2022/09/21

Ekskursioon

 Ma elasin selle üle. Kooliaasta alguse lastevanemate koosolekud kahel järjestikkusel päeval. Vanema lapse omal arutati kevadist klassiekskursiooni. Nad on nüüd seitsmendas klassis ja kõik tahaksid lausa kaheks ööks kuhugi sõita. Klassijuhataja on vapper naine ja vist võtabki selle ette.

Mina kodus lapsele: "Õpetaja ütles, et mõned vanemad võivad ka eskursioonile kaasa tulla. Neil on täiskasvanuid ka juurde kaasa vaja. Kas sa tahaks, et ma ka tuleks?"
See küsimus oli tegelikult veidi naljaga esitatud, sest noh, milline 13-aastane tahaks oma ema klassieksursioonile kaasa.
Minu üllatuseks teatas laps: "Muidugi tahaks!"
Mina: "???"
Mina edasi: "..."
Ja mina siis: "Kas sa tahad sellega öelda, et ma olen normaalne ema või midagi?"
Laps: "Muidugi oled. Ma kuulsin ükspäev, kuidas Loore oma emaga rääkis. Ta ema oli kõva kuri." (Kõva kuri käib meie peres selle kohta, kui keegi on väga tige.)
Mina: "Ma olen ka vahel ju kõva kuri."
Laps: "Sa oled normaalselt kõva kuri."

Enne teismeea lõppu ei tasuks muidugi hõisata, aga see on üks ilusamaid asju, mida keegi mulle kunagi öelnud on.

2022/09/16

Neil ärevail päevil



 Neil ärevail päevil, mil pool Euroopat ei suuda otsustada, mida rohkem karta, kas Putinit või eeloleval talvel surnuks külmumist, võtsin kätte ja vaatasin oma kodugaasi hinnajalugu. Oktoobris saab mu gaasihind olema kaks korda kõrgem kui septembris ja septembris on see kümme korda kõrgem kui vähem kui poolteist aastat tagasi. Ega polegi midagi ütelda. Õigemini üht ütlesin ma küll -- lastele, et nad vaimu valmist paneks. Talvel keerame teise korruse radiaatorid külmaks ja magame kõik all elutoas kamina ees ühe madratsi peal.




Ei ole magusamat pidu kui pidu katku ajal. Täna algab Tallinnas Valgus Kõnnib festival. Suuremalt, kui ma seda varasemast mäletan. Igal juhul lähen vaatama, kuidas raha põleb. Homme lastega spaasse ka. Elu elukest. Eks me oleme 90. aastate esimese poole kunagi üle elanud. Sellest hullemaks ikka ei lähe. Kuigi inimesed on nüüd rohkem ära hellitatud.

2022/09/05

Juhan Rossmanni mälestused, V osa

 IV osa


Peremees

Leeris olin ma olin 1908. aastal. Õnnistamine toimus Vändra kirikus 12. detsembril. Peale leeri tuli isa soovil asuda talu juhtimisele, sest ta tervis oli halvenenud  ja ta ei jõudnud tööd teha ega talu juhtida. Nii tuli minul iseseisvalt tööle asuda. Olgugi, et olin sõtta minekust pääsenud, pidin aga kodus suuri koormisi Vene kroonu kasuks kandma. 1916. aastal hakkasin vana elumaja asemele ehitama uut ja suuremat elumaja, karjamaja ja küüni. Kõik sai valmis 1920. aastal

1917. aastal tuli teistkordselt kommunismiga tutvuda. Sellel ajal löödi Vene tsaar troonilt ja demokraatlikud ringid ei suutnud võimu enda käes hoida. Riigi juhtimise võtsid üle kommunistid. Nüüd algasid rahva vara ülevõtmised. See arenes nii, et ühel päeval tuli taluõue paar pätistunud välimusega meest, revolvrite ja püssidega varustatud. Nad nõudsid varanduse ette näitamist. Kui aga talu omanik keeldus varandust ette näitamast, siis tuli peks, tapmine või vangistus. Aida ja lauda uksed löödi maha ja viidi, mis meeldis. Kaua aga kommunistid võimutseda ei saanud. Nüüd okupeerisid sakslased Eesti koos teiste Baltimaadega. Sakslased olid viisakamad, aga võtsid siiski selle, mis kommunistid olid järele jätnud. Meil koos teiste taluinimestega oli ainult töö. Töösaadused võtsid venelased ja sakslased, jättes järele ainult nälja.

