2022/03/31

Suvalisi teadmisi, esimene

 Ma olen ikka öelnud, et minu heaks on hea päev selline, mil saan teada midagi uut, saan suhelda vähemalt kolmest rahvusest inimestega või infot vähemalt kolmes keeles vahetada. Ei saaks öelda, et just kõik päevad võrdselt head on, aga seda olen küll päris ammu mõelnud, et kui juhtub selline päev, mil midagi huvitavat teada saan, võiks neid asju üles kirjutama hakata. Ma alustan nüüd kohe päris ammusest ajast.

Mõned oma teismeaastatest pühendasin idamaistele võitluskunstidele, täpsemalt karate-do`le. Enamasti tuntakse seda meil küll karate`na. Do tähendab jaapani keeles teed (tee nagu rada, mitte jook) või viisi millegi tegemiseks ja on lisatud ka teiste võitluskunstide nimetuste lõppu, kui mõtlema hakata. Kuna trennides olid kõik käsklused ja löökide-tehnikate nimed jaapani keeles, sain sealt lisaks paranenud koordinatsioonile, muljetavaldavatele kõhulihastele ja paranenud rühile kaasa ka mõnesajasõnalise jaapanikeelse sõnavara. Muist kahjuks tänaseks küll kadunud ja meil oli trennis tüdruk, kes koolis päriselt jaapani keelt õppis, ning tema ütles, et treenerite hääldus olevat päris kohutav. Samas kui täna kedagi jaapani keele numbreid loendamas kuulen, saan aru küll. Kätt õppisin ka korralikult rusikas hoidma. 

Kogu selle vaime poole ja idamaade filosoofiaga meil otseselt ei tegeletud, see tuli kuidagi iseenesest läbi füüsise kaasa. Trennides oli nii, et kui paarilise peal harjutasime, siis lööki ei tohtinud kunagi lõpuni viia. Kui mängulises situatsioonis partnerit päriselt, eriti vereni vigastad, siis näitab see, et sa ei kontrolli oma lööki. Mõned löögid ja võtted, näiteks otse jalalöögid õlgadest kõrgemale, olid paarilisega isegi treenides keelatud. Vääratuse korral oleks see liiga ohtlik olnud. Kaarjalalööke või sooritada igas kõrguses, kuhu kelle painduvus ja tasakaal võimaldas. Löökide blokeeringutehnikad olid sellised, et nende õnnestunud soorituse korral ei saaks ründaja sind enam sama jäsemega lüüa. 

Võistluste kohta teadis üks meie treeneritest rääkida nii: enamasti ründavat esimesena võistleja, kelle närvikava on nõrgem ja enamasti võidab matši see, kes saab kirja esimese punkti.

Sellised mälestused. Kimono ja vöö on mul ka ema juures veel alles.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar