Ma olin juba ammu aega lubanud lapsed sügisvaheajal Londonisse viia. Siis tuli koroona ja muud draamad ja kui need kõik nüüd lõpuks mööda saanud olid, hakkasin oktoobris lennukipileteid vaatama...
...ja hinnad olid sellised, et ütlesin lastele, et kahjuks on sel aastal Londoni asemel hoopis Stockholm. Vanasti oli Rootsi kruiis kõige leimim asi, mida üldse teha, aga post-koroonaajastul tundus see isegi veidi eksootilisena. Mõtlesin, et vaatame veidi teistsugust Stockholmi. Läheks botaanikaaeda ja mitmest kohast oli näha-lugeda, et mõned kaljusse raiutud ja dekoreeritud Stockholmi metroojaamad pidid ka omaette vaatamisväärsus olema. Mul on nõrkud mõlema -- troopiliste kasvuhoonete ja metroode -- vastu. Minu meelest on üks suurlinn enamasti täpselt oma metroo nägu ja see on parim viis üht linna kiiresti tunnetada. Nõrkust sooja kliimaga kasvuhoonete vastu ei pea vist vastu novembrikuud selgitama.
Muidugi on need õndsad ajad möödas, kus igasugste kupongide ja muude skeemidega Tallinkiga Stockholmi pooltasuta sai, aga kui ma Londoni lennupiletite hinnale mõtlesin, siis ei tundunud laevapiletid enam nii kallid midagi.
Kajutiga vedas, saime kõige ülemisele tekile. Traditsiooniline laevaläbu oli üle mitme aasta jälle päris tore vaheldus. Kuigi ma pean ütlema, et ise kui laev koolivaheajale iseloomulikult täis oli, tundus kõik kuidagi rahulikum kui vanasti. Vähemalt ei olnud koroonaga kadunud need legendaarsed lapsed, kes õhtusöögil endale kolmest kraanist ühte klaasi 7UPi, Pepsit ja Mirandat kokku lasid.
Stocholmi botaanikaaia kasvuhooned olid üle prahi. Seal olid erinevad ruumid taimede-kliimaga Austraaliast Kaliforniani, paradiisiaia õhuga Vahemere oma nagunii. Igasse oli end sisse seadnud ka mõni Rootsi tihane, kes seal soojas rendivabalt oma parimat elu elas. Pilet oli 9 eurot, lapsed tasuta. Positiivne üllatus. Samas kõrval ka Stockholmi ülikooli üsna muljetavaldavad hooned. Sadamast metroo ja kõndimistega 38 minutit, tagasi sama palju, nii et kui lisaks kasvuhoonetele ka väliekspositsioon tahta ette võtta, läheb terve päev ära. Selle eest nägi metrooaknast ka need jaamad ära, mida kui Stockholmi kõige eepilisemaid kiideti.
Me avamaal ei käinud. Käisime hoopis traditsioonilistel turistiradadel -- poed, kuningaloss ja muu selline. Stockholm oli nagu Stockholm ikka: puhas, vana, väärikas ja põhjamaine, aga parema kliimaga kui meil siin.
Tagasiteel magasin laevas hommikul sisse. Vanem laps ütles, et ärkas selle peale, kui mina “fakk” ütlesin, kui olin ärganud ja kella vaadanud. Nende alarmide panek nii, et õhtul oled ühes ajatsoonis ja hommikul teises, eriti siis, kui Rootsi lauas on õhtul hinna sees piiramatu vein olnud, on paras tuumateadus. Üldiselt läks Stockholm asja ette.
