2022/02/27

Sombusel päeval Helsingis


Ei oleks mina uskunud, et siin maailmas see päev saabub, et mina oma patsifistlike veendumuste juures annetan relvade ostmiseks. Nagu oleks ise kellegi pihta tulistanud või midagi. Eks kui vaja, tuleb oma karmavõlg rindeõena tagasi teenida. See ongi mu plaan juhuks, kui apokalüpsis omadega Eestisse peaks jõudma. Mis seal salata, kui see Ukraina jama lahti läks, vaatasin ka mina vanasse Euroopasse töökohti, aga siis mõtlesin, et ega see esimese põlve pagulase elu ka kellegi elu pole, nii et kuradile, mina jääks paigale. Relvakandjamaterjali minus pole, aga ravimeid ma tunnen, haavu on mind siduma õpetatud ja silmini külmas mudas roomamist ma ei karda.

Ajad on küll karmid, kuid seda enam pole siin mõtet enam veri ninast väljas rügada. Kolmanda maailmasõja teisel päeval käisin mina Helsingis päevapuhkusel. Plaanis oli kaks asja: Soome arhitektuur ja Soome kunst. Tahtsin ära käia Löylys ja mõned kuud tagasi tekkis mul huvi ära vaadata kaks Tove Janssoni freskot.

Vähemalt kaks inimest vaatas mind lolli näoga, kui kuulutasin, et plaanin Helsingisse lõbureisile minna. Kommentaar oli umbes, et seal pole ju midagi teha. Ikka on, tuleb ainult õigeid kohti teada. Nagu Time Magazine väga tabavalt Helsingi kohta kirjtuanus on, siis see on linn, mis annab vanale ruumile, ma ütleks pärimuslikule, uue mõtte. Pärimuslik saab kaasaegsega kokku ka saunrestoranis Löyly. Hele kasepuu kontrastiks tumedatele lagedele, vanad traditsioonid kaasaegsesse disaini pandud. Väga harmooniline, minimalistlik ja huipun kallilla hinnalla (Google tõlkerobot pakub selle fraasi vasteks "tipphinnaga"). Kahetunnine külastus maksis 21 eurot ja see tasub nende kodulehelt ette broneerida, sest muidu võib selle kauni koha ukse taha jääda. Selle raha eest ei maksa oodata mingeid mullivanne või muud tilu-lilu. Selle raha eest saab jääaugu, hiigelsuure ühissauna, milles leil on nii terav, et isegi venelased välja jooksevad, suitsuse suitsusauna, mis on pime nagu öö ja palju minimalistlikku ilu, mida tuleb vaadata osata. Löyly on Löyly ja väga-väga Soome. Isegi duširuumis oli kasutamiseks kasešampoon, turbašampoon ja pohlaseep. Enam soomesem üks Soome asi küll olla ei saaks.




Juuksed Löylyst turbašampoonilõhnased, seadsin sammud Helsingi kunstimuuseumisse. Minu rõõmsaks üllatuseks juhtus seal olema tasuta külastuspäev. Tegelikult pakkuski mulle seal huvi vaid kaks teost: Tove Janssoni freskod "Pidu linnas" ja "Pidu maal". Tove Janssoni, Muumitrolli loojat kui kunstnikku teadsin ma seni halvasti. Minu jaoks on ta alati kirjanik olnud, kuigi ta ise ennast ikkagi pigem kunstnikku, kui kirjutajana defineeris. Kummalisel kombel hakkas ta mind kunstnikkuna just siis huvitama, kui teda kirjanikuna rohkem uurinud oli. Freskod ise olid algselt ühe Helsingi restorani seinale maalitud, kuid sealt nende paremaks säilitamiseks kunstimuuseumisse deponeeritud. Ütlen ausalt, tööde kaitsmine on tänuväärne eesmärk, kuid muuseumitingimustes need hästi eksponeeritud ei olnud. Seal olid need teineteise suhtes nurga alla asetatud, kuigi peaks olema kõrvuti ja nad lausa nõuavad enda juurde linadega kaotud laudu, kauneid nõusid ja lõbusat restoranisuminat, mitte muuseumi sunnitud õhkkonda. Veidi leevendas asja, et koos Janssoni freskodega olid restoranist muuseumisse toodud ka algesse ruumikujundusse kuulunud valgustid.

