Psühholoogilised eksperimendid

 Ma ei tea, kui ilus või inetu see nüüd on, aga ma mul on hüpoteetilised olukorrad, mida vahel inimestel, enamasti töökaaslastel, analüüsida palun, et nende mõtteviisi paremini mõista ja probleemilahendusoskuseid hinnata. Viimasel ajal kasutan sellist (meie ühe tehase reaalsest elust inspireeritud): su rahalised võimalused on piiratud ja majal hakkab katus läbi jooksma. Mida sa teed?

Minu vastus oleks, et müün maja maha ja kolin tagasihoidlikumasse elamisse. Kui mul pole katuse remondiks vahendeid, näitab see, et elan üle oma võimete ja aeg on midagi korrigeerida. Esialgu tundub, et tegu on vastutustundliku lahendusega, aga see ei pruugu ainult mu headele külgedele viidata. Kuigi mind üldjuhul tarmukaks ja järjekindlaks inimeseks peetakse, kipun tihti ka väga kergekäeliselt selga sirgu lööma ja minema jalutama, kui mulle keegi või miski ei meeldi. Vahel olen proovinud ka hambad ristis kannatada, aga õnne pole see siis mulle ka kunagi toonud. Mine nüüd võta kinni, kas selline asi on õige või vale. Igal juhul iseloomustab minu vastus katuseprobleemile mind üsna hästi.

Paljud ei oskaks midagi teha. See on täiesti okei. Kõik ei peagi eestvedajad, liidrid ja visionäärid olema. Nad on meedlivad töökaaslased ja mina tean nüüd, et probleemilahendused tuleb nende eest ära teha. Kui neile rööpad ette laduda, kulgevad nad neid mööda kenasti ja kohusetundlikult alati graafikus.

Inimene, kellel esimesena teoreetilist katuseprobleemi lahendada palusin, vastas: "Panen ämbri alla."
Mina: "Kui kaua?"
Tema: "Nii kaua kui vaja."
Mina: "Päriselt või? Järgmiste sügisvihmade ja lumesulamise ajal ka? Vesi jookseb konstruktsioonide vahele, külmub seal, paisub, lõhub hoonet veel enam ja katus hakkab lõpuks veel rohkem lekkima. Ikkagi paned ämbri alla?"
Tema: "Jah."
Ka tema vastus iseloomustab teda väga kenasti. Mugavustsoonis. Probleeme lahendab ta pinnapealselt ja süsteemitult. On orienteeritud lühiajalistele laendustele, mis probleemi akuutsuse küll esialgu kenasti maha võtavad, kuni lühiajaline lahendus enam ei toimi ja probleemid suurema ja raevukanama tagasi tulevad. Minu esimene reaktsioon oli omaette vanduda, et selline inimene ei tohiks kunagi juhiks saada. Täiesti vastuvõetamatu maailmapilt minu jaoks. Hiljem mõeldes sain aru, et eksisin. On olukordi ja ettevõtteid, mille juhtimiseks just selline mõtteviis sobiv on. Kui on vaja kiirelt maksimaalseid tulemusi saavutada näiteks. Või mõnest asjast on teada, et see nagunii hingusele läheb, aga seni kuni lehm veel jalgadel on, temalt võimalikult palju piima tahta kätte saada.

Minu lemmikvastus tuli meie ühe maja tootearendusjuhilt: "Võtaksin laenu." Veidi kastist väljas mõtlemine, aga tootearendus peabki loov olema, julgeb tuge väljast otsida, on pisut riskivalmis.

Mida sina teeksid, kui su majal katus hakkab läbi jooksma, aga raha pole?

Millise vastuse andnud inimesega kõige meelsamini koos töötaksid?

Üheksad

 Sõnavõlur tegutseb kontoris edasi.

Sekretär oli puuviljapäeva puhul muu hulgas 2 kg banaani asemel 20 kg banaani tellinud. Kirus hommikul arvuti taga, et see on see rööprähklemine.

Mul sai nüüd üheksa kuud ettevõttes täis. Mis seal salata, töötan endiselt valge paber lauasahtlis. On häid asju, aga on ka vastuvõetamatuid. Siiski otsustasin 9 kuu puhul valge paberi ülemisest sahtlis korrus alla keskmisesse tõsta ja tõstsin ka oma kabineti lõpuks oma käe järgi ümber. Järgmisel hommikul saatis töökaaslane, kel mu juurde asja oli mu toast pildi sinna alla pandud küsimärgiga. Ma arvasin, et teeb mulle etteheiteid selle pärast, et mu töölaud ja selle ümbrus on korratu -- ma pole jõudnud IT-l lasta veel juhtmeid monitori jalga vedada. Tegelikult oli mu töökaaslasel hoopis mure, et äkki ma olen oma valge paberi käiku lasknud ja töölt lahkunud -- tuba olevad piinlikult puhas. Ütlesin, et ei ole lahkunud, olen täna kodukontoris, lisaks olen minimalist ja üritan tootmisele eeskuju näidada, millised nende töökohad peavad välja nägema ning tuba ei ole puhas, juhtmeporno on, veel.

Mul käis täna korstnapühkija. Tegelikult oleks pidanud juba sügisel käima. Kortermajadel on kohustuslik, et kord aastas kutseline korstnapühkija käiks. Aga sügisel on nii, et enne kütteperioodi terve Eesti ärkab, et ahju on vaja tuli teha. Esiteks istud kaks tundi telefoni otsas või ootad kaks nädalat meilile vastust, et korstnapühkija aega saaks broneerida ja siis on vabade aegade järjekord kaks kuud.

