Meie sekretär uuris mult just ükspäev, kas ma sel suvel puhkan ka. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et nägid ju, ma istusin just 20 minutit maas ja lugesin Äripäeva. Mul selleks aastaks nüüd puhatud. Pärast sain aru, et ega selline asi nüüd tegelikult normaalne pole ja sellepärast ka naljakas mitte. Võtsin lahti kalendri ja leidsin augustis kaks päeva, mil mõni mu võtmetöötajatest ei puhka ja broneerisin endale pikaks nädadalõpuks piletid Veneetsiasse.
See, keda reisikaaslaseks tahtsin, oleks minus hoopis tahtnud kaaslast eluks. Mina olin nii suure asja puhul veidi liiga kahtlev — ja arvestades kõike, mis mind elus puudutanud on, on minu ettevaatus kindlasti mõistetav. Seega sõidan seekord jälle üksi. Ehk on kellelgi hea teada, et on liikvel veel noori, kuid juba veidi elutarkust kogunud pagasita ja luukeredeta mehi, kes tahavad pühenduda, last ja kaaslatst, keda hoida ning austada. Jeerum, isegi puhtusestandradid on sellel inimesel paigas. Ma loodan, et leidsin selles loos vähemalt uue tasakaaluka sõbra, kuulaja ja nõuandja. Aga kui keegi asjaosalistes seda lõppenud lugu, mis tegelikult alatagi ei jõudnud, piisava emotsionaalse küpsusega ikkagi võtta ei suuda, jääb mulle alati vähemalt minu Veneetsia. Teeme nüüd palun nii, et koroona või muu elu minu Veneetsiat ette tuksi ei keera. Lennuni jääb veel üks kuu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar