Pool kollast päikest

 Midagi on minus liikuma hakanud, midagi on muutunud. Minus, kes ka suren, kui ma ei saa nuusutada uusi kohti ja kogeda uusi inimesi. Minus, kes ma muutun alguses rahutuks ja lähen siis päris hulluks, kui mind sunnitakse liiga kauaks paigale jääma. Selle juures olen ma ometi lõksu jäänud samadesse mustritesse, minuga juhtub kõik jälle taas ja taas. Uued inimesed teevad minuga samu asju, minu edulood ja ebaõnnestumised on ikka ühesugused. Nüüd oleks aga nagu midagi teisiti. Ma loen samu raamatuid kaks korda.

Ma ei ole kunagi suutnud samu raamatuid kaks korda lugeda. Nüüdki, veel viimasel ajal, olen raamatukogust tassinud sületäite kaupa uut lugemist ja peale pikka öökapil virelemist selle hunniku sama targalt, lugemata, tagasi viinud. Need uued raamatud pole mulle midagi pakkunud. Ja siis, see oli vaid mõned nädalad tagasi, võtsin ma ühe raamatu, mida ma olin lugenud kakskümmend aastat tagasi ja mis oli mind puudutanud. Võtsin algul arglikult, sest kartsin nüüd lummuse asemel kogeda pettumust. Raamat on ju jäänud samaks, aga elu on vahepeal saanud teiseks. Hirm oli asjatu, pettumust ei tulnud. Ma neelasin selle selle raamatu hetkega. Siis võtsin teisegi sellise raamatu ja ka see puudutas mind uuesti. See raamat oli "Pool kollast päikest".

On raamatuid, millest ei ole võimalik jutustada. Mu gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe keerulise raamatu kohta väga lihtsa küsimuse: millest see raamat rääkis? Raamat oli nii sügav, et see küsimus tundus algul labane, aga hiljem olen aru saanud, et see on ainuvõimalik küsimus, mida keeruliste ja mitmekihiliste raamatute kohta, millest ei ole võimalik jutustada, küsida.

Kui proovida küsida jutusta mulle palun Adichie "Pool kollast päikest" põhjal desinformatsioonist ja etnilistest konfliktidest postkoloniaalses vägivaldselt mitte rahvus- või keeleliselt ühtseteks riikideks jagatud arengumaades ning selle mõjust erinevatele ühiskonnakihtidele üksiindiviidi tasandil, oleks see väga õige küsimus, aga nii palju jääks ometi rääkimata.

"Pool kollast päikest" on raamat, milles pole võimalik jutustada. Aga mul on hea meel selle üle, et suudan nüüd häid raamatuid lugeda kaks korda ja neist ka teisel lugemisel uuesti sama suurt rõõmu tunda. Äkki näitab korduste talumine, et ma ise olen saanud teiseks.

Minu Telegraaf

 Koroonaajal kujunes mul välja rutiin, kus käisin vahel mõnel hommikul mõnes heas hotellis hommikust söömas ja pärast spaaosas. Hotellid olid siis meeldivalt tühjad. Tegu oli mõnusa vaheldusega, mille puhul pandeemia tegelikult mingiks eelduseks pole.

Nüüd laupäeval elustasingi vana traditsiooni käisin vanalinnas Telegraafis. Ette ma ei helistanud, aga kui vastuvõtus uurisin, kas nad väljaspoolt maja tulevatele külalistele ka hommikusööki serveerivad ja kui, siis mis raha eest, sain aru, et targem oleks edaspidi helistada. Administraator uuris esiteks restoranist, kuidas neil vabu kohti on. Pandeemia on selgelt läbi. Veel olevat vabu kohti. Olin jõudnud üsna hommikul, enne kaheksat, vist varajane kellaaeg päästis.

Hommikusöögiala oli täiesti tühi ja nii tegeles minuga lausa kolm teenindajat. Lisaks tavapärasele bufeelauale oli hinna sees ka valik mõnerealisest hommikusöögi à la carte-menüüst. Ma võtsin sealt Benedicti munad, mida serveeriti rukkileival. Toit oli okei.

Spaapääsmega sai kaasa nii palju rätikuid, kui tahtsid, hommikumantli ja plätud. Spaa ise koosnes kahest saunast, mullivannist ja 10-meetrisest basseinist. Kompaktne nagu ta butiikhotellides ikka on, aga ülimalt puhas ja kena sisekujundusega. Klaaskatus ja suured klaaspinnad annavad palju loomulikku valgus ja seda tuleb meie laiuskraadidel väga hinnata. Õhk ja basseinivesi pigem jahedamapoolsed. Personal hoolitsev ja sõbralik, aga mitte pealetükkivalt.

Ka spaaosas olin algul ainus inimene. Hiljem tuli sinna ka üks 40.-50. aastates Soome paar, viisakad rahulikud inimesed. Alguses vaatasin, et põhjamaiselt konservatiivsed, aga siis märkasin, et mehel olid punaseks lakitud varbaküüned.

Ujusin, ligunesin mullivannis ja lugesin basseini ääres lamamistoolis. Enne lõunat olin kodus tagasi. Kokku kulus 45 eurot, 25 sellest oli hommikusöök ja 20 spaapääse. Ma ütleks, et hinna-kvaliteedi suhe oli paigas. Hästi kulutatud raha ja meeldivalt veedetud hommik.

Mul on järgmise hommikuse minipuhkuse jaoks uus hotell ka juba välja valitud. Kirjutan siis, kuidas seal läks.