2022/08/30

Juhan Rossmanni mälestused, IV osa

 III osa

Töö palgad olid sel ajal väga odavad. Päeva tasu oli 30 kopikat. Tööle tuli asuda kella kahest või kolmest hommikul. Töö lõppes õhtul kell kümme. Et sellise palgaga end elatada ei saa, on kõigile selge. Sellest vabanemiseks tuli siis kodus tööle asuda, et oma põlluks haritud maa-alalt elu ülalpidamist saada, välja arvatud see osa, kus tuli kõige tarvilikuma ostuks raha hankida ja teistelt tööd otsida. Oma majapidamisest polnud veel raha saada, sest põllusaadusi ei jätkunud müügiks. Et sellest lõplikult üle saada, tuli tõtata uudismaa harimisega. Isegi sügisel lume tulekul sai emaga puid ja põõsaid juuritud lund eest ära pühkides seni, kuni maapind ära külmus. Isa hooleks oli kraavitöö. Maapind oli lausik ja vesi tuli kraavidega ära juhtida. Ka tuli minul, olles 12-aastane, tuli isale sageli kraavitööle appi minna.

Üheks esimeseks selliseks tööks oli naabritega ühiselt kaevatava kraavi pikkusega umbes 2 kilomeetrit, laiusega keskmiselt 8 jalga laia ning sügavusega 3-4 jalga kaevamine läbi Saepaku, niinimetatud Teiseeoja metsa. Enne kaevamist oli tarvis ka mets maha juurida. Minu osaks langes umbes 150 jooksusülda. Mees suutis sellist kraavi valmis kaevata umbes 2 jooksusülda päevas. Olin noor, aga selle kiuste püüdsin täiskasvanud meestega sammu pidada. Sageli olin võimatuseni väsinud. Öösel takistasid magamast tööst valutavad liikmed. Tasuks pidime saama naabrite kruntidelt tulevast veest lahti ja peale selle oma krundil olevat vett kraavi juhtuda. Aga töö valmis saades ei tahtnud naabrid meie õigusest kraavi kasutamisele enam teada. Puudus vastav kirjalik leping peale suusõnalise leppe. Nii olime selle töö nii-öelda muidu teinud.

Tuli otsima hakata teisi vee ära juhtimise võimalusi, mis nõudis maapinna lausikuse ja languste kauguse tõttu suurt tööpingutust. Ei olnud aega puhkamiseks, isegi pühapäeval sai tööd rühmatud teha. Isa tervis ütles ka lõpuks üles. Igal hommikul tööle minnes pidi ema isa keha keskelt kas käterätiku või mõne pika riidega kõvasti kinni mähkima. Muidu ei võinud ta valude tõttu midagi teha. Ega emagi tervis ka enam hea olnud, isegi sõrmed olid tööst kokku tõmmanud kui raudkonksud. Peale välitöö lisandus veel majatalitus ja väikese lapse hooldamine. Töö juures oli laps kaasas. Isa lõi pika kaseridva kuskile kraavi kaldasse või kännu najale längu maa sisse. Ridva otsa seoti lina ja sinna sisse asetati laps, et ema ja isa saaksid töötada. See kõik nõudis emalt kahekordset pingutust. Ainukene tasu oli lootus olla kord oma maalapi peremees, et ei tuleks madala tasuga, mis äraelamist ei võimaldanud, teisi orjata. Kõige selle tulemusena tekkis põllulapp lapi järel. Seega suurenes ka saagikogus. Edenemine ülespoole oli küll pikaldane, aga lõpuks jõuti selleni, kus enam ei olnud teistele tarvis tööle minna, sest mõnda ainet näiteks lina, loomi, võid ja mune jätkus juba müügiks.

 

Maailmasündmused

Esimene tutvumine oli minul kommunismiga 1905. aastal, see on mõisate põletamise ajal. Põletamise teostajaiks olid linnast maale vajunud, pätistunud ja kommunistlikult häälestatud jõud, kellele seltsiks veel maalt vastav osa sama kaldumusega isikuid. Rahvasuus tunti seda liikumist „musta sõja“ nime all. Meid puudutas see liikumine nii palju, et ühel ööl kevade poole talve tuli meie käes oleva maa pärisperemees, Mihkel Õun, Viratu külast meie poole. Olime sel ajal alles tema maa rentnikud. Peremees oli näost hirmuga surmkahvatu ja esimene sõna, mis suust välja sai oli, et tuleb „must sõda“ põletades maju ja tappes inimesi, kes aga ette juhtub. Tema oli tulnud meid hoiatama, et me mitte ohvriks ei langeks. Otsustasime oma varanatukese, nii palju kui seda oli, ära peita juhuks, kui keegi peaks elama jääma. Siis oleks veel võtta midagi, millega end elatada. Üheks selliseks peidukohaks oli rehealune, kus olid loomad – hobune ja lehmad. Sealt sai öösel pimedas sõnnik ühelt kohalt ära tõstetud ja põrandasse kaunis suur auk kaevatud. Augu seinad olid tihedast soo-, niinimetatud hundi savist. Need olid küllalt tihedad, et takistada vett auku imbumast. Augu küljed said vanade tekkide ja riietega ära vooderdatud ja siis sinna paigutatud riided, sööginõud ja muu, nii palju kui mahtus. Kõik sai mulla ja saviga pealt kinni kaetud ja lõpuks sõnnik kõige peale. Peale selle sai veel öösel kordamööda valvata, et iga ootamatuse vastu valmis olla. Kuna õiget informatsiooni ei olnud, liikusid kõik hirmu- ja õudusejutud suust suhu, täites inimesi kartusega oma elu, julgeoleku ja vara pärast.

