2022/05/30

Muutlikus maailmas

 Jalutasin eile kohalikku raamatukokku. Raamatut, mida tahtsin, ei saanudki. See oli välja laenutatud. Kes oleks võinud oodata, et Viimsis veel keegi peale minu soovib lugeda keeletoimetamise õpikut kõrgkoolidele? Eriti vastu suve. Mul on seda raamatut vaja. Teadmised on mu turvavõrk ja tasakaalupunkt.

Üks mu kunagine sõber rääkis sellise loo. Peale vabadussõda, kui seal osalenutele asunikutalusid jagati, oli ka teine võimalus. Oli valik saada kas asunikutalu või tasuta haridus. Tema vanaisa oli valinud hariduse ja õppis Tartus arstiks. Minu meelest oli see tark valik, sest mulle ei tule meelde aega, kus kinnisvara oleks kaks järjestikkust põlve samadel alustel inimeste käes olnud. Riigikorra muutusel on kinnisvara omamine lihtsaim viis kuul kuklasse või Siberi üheotsa pilet saada. Kinnisvara ajab inimesed hulluks, pöörab tülli vennad, paneb halbu asju tegema. Haridus ei pidavat kedagi rikkuma ega mööda külgi maha jooksma. 

Tema vanaisa haridus siiski Riia getos lõpetamise eest ei päästnud. Ta oli juut. Sellest loost hoolimata tahan mina oma tütardele ellu kaasa panna pigem teadmised ja hariduse kui kinnisvara. Me elame endiselt kahjuks maailmas, kus meestel võib haridus olla, aga naistel peab olema.

2022/05/21

Kass vs. K-rauta

Mul on uus lahing pidada. Tellisin k-rautast grilli. Nutsin ja tellisin. Kuna see oli nii suur, et postiautomaati ei mahu ja kaalub üle 15 kg, pidin võtma ultrakalli kulleriga kohaletoimetamise, mille hind moodustab märkimisväärse osa grilli enda maksumusest. Selleks, et transpordi hinna eest veidi rohkem saada, tellsin laste jaoks terrassile uue kiige ka. Ja kiigele riputuskonksud ka igaks juhuks. Kolm päeva hiljem sain sõnumi, et kuller toob mulle paki. Süsteem lubas selle pakiautomaati suunata. Suunasin. Need olid kiige riputuskonksud. Veel kolm päeva hiljem sain uue sõnumi, et saan kulleriga paki. Suunasin pakiautomaati. Sain kiige. Nüüd, kus mul kiik ja riputuskonksud mõlemad olemas olid, sain kiige üles panna.

Noh, veel kolm päeva hiljem sain K-rautalt kirja, et see grill, mille pärast ma üldse tellimuse tegin, on otsas ja kannavad mulle selle eest raha tagasi. Muidu oleks käega löönud, aga tegu on minu jaoks tundliku teemaga. Tellisin mõned aastat tagasi Kaubamaja e-poest kausi. Kauss võis maksta umbes 21,99 või midagi sellist. Kuna alates 25-eurosest ostust alates pakkus Kaubamaja tasuta tarnet, lisasin ostukorvi 2,99 EUR maksva juukseharja, mis oleks nagunii kohaletoimetamise hind olnud muidu. Mõned päevad hiljem sain kätte juukseharja ja kirja, et kahjulugu, aga kausid on otsas. Nii olin ostnud 2,99 eest juukseharja, mida ma tegelikult tahtnud polekski, kui tasuta poleks saanud. Lisaks osutus see täiesti kõlbmatuks harjaks ka.

See asi tundub olevat süstemaatiline. Otsustasin maailma parandama asuda ja kirjutasin K-rautale, et ainult selle grilli pärast olin nõus 7,99 eurot 15+ kg toote kulleri eest maksma ja palun mulle see 7,99 ka tagastada.

Paar päeva hiljem sain sellise vastuse:

Tere!

Tänan Teid kirja eest. 

Palun võtke meiega uuesti ühendust kui olete kauba kätte saanud. Seejärel tagastame Teile tarneraha vahe. Vabandame tekkinud ebamugavuste pärast ning soovin Teile kaunist päeva jätku!

--

Kõike head soovides

xxx


Hetk segadust. Kätte saanud millise kauba? Selle, mille nad mulle juba ammu jupi kaupa on kohale tilgutanud? Või on K-rauta loonud mingi lõpmatusetsükli, kus maksavad grilli, mida nad tarnida ei saa, tarnimise eest raha tagasi siis, kui see kohal on?

See grill on ka neil endiselt e-poes saadaval veel. Tuleb proovida igas olukorras midagi head leida ja siinkohal olla tänulik, et ma liha veel marinaadi polnud jõudnud panna.

2022/04/19

Persevest


 Mul oli vahepeal sünnipäev. Sel puhul käisime sõbrannadega esiteks restoranis, siis baaris ja siis ööklubis. Seda kõike ühe õhtu jooksul. See, et ma järgmisel päeval ilma pohmellita ärkasin, et annab lootust, et ehk on vanusega ka veidi mõistust hakanud pähe tulema.