Kõigist raskustest hoolimata oli kavatsus naabruses asuva Rõusa mõisa maast nimega Punasemänniku osta 72 Riia vakamaad talule juurde. Segaste aegade tõttu aga ei saanud ostulepingut kinnitada. Alguses õnnestus maad rentida. Sellega sai talu pindala 112 Riia vakamaa suuruseks. Saksa okupatsioon kestis kuni 1918. aasta sügiseni. Enne sakslaste lahkumist levis üks haigus, mis kandis Hispaania haiguse nimetust ja sarnanes raskekujulise gripiga. Haigus pidi olema Saksamaalt sisse toodud. Meie põdesime selle haiguse kogu perega läbi. Väga raskelt tabas see haigus aga isa, kes oli varem tiisikuse all kannatanud. Talve jooksul toibus isa nii palju, et võis voodist lahkuda, aga kevadel tabas haigusehoog uuesti. Ta heitis haigevoodi, kust ta enam ei tõusnud. 7. mail 1919 sulges ta silmad igavesele unele. Peale isa matuseid suundus õde Maali leeri, kus ta õnnistati 28. juunil. Siis olime kolmekesi veel töö juures:  ema, mina ja õde Maali. Kuna töökäsi oli talus vähe, siis tuli võõrast tööjõudu kasutada.

Eesti oli end kuulutanud iseseisvaks Eesti Vabariigiks 24. veebruaril 1918. Sakslaste Eestist lahkudes algasid Vene kommunistid uuesti pealetungi 28. novembril 1918. Seega oli alanud Eesti Vabadussõda. Noor Eesti Vabariik hakkas kiiresti looma oma sõjajõudu ja tõrjus tagasi venelased. Sõda lõppes eestlaste võiduga. Rahulepingule Nõukogude Vene ja Eesti vahel kirjutati alla 2. veebruaril 1920. aastal.

Mina käevigastuse tõttu jällegi sõjast osa ei võtnud. Peale Vabadussõja lõppu tuli rahulik tööaeg. Perekonnaelus ei olnud mingit muudatust kuni 1932. aastani, mil lubasin poissmehepõlve maha jätta. Abiellusin 17. aprillil Vändra kirikus Minna Pärmaniga. Minna elas lähedal Pärtle-Vanatoa talus. Laulatustalituse pidas õpetaja Jaan Nuudi. Minna Pärman oli sündinud Uue-Vändra Kadjaste külas Uueale talus. Ta oli Karl ja Mai Pärmani tütar. Ema neiupõlvenimi oli olnud Keifman. Peale Minna oli peres veel kaks poega ja kaks tütart. Üks nendest oli noorena ära surnud. Selle, kes elama jäi nimi oli Karl. Teiste tütarde nimed olid Juuli ja Anette.

Ta sünnitalu, Uueale, olevat ta vanemad kohtuprotsessis ta naabri, Sooselja talu peremehe Meelisega kaotanud. Vanemad kolinud koos lastega mõisa rendikohale nimega Mustan. Isa ja ema olid sinna hiljem surnud. Esimesena oli isa surnud ja peale seda ema. Surmaajad on teadmata. Töö puudumise tõttu kodus tuli Minnal asuda võõraste juurde tööle 16-aastaselt. Ta teenis alguses viis aastat Vana-Saare nimelises talus. Hiljem asus õmblusametit õppima Suurejõe alevis Leena Keikmani juurde. Talvel oli õmblemist õppimas, kuna suvel töötas Võiera külas Pärtle-Vanatoa talus. Seal teenis ta jälle viis aastat, kuni meie abiellumiseni.