Ma mõtlesin, et pekki, ma ei viitsi, ootan, kuni kütteperiood lõppema hakkab. Nüüd sai igasuguste probleemideta kahe päevaga korstnapühkija. Vabandasin ette ja taha, et poolteist aastat lasin üle viimasest pühkimisest, aga ta ütles, et kui Harjumaa keskmist majapidamist vaadata, siis ka ikka korralik inimene olen selles osas. Heh, juhtmed. Mul on moodulkorsten ja -kamin ka, need pidid üsna lollikindlad asjad olema.

Muud nagu polegi.

Glükoosirevolutsioon

 Ma õppisin mõni aeg tagasi tõlkijaks. Meie õppekava kuraator ja põhilisi õppejõude tegutseb ka ise aktiivselt tõlkijana. Üks tema äsja ilmunud tõlkeraamat jäi ühele mu kursaõele ka näppu. Tegu oli ühe sportlase elulooga. Tõlke sirvimisel jäi meil juba sisukorras silma üks viga. Ja siis paar tükki veel. Samas me kõik teadsime, et praeguse töötempo ja muude asjaolude juures on see paratamatu. Ka enda koolitööks tehtud tõlkeid tagantjärgi sirvides hoidsime tihti peast kinni, et kuidas see võimalik on, et sellise idiootsuse olen arvutisse trükkinud...

Sportlase eluloo juurde tagasi tulles ütles üks mu kursaõde selle kohta imeilusti: "Tänu sellele tõlkele on mu 11aastasel õepojal võimalik oma suure eeskuju kohta lugeda."
Ma arvan, et see lause võtab ka kokku selle, mis üldse on maailmale vaja tõlkeraamatuid.

Mina olen tõlkimist võtnud kui oma pesnionisammast. Minu töö ja karjäär on hetkel siiski mujal, aga proovin endale korjata mingi kogemuse, et näiteks kunagi, kui ma enam selle intensiivusega tööd teha ei jaksa, nagu ma täna teen, siis võiks pesnioni kõrvalt veidi tõlkida nokitseda küll.

Nüüd on läinud nii, et minu viimane tõlkeraamat on Rahva Raamatu müügiedetabelis esimesel kohal ja Apollos viiendal, aga seal on see ka läbi müüdud. Ilmub kordustrükk. Minu jaoks on see ääretult piinlik lugu, sest ma ei ole selle tõlkega üldse rahul. Olen sisuliselt kogenematu tõlkija ja tegin seda tööd muude asjade kõrvalt üsna korraliku vaimse väsimuse baasilt. Katsun sellest asjast mõelda nii, et olgu mis on, aga hea, kui seda raamatut hetkel inimestele vaja on. Umbes nagu selle sportlase eluloo tõlkega.

See raamat on Jessie Inchauspé "Glükoosirevolutsioon" ja seotud mu põhieralaga. Toidukeemia ja toit on mu kirg, armastus ja töö. 

Suusatund

 Lastel algas suusaveerand. Seoses sellega on kogu Facebooki Marketplace suusavarustusest lagedaks ostetud. Ka minu termiidikesed olid hooaja vahetusel jõudsalt varustusest välja kasvanud.

Vanemale sain uued suusakepid Sportlandist 23 euroga. Tema vanad suusakepid läksid edasi nooremale. Uued kasutatud suusasaapad tulid vanemale Marketplace`ist 40 euroga, noorema omad müüsin samas kohas 38-ga. Vanema vanad saapad on nüüd noorema uued. Suusad õnneks läksid mõlemale veel eelmise aasta omad. Suusavarustuse kogukulu sellel aastal tuli siis veidi alla 30 euro, kui saabaste postikulu ka sisse arvata. See pole üldse paha, kui arvestada, et nad sõidavad mul Fischeri üsna viimaste hooaegade mudelitega. Mis siis, et kasutatud. Ma olen seda usku, et laste suusa- ja uisuvarustus peab olema hea. Jäik saabas ja halb libisemine võib eluks ajaks sportimise isu ära võtta. Kuigi seda ma ütlen ka, et ma ei tea kedagi, kes koolis suusatamise või vene keele oleks selgeks saanud. 

Mul on kooliaegsetest suusatundidest kaks eredamat mälestust. Põhikooli ajal käisime suusatamas koolist umbes kilomeetri kaugusel metsatukas. Sel ajal, kui me keel vestil suuskadel metsaringi poole rühkisime, sõitis õpetaja sinna kohale autoga. Nii palju siis liikumisharjumise tekitamisel lastele eeskujuks olemisest. Arusaadav, et õpetaja ei pea kõiki tegevusi kaasa tegema, aga selle kilomeetrikese oleks võinud vähemalt jala kaasa kõndida, meie suusatempo oli väga aeglane. Õpetaja meist autos mööda sõitmas sel ajal, kui me ise suusatada higistasime, oli väga demotiveeriv.

Ükskord oli meil talvel koolis pommiähvardus. Kui koolist välja sain, meenus, et pagan, suusad jäid kooli ju. Hakkasin tagasi minema, aga uksel seisev politseinik pidas mu kinni ja uuris, kuhu nüüd. Ma ütlesin, et suusad jäid kooli. Politseinik vastas, et homme tood ära. Ma mõtlesin, et homme äkki pole enam kooli ega suuskigi. Kool jäi siiski alles, suusad ka. Suusatama hakkasin regulaarselt siiski alles aastaid hiljem täiskasvanuna.