Vanus võiks ka üleüldist väärikat eneseväljendust soodustavalt mõjuda, aga vahel on see päris raske. Mingil varblasel on tekkinud haiglane huvi mu auto küljepeegli vastu. Istub seal päev otsa ja vahib ennast. Mul on auto selline varblasekarva ka. Ju siis arvab, et on peeglis oma täiusliku kaaslase leidnud või midagi. Seda ei anna kuidagi ilustada. See lind on persevest. Poole päevaga lagastab ta ära mu peegli, pool ust ja osa küljeakent.



Vesti päevatöö

Vest isiklikult

Istub ja ootab, et ma ära läheks auto juurest

Parkisin prooviks auto teise kohta ja keerasin teistpidi lootuses, et see linnu jaoks piisavalt jälgi segab. Algul tundusku toimivat, aga siis avastasin, et ta oli lihtsalt teise küljepeegli ette võtnud. Järgmiseks oli plaan kotkatopis muretseda ja see autole istuma panna, aga kuna loodusmuuseum juba kinni oli, otsustasin peeglid prooviks lihtsalt kinni katta. Nendega:



Mind ei huvita ka, mida naabrid arvavad.


2022/04/11

Mis asi see nüüd on?

 Mis asi see nüüd on? Pentagon avalikustas dokumendid, mis sisaldavad infot UFOdest ja tulnukaröövidest. Varsti ei üllata siin maailmas enam miski. Mida järgmiseks? Mida nüüd on vaja kokku ostma hakata? Kui koroonaga sai maske, desovahendit ja WC-paberit varuda ning just on kapid värskelt soola, tatart ja patareisid täis laotud, siis mida UFO-de vastu varuda? Tõrvikuid? Sest ega kui vari maja peale langeb, vist suurt muud teha pole kui välja joosta ja nagu lennuväljal tõrvikutega vähemalt üritada märku anda, et nad oma laeva päris maja peale ei pargiks. Siis kehitad õlgu ja mõtled, et mis seal ikka, tuleb ka sellega kohaneda. Esimesed kolm päeva äkki kükitad toanurgas, aga ega neljandal lähed juba poodi ja silm ka enam ei pilgu. Et Vanga ka õigel ajal suud ei osanud kinni panna.

2022/04/04

Sõjast

 Eks paljud neist Vene sõduritest lähevad Ukrainat rindelt tulles hulluks ka, nagu mehed peale Afganistaani või Saksa sõdurid teise maailmasõja järel Venemaalt ja Ukrainast tulles. Eestlaste ajalookäsitlus kipub sakslasi just võrdluses venelastega isikliku kogemuse põhjal soosima. Natsi-Saksamaa rahvaste hierarhias peeti eestlaseid üsna puhtaks rassiks, vist isegi inimesteks. Sellepärast käidi siisnsetel aladel kohalikega ka leebemalt ümber. Venelaste ja ukrainlaste kohta nad nii ei arvanud ja nendega käitusid Saksa okupandid nagu oleksid ise loomad. Jah, Ukraina on ka varem pidanud asju nägema. 

Sellest, mida natsiarmee Venemaal tegi ja muudest asjadest, on Varraku Moodsa aja sarjas ilmunud David Benioffi "Varaste linn". Imelikul kombel juhtusin ma seda just Saksamaal lugema. Ma ütleks, et see on väga hea raamat, kui seal ühte loogikaviga sees poleks. Kes "Varaste linna" lugenud ei ole, aga plaanib, siis peale tärne algab spoiler ja saab peale teisi tärne läbi.

***

Kui Lev, Kolja ja Vika "Varaste linnas" end sakslaste valve all olevate sõjavangide gruppi poetavad ja Vika öösel peidetud noaga ühe kaasvangi kõri läbi lõikab, oleks sakslased hommikul laipa nähes pidanud aru saama, et keegi vangidest on relvastatud, kuigi olid nad eelnevalt enda meelest läbi otsinud. Selle asemel, et kogu vangide grupp uuesti läbi otsida, lähevad sakslased päevaga edasi nagu muiste. Ma ei suuda otsustada, kumb on "Varaste linna" olulisem rekvisiit, kas kanamunad või nuga, mis tänu sellele loogikaveale Vikale ja Levile kätte jääb, ning raamatu kangelasest kangelase teeb, ja selle pärast häirib mind selline loogikaviga väga.

***

Spoiler on nüüd läbi. Lugeda tasub seda raamatut ikka, sest on hästi kirjutatud hea lugu halbadest asjadest, mis juhtusid sõja, täpsemalt Leningradi blokaadi ajal. 

Leningradi blokaadi ajal hoidis linna suures osas elus, või noh, nii palju kui seda eluks nimetada saab, üle Ladoga järve kulgev eluliin, mille kaudu linna toitu ja linnast välja tsiviilelanikke sai toimetada. See liin püsis lahti tänu soomlastele, kes sakslastel linna ümber piiramisrõngast sulgeda ei lasknud. Ma olen vahel mõelnud, kuidas oleks ajalugu kulgenud siis, kui soomlased seda oleks teinud. Kas linn oleks siis langenud? Kui Leningrad oleks langenud, oleks sakslastel selle asemel, et seda kurnaval piiramisel raisata, vabanenud ressurss, et hoida okupeeritud alasid, mille hulgas oli ka Eesti. Sõja lõpptulemust see suures plaanis vaevalt muutnud oleks, aga äkki Eesti jaoks ikkagi oleks?

