Nüüd, kus olen planeerimas oma järgmist linnapuhkust ühes Euroopa suurlinnas, on tagumine aeg välja otsida vana mustand, pildid ja kirja panna mõned read oma oktoobrilõpu lühitripist Napolisse. Napoli on linn, mida on keeruline seletada ja tuleks tegelikult ise kogeda. See on linn, mis ei meeldi kas üldse või meeldib väga, aga mille mõistmiseks tuleb seal elada. Veel parem vist, kui sündida.
Teisel päeval olin Napolis omadega nii kaugele saanud, et läksin punase tulega üle tee ilma, et silm ka pilkunud oleks. Kolmandal päeval ei kiirendanud ma seejuures isegi sammu enam. Napolis väga muid valikuid pole, sest esiteks lasti minu pihta viiest autost signaali, kui ma punase tulega üle tee ei läinud ja teiseks kestab jalakäijate roheline tuli seal umbes nii 3 sekundit. Surma saamise võimalused on minu meelest seal linnas punase ja rohelise tulega umbes võrdsed. Napoli on linn, kus saavad kokku euroopalik kultuur ja lõunamaine mentaliteet.
 |
Metro Toledo. Metroojaam, mis pidi olema maailma kaunimaid |
Ilmaennustus oktoobri lõpuks oli nigel, aga see oli suures osas alusetu laim. Esimesel õhtul tundus, et ilm selline pikavarrukasärgi oma, aga kui järgmisel päeval päike välja tuli, koorisin ennast varrukateta särgi väele ja ikka oli pagana palav. Varrukad pidin üsna kiiresti uuesti peale panema, sest paljaste õlgadega hakkasin liiga palju sellist liiki tähelepanu saama, mis mulle väga ei meeldinud. Paljaste õlgadega naised vilistatakse Lõuna-Itaalias armutult välja. Kuna mu teise Napoli päeva pealelõunaks oli vihma lubatud, siis olin endale selleks ajaks San Gennaro katakombidesse piletid muretsenud. Lubatud vihma asemel anti muidugi jälle päikest, aga vähemalt oli seal all hea jahe. Katakombidesse lastakse ainult saatjaga gruppides. Ma suur ekskursioonide sõber just ei ole, aga selles mõttes tasus käik ära, et giid rääkis veidi kohalikust ajaloost, paganliku ja kristliku perioodi seostest, mis aitas sellest linnast paremini aru saada.
 |
Palazzo dello Spagnolo, üks Napoli peab nägema vaatamisväärsustest. Kõlava nimega ehitis kujutab endast õigupoolest ühe kortermaja trepikoda, mille taga hoovis asub... prügimägi. |
Särgi sain lõpuks rahulikult maha ajada alles Pompeis, kui endale selleks ühe varjulise varemejupi leidnud olin. Lõppes see muidugi kerge päikesepõletusega. Pompei ise jättis minusse vastandlikud tunded. Ajaloohuvilistele on see kindlasti maiuspala, aga mina mõtlesin neil tänaval uidates vaid sellest, kuidas 2000 inimest kunagi seal vulkaanipurske tõttu võikal viisil surma ja veel enamad kindlasti sama võikaid põletushaavu said, ning selle kõige lõbu pärast vaatamine tundus kuidagi nii vale. Mõned tuha seest välja kaevatud surnukehad olid isegi vaatamiseks eksponeeritud ja hiljem nägin Napoli lennujaama suveniiripoes ka neist kägardunud kujudest väikeseid koopiaid müügil. Üldiselt pole aastatuhandete jooksul palju muutunud. Ka Pompeis tundus, et vaesed olid olnud väga vaesed ja rikkad väga rikkad. Vaestekvartalite kivitänavad ja majauberikud olid kitsad ja ahistavad, villade sisehoovid avarad ja sealne kunst kaunis. Lühike rongisõit Napolist Pompeisse läbi eeslinnade-külade ja mööda merekallast vulkaani all oli juba vaatamine omaette. Pilti Pompeis väga ei teinud. Tundus seal surnute suhtes ebasünnis.