Mõne päeva möödudes hakkasid ka meile paistma suitsusambad sealt, kus mõisad ohvriks olid langenud. Põletati hooned ja varandus tassiti rüüstajate poolt laiali. Kohalike Vana-Vändra ja Rõusa mõisate põletamine sündis ühel pühapäeval. Olime kodus ja vaatasime kogu perega 10-12 kilomeetri kaugusel asuva mõisa suitsusambaid. Lähemale see hävitus meile ei jõudnud. Mõni aeg peale seda hakkas liikuma kuuldus, et Vene tsaari valitsus (Baltimaad olid sel ajal Vene all) oli saatnud karistussalgad kindral Bezobrazovi juhtimisel mässu maha suruma ja korda jälle jalule seadma. Vändrasse jõudsid need salgad märtsikuu esimesel poolel. Oli ilus soe päikesepaisteline päev ja lumi sulamas. Sellel päeval kuulsin umbes kella kümne või üheteist paiku Vändra aleviku suunast umbes kümmekonda püssipaiku. Arvasime kohe, et tegemist on mahalaskmisega. Pärast selgus, et kohaliku kirikuõpetaja Paul Örselmani eestkostmisel olid Vändrat siiski karistussalkade tegevus teiste ümbruskonna kihelkondadega võrreldes suhteliselt kergelt tabanud. Maha oli lastud üks aktiivsem punane tegelane ja teise kohta oli otsus muudetud eluaegseks sunnitööks, kus ta mõne aasta ära istumise järel vabanes. Kolmas oli saanud 100-150 vistsahoopi. Ta jäi põdema ja suri umbes aasta hiljem ilma, et oleks meelt muutnud. Mujal oldud palju karmim. Näiteks Vändra Vene kiriku juures oli üks korvipaju istandus. Nende pajude 1-aastased kasvud, umbes 4-5 jalga pikad, olid venelaste poolt viimseni ära lõigatud. Neist olid saanud tubli hobusekoorem ja need viidud Käru alevikku. Seal oldud nendega väga helded venelaste poolt, sest peskumaterjali olnud laialt. Kes aga venelase ette juhtunud, mees või naine, süüdlane või süütu, kui aga olid eestlane, siis püksid maha ja võta vastu nii palju hoope, kui venelane heaks arvab. Röövitud varandus lastud üldiselt tagasi viia.

Meie ja suur osa taluinimesi pääses ainult hirmuga ja võisid oma tööd edasi teha. Nii rentis ka meie isa lisaks 20 Riia vakamaale veel 20 vakamaad juurde. Seega oli Mihkel Õuna „Viratupealt“ nr 47 talu, niinimetatud „Veskisoos“ asuv heinamaa 40 Riia vakamaa suuruses meie käes. Seega oli töötamise võimalus suurenenud, aga paar aastat hiljem tuli uus probleem. Mihkel Õun tahtis maa ära müüa ja meil puudus vajalik raha. Selleks oli tarvis 400 rubla sissemaksuks. Raha oli meil aga kogutud ainult 100 rubla, jäädes puudu 300 rubla. Ostuhinnaks oli 1200 rubla. 800 rubla jäi sellest järelmaksuks. Teiseks ohuks oli, et võõrad inimesed nähes, et maa hakkab vilja kandma, soovisid samal ajal seda osta. Isa pöördus paari inimese poole, aga ükski ei usaldanud raha laenata. Viimasel minutil päästis sellest taluomanik Juhan Pärtel, kes laenas puudu jäänud osa. Isa sõlmis ostulepingu Mihkel Õunaga 1908. aastal. Talu nimeks sai Kullisoo. Ostuhinna tasus isa neli aastat hiljem. Sellest tundsime kogu perega suurt rõõmu. Nüüd võisime tööd teha oma maal. Nüüd ei tulnud enam vähese tasuga teistele tööd teha. Järgnesid rahulikud töörohked aastad kuni augustini 1914, mil puhkes Esimene maailmasõda. Sõjaväkke ei tulnud minul käevigastuse tõttu minna, mille tõttu sain kodus tööd teha, kui teised Vene sõjaväes võitlemas olid. Paljud langesid sõjas või tulid tagasi invaliidina.

2022/08/29

Juhan Rossmanni mälestused, III osa

 II osa

Sellel esimesel suvel, kuue aasta vanuselt, pidin karjatee jalgade alla võtma, sest teist teed ei olnud. Need olid ühed rasked päevad minu lapsepõlves, sest ühelt poolt takistas tihe põõsastik, mis piiras karjamaal nägemist, lisaks suur vesi, kus jalad olid püksivärvlist saadiks haudunud ja tursunud, valmistades lõpmata piina. Eriti rasked olid esimesed päevad noore taipamatuse tõttu. Kui lehm põõsa taha läks, siis oli ka nutt lahti. Isa ja ema tulid sellel juhul appi. Sügisel aga oli asi juba selgem ja olin vana karjamees valmis – kolm lehma ja härjavärss hoitud. Olin seega isale ja emale jõudumööda kaasa aidanud ning isa ja ema võisid oma tööd jätkata.

Järgmise aasta kevadeks olid uudismaaga, muidugi kõrgemate kohtadega, selleni jõutud leivateenimise kõrval, et võis lapi kaera alla jätta. Selleks tõi isa Pärtle-Vanatoa talust paar puuda (A. K.: ≈ 32,76 kg) kaeraseemet ja külvas selle maha. Mina omalt poolt tõin naabri põllult koju punase ristikheina põõsa ja istutasin ta oma elutoa akna alla, sest minule paistis ta lõpmata ilusa ka kättesaamatu unistusena, kuigi naabril oli seda suurte väljadena. Sügisel oldi kaera kokkupanekul, mis oli uudis-kütismaal lihav, lõpmata õnnelikud, nii isa ja ka ema ja mina oma lapselikus meeles, sest see oli jälle tõeline oma põllu oma tasu. Talvel oli mõisa omanik, kellele kuulus naabruses asuv Punasemänniku mets, selle ära müünud ja seda hakati maha võtma. Jälle haarasid isa ja ema sae ja kirve järgi ja asusid metsa tööle, et leivaküsimust lahendada. Õhtul töötasid kodus hilisööni, isa tisleripingil ja ema vokil ja telgedel, puhates ainult mõne tunni, et hommikul jälle metsa tööle siirduda. Ema koduse töö tulemuseks oli küllaldane riidejärg. Ka võõrastele tegi ta tööd, et leivakõrvast saada. Eriti peened ja puhtad olid ta tööd.