Moodsa aja sarjast julgen soovitada veel ühte sõjateemalist raamatut. See on Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" ja see on igas mõttes täiuslik.

2022/04/01

Pagana lemmikloomaomanikud

 Üldiselt on lemmikloomapidamiskultuur Eestis päris heaks läinud. Mõned tõrvatilgad vahel ikka juhtuvad sisse. Täna sõitsin poodi ja mis ma näen, kass istub keset teed. Muidugi pidasin auto kinni ja tõstsin tagaistmele hulkuva looma. Andis tirida teist ja kuri oli ka. Kelle oma?



Pärast viisin loomaarsti juurde kiibikontrolli. Sellest on juba kaks tundi möödas, aga ikka pole keegi tagasi helistanud. Telefoni ka keegi seal ei võta.

2022/03/31

Suvalisi teadmisi, esimene

 Ma olen ikka öelnud, et minu heaks on hea päev selline, mil saan teada midagi uut, saan suhelda vähemalt kolmest rahvusest inimestega või infot vähemalt kolmes keeles vahetada. Ei saaks öelda, et just kõik päevad võrdselt head on, aga seda olen küll päris ammu mõelnud, et kui juhtub selline päev, mil midagi huvitavat teada saan, võiks neid asju üles kirjutama hakata. Ma alustan nüüd kohe päris ammusest ajast.

Mõned oma teismeaastatest pühendasin idamaistele võitluskunstidele, täpsemalt karate-do`le. Enamasti tuntakse seda meil küll karate`na. Do tähendab jaapani keeles teed (tee nagu rada, mitte jook) või viisi millegi tegemiseks ja on lisatud ka teiste võitluskunstide nimetuste lõppu, kui mõtlema hakata. Kuna trennides olid kõik käsklused ja löökide-tehnikate nimed jaapani keeles, sain sealt lisaks paranenud koordinatsioonile, muljetavaldavatele kõhulihastele ja paranenud rühile kaasa ka mõnesajasõnalise jaapanikeelse sõnavara. Muist kahjuks tänaseks küll kadunud ja meil oli trennis tüdruk, kes koolis päriselt jaapani keelt õppis, ning tema ütles, et treenerite hääldus olevat päris kohutav. Samas kui täna kedagi jaapani keele numbreid loendamas kuulen, saan aru küll. Kätt õppisin ka korralikult rusikas hoidma. 

Kogu selle vaime poole ja idamaade filosoofiaga meil otseselt ei tegeletud, see tuli kuidagi iseenesest läbi füüsise kaasa. Trennides oli nii, et kui paarilise peal harjutasime, siis lööki ei tohtinud kunagi lõpuni viia. Kui mängulises situatsioonis partnerit päriselt, eriti vereni vigastad, siis näitab see, et sa ei kontrolli oma lööki. Mõned löögid ja võtted, näiteks otse jalalöögid õlgadest kõrgemale, olid paarilisega isegi treenides keelatud. Vääratuse korral oleks see liiga ohtlik olnud. Kaarjalalööke või sooritada igas kõrguses, kuhu kelle painduvus ja tasakaal võimaldas. Löökide blokeeringutehnikad olid sellised, et nende õnnestunud soorituse korral ei saaks ründaja sind enam sama jäsemega lüüa. 

Võistluste kohta teadis üks meie treeneritest rääkida nii: enamasti ründavat esimesena võistleja, kelle närvikava on nõrgem ja enamasti võidab matši see, kes saab kirja esimese punkti.

Sellised mälestused. Kimono ja vöö on mul ka ema juures veel alles.

2022/03/24

Toidust

 Tänase päeva toiduga seotud jutud.

Käisin ka siis Lidlis ära. Enda meelest ostsin kodujuustu, aga kodus ämbrit lahti tõmmates sain aru, et olen hoopis kilo kohupiima ostnud. Muidu pole poel viga omas kategoorias.

***

Omas kategoorias sai minu endise tööandja toode täna Eesti parima toiduaine tiitli. Kuna retseptid on neil head, vähemalt nii kaua, kuni tootmises partiid tuksi ei keerata, on tiitel aus, aga toote enda nimes on kaks õigekirjaviga.

***

Ikka ja jälle kiruvad inimesed, miks viinerites nii vähe liha ja nii palju E-aineid on. Selle pärast, et viineri eesmärk on olla viiner. See on toode, mille idee on olla odavast toormest piinlikult maitsev jama, mis ei püsi roosa, värske ja siidine mitte Jumala armust, vaid tänu keemiatööstuse pidevatele pingutustele. Sama lugu on tordiga. Tordi eesmärk on olla tort, mitte porgand. Ilus ja magus. Kodus tehtud tordiga võrreldes on seal E-aineid selle pärast nii palju, et eks proovige korra kodust torti neli tundi järjest intensiivselt loksutada ja siis paar korda hoolimatult lauale visata. Nende tortide elu ei ole logistikaahelas lihtsam, kui ära antaval pagasil. E-ained on amfetamiin, mille najal tordid vintsutuste käigus vormis püsivad.

