2022/07/21

Dekadents ja langus: ettevalmistus minu Veneetsiaks

Meie sekretär uuris mult just ükspäev, kas ma sel suvel puhkan ka. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et nägid ju, ma istusin just 20 minutit maas ja lugesin Äripäeva. Mul selleks aastaks nüüd puhatud. Pärast sain aru, et ega selline asi nüüd tegelikult normaalne pole ja sellepärast ka naljakas mitte. Võtsin lahti kalendri ja leidsin augustis kaks päeva, mil mõni mu võtmetöötajatest ei puhka ja broneerisin endale pikaks nädadalõpuks piletid Veneetsiasse.

See, keda reisikaaslaseks tahtsin, oleks minus hoopis tahtnud kaaslast eluks. Mina olin nii suure asja puhul veidi liiga kahtlev — ja arvestades kõike, mis mind elus puudutanud on, on minu ettevaatus kindlasti mõistetav. Seega sõidan seekord jälle üksi. Ehk on kellelgi hea teada, et on liikvel veel noori, kuid juba veidi elutarkust kogunud pagasita ja luukeredeta mehi, kes tahavad pühenduda, last ja kaaslatst, keda hoida ning austada. Jeerum, isegi puhtusestandradid on sellel inimesel paigas. Ma loodan, et leidsin selles loos vähemalt uue tasakaaluka sõbra, kuulaja ja nõuandja. Aga kui keegi asjaosalistes seda lõppenud lugu, mis tegelikult alatagi ei jõudnud, piisava emotsionaalse küpsusega ikkagi võtta ei suuda, jääb mulle alati vähemalt minu Veneetsia. Teeme nüüd palun nii, et koroona või muu elu minu Veneetsiat ette tuksi ei keera. Lennuni jääb veel üks kuu.

2022/07/19

Kvaliteedijuhi päevaraamat

 Ma vabandan erialase rant`i pärast, aga mul on vaja ventileerida, sest mul tekkis täna kiusatus teha midagi, mis käib minu kõige sügavamate veendumuste vastu. Mul tekkis kiusatus inimene lahti lasta. 

Ma üldiselt ei kuula hea meelega, kui minu juuresolekul teisi kvaliteedijuhte kritiseeritakse, sest see on töö, mida on väga keeruline teha nii, et kõik rahul oleks. Ma ise olen läbi aegade alati rääkinud kahte asja: kvaliteedijuhi kaks kõige võimsamat relva on riskianalüüs ja siseaudit ning kvaliteedijuhi kõige suurem läbikukkumine on, kui midagi tuleb ära visata või liin seisma panna. Esimene on nii erialaspetsiifiline, et vähesed oskavad selle mõtte tõde ja irooniat mõista ning teise peale tehakse enamasti suured silmad. Pigem kiidetakse kvaliteediinimese julgust ülla eesmärgi nimel raha tulle loopida. Tegelikult ei tohiks lasta asju üldse nii kaugele minna. Ja kui see on nii läinud, siis hakatakse mulle rääkima, kuidas vot nemad, need teised, nemad tegid seda valesti ja nemad tegid seda valesti ja siis nemad jätsid selle tegemata ja siis selle tegemata ja mida mina teha sain. Aga kus olid sinu silmad siis, kui nemad seda kõike parajasti tegid ja ei teinud? küsin ma selle peale. Ja kus olid minu silmad, kui minu alluv ei vaadanud sinna, kuhu ta pidi vaatama? küsin ma samal ajal vaikselt endalt.

Esimene küsimus, mida ma alati küsin, kui keegi tuleb minu juurde jutuga, et see või too on tarvis ära visata, on kui palju see maksab?. Selle peale lähevad need silmad, mis sel ajal, kui midagi valesti tehti mujale vaatasid jälle suureks ja mõtlevad, et kvaliteet ei tohiks raha lugeda ju. Seda mõtet üldiselt enam välja öelda ei julgeta, vähemalt mulle näkku, sest ma olen leebe, aga hirmutav. Kolmas mantra, mida ma ikka ja jälle korrutan on, et ohutusel pole hinda, aga kvaliteedil on alati hinnasilt küljes. Kui tuleb see hetk, kus on ikkagi vaja prügikasti saata midagi, mille valmistamiseks palju inimesi on vaeva näinud, peab otsustaja endale teadvustama ka oma otsuse kaalu, sest see lugupidamatu teiste töö suhtes ja kuritegu keskkonna vastu, eriti tänapäeva kalliste piiratud ressursside maailmas.

Nii nagu kvaliteedijuhi suurim läbikukkumine on minu silmis kellegi teise töö kõlbmatuks kuulutamine, on minu silmis juhi suurim läbikukkumine see, kui ta peab kedagi lahti laskma. Ei ole olemas halba töötajat. On ainult värbamispraak või halvasti juhitud inimene.