Nii jätkus elu, aga kevadepoole talve tabas uus löök. Pühapäeval läksid ema ja isa kirikusse. Koju jõudes kaebas isa külmavärinaid. Soendas end küll küdeva ahju paistel ja heitis voodisse, aga kesköö paiku tõusis palavik. Hommikuks oli isa raskekujuliselt haigestunud kopsupõletikku, nii nagu arst emale oli ütelnud. Siis olid rasked päevad. Vaevaga leivaostmise jaoks teenitud kopikad läksid selle asemel arsti ja ravimite muretsemiseks. Emal tuli teenimise asemel haiget põetada. Vaevalt jäi teiste koduste tööde jaoks aega üle, sest haigus murdis isa jäädavalt maha. Ta ei paranenudki täiesti, vaid üks haigus järgnes teisele, lühemate või pikemate vahedega. Nii jäi peatöö raskus ikka rohkem ja rohkem ema õlgadele. Järgmisel aastal, 1901. aasta 28. augustil tuli kurg emale külla ja kinkis minu vanemaile väikese valge peaga tütrekese ja minule õe, kelle nimeks pandi isa soovil Maali. Tüdruku häiutamine jäi vanaema Madli hooleks ja ema asus endiselt töö juurde.

Sügisel võis raske töö tulemuseks nimetada leiba, leivakõrvast, keeduviljast kapsaid, kaali, hernest ja uba, mille üle ema eriti hoolt pühendas. Siiski olid need kogused niivõrd väikesed, et terveks aastaks omadega toime tulemiseks ei jätkunud. Emal tuli toidupoolist jaotada. Harilikult oli minu toiduks kaks kardulat, väike viil leiba, üks ehk kaks räime ja peale selle õhtul supp vähese piimaga, sest oli ju tarvis võid koguda, et või müügist tarvitamiseks raha saada. Ainult talvel võis ka paar-kolm korda nädalas väikese viilu liha saada, sest sea söötmiseks puudusid vajalikud toitained. Nii jäi siga harilikult väikeseks. Ühel talvel suri seegi külma ja liiga kehva toitmise tõttu. Siis olime päris ilma lihata kogu aasta. Kohvi sai ainult mõnel suuremal pühal. Suhkrunorm aastas kogu pere kohta oli viis kuni seitse naela (A. K.: 1 nael ≈ 0,4536 kg).

Tundsin niisiis tühja kõhtu noorena. Leivakapi uks oli harilikult lukus, aga ühel päeval juhtus, et ema oli kapi ukse lahti unustanud. Mina kasutasin juhust tühja kõhu sunnil ja võtsin karja minnes salaja leivanuki kaasa. Sõin kõhu leiba täis, aga siiski jäi veidikene üle. Koju seda viia ei tohtinud, aga kuhu see siis panna? Ma jätsin ta metsa kännu otsa, et järgmisel päeval ka nälga kustutada. Aga, oh äpardust! Järgmisel päeval karja minnes ei leidnud ma seda enam üles. Alles kaks nädalat hiljem leidsin ta läbiligunenud, hallitanud ja lindudest nokitud koorena, kuid tühja kõhu sunnil sõin ma sellegi ära. Kuid sellega ei olnud veel kannatuste karikas täis.

Mind kasvatati erilise karmusega. Vanemate poolt öeldi harilikult: ega üksikust pojast meest ega vanemate toitjat saa, vaid vanemate kirstunael. Mind ei lubatud eesti lastega läbi käia, siis pidin ulakaks minema. Isegi karjas pidin teistest eemale hoidma, mille pärast teised lapsed mind narrisid ja nokkisid. Siis juhtus ühel sügisehommikul, kui olin juba 9-aastane, et Punasemännikul karja ajades käskis ema jällegi teistest eemale hoida. Pean tähendama, et kännastik oli külale ühiseks karjatamiseks, aga et minul oli loomade toitlustamise vastu huvi ja seal, kus oli teiste karjatamise koht, oli parem rohumaa. Siis tuli vist ainus sellelaadne moment minu elus, et oli niisugune tunne, et seisin otsekui teelahkmel, kuhu minna. Kas sinna, kus ema käskis või parema rohumaa poole. Parem rohumaa siiski võitis. Tegin enesega kindla otsuse, et teiste juurde ei lähe, ega läinudki. Lasin loomad heal rohul süüa, ise süütasin suure kuiva puuladva põlema ja soendasin end tule paistel. Korraga tundsin, et mind selja tagant haaratakse ja visatakse põlevate okste vahele. Siis alles nägin, et viskajaks oli Murru talu Toomason, kes minust vanem ja tugevam oli. Ta oli salaja selja tagant ligi hiilinud ja teo korda saatnud. Tundsin, et parem käsi iseäralikult soojaks lõi, palju lühem ja kõver oli. Minu elusaatus oli suurel määral otsustatud. Olin hommikul seisnud teelahkmel, mis ei kustu minu mälestustest. See tõi küll palju kannatusi, aga ka palju soodustusi sõja tormides ja keeristes, sest käsi jäi kõveraks ja paigast ära. Puudus raha arsti saada. Naabrimees proovis kätt paigale asetada, aga ei tulnud sellega õieti toime. Nii jäigi see kõveraks.