***

Mis ma veel öelda tahtsin, et ärge kuulake neid, kes rapsiõli rapsipõldudel kasutatavate taimekaitsevahendite pärast demoniseerima on hakanud. Eestlased söövad liiga vähe häid taimseid rasvu, neid oomega-3 omasid, mida ka rapsiõlist saab. Võtsin huvi pärast statistika välja ja üle poole surmadest põhjustavad Eestis südame- ja veresoonkonnahaigused, mida saab otseselt seostada kehvade toidurasvade tasakaaluga dieedis. Vähki sureb kaks korda vähem inimesi ja vähisurmade eesotsas on ülekaalukalt kopsuvähk, mida võib seostada pigem suitsetamise ja sissehingatavate mürkidega. Toidukantserogeenidega seostatavad vähivormid on tagapool. On muidugi veel oliiviõli, mis on küll oomega-3 täis ja neutraalse maitsega, aga ei kannata kõrgeid temperatuure, päevalilleõli, mille maitse on eestlastele võõras, kookosrasv, või ja selitatud või, aga nende rasvhappeline koostis ei anna tervise seisukohalt just väga palju.

Üldse keskendutakse kuidagi hirmus palju just sellele halvale, mida toidust saada võib -- E-ained, muud kantserogeensed ained ja kõik selline. Aga võib keskenduda hoopis sellele heale, mida toidust saab, et keha kõige sellega, mis teda kahjustada võib, paremini toime tuleks. Muidu võib ennast hulluks mõelda.

***

Aa, see ka, et kui tavaline joogipiim (mitte ära vahetada seda kõrgkuumutatud UHT-piimaga) mõistusele vastuvõtmatult kaua värske püsib, siis ei ole see mitte säilitusaineid täis pumbatud, vaid tootmishügieen laudast pakendamiseni on lihtsalt osades ettevõtetes väga heaks läinud.

***

Ma igatsen nii väga toidusektorisse tagasi. Eelmisel nädalal juhtusin ühte valimisse, mille peal katsetati toote säilimisaja märgistuse fraaside "parim enne:" ja "kõlblik kuni:" piktogrammidega asendamist. Ma tundsin kohe, kuidas ma põlema läksin ja eluvaim sisse tuli, kui sel teemal kommentaare kirjutasin.

Tänan tähelepanu eest!

2022/03/13

Elust

 Kuna tundus, et mu pesumasinasse hakkab mingit kõntsa kogunema, panin selle just äädika ja 95 kraadiga läbi pesema. Selline tunne oli, nagu oleks Dom Perignoni masinasse kallanud. Imelik deja vu tunne tekkis ka, aga siis tuli meelde, et tanklas on ju nüüd sama moodi. Ja mul on kodus veel teise kroonalaine eel ostetud äädikavarusid.

Vanemad inimesed teavad rääkida, et rasketel aegadel pidi või defitsiidiks muutuma. Ladusin seda kohe mõned pakid sügavkülma, sest või on elu. Minu panni ei puuduta üksi tükk küüslauku enne, kui seal mehine kiht võid all on ära sulanud. Prantslased ülevad, et isegi ajaleht pidi võiga hästi maitsema, aga nii hulluks see asi vast ei lähe.

Mul on üks aktuaalne elutarkus veel. Mul mõlemad lapsed olid alguses üsna kehvad sööjad. Vanemale läks hommikupuder kaubaks vaid siis, kui ütlesin, et see on McDonald’sist toodud. Sõi, kiitis ja ei saanud arugi, et midagi valesti oleks olnud.

2022/03/04

Piimakokteil

Ma alustan nüüd uue seeriaga: tinderilood. Tinderisse tegin õigupoolest konto juba mõnda aega tagasi. Nimelt oli mul ühe lingvistilise katse pilootvalimisse mehi vaja. Katse küsimused olid täpselt sellised, mida nö sissejuhatava chat’i käigus küsida. Jah, ma tunnistan ausalt, ma olen oma elus mehi ära kasutanud. Akadeemiliste eesmärkide nimel siis.

Nüüd aga mõtlesin, et miks mitte ja olen ennast ka paarile deidile lasknud meelitada. Tinderist räägitakse küll mingeid õuduslugusid, aga ma ei saaks ütelda, et minu piimakokteil seal just erilisi krokodille oleks õuele meelitanud. Pigem on kogemus positiivne. Ja mitte, et mu latt nüüd ülikõrgele seatud oleks — kui mees ikka ütleb, et oskab riisi kleepuvana keeta vmt, siis olen ma juba müüdud ka.

Esimene Tinder ostis mulle vist kolm või neli kokteili, galeriikülastusel ilmutas hea maitset, tsiteeris peast Yeatsi, aga ütles, et kuigi ma muidu väga kenasti riietun, siis mu tossud pidavat veidi maitsetud olema. Ma kandsin jalas Rick Owensi disainitud kunstiteoseid. Tossud teda siiski liiga palju ei häirunud, aga mina pidin erinevatel põhjustel tema pakutud järgnevale ikkagi ei ütlema. Ma ei ole kunagi eriline luulesõber olnud, kuid Yeats jättis mulle siiski teatava mulje ning otsisin järgmisel päeval mõned tema tööd lugemiseks välja. Ise mõtlesin, et isegi kui ma veel armastuseks valmis pole, siis äkki vähemalt poeesia jaoks olen nüüd lõpuks piisavalt küpseks saanud.