Mis asi see on, mis sunnib rahvast oma linnu just uinunud vulkaani jalamile ehitama? Vesuuv, mis hävitas Pompei, kõrgub täna sama ähvardavalt mitmemiljonilinna Napoli kohal. Küsimus ei ole mitte selles, kas ta jälle purskama hakkab, vaid et millal. Itaalia valitsus doteerivat inimeste vulkaani ohutsoonist ära kolimist, aga keegi ikka ei tahtvat eriti seda teha.
 |
Kahe küüruga Vesuvio, mägi, mis hävitas Pompei ja ähvardab hävitada Napoli |
Jalutasin veel niisama Napolis ringi, sõin kohalikku toitu, jõin õhtuti Aperol Spritze, uitasin mere ääres ja ronisin mäe otsa. Tegelikult oleks mäe otsa muidugi funikulaariga ka saanud vist, aga selle ühistranspordiasjaga oli seal Napolis nagu ta oli nagunii. Lõunamaiselt organiseerimatu. Vaade mäe otsast võttis hingetuks, aga hingetu olin ma ronimisest nagunii. Kusjuures mäe otsas elab Napolis ka märkimisväärne hulk soliidses vanuses inimesi. Ma ei saa aru, kuidas nemad all-linnast üles koju jaksavad ronida? Äkki nad on kunagi nooruses sinna üles läinud ja nüüd ei saa enam alla?
 |
Teel üles |
 |
Ja vaade |
 |
Aperol ja õhtune apelsiinipuuallee |
Kui tagasi mõelda, mida see kolm ja pool päeva Napolis minus või minu maailmapildis kõige enam muutis, siis nagu tavaliselt selliste asjade puhul sündis see väikesest detailist, millel on suurem eellugu. Sarita pitsarestoran asus mu airbnb`st vaid mõnesaja meetri kaugusel. Seda soovitas nii mu Napoli võõrustaja kui Tripadvisor. Ma sõin seal pizza marinara`t, mis pidi Napoli regioonile iseloomulik roog olema, maitses mulle väga ja maksis ainult 6.50. Ka kodus meeldib mulle vahel õhtuti endale pehmemapoolsetest, soovitavalt lihatomatisest, tomatipastast, küüslaugust ja mõnest ürdist tomatisuppi keeta. Umbes sama kraam oliiviõliga käib ka pizza marinara peal. Ma einestasin üksi -- si, io solo oli vist fraas, mida ma seekord Itaalias kõige enam kordama pidin -- ja selle pärast anti mulle kahene laud. Teised lauad olid neljased või kuuesed. Laua kohal seinal rippus palju pilte, aga kõige lähemal oli foto, juba veidi lainetama läinud ajaleheväljalõige mehest, keda mina paavst Johannes Paulus II-na tundsin. Pildi alla oli kirjutatud Giovanni Paolo II. Siis ma sain aru, et tegelikult on ta tõesti palju enam Giovanni Paolo kui Johannes Paulus, sest kuulub ta palju rohkem rohkem katoliiklikule Itaaliale, kui meie luterimaale, kus kristluse kiht vaid mõned sajandid paks on. Ja ometi oli nii, et vaid kaks tuhat aastat tagasi Pompeis maalisid nad oma paganlikke jumalaid ja stseene samade värvidega, millega hiljem kristlikku sümboolikat.
Mõnus kiire reis oli, et enne Põhja-Euroopa talvele vastu minekut ennast natuke paremas kliimas nädalavehtusepuhkusel laadida. Tallinnast lähevad Napolisse soodsad otselennud. Toit ja joogid on odavad ja head, linn ilus, kui osata lõunamaisest räpasusest ja korratusest mööda vaadata. Tuleb ellu suhtuda nagu kohalik, nii maitseb Napoli kõige paremini. See ei ole spaade, randade ega šopingulinn. See linn on elu ise.
 |
Hetk oktoobrilõpu Napolist |