Tove Janssoni “Pidu maal” ja pool “Pidu linnas”. No ei ole parim koht neile töödele, ei ole

Laeva, Löyly ja Janssoni vahel kõndisin linnas -- pooletunnine jalutuskäik Tallinki terminalist Hernesaari linnaosas asuvasse Löylysse pole paha, teel on vaatamiseks palju huvitavaid maju, sõin buffee-lõuna ja oligi aeg tagasi laevale minna. Kui ilm on kena ja laeva õhtune väljumine päikeseloojangu aega juhtub, siis Tallinki Helsingi terminalist avaneb merre loojuvale päikesesele kena vaade, mida laeva oodates joogi kõrvale nautida. Seekord ilma ei olnud ja päike oli põhjamaa pimedale ajale kohaselt juba ammu loojas, aga mõnus päev oli ikka. Kodus jätkasin kassi üle barrikaadide hüppama õpetamist. Meil on ikkagi maailmalõpuks vaja valmistuda või midagi.

Parkuur. Iga päev tuleb üks kiht juurde

Lingid soovitusega on siin:
Löyly - https://www.loylyhelsinki.fi/
Helsingi kunstimuuseum - https://www.hamhelsinki.fi/et/
Kui seal parajasti head näitust pole, siis kunsti jaoks on kindlam valik Amos Rex https://amosrex.fi/
Laevadest eelistan Tallink Superstari. Kui rahaliselt kannatab, siis on vähemalt tagasisõidul hea endale võimaldada äriklassi salongi. Seal on rahulik, kena vaade ja hinna sees üsna sarnane toidu- ja joogivalik laeva Rootsi laua õhtusöögiga. Vist jäätist pole ainult.
Löyly turbašampoon on see ja see lõhnab nagu ime - https://en.osmia.fi/collections/shampoo/products/peat-shampoo




2022/02/10

Autost ja Tarbeklaasist

Mul viskas üleeile autol esiteks rehvirõhkude, siis ABSi, veojõukontrolli, käsipiduri tule ja mingi asja veateate veel korraga põlema. Täna käisin servises. 1,5 tundi, 250 eurot ja esindusest ära sõites läksid esimese foori all kõik samad märgutuled jälle põlema. Sõitsin tagasi, viskasin võtme samale tegelasele, kes mu auto enne vastu võtnud ja tagasi andnud oli, näitasin telefonist auto armatuurlauast, mis nagu jõulupuu säras, pilti, ütlesin kommentaariks vaid: "esimese foori all" ja "ma ootan teie lounge`is". Selleks ajaks, kui auto võtme tagasi sain, oli mul üks koosolek ka just lõppenud. Pärast hakkasin mõtlema, et see konsultant, kes mu autoga tegeles, oli tegelikult üsna kompu. Oleks võinud elule võimaluse jätta ja diivanile, kus ma ootasin, kinda või salli "unustada". Kui ta oleks sekretäril mulle helistada lasknud, oleks see tähendanud, et elu ei võtnud mu pakutud võimalust vastu. Kui oleks ise helistanud, oleks see tähendanud, et neil on kuri sekretär, keda selliste ülesannetega koormata ei julgeta või midagi muud. Aga sall ja kindad olid mul juba kaasas ja auto oli ka lõpuks ikkagi korda saanud.

