2022/02/06

Vahukoor


Ma tegin ka eile lõpuks peale pikemat mõtlemist ja ümbermõtlemisi selle kolmanda COVID-vaktsiinidoosi ära. Öösel vihtusid mu ribosoomid vist õige usinalt ogavalku sünteesida, sest kogu keha kopsudest kõrvadeni valutas. Nii hull, kui esimeste süstidega õnneks ei olnud. Kui järgmiste dooside talumine sama joones lihtsamaks läheb, siis umbes kuuenda juures peaks juba päris kena olema.

Sellest koroonast olen ma nagu kõik vist nii tüdinud, et pigem võtaks nädal otsa järjest pool meetrit lund ööpäevas vastu kui veel mõne uue tüve. Neljapäeva hommikul umbes 8.15 helistas mulle üks meie esmatasandi juht. Iga kuradi kord, kui nad mulle hommikul enne poolt üheksat helistavad mõtlen, et nüüd ongi siis SEE kõne. Et keegi on tehases endale kahetonnise metallkolaka peale tõmmanud ja ma pean seda vormistama minema. Mu sama ametinimetusega kolleeg Soome tehasest ütles, et tal on umbes sama tunne kuklas tiksumas. Meil pole juba ammu korralikku tööõnnetust olnud. See, kui kaua ma nädala lõppedes hea nädala tähistuseks rohelisi ristkülikuid magnettahvlile laduda saan, on nüüd lisaks sihipärasele tööle juba ka statistilise tõenäosuse küsimus. Õhus on kahtluseid umbes nagu siis, kui väikesed lapsed on kuidagi liiga kaua vaikselt üksi mänginud.

Aga ei olnudki kahetonnine metallkolakas. Hoopis Roona oli jälle. Üks helistanud juhi üksusest oli eelmisel õhtul oma ninast positiivse kiirtesti välja keerutanud. Tavaline lugu. Iga päev algabki sellega, et loeme eelmise päeva positiivsed kokku, kaardistame lähikontaktid ja suuname kelle kuhu tarvis: islotatsiooni, PCR-ile või campus`e medpunkti kiirtestile. Töö nagu tavaliselt. Üksuse juht oli muidugi murelik. Tal väike osakond. Üks mees on nüüd haige, teine lähikontaktne ja muidugi vaktsineerimata ja kolmas üksi ei tohi töötada, sest nii on ohtlik. Nii pikk see pink ongi. Tootmisseisak koputab uksele. Mulle see lugu ei meeldinud, sest see pagana vaktsineerimata lähikontakne peab töö tõttu ka teistes tsehhides ringi siiberdama. Riiklike reeglite järgi ka teda nagu isolatsiooni suunata ei saa, sest nii kaua kuni antigeeni kiirtest PCRiga võrdsustatud pole, otsest isolatsioonikohustust tal pole. Leppisime siis kokku, et lähikontaktne käib kiirtestil ära, küsib endale meie tavalise meditsiinilise maski asemel FF2 respiraatori ette ja hoiab üldkasutatatavatest ruumidest eemale. Puhkenurgas ei käi ja sööklas ka mitte. Pissib siis, kui keegi teine parajasti ei pissi. Kui vaja, viib juht talle tsehhinurka lõuna kätte. No ja kes mulle sööklas esimesena sinine mask pooles vinnas näo ees lõuna ajal vastu jalutas? Ikka see sama lähikontaktne. Küsimise peale tuli välja, et kuna tal kiirtest negatiivne, siis arvas, et võib vana viisi mööda maja ringi lasta. Ma vahel tunnen, et ma ei viitsi seda mägnu enam mängida ja ma alles alustasin. 

