Ma ei tea, kui ilus või inetu see nüüd on, aga ma mul on hüpoteetilised olukorrad, mida vahel inimestel, enamasti töökaaslastel, analüüsida palun, et nende mõtteviisi paremini mõista ja probleemilahendusoskuseid hinnata. Viimasel ajal kasutan sellist (meie ühe tehase reaalsest elust inspireeritud): su rahalised võimalused on piiratud ja majal hakkab katus läbi jooksma. Mida sa teed?
Minu vastus oleks, et müün maja maha ja kolin tagasihoidlikumasse elamisse. Kui mul pole katuse remondiks vahendeid, näitab see, et elan üle oma võimete ja aeg on midagi korrigeerida. Esialgu tundub, et tegu on vastutustundliku lahendusega, aga see ei pruugu ainult mu headele külgedele viidata. Kuigi mind üldjuhul tarmukaks ja järjekindlaks inimeseks peetakse, kipun tihti ka väga kergekäeliselt selga sirgu lööma ja minema jalutama, kui mulle keegi või miski ei meeldi. Vahel olen proovinud ka hambad ristis kannatada, aga õnne pole see siis mulle ka kunagi toonud. Mine nüüd võta kinni, kas selline asi on õige või vale. Igal juhul iseloomustab minu vastus katuseprobleemile mind üsna hästi.
Paljud ei oskaks midagi teha. See on täiesti okei. Kõik ei peagi eestvedajad, liidrid ja visionäärid olema. Nad on meedlivad töökaaslased ja mina tean nüüd, et probleemilahendused tuleb nende eest ära teha. Kui neile rööpad ette laduda, kulgevad nad neid mööda kenasti ja kohusetundlikult alati graafikus.
Inimene, kellel esimesena teoreetilist katuseprobleemi lahendada palusin, vastas: "Panen ämbri alla."
Mina: "Kui kaua?"
Tema: "Nii kaua kui vaja."
Mina: "Päriselt või? Järgmiste sügisvihmade ja lumesulamise ajal ka? Vesi jookseb konstruktsioonide vahele, külmub seal, paisub, lõhub hoonet veel enam ja katus hakkab lõpuks veel rohkem lekkima. Ikkagi paned ämbri alla?"
Tema: "Jah."
Ka tema vastus iseloomustab teda väga kenasti. Mugavustsoonis. Probleeme lahendab ta pinnapealselt ja süsteemitult. On orienteeritud lühiajalistele laendustele, mis probleemi akuutsuse küll esialgu kenasti maha võtavad, kuni lühiajaline lahendus enam ei toimi ja probleemid suurema ja raevukanama tagasi tulevad. Minu esimene reaktsioon oli omaette vanduda, et selline inimene ei tohiks kunagi juhiks saada. Täiesti vastuvõetamatu maailmapilt minu jaoks. Hiljem mõeldes sain aru, et eksisin. On olukordi ja ettevõtteid, mille juhtimiseks just selline mõtteviis sobiv on. Kui on vaja kiirelt maksimaalseid tulemusi saavutada näiteks. Või mõnest asjast on teada, et see nagunii hingusele läheb, aga seni kuni lehm veel jalgadel on, temalt võimalikult palju piima tahta kätte saada.
Minu lemmikvastus tuli meie ühe maja tootearendusjuhilt: "Võtaksin laenu." Veidi kastist väljas mõtlemine, aga tootearendus peabki loov olema, julgeb tuge väljast otsida, on pisut riskivalmis.
Mida sina teeksid, kui su majal katus hakkab läbi jooksma, aga raha pole?
Millise vastuse andnud inimesega kõige meelsamini koos töötaksid?