Minu teine, tänane deit tõi mulle sellise kimbu:

Vabandust, ei teinud paremat pilti, aga aimduse peaks kätte saama, kui muljetavaldav see kimp on. Eriti esimeseks kohtamiseks

Üldse oli ta kuidagi liiga normaalne. Ainult ühe korra elus krimiuudistesse sattunud. Kas teistel oli ka lapsena selline teooria, et kui liivakastis piisavalt sügavale kaevata, siis leiab sealt lõpuks kulda? Noh, tema ükskord lasteaia liivakastis mängides leidiski: kuldsõrmuseid, kette, käekelli. Varandus jagati sõbralikult rühmakaaslaste vahel laiali, kuni see kasvatajate tähelepanu pälvis. Selle peale saabuski varsti kohale nii miilits kui võttegrupp. Kõrvaltänavas oli eelmisel õhtul üks korter tühjaks varastatud. Inimesed, tuleb ainult elule võimalus anda. Iial ei või teada, kuhu kuld maetud on.

2022/02/27

Sombusel päeval Helsingis


Ei oleks mina uskunud, et siin maailmas see päev saabub, et mina oma patsifistlike veendumuste juures annetan relvade ostmiseks. Nagu oleks ise kellegi pihta tulistanud või midagi. Eks kui vaja, tuleb oma karmavõlg rindeõena tagasi teenida. See ongi mu plaan juhuks, kui apokalüpsis omadega Eestisse peaks jõudma. Mis seal salata, kui see Ukraina jama lahti läks, vaatasin ka mina vanasse Euroopasse töökohti, aga siis mõtlesin, et ega see esimese põlve pagulase elu ka kellegi elu pole, nii et kuradile, mina jääks paigale. Relvakandjamaterjali minus pole, aga ravimeid ma tunnen, haavu on mind siduma õpetatud ja silmini külmas mudas roomamist ma ei karda.

Ajad on küll karmid, kuid seda enam pole siin mõtet enam veri ninast väljas rügada. Kolmanda maailmasõja teisel päeval käisin mina Helsingis päevapuhkusel. Plaanis oli kaks asja: Soome arhitektuur ja Soome kunst. Tahtsin ära käia Löylys ja mõned kuud tagasi tekkis mul huvi ära vaadata kaks Tove Janssoni freskot.

Vähemalt kaks inimest vaatas mind lolli näoga, kui kuulutasin, et plaanin Helsingisse lõbureisile minna. Kommentaar oli umbes, et seal pole ju midagi teha. Ikka on, tuleb ainult õigeid kohti teada. Nagu Time Magazine väga tabavalt Helsingi kohta kirjtuanus on, siis see on linn, mis annab vanale ruumile, ma ütleks pärimuslikule, uue mõtte. Pärimuslik saab kaasaegsega kokku ka saunrestoranis Löyly. Hele kasepuu kontrastiks tumedatele lagedele, vanad traditsioonid kaasaegsesse disaini pandud. Väga harmooniline, minimalistlik ja huipun kallilla hinnalla (Google tõlkerobot pakub selle fraasi vasteks "tipphinnaga"). Kahetunnine külastus maksis 21 eurot ja see tasub nende kodulehelt ette broneerida, sest muidu võib selle kauni koha ukse taha jääda. Selle raha eest ei maksa oodata mingeid mullivanne või muud tilu-lilu. Selle raha eest saab jääaugu, hiigelsuure ühissauna, milles leil on nii terav, et isegi venelased välja jooksevad, suitsuse suitsusauna, mis on pime nagu öö ja palju minimalistlikku ilu, mida tuleb vaadata osata. Löyly on Löyly ja väga-väga Soome. Isegi duširuumis oli kasutamiseks kasešampoon, turbašampoon ja pohlaseep. Enam soomesem üks Soome asi küll olla ei saaks.




Juuksed Löylyst turbašampoonilõhnased, seadsin sammud Helsingi kunstimuuseumisse. Minu rõõmsaks üllatuseks juhtus seal olema tasuta külastuspäev. Tegelikult pakkuski mulle seal huvi vaid kaks teost: Tove Janssoni freskod "Pidu linnas" ja "Pidu maal". Tove Janssoni, Muumitrolli loojat kui kunstnikku teadsin ma seni halvasti. Minu jaoks on ta alati kirjanik olnud, kuigi ta ise ennast ikkagi pigem kunstnikku, kui kirjutajana defineeris. Kummalisel kombel hakkas ta mind kunstnikkuna just siis huvitama, kui teda kirjanikuna rohkem uurinud oli. Freskod ise olid algselt ühe Helsingi restorani seinale maalitud, kuid sealt nende paremaks säilitamiseks kunstimuuseumisse deponeeritud. Ütlen ausalt, tööde kaitsmine on tänuväärne eesmärk, kuid muuseumitingimustes need hästi eksponeeritud ei olnud. Seal olid need teineteise suhtes nurga alla asetatud, kuigi peaks olema kõrvuti ja nad lausa nõuavad enda juurde linadega kaotud laudu, kauneid nõusid ja lõbusat restoranisuminat, mitte muuseumi sunnitud õhkkonda. Veidi leevendas asja, et koos Janssoni freskodega olid restoranist muuseumisse toodud ka algesse ruumikujundusse kuulunud valgustid.