See tegelane on mul juba ammu silma jäänud. Teeb üsna ohtlikku töölõiku ja töövõtted on sellised piiripealsed. Otseselt midagi ette heita nagu pole, aga on näha, et ei tööta nii tähelepanelikult kui võiks ja ma jälgin teda hoolikalt. Mul spetsialistil oli meeles, et ma vist oma esimesel või teisel töönädalal olin oma tehase kahtlase tüübi korra kõrvale võtnud ja kehvade maskikandmise praktikate pärast loengu talle pidanud. Mina isegi ei mäletanud enam. Mul teise tehase kolleeg ütles oma viimase intsidendi kangelase kohta umbes sama. Ohtuskoolitustel oli näha, et suhtumine on kehv, aga kuna kõik oma kvalifikatsioonid ära tegi, siis polnud otsest põhjust tööle ka mitte lubada. Lõpuks muidugi läks pingealust seadet kruvikeerajaga surkima sai kaarlahenduselt oma suraka kätte. Kui mu ametikaaslane oleks pidanud kihla vedama, kellega järgmine jama tekib, oleks ta oma panused just sellele tegelasele pannud.

Mõtlesin küll, et ma oma uuest tööst enne ei kirjuta, kui katseaeg läbi. Nii igaks juhuks, kui sõnnik peaks ventilaatorisse lendama. Meil on lihtne kehva soorituse pärast kinga saada. Erinevalt minu eelmisest töökohast, kus isegi seda tegelast, kelle nina alt vist juba kümme aastat järjest enne iga jumala jaanipäeva pool tonni majoneesi ära virutati, lahti ei lastud. Selle eest on meelsus nüüd minu uue tööandja juures väga hea, sest vingatsid loodrid on kõik lahti lastud. Medali teine pool on küll see, et kuna töötajate ridasid on üsna terava vikatiga hõrendati, pole tööd eriti kelleltki üle võtta. Ma pole elus vist nii normaalses ettevõttes töötanud, aga mul pole varem ka nii rasket sisselamist olnud; ja ma olen kiire kohaneja.
"Sa vinnad ennast liikuvale rongile. Võta rahulikult, see ei saagi kerge olla," lohutas mind üks kontserni tasandi juhtidest. Mida ma seal võtan, kui ootused ja nõudmised on kõrged.

Lähemad kolleegid on muidugi super. Kaks on veendunud kassiinimesed ja meil õnnestub vist ka kolmas õigele poolele üle meelitada. Ta juba võttis sõbranna kassi enda juurde hoida, kuni esimene reisil on. Täna peaks tal nädal kassiga täis saama. Eeldatavasti hakkab juba harjuma, et kinnise uksega WC-s ja vannitoas ei olda. Eks homme kuuleb.

Ja poodidesse on vastlakuklid müügile jõundud. See on märk, et kohe hakkab kevad tulema, hooajalisus Roonat pärssima ja äkki saab varsti nii tööd teha, et veerand päeva pandeemia peale ei kulu. Ma olen sel aastal juba 11 vastlakuklit nahka pannud. Esimesed kaks kugistasin nagu tavaliselt juba kaubanduskeskuse parklas ühe hingetõmbega alla. Iga kord, kui vahukoort saia mütsikeselt limpsid tunned kohe, kuidas kohe-kohe paremad ajad algamas on.

2 kommentaari:

  1. Ma kahtlemata saan koroona tüdimusest aru ja kirjutan kahe käega alla, aga veel lund... Mul oli sellest lumest kõriauguni juba ammu enne seda kui ma laupäeva hommikul kell 7 koos lapsega autos istusin ja nentisin, et sellest hangest me enam ise välja ei tule... ja meil mõlemal algas kell 8 haiglas vahetus. Haiglani oli veel tubli 30 km...

    VastaKustuta
  2. Selle Roonaga vist see värk, et ilmselt tuleb ta kõigil kord ära põdeda ja küsomus pole enam ammu mitte "kas?" vaid "millal?". Teeks ära ja läheks edasi. Aga lund ma eelistaks siiski mitte juurde võtta. Täna hommikul kaapisin oma auto lume alt välja ja sõitsin tööle. Tööl kaapisin tööuato lume alt välja ja tegin tööd. Ma kahtlustan, et homseks panin endale kinni sellise auto, mis täna sõidus ei käinud, saan jälle autot lume alt kaapida... Palun nüüd kevadet!

    VastaKustuta