Umbes viis aastat tagasi, kui mu vanem laps võis nii kaheksa olla, rääkis ta mulle loo, mis selleks hetkeks oli tema jaoks naljakaks muutunud, aga minul esialgu südame kokku tõmbuma pani. Pärast muutus see ka minu jaoks naljakaks ja on saanud meie pere sisenaljaks.
Lugu leidis aset siis, kui mu vanem laps võis olla neli või viis. Olime õhtul poodi läinud ja ta oli mul palunud endale Melody Popi pulgakomm osta. See on see vilekujuline pulgakomm, millega annab isegi lihtsamaid lookesi mängida, kuigi väga mööda. Mingil põhjusel ma seda talle ei lubanud. Olevat keeldunud, isegi järsult. Ma ausõna ei mäleta miks ja imestan ise ka, sest seda mäletan ma küll, kui väga need vilepillipulgakommid mulle endale lapsena meeldisid. Meil oli muidu selline reegel, et laps võis iga kord poest ühe toote endale valida, nii paari euro hinnapiiriga. Väga hästi toimis ja kunagi ei olnud poes mingit jauramist. Kui hakkas uut asja tahtma, siis pani eelmise tagasi. Kaheselt jalutas kord poest Jänku Jussi pildiga keeduvorst pihus koju. Üsna kiiresti õppis hinnasildilt vaatama, et kui suur 0 või 1 on esimene number, siis võib võtta. Vahel kui kahtles, siis küsis, kas see on "väiksem kui kaks eurot" või katsetas piire, et "kas ma täna võin kaks odavat jura saada?". Järjekordne meeldetuletus väikelaste kuuldes oma sõnakasutust jälgida.
Ühesõnaga ma ei tea, miks ma tookord talle seda Melody Popi ei ostnud. Kas olin peale tööd nii väsinud ja mõttes, et pannud last ja tema soove piisavalt tähele või mis seal oli. Tulemus oli käes ka. Laps oli sokkideni solvunud, tema õiglustunnet oli riivatud, tema pisike maailm kukkus kokku. Läks oma tuppa ja hakkas plaani pidama. Kavatses võtta oma väikese seljakoti ja need viis eurot, mis vanavanemad talle sünnipäevaks olid andnud ning oma elu peale minna.
Aastaid hiljem seda lugu rääkides naeris laps oma naiivuse ja selle üle, kuidas talle kunagi nii tühised asjad nagu Melody Pop korda võisid minna. Mul tõmbus süda krampi, kui ma mõtlesin sellele väikesele nelja-aastasele, keda ma nii väga armastasin, aga kelle sees sellise tormi põhjustasin ja kuidas see lugu tal veel nii kauaks meelde on jäänud. Paha tunne läks üle, nagu need asjad ikka ajaga mööda lähevad. Nüüd lõõbime kõik üksteise kallal, et kas sa tahad oma viis eurot ja seljakoti võtta, kui keegi mõne väikese asja pärast endast välja läheb. Näiteks siis, kui ma vanema lapsega kurjustan, kui ta nooremale halvasti ütleb, aga tegelikult olevat noorem talle enne midagi teinud ja mina saan õigust mõista ainult selle põhjal, mida ma ise pealt näinud ja kuulnud olen. Siis ma lähen küsin lapselt, kui see oma toas solvunult teki all on, et kas sa tahad jälle oma viis eurot võtta? Peale seda naerame enamasti koos. Või vahel, kui nad omavahel nii palju kaklevad, et ma õige vaikseks jään ja lihtsalt toast välja lähen. Siis uurivad nemad minult, ega ma viite eurot ja seljakotti võtta ei kavatse.
Mu vanem laps valutab praegu kurku. Töölt koju jõudes hõikasin ukselt, kuidas ta end tunneb. Väga ei tundnud ja palus mul meega teed teha. Ta võiks muidugi ka endale ise teed teha, aga kui sul kurk valutab, on meega tee esiteks kurgule hea ja teiseks on siis hingele hea, kui ema sulle teed teeb. Nii et loomulikult lubasin talle teed teha. Enne pesin käed, unustasin tee ära, tegin kaminasse tule, vahetasin riided, tegin endale õhtusöögi, mulle tuletati teed meelde, aga tahtsin enne masinast nõude välja võtmise lõpetada, unustasin tee ära, tegin midagi veel, tuletati teed meelde, unustasin tee ära, läksin jooksma.
Jõudsin hingetuna koju. Viimasel ajal on mul kilosid juurde tulnud, aga võhma selle võrra vähemaks jäänud. Ma võin saladuskatte all öelda, et ma töötan nüüd kommivabrikus ja see ei mõju kaalule just hästi. Lisaks kommile on meil tasuta jäätis saadaval. Saladuskatte all selle pärast, et Jumal tänatud, et halloween`i ajal polnud see info naabruskonnas levida jõudnud, sest muidu poleks ma vist terve õhtu ust kinni saanud panna. Ma kaalu osas rakendan muidu juba meetmeid, aga mardi- ja kadripäeva eel on vist targem autol maja ees ettevõtte logod kinni kleepida.
Igatahes jõudsin jooksmast hingetuna koju ja viskasin end diivanile röötsakile. "Kui sa veidi taastud, kas sa saad mulle teed teha?" tuletas laps juba ei tea mitmendat korda meelde. Kurat. Kui palju ma võin ühte lihtsat, aga inimese jaoks olulist asja unustada.
Mina: "Anna andeks, kullake. Ma armastan sind ikkagi, kuigi kogu aeg üle lasen."
"Pole midagi, emme, ma ei hakka selle pärast veel oma viite eurot kulutuma," arvas laps.
Rohkem lugu ei olegi, aga ma tahtsin selle lihtsalt kirja panna. Tee on ka lõpuks valmis ja joodud.