Töö palgad olid sel ajal väga
odavad. Päeva tasu oli 30 kopikat. Tööle tuli asuda kella kahest või kolmest
hommikul. Töö lõppes õhtul kell kümme. Et sellise palgaga end elatada ei saa,
on kõigile selge. Sellest vabanemiseks tuli siis kodus tööle asuda, et oma
põlluks haritud maa-alalt elu ülalpidamist saada, välja arvatud see osa, kus
tuli kõige tarvilikuma ostuks raha hankida ja teistelt tööd otsida. Oma
majapidamisest polnud veel raha saada, sest põllusaadusi ei jätkunud müügiks.
Et sellest lõplikult üle saada, tuli tõtata uudismaa harimisega. Isegi sügisel
lume tulekul sai emaga puid ja põõsaid juuritud lund eest ära pühkides seni,
kuni maapind ära külmus. Isa hooleks oli kraavitöö. Maapind oli lausik ja vesi
tuli kraavidega ära juhtida. Ka tuli minul, olles 12-aastane, tuli isale sageli
kraavitööle appi minna.
Üheks esimeseks selliseks tööks
oli naabritega ühiselt kaevatava kraavi pikkusega umbes 2 kilomeetrit, laiusega
keskmiselt 8 jalga laia ning sügavusega 3-4 jalga kaevamine läbi Saepaku,
niinimetatud Teiseeoja metsa. Enne kaevamist oli tarvis ka mets maha juurida.
Minu osaks langes umbes 150 jooksusülda. Mees suutis sellist kraavi valmis
kaevata umbes 2 jooksusülda päevas. Olin noor, aga selle kiuste püüdsin
täiskasvanud meestega sammu pidada. Sageli olin võimatuseni väsinud. Öösel
takistasid magamast tööst valutavad liikmed. Tasuks pidime saama naabrite
kruntidelt tulevast veest lahti ja peale selle oma krundil olevat vett kraavi
juhtuda. Aga töö valmis saades ei tahtnud naabrid meie õigusest kraavi
kasutamisele enam teada. Puudus vastav kirjalik leping peale suusõnalise leppe.
Nii olime selle töö nii-öelda muidu teinud.
Tuli otsima hakata teisi vee ära
juhtimise võimalusi, mis nõudis maapinna lausikuse ja languste kauguse tõttu
suurt tööpingutust. Ei olnud aega puhkamiseks, isegi pühapäeval sai tööd
rühmatud teha. Isa tervis ütles ka lõpuks üles. Igal hommikul tööle minnes pidi
ema isa keha keskelt kas käterätiku või mõne pika riidega kõvasti kinni
mähkima. Muidu ei võinud ta valude tõttu midagi teha. Ega emagi tervis ka enam
hea olnud, isegi sõrmed olid tööst kokku tõmmanud kui raudkonksud. Peale
välitöö lisandus veel majatalitus ja väikese lapse hooldamine. Töö juures oli
laps kaasas. Isa lõi pika kaseridva kuskile kraavi kaldasse või kännu najale
längu maa sisse. Ridva otsa seoti lina ja sinna sisse asetati laps, et ema ja
isa saaksid töötada. See kõik nõudis emalt kahekordset pingutust. Ainukene tasu
oli lootus olla kord oma maalapi peremees, et ei tuleks madala tasuga, mis
äraelamist ei võimaldanud, teisi orjata. Kõige selle tulemusena tekkis
põllulapp lapi järel. Seega suurenes ka saagikogus. Edenemine ülespoole oli
küll pikaldane, aga lõpuks jõuti selleni, kus enam ei olnud teistele tarvis
tööle minna, sest mõnda ainet näiteks lina, loomi, võid ja mune jätkus juba
müügiks.
Maailmasündmused
Esimene tutvumine oli minul
kommunismiga 1905. aastal, see on mõisate põletamise ajal. Põletamise
teostajaiks olid linnast maale vajunud, pätistunud ja kommunistlikult
häälestatud jõud, kellele seltsiks veel maalt vastav osa sama kaldumusega
isikuid. Rahvasuus tunti seda liikumist „musta sõja“ nime all. Meid puudutas
see liikumine nii palju, et ühel ööl kevade poole talve tuli meie käes oleva
maa pärisperemees, Mihkel Õun, Viratu külast meie poole. Olime sel ajal alles
tema maa rentnikud. Peremees oli näost hirmuga surmkahvatu ja esimene sõna, mis
suust välja sai oli, et tuleb „must sõda“ põletades maju ja tappes inimesi, kes
aga ette juhtub. Tema oli tulnud meid hoiatama, et me mitte ohvriks ei langeks.
Otsustasime oma varanatukese, nii palju kui seda oli, ära peita juhuks, kui
keegi peaks elama jääma. Siis oleks veel võtta midagi, millega end elatada.
Üheks selliseks peidukohaks oli rehealune, kus olid loomad – hobune ja lehmad.
Sealt sai öösel pimedas sõnnik ühelt kohalt ära tõstetud ja põrandasse kaunis
suur auk kaevatud. Augu seinad olid tihedast soo-, niinimetatud hundi savist.