Jõulupuu

Koosolek oli perspektiivikate töötajate leidmise ja arendamise teemal. Igal pool on vist probleemkoht see, et esmatasandi juhtidel pole järelkasvu. Ma olen varem selles osas näinud kahte põhilist viga: reatöötajast edutatakse juhiks see, kes on kõige parem või produktiivsem tootmistöötaja, aga mitte see, kellel on juhi eelduseid või liidriomadusi. Teine oht on see, et nõrgad juhid kardavad konkurentsi enda ametikohale ja ei anna perspektiivikatele alluvatele võimalust. Veel halvemal juhul söövad nad lihtsalt välja. Kuna ma olen organisatsioonis uus, siis küsisin, kas siin selliseid riske ka olla võiks. Eks ma olen ise ka kahe ja poole kuuga aru saanud, et pigem vist mitte. Päris hea on töötada ettevõttes, kus organisatsioon on juba puberteedieast välja kasvanud ja juhid isiksuste ja liidritena küpsed. Ma olen kogu kontserni peale vist ainult poolteist nõrka juhti kohanud, aga kuna ülejäänud organisatsioon nii normaalne on, siis peavad nemad ka ennast ikkagi kuidagi kokku võtma ja vähemalt normaalset nägu ning koostööd tegema. Ega elu muidugi ainult liblikad ja ükssarvikud ole ning mina kõigiga kogu aeg sama meelt. Umbes nädal tagasi oli mul arutelu ühe juhiga, kelle osakonnas on pidev probleem. Probleemi tekitavad teise osakonna töötajad, kellest pole aru saada, kas nad ei tee oma tööd korralikult või pole nende juht neile andnud juhiseid, kuidas seda tööd korralikult tegema peaks. Minu mõte liikus sinna suunas, kuidas asjad nii ümber korraldada, et oleks väga keeruline oma tööd korralikult mitte teha. Minu filosoofia on alati proovida süsteem võimalikult idioodikindlaks ehitada.
"Sellisel juhul tulevadki siia lõpuks ainult idioodid tööle," vaidles see juht, kellele probleem tekitati, vastu. Huvitav mõttekäik. Minu kõhutunne ütleb, et ta eksib. Kuigi ma ei oska põhjendada miks ta eksib, ehitan oma idioodikindlaid süsteeme ikka edasi. Ühes asjas oleme me ühel nõul ka -- meie mõlema üheks põhiliseks töömeetodiks on inimestega rääkimine.

Tegelikult tahaks ma selle juhiga hoopis muudel teemadel rääkida. Ta ise ütleb, et tahaks pensionile minna, aga kuna on lubanud vist aasta-poolteist veel tööd teha, siis teeb. Tööd on ta elus huvitavat ja palju teinud ning asju näinud. Korra naeris ta Tarbeklaasi vaase, mida telekas näidati kui hinnalisi kollektsioneeritavaid esemeid. Ütles, et Tarbeklaasis oli ikkagi omal ajal kaks ust olnud: selline, millest päeval kvaliteetne toodang välja tuli ja üks teine, millest toodang öösiti välja tuli. Vanasti nimetati viimast haltuuraks. Vahet saab neil nii teha, et päevaste vaaside põhjad on kas lihvitud või karestatud. Ma ei mäleta, kumb selle kohta nüüd õige termin oli, kuigi ta minuga pahandas, kui ma valesti ütlesin. Haltruuravaaside põhjad on aga siledad nagu aknaklaas. Mingil põhjusel ei olnud neid öösel haltuurat tehes võimalik karestada. Neid oligi siis telekas näidatud ja kiidetud. Tal on lugusid. Ma tahaks neid veel kuulda. Seni aga kõik oma vanade vaaside põhjasid kontrollima.

2022/02/08

Minu Napoli


Nüüd, kus olen planeerimas oma järgmist linnapuhkust ühes Euroopa suurlinnas, on tagumine aeg välja otsida vana mustand, pildid ja kirja panna mõned read oma oktoobrilõpu lühitripist Napolisse. Napoli on linn, mida on keeruline seletada ja tuleks tegelikult ise kogeda. See on linn, mis ei meeldi kas üldse või meeldib väga, aga mille mõistmiseks tuleb seal elada. Veel parem vist, kui sündida.

Teisel päeval olin Napolis omadega nii kaugele saanud, et läksin punase tulega üle tee ilma, et silm ka pilkunud oleks. Kolmandal päeval ei kiirendanud ma seejuures isegi sammu enam. Napolis väga muid valikuid pole, sest esiteks lasti minu pihta viiest autost signaali, kui ma punase tulega üle tee ei läinud ja teiseks kestab jalakäijate roheline tuli seal umbes nii 3 sekundit. Surma saamise võimalused on minu meelest seal linnas punase ja rohelise tulega umbes võrdsed. Napoli on linn, kus saavad kokku euroopalik kultuur ja lõunamaine mentaliteet.