Üheksa aasta vanuselt tuli mul asuda kooliteele. Koolimajaks oli umbes kaks kilomeetrit eemal asuv Võiera küla algkool, mille lõpetasin kolm aastat hiljem, see on 1904. aastal. Olin siis 12 aastat vana ja sellega oli minu kooli- ja karjapoisielu läbi. Puudus raha edasi õppimiseks, mida Vändra koguduse selleaegne kirikuõpetaja Paul Örselman minu andekuse tõttu tugevasti soovitas ja isale omalt poolt toetust annetas. Isa otsustusel tuli asuda tööle, sest kodu vajas töökäsi, et jõuda selleni, kus ei tuleks enda elatamiseks teistelt tööd otsida.

2022/08/28

Juhan Rossmanni mälestused, II osa

I osa


Oma tuba


Isa alustas ehitustöö lõpule viimist, sest elumajal olnud üleval ainult seinad, kõik oli alles tegemata. Ema oli alustanud uudismaa harimist maakirve ja labidaga, et oma põllult leiba saada. Aga mõne aja järgi tabanud esimene õnnetus. Isa oli silla ehitusel raskekujuliselt kirvega jalga löönud, nii et emal tulnud isa sageli süles kanda. Siis olnud emal rasked päevad: majatalitus, haige põetus ja uudismaa harimine. Igal pool pidanud käe külge panema, aga ta polnud siiski selle raske koorma all närbunud. Järgmisel aastal olnud kõik enam-vähem juttis ja töö jätkunud. Kolmandal abieluaastal näinud minu vend Karl oma esimest päevavalgust, aga õnnetuse tõttu surnud kolmandal elupäeval krampidesse. Teist korda oli tabanud saatuse löök. See ei ununenud emal iialgi. Paar aastat hiljem olin mina teise lapsena hüüdnud oma esimese tervituse siia maailma jaanilaupäeval. Sellest olnud emal soov mind Jaaniks nimetada, aga isa soovinud oma nime edasi anda ja nii ristitud mind Juhan Aleksandriks.

Töö jätkunud kuus-seitse aastat ilma vahejuhtumisteta, kuni surnud taluomanik Jaan Mihkelson, kes pidi meie isale sugulane olema, tädipoeg või midagi sarnast. Surma ajal lubanud Mihkelsoni abikaasa Anna eluaeg ema meeles pidada selle abi eest, mis ema oli tema mehe haiguse ajal üles näidanud, aga siiski hakanud talus paar aastat hiljem võõrad tuuled puhuma. Niisiis üheksa aasta pärast olid nad sunnitud uut kodu otsima. Selleks sõlmitud leping Särevere vallas asuva Vahnuvere talu omanikuga. Aga kui esimese kraamikoormaga teele mindi selgus, et ema õemees Jaan Kitsing oli selle lepingu kuidagi üle trumbanud ja ise kohale asunud. See oli uueks löögiks. Vanalt kohalt lahkunud ja ilma uueta, kraaminatuke ree peal. Lõpuks saadud siiski kraam Suurejõel kõrtsmiku aita maha panna ja uuesti kodu otsima hakata.

Selleks saanud üheks aastaks Suurejõe lähedal asuv Saarniidu, pärastine Metsavahe talu. Seal oli elu võrratult kibe. Esimeseks nuhtluseks oli vargus, sest ka lihal supipajas olid jalad all. Supi valmis saades ei olnud supiliha enam pajas. Teiseks nuhtluseks olid ussid. Seda aega hüüdis isa alati happlaagri ajaks. See ta ka oli sõna tõsises mõttes. Kauem oli võimatu sellesse varga- ja ussipesasse jääda, sest isegi kambrist kapi alt oli isa ühe ussi välja tõmmanud ja teine oli olnud talu rentniku kapis taldriku peal.

Nii alati uue kodu otsimisega otsast peale. Et rahaline jõud väike oli, ei tahtnud see isale kuidagi sobida. Kõik oli üle jõu käiv. Viimaks jäädi peatuma Viratupealt talu omaniku, Mihkel Õuna, metsaheinamaa 40 Riia vakamaa suuruse tüki juurde, mis asus Tellissaare raba ja Punasemänniku nimelise mõisa metsa vahel. Seega kesk soid ja metsi, sest pealtpoolt oli maa iseenesest kõrgem. Ühelt poolt piiramas Tellissaare kõrgraba ja teiselt poolt Pärnu jõe lähikonnas asuv Punasemänniku mets, mis ühes jõe kaldal asuva Võiera küla talu põldudega kõrgemal oli ja kaldus nimetatud heinamaa suunas. Ainuke pinna kalle oli umbes 10-12 kilomeetri kaugusel asuvasse Aesoo jõkke ja sealgi oli vee langus 2 ½ kilomeetri jooksul umbes 80 sentimeetrit. Seega kõigiti ebasobiv maakoht elamiseks, ilma põllu ja hooneteta. Mäletan, kui sooluhalt vee seest sai havisid püütud.

Veel üks juhus enne meie sinna asumist: ühel suvel oli omanik heinamaad vaatama läinud. Kuulnud vee solinat, hiilinud lähemale ja näinud karjalapsi ühes heinamaa lohus suplemas umbes jaanipäeva ajal. Hobust ei olnud see maa enne üldse kandnud. Hein olnud suvel seljas kokku kantud, kõrgematele kohtadele kasetüvede ümber kuhjadesse tehtud ja sealt talvel külmaga koju viidud. Mäletan juhust, kui isa esimesel suvel oli hobuse köide pannud, puhkama heitnud ja seljaga mudast läbi vajunud vastu savi, jalad ülespidi ilma, et oleks üles saanud ilma abita. Sellest maast pidi ta saama 20 vakamaad (A. K.: 1 Riia vakamaa ≈ 0,37 ha) rendi alusel uueks eluasemeks.