Tove Janssoni “Pidu maal” ja pool “Pidu linnas”. No ei ole parim koht neile töödele, ei ole

Laeva, Löyly ja Janssoni vahel kõndisin linnas -- pooletunnine jalutuskäik Tallinki terminalist Hernesaari linnaosas asuvasse Löylysse pole paha, teel on vaatamiseks palju huvitavaid maju, sõin buffee-lõuna ja oligi aeg tagasi laevale minna. Kui ilm on kena ja laeva õhtune väljumine päikeseloojangu aega juhtub, siis Tallinki Helsingi terminalist avaneb merre loojuvale päikesesele kena vaade, mida laeva oodates joogi kõrvale nautida. Seekord ilma ei olnud ja päike oli põhjamaa pimedale ajale kohaselt juba ammu loojas, aga mõnus päev oli ikka. Kodus jätkasin kassi üle barrikaadide hüppama õpetamist. Meil on ikkagi maailmalõpuks vaja valmistuda või midagi.

Parkuur. Iga päev tuleb üks kiht juurde

Lingid soovitusega on siin:
Löyly - https://www.loylyhelsinki.fi/
Helsingi kunstimuuseum - https://www.hamhelsinki.fi/et/
Kui seal parajasti head näitust pole, siis kunsti jaoks on kindlam valik Amos Rex https://amosrex.fi/
Laevadest eelistan Tallink Superstari. Kui rahaliselt kannatab, siis on vähemalt tagasisõidul hea endale võimaldada äriklassi salongi. Seal on rahulik, kena vaade ja hinna sees üsna sarnane toidu- ja joogivalik laeva Rootsi laua õhtusöögiga. Vist jäätist pole ainult.
Löyly turbašampoon on see ja see lõhnab nagu ime - https://en.osmia.fi/collections/shampoo/products/peat-shampoo




2022/02/10

Autost ja Tarbeklaasist

Mul viskas üleeile autol esiteks rehvirõhkude, siis ABSi, veojõukontrolli, käsipiduri tule ja mingi asja veateate veel korraga põlema. Täna käisin servises. 1,5 tundi, 250 eurot ja esindusest ära sõites läksid esimese foori all kõik samad märgutuled jälle põlema. Sõitsin tagasi, viskasin võtme samale tegelasele, kes mu auto enne vastu võtnud ja tagasi andnud oli, näitasin telefonist auto armatuurlauast, mis nagu jõulupuu säras, pilti, ütlesin kommentaariks vaid: "esimese foori all" ja "ma ootan teie lounge`is". Selleks ajaks, kui auto võtme tagasi sain, oli mul üks koosolek ka just lõppenud. Pärast hakkasin mõtlema, et see konsultant, kes mu autoga tegeles, oli tegelikult üsna kompu. Oleks võinud elule võimaluse jätta ja diivanile, kus ma ootasin, kinda või salli "unustada". Kui ta oleks sekretäril mulle helistada lasknud, oleks see tähendanud, et elu ei võtnud mu pakutud võimalust vastu. Kui oleks ise helistanud, oleks see tähendanud, et neil on kuri sekretär, keda selliste ülesannetega koormata ei julgeta või midagi muud. Aga sall ja kindad olid mul juba kaasas ja auto oli ka lõpuks ikkagi korda saanud.

Jõulupuu

Koosolek oli perspektiivikate töötajate leidmise ja arendamise teemal. Igal pool on vist probleemkoht see, et esmatasandi juhtidel pole järelkasvu. Ma olen varem selles osas näinud kahte põhilist viga: reatöötajast edutatakse juhiks see, kes on kõige parem või produktiivsem tootmistöötaja, aga mitte see, kellel on juhi eelduseid või liidriomadusi. Teine oht on see, et nõrgad juhid kardavad konkurentsi enda ametikohale ja ei anna perspektiivikatele alluvatele võimalust. Veel halvemal juhul söövad nad lihtsalt välja. Kuna ma olen organisatsioonis uus, siis küsisin, kas siin selliseid riske ka olla võiks. Eks ma olen ise ka kahe ja poole kuuga aru saanud, et pigem vist mitte. Päris hea on töötada ettevõttes, kus organisatsioon on juba puberteedieast välja kasvanud ja juhid isiksuste ja liidritena küpsed. Ma olen kogu kontserni peale vist ainult poolteist nõrka juhti kohanud, aga kuna ülejäänud organisatsioon nii normaalne on, siis peavad nemad ka ennast ikkagi kuidagi kokku võtma ja vähemalt normaalset nägu ning koostööd tegema. Ega elu muidugi ainult liblikad ja ükssarvikud ole ning mina kõigiga kogu aeg sama meelt. Umbes nädal tagasi oli mul arutelu ühe juhiga, kelle osakonnas on pidev probleem. Probleemi tekitavad teise osakonna töötajad, kellest pole aru saada, kas nad ei tee oma tööd korralikult või pole nende juht neile andnud juhiseid, kuidas seda tööd korralikult tegema peaks. Minu mõte liikus sinna suunas, kuidas asjad nii ümber korraldada, et oleks väga keeruline oma tööd korralikult mitte teha. Minu filosoofia on alati proovida süsteem võimalikult idioodikindlaks ehitada.
"Sellisel juhul tulevadki siia lõpuks ainult idioodid tööle," vaidles see juht, kellele probleem tekitati, vastu. Huvitav mõttekäik. Minu kõhutunne ütleb, et ta eksib. Kuigi ma ei oska põhjendada miks ta eksib, ehitan oma idioodikindlaid süsteeme ikka edasi. Ühes asjas oleme me ühel nõul ka -- meie mõlema üheks põhiliseks töömeetodiks on inimestega rääkimine.