Metro Toledo. Metroojaam, mis pidi olema maailma kaunimaid

Ilmaennustus oktoobri lõpuks oli nigel, aga see oli suures osas alusetu laim. Esimesel õhtul tundus, et ilm selline pikavarrukasärgi oma, aga kui järgmisel päeval päike välja tuli, koorisin ennast varrukateta särgi väele ja ikka oli pagana palav. Varrukad pidin üsna kiiresti uuesti peale panema, sest paljaste õlgadega hakkasin liiga palju sellist liiki tähelepanu saama, mis mulle väga ei meeldinud. Paljaste õlgadega naised vilistatakse Lõuna-Itaalias armutult välja. Kuna mu teise Napoli päeva pealelõunaks oli vihma lubatud, siis olin endale selleks ajaks San Gennaro katakombidesse piletid muretsenud. Lubatud vihma asemel anti muidugi jälle päikest, aga vähemalt oli seal all hea jahe. Katakombidesse lastakse ainult saatjaga gruppides. Ma suur ekskursioonide sõber just ei ole, aga selles mõttes tasus käik ära, et giid rääkis veidi kohalikust ajaloost, paganliku ja kristliku perioodi seostest, mis aitas sellest linnast paremini aru saada.

Palazzo dello Spagnolo, üks Napoli peab nägema vaatamisväärsustest. Kõlava nimega ehitis kujutab endast õigupoolest ühe kortermaja trepikoda, mille taga hoovis asub... prügimägi.

Särgi sain lõpuks rahulikult maha ajada alles Pompeis, kui endale selleks ühe varjulise varemejupi leidnud olin. Lõppes see muidugi kerge päikesepõletusega. Pompei ise jättis minusse vastandlikud tunded. Ajaloohuvilistele on see kindlasti maiuspala, aga mina mõtlesin neil tänaval uidates vaid sellest, kuidas 2000 inimest kunagi seal vulkaanipurske tõttu võikal viisil surma ja veel enamad kindlasti sama võikaid põletushaavu said, ning selle kõige lõbu pärast vaatamine tundus kuidagi nii vale. Mõned tuha seest välja kaevatud surnukehad olid isegi vaatamiseks eksponeeritud ja hiljem nägin Napoli lennujaama suveniiripoes ka neist kägardunud kujudest väikeseid koopiaid müügil. Üldiselt pole aastatuhandete jooksul palju muutunud. Ka Pompeis tundus, et vaesed olid olnud väga vaesed ja rikkad väga rikkad. Vaestekvartalite kivitänavad ja majauberikud olid kitsad ja ahistavad, villade sisehoovid avarad ja sealne kunst kaunis. Lühike rongisõit Napolist Pompeisse läbi eeslinnade-külade ja mööda merekallast vulkaani all oli juba vaatamine omaette. Pilti Pompeis väga ei teinud. Tundus seal surnute suhtes ebasünnis.

Mis asi see on, mis sunnib rahvast oma linnu just uinunud vulkaani jalamile ehitama? Vesuuv, mis hävitas Pompei, kõrgub täna sama ähvardavalt mitmemiljonilinna Napoli kohal. Küsimus ei ole mitte selles, kas ta jälle purskama hakkab, vaid et millal. Itaalia valitsus doteerivat inimeste vulkaani ohutsoonist ära kolimist, aga keegi ikka ei tahtvat eriti seda teha.

Kahe küüruga Vesuvio, mägi, mis hävitas Pompei ja ähvardab hävitada Napoli

Jalutasin veel niisama Napolis ringi, sõin kohalikku toitu, jõin õhtuti Aperol Spritze, uitasin mere ääres ja ronisin mäe otsa. Tegelikult oleks mäe otsa muidugi funikulaariga ka saanud vist, aga selle ühistranspordiasjaga oli seal Napolis nagu ta oli nagunii. Lõunamaiselt organiseerimatu. Vaade mäe otsast võttis hingetuks, aga hingetu olin ma ronimisest nagunii. Kusjuures mäe otsas elab Napolis ka märkimisväärne hulk soliidses vanuses inimesi. Ma ei saa aru, kuidas nemad all-linnast üles koju jaksavad ronida? Äkki nad on kunagi nooruses sinna üles läinud ja nüüd ei saa enam alla?

