2023/02/02

Glükoosirevolutsioon

 Ma õppisin mõni aeg tagasi tõlkijaks. Meie õppekava kuraator ja põhilisi õppejõude tegutseb ka ise aktiivselt tõlkijana. Üks tema äsja ilmunud tõlkeraamat jäi ühele mu kursaõele ka näppu. Tegu oli ühe sportlase elulooga. Tõlke sirvimisel jäi meil juba sisukorras silma üks viga. Ja siis paar tükki veel. Samas me kõik teadsime, et praeguse töötempo ja muude asjaolude juures on see paratamatu. Ka enda koolitööks tehtud tõlkeid tagantjärgi sirvides hoidsime tihti peast kinni, et kuidas see võimalik on, et sellise idiootsuse olen arvutisse trükkinud...

Sportlase eluloo juurde tagasi tulles ütles üks mu kursaõde selle kohta imeilusti: "Tänu sellele tõlkele on mu 11aastasel õepojal võimalik oma suure eeskuju kohta lugeda."
Ma arvan, et see lause võtab ka kokku selle, mis üldse on maailmale vaja tõlkeraamatuid.

Mina olen tõlkimist võtnud kui oma pesnionisammast. Minu töö ja karjäär on hetkel siiski mujal, aga proovin endale korjata mingi kogemuse, et näiteks kunagi, kui ma enam selle intensiivusega tööd teha ei jaksa, nagu ma täna teen, siis võiks pesnioni kõrvalt veidi tõlkida nokitseda küll.

Nüüd on läinud nii, et minu viimane tõlkeraamat on Rahva Raamatu müügiedetabelis esimesel kohal ja Apollos viiendal, aga seal on see ka läbi müüdud. Ilmub kordustrükk. Minu jaoks on see ääretult piinlik lugu, sest ma ei ole selle tõlkega üldse rahul. Olen sisuliselt kogenematu tõlkija ja tegin seda tööd muude asjade kõrvalt üsna korraliku vaimse väsimuse baasilt. Katsun sellest asjast mõelda nii, et olgu mis on, aga hea, kui seda raamatut hetkel inimestele vaja on. Umbes nagu selle sportlase eluloo tõlkega.




See raamat on Jessie Inchauspé "Glükoosirevolutsioon" ja seotud mu põhieralaga. Toidukeemia ja toit on mu kirg, armastus ja töö. 

2023/01/11

Suusatund

 Lastel algas suusaveerand. Seoses sellega on kogu Facebooki Marketplace suusavarustusest lagedaks ostetud. Ka minu termiidikesed olid hooaja vahetusel jõudsalt varustusest välja kasvanud.

Vanemale sain uued suusakepid Sportlandist 23 euroga. Tema vanad suusakepid läksid edasi nooremale. Uued kasutatud suusasaapad tulid vanemale Marketplace`ist 40 euroga, noorema omad müüsin samas kohas 38-ga. Vanema vanad saapad on nüüd noorema uued. Suusad õnneks läksid mõlemale veel eelmise aasta omad. Suusavarustuse kogukulu sellel aastal tuli siis veidi alla 30 euro, kui saabaste postikulu ka sisse arvata. See pole üldse paha, kui arvestada, et nad sõidavad mul Fischeri üsna viimaste hooaegade mudelitega. Mis siis, et kasutatud. Ma olen seda usku, et laste suusa- ja uisuvarustus peab olema hea. Jäik saabas ja halb libisemine võib eluks ajaks sportimise isu ära võtta. Kuigi seda ma ütlen ka, et ma ei tea kedagi, kes koolis suusatamise või vene keele oleks selgeks saanud. 

Mul on kooliaegsetest suusatundidest kaks eredamat mälestust. Põhikooli ajal käisime suusatamas koolist umbes kilomeetri kaugusel metsatukas. Sel ajal, kui me keel vestil suuskadel metsaringi poole rühkisime, sõitis õpetaja sinna kohale autoga. Nii palju siis liikumisharjumise tekitamisel lastele eeskujuks olemisest. Arusaadav, et õpetaja ei pea kõiki tegevusi kaasa tegema, aga selle kilomeetrikese oleks võinud vähemalt jala kaasa kõndida, meie suusatempo oli väga aeglane. Õpetaja meist autos mööda sõitmas sel ajal, kui me ise suusatada higistasime, oli väga demotiveeriv.

Ükskord oli meil talvel koolis pommiähvardus. Kui koolist välja sain, meenus, et pagan, suusad jäid kooli ju. Hakkasin tagasi minema, aga uksel seisev politseinik pidas mu kinni ja uuris, kuhu nüüd. Ma ütlesin, et suusad jäid kooli. Politseinik vastas, et homme tood ära. Ma mõtlesin, et homme äkki pole enam kooli ega suuskigi. Kool jäi siiski alles, suusad ka. Suusatama hakkasin regulaarselt siiski alles aastaid hiljem täiskasvanuna.