Nii algas meie ühine elu. Järgmisel aastal, 14. veebruaril 1933, sündis tütar Leida. Kaks aastat hiljem, 1935 sündis tütar Helju. Seega oli meie perekond kasvanud neljaliikmeliseks. Viiendaks oli õde Maali, kes oli lastele tädiks. Leida hakkas üksikuid sõnu rääkima umbes seitsme kuu vanuselt. Käima õppis ühe aasta vanuses. Kahe või kolme aasta vanuses tuli temal üksteise järel kolm rasket haigust: sarlakid, läkaköha ja lõpuks difteeria. Eriti ohtlikuks said sarlakid ühe juudi arsti, dr Shiffneri, ebaõige arstimise tõttu. Haigus jõudis kriitilisse järku, ellujäämiseks polnud mingit lootust. Otsustasime pöörduda teise, Eesti arsti, dr Eduard Kärneri poole. Tema oli kauemat aega tegutsenud kooliarstina. Isegi tema arvas vähe lootust elamiseks Leida, kuid lubas teha kõik, mis veel võimalik on. Sündis ime ja haigus pöördus pikalt paranemisele. Et ta selle haiguse tõttu nõrgaks oli jäänud, tabas teda veel kaks haigust väikeste vahedega. Läkaköha oli mitu kuud ja peale seda tuli difteeria, mis oli väga raskel kujul. Nende raskete haiguste tagajärjel kannatas ta kuni 15-aastaseni korduvalt palavikuhoogude all. Ühes sellega sonis ta öösel tihti. Peale seda pikka haigust oli alguses ta väljapaistev suur andekus kadunud. 

Kõigi haiguste levitajaks oli saunanaine, kes jooksis mööda küla ringi, kandes sellel ajal levinud haiguseid oma lastele ja ka meile. Ta käis meilt oma lastele kerjamas. Püüdsime küll ettevaatlikud olla, aga nähtavasti ei olnud ettevaatus küllaldane.

Helju nende haiguste all ei kannatanud ja tuli õnneks nendest mööda. Lastel tuli noorelt hakata tööst osa võtma, alguses rohkem mängu kujul. Lehmade lüpsi alal teostasid nemad järellüpsi ja tasuks võisid lüpstud piima ära juua. Sedasi õppisid nad lüpsiameti ära.

Tekkis ka raskusi teenijatega, sest need olid väga nõudlikuks muutunud töö, söögi, korteri ja palga suhtes. Lahkuti ainult mõnenädalase taludes tööl viibimise järel. Tekkis nii-öelda tööliste ränd talust talusse. Harva tuli ette, kus mõni korralik tööinimene püsis talus aastaid. Nii lahkus ka meil kesk suve kõige kibedamal tööajal karjane. Uut karjast oli raske saada. Selle tõttu tuli Leidal ja Heljul hakata karja järele vaatama. Leida oli sellel ajal umbes seitsmeaastane ja Helju viieaastane. Nendel oli karjatada kümne lehmaga kari. Alguses oli neil väga raske, aga hiljem harjusid ja tulid ilusti toime. Ka vanematel tuli pingutada. Nii ei olnud vahet töö- ega pühapäeval. Olemasolev võõras tööjõud lahkus töölt laupäevalt ja tuli tööle tagasi esmaspäeval. Öeldi, et see meie talu ega töö ole. Tee ise, kui tahad. Nõnda tuli kogu perel terve pühepäev tööl olla. Nii tuli lehmas lüpsta, meiereis käia ja loomad toita. Enne ei saanud püha pühitseda, kui õhtal, kui päike oli looja läinud.


2022/09/01

Tere, kool!

Mina: Kas sa ootad kooli?

Laps (13): Jaa! (Tal hakkab sel aastal bioloogia ja ta millegi pärast ootab seda väga.)

Mina: See läheb kiirelt üle...

Laps: Ma tean. Uute kilekaante lõhn kestab umbes kaks nädalat. Selleks ajaks, kui lõhna enam ei tunne, on kool nõmedaks muutunud.


Kerget sammu kõigile kooliteelisetele!