Tegelikult tahaks ma selle juhiga hoopis muudel teemadel rääkida. Ta ise ütleb, et tahaks pensionile minna, aga kuna on lubanud vist aasta-poolteist veel tööd teha, siis teeb. Tööd on ta elus huvitavat ja palju teinud ning asju näinud. Korra naeris ta Tarbeklaasi vaase, mida telekas näidati kui hinnalisi kollektsioneeritavaid esemeid. Ütles, et Tarbeklaasis oli ikkagi omal ajal kaks ust olnud: selline, millest päeval kvaliteetne toodang välja tuli ja üks teine, millest toodang öösiti välja tuli. Vanasti nimetati viimast haltuuraks. Vahet saab neil nii teha, et päevaste vaaside põhjad on kas lihvitud või karestatud. Ma ei mäleta, kumb selle kohta nüüd õige termin oli, kuigi ta minuga pahandas, kui ma valesti ütlesin. Haltruuravaaside põhjad on aga siledad nagu aknaklaas. Mingil põhjusel ei olnud neid öösel haltuurat tehes võimalik karestada. Neid oligi siis telekas näidatud ja kiidetud. Tal on lugusid. Ma tahaks neid veel kuulda. Seni aga kõik oma vanade vaaside põhjasid kontrollima.

2022/02/08

Minu Napoli


Nüüd, kus olen planeerimas oma järgmist linnapuhkust ühes Euroopa suurlinnas, on tagumine aeg välja otsida vana mustand, pildid ja kirja panna mõned read oma oktoobrilõpu lühitripist Napolisse. Napoli on linn, mida on keeruline seletada ja tuleks tegelikult ise kogeda. See on linn, mis ei meeldi kas üldse või meeldib väga, aga mille mõistmiseks tuleb seal elada. Veel parem vist, kui sündida.

Teisel päeval olin Napolis omadega nii kaugele saanud, et läksin punase tulega üle tee ilma, et silm ka pilkunud oleks. Kolmandal päeval ei kiirendanud ma seejuures isegi sammu enam. Napolis väga muid valikuid pole, sest esiteks lasti minu pihta viiest autost signaali, kui ma punase tulega üle tee ei läinud ja teiseks kestab jalakäijate roheline tuli seal umbes nii 3 sekundit. Surma saamise võimalused on minu meelest seal linnas punase ja rohelise tulega umbes võrdsed. Napoli on linn, kus saavad kokku euroopalik kultuur ja lõunamaine mentaliteet.

Metro Toledo. Metroojaam, mis pidi olema maailma kaunimaid

Ilmaennustus oktoobri lõpuks oli nigel, aga see oli suures osas alusetu laim. Esimesel õhtul tundus, et ilm selline pikavarrukasärgi oma, aga kui järgmisel päeval päike välja tuli, koorisin ennast varrukateta särgi väele ja ikka oli pagana palav. Varrukad pidin üsna kiiresti uuesti peale panema, sest paljaste õlgadega hakkasin liiga palju sellist liiki tähelepanu saama, mis mulle väga ei meeldinud. Paljaste õlgadega naised vilistatakse Lõuna-Itaalias armutult välja. Kuna mu teise Napoli päeva pealelõunaks oli vihma lubatud, siis olin endale selleks ajaks San Gennaro katakombidesse piletid muretsenud. Lubatud vihma asemel anti muidugi jälle päikest, aga vähemalt oli seal all hea jahe. Katakombidesse lastakse ainult saatjaga gruppides. Ma suur ekskursioonide sõber just ei ole, aga selles mõttes tasus käik ära, et giid rääkis veidi kohalikust ajaloost, paganliku ja kristliku perioodi seostest, mis aitas sellest linnast paremini aru saada.

Palazzo dello Spagnolo, üks Napoli peab nägema vaatamisväärsustest. Kõlava nimega ehitis kujutab endast õigupoolest ühe kortermaja trepikoda, mille taga hoovis asub... prügimägi.

