Lastel algas suusaveerand. Seoses sellega on kogu Facebooki Marketplace suusavarustusest lagedaks ostetud. Ka minu termiidikesed olid hooaja vahetusel jõudsalt varustusest välja kasvanud.
Vanemale sain uued suusakepid Sportlandist 23 euroga. Tema vanad suusakepid läksid edasi nooremale. Uued kasutatud suusasaapad tulid vanemale Marketplace`ist 40 euroga, noorema omad müüsin samas kohas 38-ga. Vanema vanad saapad on nüüd noorema uued. Suusad õnneks läksid mõlemale veel eelmise aasta omad. Suusavarustuse kogukulu sellel aastal tuli siis veidi alla 30 euro, kui saabaste postikulu ka sisse arvata. See pole üldse paha, kui arvestada, et nad sõidavad mul Fischeri üsna viimaste hooaegade mudelitega. Mis siis, et kasutatud. Ma olen seda usku, et laste suusa- ja uisuvarustus peab olema hea. Jäik saabas ja halb libisemine võib eluks ajaks sportimise isu ära võtta. Kuigi seda ma ütlen ka, et ma ei tea kedagi, kes koolis suusatamise või vene keele oleks selgeks saanud.
Mul on kooliaegsetest suusatundidest kaks eredamat mälestust. Põhikooli ajal käisime suusatamas koolist umbes kilomeetri kaugusel metsatukas. Sel ajal, kui me keel vestil suuskadel metsaringi poole rühkisime, sõitis õpetaja sinna kohale autoga. Nii palju siis liikumisharjumise tekitamisel lastele eeskujuks olemisest. Arusaadav, et õpetaja ei pea kõiki tegevusi kaasa tegema, aga selle kilomeetrikese oleks võinud vähemalt jala kaasa kõndida, meie suusatempo oli väga aeglane. Õpetaja meist autos mööda sõitmas sel ajal, kui me ise suusatada higistasime, oli väga demotiveeriv.
Ükskord oli meil talvel koolis pommiähvardus. Kui koolist välja sain, meenus, et pagan, suusad jäid kooli ju. Hakkasin tagasi minema, aga uksel seisev politseinik pidas mu kinni ja uuris, kuhu nüüd. Ma ütlesin, et suusad jäid kooli. Politseinik vastas, et homme tood ära. Ma mõtlesin, et homme äkki pole enam kooli ega suuskigi. Kool jäi siiski alles, suusad ka. Suusatama hakkasin regulaarselt siiski alles aastaid hiljem täiskasvanuna.