Need olid küllalt tihedad, et takistada vett auku imbumast. Augu küljed said
vanade tekkide ja riietega ära vooderdatud ja siis sinna paigutatud riided,
sööginõud ja muu, nii palju kui mahtus. Kõik sai mulla ja saviga pealt kinni
kaetud ja lõpuks sõnnik kõige peale. Peale selle sai veel öösel kordamööda
valvata, et iga ootamatuse vastu valmis olla. Kuna õiget informatsiooni ei
olnud, liikusid kõik hirmu- ja õudusejutud suust suhu, täites inimesi kartusega
oma elu, julgeoleku ja vara pärast.
Mõne päeva möödudes hakkasid ka
meile paistma suitsusambad sealt, kus mõisad ohvriks olid langenud. Põletati
hooned ja varandus tassiti rüüstajate poolt laiali. Kohalike Vana-Vändra ja
Rõusa mõisate põletamine sündis ühel pühapäeval. Olime kodus ja vaatasime kogu
perega 10-12 kilomeetri kaugusel asuva mõisa suitsusambaid. Lähemale see
hävitus meile ei jõudnud. Mõni aeg peale seda hakkas liikuma kuuldus, et Vene
tsaari valitsus (Baltimaad olid sel ajal Vene all) oli saatnud karistussalgad
kindral Bezobrazovi juhtimisel mässu maha suruma ja korda jälle jalule seadma.
Vändrasse jõudsid need salgad märtsikuu esimesel poolel. Oli ilus soe
päikesepaisteline päev ja lumi sulamas. Sellel päeval kuulsin umbes kella kümne
või üheteist paiku Vändra aleviku suunast umbes kümmekonda püssipaiku. Arvasime
kohe, et tegemist on mahalaskmisega. Pärast selgus, et kohaliku kirikuõpetaja
Paul Örselmani eestkostmisel olid Vändrat siiski karistussalkade tegevus teiste
ümbruskonna kihelkondadega võrreldes suhteliselt kergelt tabanud. Maha oli
lastud üks aktiivsem punane tegelane ja teise kohta oli otsus muudetud
eluaegseks sunnitööks, kus ta mõne aasta ära istumise järel vabanes. Kolmas oli
saanud 100-150 vistsahoopi. Ta jäi põdema ja suri umbes aasta hiljem ilma, et
oleks meelt muutnud. Mujal oldud palju karmim. Näiteks Vändra Vene kiriku
juures oli üks korvipaju istandus. Nende pajude 1-aastased kasvud, umbes 4-5
jalga pikad, olid venelaste poolt viimseni ära lõigatud. Neist olid saanud tubli
hobusekoorem ja need viidud Käru alevikku. Seal oldud nendega väga helded
venelaste poolt, sest peskumaterjali olnud laialt. Kes aga venelase ette
juhtunud, mees või naine, süüdlane või süütu, kui aga olid eestlane, siis
püksid maha ja võta vastu nii palju hoope, kui venelane heaks arvab. Röövitud
varandus lastud üldiselt tagasi viia.
Meie ja suur osa taluinimesi
pääses ainult hirmuga ja võisid oma tööd edasi teha. Nii rentis ka meie isa
lisaks 20 Riia vakamaale veel 20 vakamaad juurde. Seega oli Mihkel Õuna
„Viratupealt“ nr 47 talu, niinimetatud „Veskisoos“ asuv heinamaa 40 Riia
vakamaa suuruses meie käes. Seega oli töötamise võimalus suurenenud, aga paar
aastat hiljem tuli uus probleem. Mihkel Õun tahtis maa ära müüa ja meil puudus
vajalik raha. Selleks oli tarvis 400 rubla sissemaksuks. Raha oli meil aga
kogutud ainult 100 rubla, jäädes puudu 300 rubla. Ostuhinnaks oli 1200 rubla.
800 rubla jäi sellest järelmaksuks. Teiseks ohuks oli, et võõrad inimesed
nähes, et maa hakkab vilja kandma, soovisid samal ajal seda osta. Isa pöördus
paari inimese poole, aga ükski ei usaldanud raha laenata. Viimasel minutil
päästis sellest taluomanik Juhan Pärtel, kes laenas puudu jäänud osa. Isa
sõlmis ostulepingu Mihkel Õunaga 1908. aastal. Talu nimeks sai Kullisoo. Ostuhinna
tasus isa neli aastat hiljem. Sellest tundsime kogu perega suurt rõõmu. Nüüd
võisime tööd teha oma maal. Nüüd ei tulnud enam vähese tasuga teistele tööd
teha. Järgnesid rahulikud töörohked aastad kuni augustini 1914, mil puhkes
Esimene maailmasõda. Sõjaväkke ei tulnud minul käevigastuse tõttu minna, mille
tõttu sain kodus tööd teha, kui teised Vene sõjaväes võitlemas olid. Paljud
langesid sõjas või tulid tagasi invaliidina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar