Vaatan, et olen 2020. lõpetuseks 369 päeva tagasi kirjutanud nii:
Eesti kirjandust loen ma vähe ja tunnen halvasti. See lause pole põlguse ega alavääristamise märk. Sama saan ma öelda ka Prantsuse ja Vene kirjanduse kohta. Krossi olen ma lugenud küll. Minu vaieldamatu lemmik on “Kolme katku vahel”. Kirjanik on peategelase raamatu ja tema elu lõpus pannud ütlema umbes sellist mõtet, mille täpseks tsiteerimiseks mul raamatut võtta pole: ma olen elanud keset sõda, surma, nälga ja kannatusi. Jumal andku mulle andeks, et ma olen keset seda viletsust õnnelikku elu elanud.
Ma ei muretse enam selle pärast, kas järgmine aasta toob normaalsuse tagasi või mitte, sest eelmine on mulle näidanud, et ka kolme katku vahel saab õnnelik olla.
2021 oli minu jaoks olnud tuhat korda kergem, õnnelikum ja tervem aasta kui 2020. Ometi olen ma 369 päeva hiljem tuhat korda õnnetum kui siis. Elu, see üks ja ainus elu, on hakanud jälle liiga lihtsaks minema selleks, et osata seda õnnelikult elada.
Läinud aasta oli see, mil vabanesin oma minevikudeemonitest. Läinud aasta oli see, mis tegi minust sellise deemoni kellegi teise jaoks.
Hetke väärtus selgub siis, kui sellest on saanud mälestus.