Teised olid küll hurjutanud, et teie lähete sinna, kus vareski üle ei lenda. Ka ema tähendas masendunud meeleolus, et lähme sinna, kuhu mitte keegi järele ei tule. See oli 1898. aastal. Talvel ostis isa Raekääriku talu vana maja ehitusmaterjaliks, sest uute palkide muretsemiseks ei arvanud raha jätkuvat ja vedas selle kaugest maast hoolimata läbi tuisu ja tormi, sest talv oli võrdlemisi külm ja lumerikas. Kevadeks oli materjal kohal ja ehitustöö võis alata. Ka ema hakkas uuesti labida ja maakirvega tööle. Maarjapäeval veeretati uue maja nurgakivi kohale ja ristipäeva laupäeval võisime õhtul oma tõelises toas puhata, milliseks paigaks oli tulevane sahver. Ema, seegi polnud seisnud, vaid toa lähedal kõrgemal kohal lapi maad juba põlluks muutnud. Seal asusid kapsad, kaalid, porgandid, kartulid ja väike lapp otra. Seega oli ta toidupoolise eest omalt poolt jõudumööda kaasa aidanud.

Olgu üheks iseloomulikuks juhuseks nimetatud käik lähikonnas asunud Saarniidust, Karunõmme talust, kus kuu aega korteris olime, kuni oma tuba valmis oli. See oli üks päikesepaisteline ilus ilm, kui oma tulevast kodu vaatama läksin, kus nii mõndagi rõõmu ja muret sai läbi elatud, sest ilma raskusteta ei osata õnne suurust hinnata. Isa võttis mind sülle, sest minu väikesed jalad ei oleks veest läbi ulatunud. Nii läksime edasi, aga näe, uss läks kui vint kaske mööda üles. Isa lõi kaasas oleva kirvega ühe kasevibaliku maha ja tegi selle otsa teravaks ja võttis sellega ussi kase otsast maha ja lõi surnuks. See oli kui halvaks ennustuseks. Ei ole mina seda enne ega pärast enam näinud. Nagu saatuse näide, kui oled jõudnud oma eesmärgi kõrgemale tipule, siis variseb see ehitus sõja- ja tormide keerises õhumulliks mõne tunniga. Oh, miks saatus on seda meile määranud – paisata meid kaugele tormide keerisesse ja päästa ainult oma armastatud perekond ja nende elu, et need tormis ei hukkuks? Kas suudame püsida võõrsil, jätnud kõik, mis armas ja kallis?

Niisiis, ussi maha löönud, sammus isa minuga edasi läbi vee suurte pajupõõsaste vahelt, mis olid nii suured, et teisele poole põõsast ei näinud. Ühel kõrgemal kohal asusid palgid ja muu ehitusmaterjal, kuna maja seinad olid kerkimas. See oli esimene külaskäik minu uude kodusse, kus möödus 46 aastat minu elust aastatel 1898-1944.

 

  III osa

2022/08/26

Juhan Rossmanni mälestused, I osa

Juhan Rossmann oli 1895. aastal sündinud talumees, sõjapõgenik ja lõpuks ehtne American dream.

Juhani enda märkmed ja tema laste poolt tema ütluste järgi kirja pandud mälestuskillud jõudsid minuni nagu suurem osa häid asju mu elus juhuslikult. Peale Juhani noorema tütre haigestumist ei olnud tema järeltulijate hulgas enam kedagi, kes oleks tema eestikeelseid mälestusi lugeda mõistnud. Siiski on Juhani lapsed ja lapselapsed oma Eesti juuri alati väärtustanud. Nii jõudiski minuni palve tema päevikud vähemalt osaliselt inglise keelde ümber panna.

Ülesanne osutus keerukaks, kuid emotsionaalselt palju pakkuvaks. Tõlkisin käsikirjalist teksti otse, seda eesti keeles enne ümber trükkimata. Juhani lugu on uskumatult lummav. Pidin ennast tagasi hoidma, et päevikut mitte ette, vaid tõlkimisega paralleelselt lugeda. Lõpetades olin aru saanud, et Juhani pere saatus on emotsionaalselt nii kaasahaarav ja inimlikult puudutav, et väärib ka teistega jagamist. Nii tekkis mõte tema päevik raamatuna avaldada. Ka tema järeltulijad olid selle mõttega päri. Tänaseks on sellest juba aastaid möödas ja selge, et sinnamaani ma nende asjadega ei jõua, aga hakkan siis vähemalt siin seda lugu jupikaupa jagama.

Tema suguvõsa loo ümberjutustamine oli vaat et veelgi väljakutsuvam, kui tõlkimine. Kuigi kahtlemata lisaks töökusele ja põllumajanduse heale tundmisele oli Juhanil intelligentse inimesena suur huvi ka maailmaasjade vastu, ning ei puudunud lai silmaring, oli tema haridus piirdunud kolme talve külakooliga. Suur osa minu kätte jõudnud materjalist oli kirja pandud rasketest oludes. Sõnakordused, katkevad laused ja arhailine keel tahtsid silumist, et Juhani vaim ja mõtted parimal viisil mõistetavad oleksid.

Lugu algab nüüd.

***

Perekond

Mälestuste sissekannetega teen algust Saksamaal, ajal, mil sõjamasin teeb oma laastavat tööd ja müristab suurtükk, mis minu ja minu perekonna kodumaa mullast lahti kiskus ning meid ilma armuta siia paiskas. Ta riisus meilt kõik, mis oli meile püha, kallis, armas ja kogutud aastatepikkade pidevate tööpäevade ning hoolega laste tuleviku kindlustamiseks ja et oleks, mida võtta oma vanaduspäevil.

