja kartsani. Tuli välja, et sellel laeval ei ole veel sündinud ühtegi last, aga on surnud mitu inimest.

Täna hommikul kajutis ärgates pidi mees kreepsu saama. Tallinn juba paistis. Olime poolteist tundi varem sadamasse jõudmas. Muidu olid kõik väljumised viivituste ja segaduste tähe all kulgenud, eriti autoga reisijate jaoks nagu me olime, aga nüüd korraga poolteist tundi varem kohal. Mees hakkas kohe suure lärmiga mööda kajutit ringi jooksma ja lastele šokolaadi kurku toppima, sest ta arvas, et hommikusöögile me küll enam ei jõua. Autoga reisijad käsutatakse ju alati esmajärjekorras väljumiseks tekile. Mul oli täiesti ükskõik, kuigi tavaliselt olen mina meie pere pannikaosakond. Teatasin resoluutselt, et kui ma maksnud olen, siis hommikusööki ma tahan ja mind ei huvita, kui meie auto ka üle rambi ääre merre lükatakse. Viskasime kiirelt oma kohvid ja toidud restoranis hinge alla. Autotekile jõudes oli näha, et me ei olnud ainsad, keda sadam ootamatult tabanud oli. Pooled autod seisid tühjalt ja juhtidega sõidukid siis kuidagimoodi üritasid ennast nende vahelt maale vingerdada.
Tuttav külamees teadis sisekanalitest saadud info põhjal rääkida, et öösel oli ühel reisijal kopsuturse tekkinud, mistõttu kapten gaasi põhja pressis, et too kiirelt sadamas kiirabile üle anda.

See on siis lühikokkuvõte. Üldiselt on Tallinki erikruiiside sihtkohtadest Gotland parem.

2019/06/29

Ma olen loomaarst

Viimasel IKEAtripil tõin Soomest kena keraamilise seebidosaatorist ja hambaharjatopsidest koosneva vannitoakomplekti. Oleks pidanud kohe mitu tooma, sest neid siin majas ikka kulub. Juba paar nädalalt hiljem märkasin seebidosaatori kadumist. Kuna vannitoapõrand pesemisel kahtlaselt vahutama oli hakanud, panin ühe ja ühe kokku ning prügikasti kontrollides avastasin sealt ka peotäie seebiseid kilde, mille värv kadunud dosaatori omaga ühtis. Põrand vahutas veel pool aastat takkajärgi.


Eile lõhkusid lapsed õhtuse hambapesu käigus ka ühe topsidest ära. Tagajärgi koristades õnnestus mul üks kildudest jalga astuda. Avastasin selle alles järgmisel hommikul, kui kild noorema lapse sõbranna sünnipäevapeol mängutoas tunda hakkas andma. Selleks ajaks oli ta juba päris sügavale sisse tallutud. Käisin mängutoa administraatorilt nõela küsimas, et kild talla alt välja urgitseda. Admin tuustis tagatoas küll tükk aega ringi, aga nõela ikka ei leidnud. Soovitas hoopis keskuse alumisel korrusel olevasse loomakliinikusse pöörduda. Nad olevat seal väga abivalmid ja kindlasti aitavat killu välja võtta.
Tahtsin juba administraatoritädilt koerakostüümi paluda, aga tõin hoopis mängutoa kööginurga sahtlist käärid ja opereerisin ise tualetis killu jalast välja. 10 eurot loomakliiniku visiiditasu nagu naksti kokku hoitud. Isegi verd ei tulnud!


Ma oleks nüüd nagu loomaarst, loom ja idioot, kes endale unise peaga kilde jalga astub kõik ühes isikus.