Teel üles

Ja vaade


Aperol ja õhtune apelsiinipuuallee

Kui tagasi mõelda, mida see kolm ja pool päeva Napolis minus või minu maailmapildis kõige enam muutis, siis nagu tavaliselt selliste asjade puhul sündis see väikesest detailist, millel on suurem eellugu. Sarita pitsarestoran asus mu airbnb`st vaid mõnesaja meetri kaugusel. Seda soovitas nii mu Napoli võõrustaja kui Tripadvisor. Ma sõin seal pizza marinara`t, mis pidi Napoli regioonile iseloomulik roog olema, maitses mulle väga ja maksis ainult 6.50. Ka kodus meeldib mulle vahel õhtuti endale pehmemapoolsetest, soovitavalt lihatomatisest, tomatipastast, küüslaugust ja mõnest ürdist tomatisuppi keeta. Umbes sama kraam oliiviõliga käib ka pizza marinara peal. Ma einestasin üksi -- si, io solo oli vist fraas, mida ma seekord Itaalias kõige enam kordama pidin -- ja selle pärast anti mulle kahene laud. Teised lauad olid neljased või kuuesed. Laua kohal seinal rippus palju pilte, aga kõige lähemal oli foto, juba veidi lainetama läinud ajaleheväljalõige mehest, keda mina paavst Johannes Paulus II-na tundsin. Pildi alla oli kirjutatud Giovanni Paolo II. Siis ma sain aru, et tegelikult on ta tõesti palju enam Giovanni Paolo kui Johannes Paulus, sest kuulub ta palju rohkem rohkem katoliiklikule Itaaliale, kui meie luterimaale, kus kristluse kiht vaid mõned sajandid paks on. Ja ometi oli nii, et vaid kaks tuhat aastat tagasi Pompeis maalisid nad oma paganlikke jumalaid ja stseene samade värvidega, millega hiljem kristlikku sümboolikat.

Mõnus kiire reis oli, et enne Põhja-Euroopa talvele vastu minekut ennast natuke paremas kliimas nädalavehtusepuhkusel laadida. Tallinnast lähevad Napolisse soodsad otselennud. Toit ja joogid on odavad ja head, linn ilus, kui osata lõunamaisest räpasusest ja korratusest mööda vaadata. Tuleb ellu suhtuda nagu kohalik, nii maitseb Napoli kõige paremini. See ei ole spaade, randade ega šopingulinn. See linn on elu ise.

Hetk oktoobrilõpu Napolist

2022/02/06

Vahukoor


Ma tegin ka eile lõpuks peale pikemat mõtlemist ja ümbermõtlemisi selle kolmanda COVID-vaktsiinidoosi ära. Öösel vihtusid mu ribosoomid vist õige usinalt ogavalku sünteesida, sest kogu keha kopsudest kõrvadeni valutas. Nii hull, kui esimeste süstidega õnneks ei olnud. Kui järgmiste dooside talumine sama joones lihtsamaks läheb, siis umbes kuuenda juures peaks juba päris kena olema.

Sellest koroonast olen ma nagu kõik vist nii tüdinud, et pigem võtaks nädal otsa järjest pool meetrit lund ööpäevas vastu kui veel mõne uue tüve. Neljapäeva hommikul umbes 8.15 helistas mulle üks meie esmatasandi juht. Iga kuradi kord, kui nad mulle hommikul enne poolt üheksat helistavad mõtlen, et nüüd ongi siis SEE kõne. Et keegi on tehases endale kahetonnise metallkolaka peale tõmmanud ja ma pean seda vormistama minema. Mu sama ametinimetusega kolleeg Soome tehasest ütles, et tal on umbes sama tunne kuklas tiksumas. Meil pole juba ammu korralikku tööõnnetust olnud. See, kui kaua ma nädala lõppedes hea nädala tähistuseks rohelisi ristkülikuid magnettahvlile laduda saan, on nüüd lisaks sihipärasele tööle juba ka statistilise tõenäosuse küsimus. Õhus on kahtluseid umbes nagu siis, kui väikesed lapsed on kuidagi liiga kaua vaikselt üksi mänginud.