On ainult üks mõte: elu ja perekonna kooselu, kus valitseks armastuse ja üksteisemõistmise õhkkond. Võõrsil aga kisti mind armuta käega perekonnast ja paistati töölaagrisse, kus pean vaevlema ja saatuse hooleks olema. Isegi seda ei võidud teha, et oleksin Leidat vaatama minna saanud, kui naise käest kirja sain, et Leida oli haigestunud ja haiglasse viidud. Jooksin küll paar päeva lumelörtsus, et uurlop`i (A. K. kommentaar: poola k. puhkus) saada, aga siis selgus, et üks labidatäis visatud mulda on rohkem väärt kui kalli lapse tervis. Olgu need kodumaa mullal veedetud päevad, mis mälestustes, pühad ja kallid! Ehk tuleb kord aeg, mil on võimalik sammuda vanemate kalmudel, kui me enne võõrsil ei väsi.

Nii palju, kui vanematelt kuuldud mälestustest on selgunud, on see suguvõsa piirdunud ainult Vändraga. Ei ole mingeid teateid, mis ulatuks väljapoole Vändrat. Ametlikud andmed Vändra kihelkonna arhiivis on minu järele küsimise peale saadud selgituste kohaselt 1905. aastal Vändrast ära viidud Riia üldkonsistooriumi, eriti vanem osa. Pärast, Eesti iseseisvumise ajal, seati Tallinnas sisse Eesti riigiarhiiv, aga kui palju Riiast tagasi toodi, eriti Vändra osas, on teadmata. Vändra koguduse kauaaegse köstri Rossmanni`ga kõneldes sai küll lähemate andmete saamiseks Eesti riikliku arhiivi poole pöördutud, aga andmed jäid saamata. Nii jäi järele ainult vanematelt kuuldu, ise läbi elatu ja muud teated, mis on küll kaunis udused ja võib-olla ka mõnes osas ebaõiged. Ma loodan, et kellele meie perekonnas mälestus meie elust kallis on, seda lahkesti vabandab ja omalt poolt õigete andmetega täiendab.

Midri-Mart (A. K.: Midri – mütoloogiline lind folklooris), minu vana-vanaisa, on suusõnaliste mälestuste algtipp. Sünni- ja surmaaeg on teadmata. Teadmata on ka see, kellega ta abiellus. Lastest on teada poeg Karl, aga kas tal veel lapsi peale Karli oli, on teadmata. Elukoht olevat olnud Vana-Vändra mõisas ja selle lähemas ümbruses, kus ta olevat eluülalpidamist teeninud puu- ja müüritööga. Ka olevat ta täitnud mõisa käskjala ja hobusemehe kohuseid. Kui olnud mõni kiri naabermõisa viia või hobusega midagi naabermõisast tuua-viia, siis olnud selleks Mart. Sellest vast ka pärastine perekonnanime tuletus.

Midri-Mardi rahvusliku kuuluvuse kohta ei ole kindlaid andmeid. Arvatavasti vist üks põline Eesti rahva võsu. Midri nimi paistab minule aga võõrapärane olevat. Muide, mis ta lemmikharrastuseks olevat olnud – alkohol, sest sel ajal olnud ju igas mõisas oma õlle- ja viinavabrik, mis mõisale head sissetulekut andnud.

Rossmann Karl, Midri-Mardi poeg, minu vanaisa on samuti oma elu Vana-Vändra mõisas veetnud. Sünni- ja surmaaeg teadmata. On ainult teada, et ta sai viiskümmend seitse aastat vanaks. Ta olevat abielus olnud Madli Kivisaarega (Nõel). Klambrites olev nimi olevat endine perekonnanimi, mis pärast mingisugusel põhjusel muudetud. Sellest abielust oli neil viis last. Neli poega ja üks tütar. Pojad Juhan, Mihkel, Karl ja Voldemar ja tütar Eeva. Vanaisa Karl olnud pehme loomuga inimene ja tagasihoidlik. Elanud kehvalt, nii-öelda peost suhu. Mõisast olevat talle maad pakutud mitmel korral, aga ta olnud vastu põhjusel, et on vaene, lapsed väikesed jne, kuigi tingimused olnud võrratult soodsad ja pakutud maa üks parimaid. Ülalpidamist teeninud mõisa õlleköögi juures püttsepa ja juhusliku tööga. Näiteks kõrtsimaja kaev ning kirikumõisa suured kiviaiad olevat tema tehtud. Ta olevat ka alkoholist lugu pidanud. Tema naine Madli, keda ka mina nägin, omas kõlavat ja meeldivat lauluhäält ja muusikaannet. Sellest näib pärinevat laste ja lastelaste laulu- ja muusikaanne.

Madli oli ka otsitud vana-aja arst. Mäletan selgesti juhust, kus keegi talumees sõitis vankriga õuele ja küsis vanaema järele. Ta oli Harjumaalt umbes 100 kilomeetri kauguselt kohale sõitnud abi otsima. Isegi nii kaugele oli ulatanud tema arstimise kuulsus, aga kui palju see arstimine tagajärgi andis, on küll minule teadmata.

Ta veetis oma vanaduse päevad minu isa ja ema juures. Enne surma sõitis ta teise poja, Mihkli, juurde külla, kus suri peale paarinädalast sealviibimist. Surma kuupäev on teadmata. Ainult see on teada, et oli kevadine aeg vastu aprillikuud jäämineku ajal. Teine Karli ja Madli lastest, Juhan, oli ka minu isa.

Minu isa, Rossmann Juhan on sündinud 15. aprillil 1861. aastal oma vanemate teise lapsena. Kooliharidusest ei tea muud, kui et ta omas keskmist käekirja. Ta oli usklik inimene. Iseloomult oli ta pehme loomuga. Eriti jäid minule meelde tema kollased lokkis juuksed ja vurrud. Ta oli keskmist kasvu ja sirge kõnnakuga.

