Glükoosirevolutsioon

 Ma õppisin mõni aeg tagasi tõlkijaks. Meie õppekava kuraator ja põhilisi õppejõude tegutseb ka ise aktiivselt tõlkijana. Üks tema äsja ilmunud tõlkeraamat jäi ühele mu kursaõele ka näppu. Tegu oli ühe sportlase elulooga. Tõlke sirvimisel jäi meil juba sisukorras silma üks viga. Ja siis paar tükki veel. Samas me kõik teadsime, et praeguse töötempo ja muude asjaolude juures on see paratamatu. Ka enda koolitööks tehtud tõlkeid tagantjärgi sirvides hoidsime tihti peast kinni, et kuidas see võimalik on, et sellise idiootsuse olen arvutisse trükkinud...

Sportlase eluloo juurde tagasi tulles ütles üks mu kursaõde selle kohta imeilusti: "Tänu sellele tõlkele on mu 11aastasel õepojal võimalik oma suure eeskuju kohta lugeda."
Ma arvan, et see lause võtab ka kokku selle, mis üldse on maailmale vaja tõlkeraamatuid.

Mina olen tõlkimist võtnud kui oma pesnionisammast. Minu töö ja karjäär on hetkel siiski mujal, aga proovin endale korjata mingi kogemuse, et näiteks kunagi, kui ma enam selle intensiivusega tööd teha ei jaksa, nagu ma täna teen, siis võiks pesnioni kõrvalt veidi tõlkida nokitseda küll.

Nüüd on läinud nii, et minu viimane tõlkeraamat on Rahva Raamatu müügiedetabelis esimesel kohal ja Apollos viiendal, aga seal on see ka läbi müüdud. Ilmub kordustrükk. Minu jaoks on see ääretult piinlik lugu, sest ma ei ole selle tõlkega üldse rahul. Olen sisuliselt kogenematu tõlkija ja tegin seda tööd muude asjade kõrvalt üsna korraliku vaimse väsimuse baasilt. Katsun sellest asjast mõelda nii, et olgu mis on, aga hea, kui seda raamatut hetkel inimestele vaja on. Umbes nagu selle sportlase eluloo tõlkega.

See raamat on Jessie Inchauspé "Glükoosirevolutsioon" ja seotud mu põhieralaga. Toidukeemia ja toit on mu kirg, armastus ja töö.