Aga ei olnudki kahetonnine metallkolakas. Hoopis Roona oli jälle. Üks helistanud juhi üksusest oli eelmisel õhtul oma ninast positiivse kiirtesti välja keerutanud. Tavaline lugu. Iga päev algabki sellega, et loeme eelmise päeva positiivsed kokku, kaardistame lähikontaktid ja suuname kelle kuhu tarvis: islotatsiooni, PCR-ile või campus`e medpunkti kiirtestile. Töö nagu tavaliselt. Üksuse juht oli muidugi murelik. Tal väike osakond. Üks mees on nüüd haige, teine lähikontaktne ja muidugi vaktsineerimata ja kolmas üksi ei tohi töötada, sest nii on ohtlik. Nii pikk see pink ongi. Tootmisseisak koputab uksele. Mulle see lugu ei meeldinud, sest see pagana vaktsineerimata lähikontakne peab töö tõttu ka teistes tsehhides ringi siiberdama. Riiklike reeglite järgi ka teda nagu isolatsiooni suunata ei saa, sest nii kaua kuni antigeeni kiirtest PCRiga võrdsustatud pole, otsest isolatsioonikohustust tal pole. Leppisime siis kokku, et lähikontaktne käib kiirtestil ära, küsib endale meie tavalise meditsiinilise maski asemel FF2 respiraatori ette ja hoiab üldkasutatatavatest ruumidest eemale. Puhkenurgas ei käi ja sööklas ka mitte. Pissib siis, kui keegi teine parajasti ei pissi. Kui vaja, viib juht talle tsehhinurka lõuna kätte. No ja kes mulle sööklas esimesena sinine mask pooles vinnas näo ees lõuna ajal vastu jalutas? Ikka see sama lähikontaktne. Küsimise peale tuli välja, et kuna tal kiirtest negatiivne, siis arvas, et võib vana viisi mööda maja ringi lasta. Ma vahel tunnen, et ma ei viitsi seda mägnu enam mängida ja ma alles alustasin. 

See tegelane on mul juba ammu silma jäänud. Teeb üsna ohtlikku töölõiku ja töövõtted on sellised piiripealsed. Otseselt midagi ette heita nagu pole, aga on näha, et ei tööta nii tähelepanelikult kui võiks ja ma jälgin teda hoolikalt. Mul spetsialistil oli meeles, et ma vist oma esimesel või teisel töönädalal olin oma tehase kahtlase tüübi korra kõrvale võtnud ja kehvade maskikandmise praktikate pärast loengu talle pidanud. Mina isegi ei mäletanud enam. Mul teise tehase kolleeg ütles oma viimase intsidendi kangelase kohta umbes sama. Ohtuskoolitustel oli näha, et suhtumine on kehv, aga kuna kõik oma kvalifikatsioonid ära tegi, siis polnud otsest põhjust tööle ka mitte lubada. Lõpuks muidugi läks pingealust seadet kruvikeerajaga surkima sai kaarlahenduselt oma suraka kätte. Kui mu ametikaaslane oleks pidanud kihla vedama, kellega järgmine jama tekib, oleks ta oma panused just sellele tegelasele pannud.

Mõtlesin küll, et ma oma uuest tööst enne ei kirjuta, kui katseaeg läbi. Nii igaks juhuks, kui sõnnik peaks ventilaatorisse lendama. Meil on lihtne kehva soorituse pärast kinga saada. Erinevalt minu eelmisest töökohast, kus isegi seda tegelast, kelle nina alt vist juba kümme aastat järjest enne iga jumala jaanipäeva pool tonni majoneesi ära virutati, lahti ei lastud. Selle eest on meelsus nüüd minu uue tööandja juures väga hea, sest vingatsid loodrid on kõik lahti lastud. Medali teine pool on küll see, et kuna töötajate ridasid on üsna terava vikatiga hõrendati, pole tööd eriti kelleltki üle võtta. Ma pole elus vist nii normaalses ettevõttes töötanud, aga mul pole varem ka nii rasket sisselamist olnud; ja ma olen kiire kohaneja.
"Sa vinnad ennast liikuvale rongile. Võta rahulikult, see ei saagi kerge olla," lohutas mind üks kontserni tasandi juhtidest. Mida ma seal võtan, kui ootused ja nõudmised on kõrged.

Lähemad kolleegid on muidugi super. Kaks on veendunud kassiinimesed ja meil õnnestub vist ka kolmas õigele poolele üle meelitada. Ta juba võttis sõbranna kassi enda juurde hoida, kuni esimene reisil on. Täna peaks tal nädal kassiga täis saama. Eeldatavasti hakkab juba harjuma, et kinnise uksega WC-s ja vannitoas ei olda. Eks homme kuuleb.

Ja poodidesse on vastlakuklid müügile jõundud. See on märk, et kohe hakkab kevad tulema, hooajalisus Roonat pärssima ja äkki saab varsti nii tööd teha, et veerand päeva pandeemia peale ei kulu. Ma olen sel aastal juba 11 vastlakuklit nahka pannud. Esimesed kaks kugistasin nagu tavaliselt juba kaubanduskeskuse parklas ühe hingetõmbega alla. Iga kord, kui vahukoort saia mütsikeselt limpsid tunned kohe, kuidas kohe-kohe paremad ajad algamas on.