Ka temal oli meeldiv lauluhääl. Laulis ta sageli laupäeva õhtul ja pühapäeval. Nendel päevadel luges ta ka vaimulikke raamatuid. Ta pidas lugu ka juturaamatutest. Harrastas põllutöö vaheaegadel tisleri- ja kingissepa tööd teha, milleks tal oli kalduvusi noorest ajast peale. Ta valmistas kappe, kummuteid, leivamasinaid ja õllevaate, millise töö ta oma isalt õppinud oli. Tal oli ka oma noorpõlve kaaslase Ants Jürgensiga ehituse ja tisleritöö alal tegutsenud, tehes peaasjalikult katuseid, sest sindlikatused olid sellel ajal alles algastmes.  Sindleid oli valmistatud peaasjalikult käsitsi ja nende valmistajateks olnud peaasjalikult juudid. Isa koos Jürgensiga käinud mööda mõisaid neid sindleid katuseks löömas. Isegi Läänemaal Lihula mõisas oli ta käinud katust peale löömas suvel. Talvel aga teinud tisleritööd. See oli enne kroonuteenistuse aega. Nii oli ta noorelt omal käel tegutsemist alustanud. 

Kahekümne ühe aastaselt määratud ta viieks aastaks kroonu teenima, mille paigaks olnud Varssavi linn Poolamaal. Sealt vabanenud kuus kuud enne tähtaja lõppu tervislikul põhjusel. Selle puuduva aja teeninud ta pärast terviseparandust Riias Lätimaal ära. Peale kroonuteenistuse lõppu olnud esimeseks mureks oma kauaaegse unistuse teostamine: see on oma maalapi muretsemine. Selleks sõlmitud maa saamiseks vastav leping Vändra vallas asuva Linnupealt talu selleaegse omaniku Jaan Mihkelsoniga. Peale selle samal aastal umbes 27 aasta vanuselt abiellunud Liisa Kallaspoolikuga, kes oli töökas ja püüdlik ning Vändra Vallas Kukepealt talus ühte järgi 15 aastat teeninud. See talu oli kuulus oma töö nõudlikkuse ja muude raskete elutingimuste poolest. Siirdunud oli ta sinna 13 aasta vanuselt vanemate soovil, kelleks olid Isa Mihkel Kallaspoolik ja ema Mari Kallaspoolik, neiuna Tompson.

Mihkel Kallaspoolik oli sündinud Raepärdi talus, Vändra vallas, talupidaja pojana. Ta oli noorelt surma läbi oma isa kaotanud. Ema oli teisele mehele läinud, kes esimesest abielust sündinud poja, Mihkli  kui selleaegse korra järele talu tegeliku pärija noorelt, umbes 12 aasta vanuselt, talust välja saatnud. Kaasa andnud ainult väikese leivakoti, ilma kaitse ja juhita nii ütelda ilma hooleks jättes. Sellisena oli ta siirdunud Vändra Võidula klaasivabrikusse, kus tööle asunud ja suurema osa oma eluajast seal klaasivabriku töölisena oma ülalpidamist teenides töötanud. Seal oli ta pideva ja hoolsa tööga üles kasvatanud üheksa last. Kui ma ei eksi, siis on muist neist surnud.

Abielus oli ta Mari Tompsoniga Tellissaare talust Vändrast, kes oli meeldivate näojoonte ja kollakas-valgete juustega. Oma iseloomult oli ta armas, hoolas ja töökas inimene. Üldse kandis nende abielu armastuse ja sügava usklikkuse õhkkonda, mis hetkekski ei vaibunud, nii palju, kui mina neid nägin ja mäletan. Eriti armastasid nad lapsi ja nende heaolu jaoks olid nad töötanud terve oma eluaja. Mihkli ja Mari sünni- ja surmaajad on minul teadmata, aga seda ma tean, et nad elasid kõrgesse vanusesse. Mihkel elas umbes 84- ja Mari 97-aastaseks, saades õnnetu kukkumise läbi surma. Minul on neist parimad mälestused.

Nende tütar Liisa on sündinud 12. detsembril 1859. aastal oma vanemate teise lapsena. Ta oli väikest kasvu, tugeva kehaehitusega ja kaunite näojoontega talunaise tüüpi. Tal ei puudunud töökus ega püüdlikkus ülesse seatud eesmärgile jõuda ja oma elujärge kindlustada. See oli oma talu, oma tuba ja oma luba. Seda ta soovis kõigist raskustest, mis näisid tõesti ületamatud, hoolimata. Selleks oli ta maad raiunud ja kraavi kaevanud, mille ohvriks ta oma tervise jättis. Ta tundis vanalt palju piina ja valu oma kätes ja jalgades, kuid oli oma eesmärgi saavutanud. Tal oli vanematelt päritud lastearmastus. Kõrges vanuses, kus eluõhtu hakkas lähenema, kaebas ta, et peab lahkuma ja et ei näe minu laste, Leida ja Helju lapselikku naerumängu ega nalja ja nii suikus ta igavesele unele. Mälestus temast elab edasi.

Ma jõudsin oma kirjutuses veidi ette, aga see oli nii üldises mõttes, et kujutust anda temast. Niisiis sündis minu vanemate abiellumine kooskõla ja armastuse all, mis ka pärast elus ei jätnud oma mõju avaldamata sammudes ühiselt edasi rõõmude ja muredega, kuigi algus oli raske olnud. Nii oli esimesel abiellumise päeval ühiselt sammutud uude loodavasse kodusse, mis alles ehitusel olnud. Suure jõe tõttu, jäämineku ajal, ei jõutud kohale, vaid ööpäev saadetud mööda Vihtra mõisa aasa peal küünis. Alles teisel päeval olnud võimalik üle jõe pääseda ja koju minna. Sellest päevast peale alanud ülesehitustöö.

 

 II osa


2022/08/13

Pakendikonteiner

 Mul tekkis koju suur tühi pappkast. Kastis oli olnud kaks väiksemat kasti, millest ühes kuus viieliitrist kotti kassiliiva ja teises neljakilone kott kassitoitu. See pakendite kogus on jube. Isegi hambapastatuub pannakse veel pappkarpi. Tahaks siinkohal luua uue metafoori: kasutu nagu karp hambapastatuubi ümber.

Ma tellin kassitarvikuid Saksamaalt, tuleb odavam. Tuleb ka välja, et kassi pidamise juures ei ole kõige kallim artikkel mitte toit, vaid tema seeditud produktide käitlemine. Kassiliivale kulub rohkem raha kui söögile. 

Pappkast Saksamaalt. Meil hoovis papikonteinerit pole. Tavaliselt käin naaberküla kommunaalkonteinerite juures. Ma ei pahanda väga selle üle, sest konteinerid asuvad üsna looduskaunis kohas. Mis Viimsis muidugi looduskaunis kohas ei asuks. Kuigi pakendite vähendamise teemal pidevalt lärmi lüüakse, siis tulemust paistab vähe olevat. Iga kord, kui Saksamaalt uus kassiliiv saabub, on kasti selle ümber sama palju. Selle eest tunduvad järjest väiksemaks jäävat kommunaalkonteinerite avad, kuhu seda kasti ajada. Rebisin parajasti kasti küünte ja hammastega A4-suurusteks tükkides, et neid siis konteineri pilust sisse pressida, kui mööda jalutas kits. Kitsel oli kaasas omanik ja omanikul koer. Kits oli lahti ja koer rihmas. Omanik ütles mulle juba kaugelt, et ei maksa kitse karta, see ei tee midagi. Ma ei kartnud nagunii. Ma olen kõigi kitsede sõber. Küsisin, kas tohin pilti ka teha kitsest ja minu meelest oli omanikul hea meel selle üle. Kits oli ilus ja oli näha, et temaga on vaeva nähtud.


Pildistamise peale arvas kits, et võiks mind ikkagi puksima tulla, kuigi ta midagi tegema ei pidanud. Nüüd oli minul selle üle ainult hea meel, sest ma olen kõigi kitsede sõber. Panin kitsele käe laubale nii, et ta mind puksida ei saanud. Selle peale sai kits aru, et ma olen kõigi kitsede sõber, aga oleks igaks juhuks oleks tahntud oma dominantsust puksides ikkagi edasi näidata. Kuna ma teda sarvede vahelt tagasi hoidsin ja samal ajal sügasin, siis ta väga ei saanud. Eks talle natuke meeldis sügamine ka. Ilusad sarved olid kitsel, pikad ja tahapoole kaardus. Turovski rääkis loomaaias kunagi, et kitsede sarved peavadki sellise kujuga olema, et puksides teisel kitsel verd välja ei lööks. Kui kiskja vere lõhna peale kohale tuleb, süüakse ära nii puksitav kui puksija.

Muud ei olnudki. Pärast käisin veel rulluisutamas ja õhtune valgus oli sel päeval ikka väga ilus. Kassiliiva peaks jätkuma umbes kolmeks kuuks.




2022/08/07

Ma käisin eile väljas

 Ma käisin eile sõbrannadega väljas. Meil oli teemasid arutada. Istusime Suveterrassil. Vaade oli jahtidele ja city`le, tuul soe ning teemad suures osas valge maailma omad. Kellel algab palganumber kahega, kuigi tänases turusituatsioonis peaks algama kolmega ja võiks isegi neljaga, kellel on liiga palju alluvaid ja kellel liiga vähe kodukontorit.

Kuid on ka probleeme, milles juured on selles, et Aafrika ei saa enam Ukrainast vilja ja leivale on seal riiklik piirhind kehtestatud, aga vahe maksab kinni valge pagari valge sugulane Euroopas või kui preili `Roona kedagi isegi teises riigis puudutab, on see puudutus siiski ka siin isiklikul tasandil tunda. Kuna need kõik on tegelikult suure maailma probleemid, on ka meie mured teinekord suured.

Peopealt tulles on mul alatitihti takso saamisega häda. Eile oleks isegi vist saanud, sest linn oli üsna tühi. Kuna öö oli õrn ja ma olin seda ammu teha tahtnud, katsetasin aga hoopis esimest korda seda va Bolti tõuksi. Siinpool linna on mu tänava ots viimane piir, kuhu seda rohelist kola vedelema tohib jätta. Siiani ei ole ma neid väga hinnanud, kuna kui ma rulluiskudega hoo sisse saan, kipuvad need mul alailma jalus olema. Nüüd vaatan asja teise pilguga, sest läbi õrna suveöö mööda mere äärt kulgeda on hetk, milles pikemalt olla. Sõit Viimsisse oli 15 kilomeetrit pikk ja kestis veidi alla tunni. Oleks ka kiiremini saanud, aga kuna proovisin tõuksi esimest korda ja olin kokteiline, siis hoidusin uljusest. Maksis umbes kümme eurot. Takso läheb tavaliselt viieteistkümne ja kahekümne vahel. Oleneb, kuidas veab. Vähemalt on nüüd teada, et tõuks on vajadusel täitsa arvestatav alternatiiv öö peale jäädes. Selleks ajaks, kui hommikul ärkasin, olid Bolti inimesed mu öise kaaslase värava tagant juba laadima jõudnud viia. 

Täna olen kolm masinatäit pesu pesnud ja kaks korda kassi okset koristanud. Glamuuri ei jagu päevadesse võrdselt.