Särgi sain lõpuks rahulikult maha ajada alles Pompeis, kui endale selleks ühe varjulise varemejupi leidnud olin. Lõppes see muidugi kerge päikesepõletusega. Pompei ise jättis minusse vastandlikud tunded. Ajaloohuvilistele on see kindlasti maiuspala, aga mina mõtlesin neil tänaval uidates vaid sellest, kuidas 2000 inimest kunagi seal vulkaanipurske tõttu võikal viisil surma ja veel enamad kindlasti sama võikaid põletushaavu said, ning selle kõige lõbu pärast vaatamine tundus kuidagi nii vale. Mõned tuha seest välja kaevatud surnukehad olid isegi vaatamiseks eksponeeritud ja hiljem nägin Napoli lennujaama suveniiripoes ka neist kägardunud kujudest väikeseid koopiaid müügil. Üldiselt pole aastatuhandete jooksul palju muutunud. Ka Pompeis tundus, et vaesed olid olnud väga vaesed ja rikkad väga rikkad. Vaestekvartalite kivitänavad ja majauberikud olid kitsad ja ahistavad, villade sisehoovid avarad ja sealne kunst kaunis. Lühike rongisõit Napolist Pompeisse läbi eeslinnade-külade ja mööda merekallast vulkaani all oli juba vaatamine omaette. Pilti Pompeis väga ei teinud. Tundus seal surnute suhtes ebasünnis.

Mis asi see on, mis sunnib rahvast oma linnu just uinunud vulkaani jalamile ehitama? Vesuuv, mis hävitas Pompei, kõrgub täna sama ähvardavalt mitmemiljonilinna Napoli kohal. Küsimus ei ole mitte selles, kas ta jälle purskama hakkab, vaid et millal. Itaalia valitsus doteerivat inimeste vulkaani ohutsoonist ära kolimist, aga keegi ikka ei tahtvat eriti seda teha.

Kahe küüruga Vesuvio, mägi, mis hävitas Pompei ja ähvardab hävitada Napoli

Jalutasin veel niisama Napolis ringi, sõin kohalikku toitu, jõin õhtuti Aperol Spritze, uitasin mere ääres ja ronisin mäe otsa. Tegelikult oleks mäe otsa muidugi funikulaariga ka saanud vist, aga selle ühistranspordiasjaga oli seal Napolis nagu ta oli nagunii. Lõunamaiselt organiseerimatu. Vaade mäe otsast võttis hingetuks, aga hingetu olin ma ronimisest nagunii. Kusjuures mäe otsas elab Napolis ka märkimisväärne hulk soliidses vanuses inimesi. Ma ei saa aru, kuidas nemad all-linnast üles koju jaksavad ronida? Äkki nad on kunagi nooruses sinna üles läinud ja nüüd ei saa enam alla?

Teel üles

Ja vaade


Aperol ja õhtune apelsiinipuuallee

Kui tagasi mõelda, mida see kolm ja pool päeva Napolis minus või minu maailmapildis kõige enam muutis, siis nagu tavaliselt selliste asjade puhul sündis see väikesest detailist, millel on suurem eellugu. Sarita pitsarestoran asus mu airbnb`st vaid mõnesaja meetri kaugusel. Seda soovitas nii mu Napoli võõrustaja kui Tripadvisor. Ma sõin seal pizza marinara`t, mis pidi Napoli regioonile iseloomulik roog olema, maitses mulle väga ja maksis ainult 6.50. Ka kodus meeldib mulle vahel õhtuti endale pehmemapoolsetest, soovitavalt lihatomatisest, tomatipastast, küüslaugust ja mõnest ürdist tomatisuppi keeta. Umbes sama kraam oliiviõliga käib ka pizza marinara peal. Ma einestasin üksi -- si, io solo oli vist fraas, mida ma seekord Itaalias kõige enam kordama pidin -- ja selle pärast anti mulle kahene laud. Teised lauad olid neljased või kuuesed. Laua kohal seinal rippus palju pilte, aga kõige lähemal oli foto, juba veidi lainetama läinud ajaleheväljalõige mehest, keda mina paavst Johannes Paulus II-na tundsin. Pildi alla oli kirjutatud Giovanni Paolo II. Siis ma sain aru, et tegelikult on ta tõesti palju enam Giovanni Paolo kui Johannes Paulus, sest kuulub ta palju rohkem rohkem katoliiklikule Itaaliale, kui meie luterimaale, kus kristluse kiht vaid mõned sajandid paks on. Ja ometi oli nii, et vaid kaks tuhat aastat tagasi Pompeis maalisid nad oma paganlikke jumalaid ja stseene samade värvidega, millega hiljem kristlikku sümboolikat.

Mõnus kiire reis oli, et enne Põhja-Euroopa talvele vastu minekut ennast natuke paremas kliimas nädalavehtusepuhkusel laadida. Tallinnast lähevad Napolisse soodsad otselennud. Toit ja joogid on odavad ja head, linn ilus, kui osata lõunamaisest räpasusest ja korratusest mööda vaadata. Tuleb ellu suhtuda nagu kohalik, nii maitseb Napoli kõige paremini. See ei ole spaade, randade ega šopingulinn. See linn on elu ise.

Hetk oktoobrilõpu Napolist

2022/02/06

Vahukoor


Ma tegin ka eile lõpuks peale pikemat mõtlemist ja ümbermõtlemisi selle kolmanda COVID-vaktsiinidoosi ära. Öösel vihtusid mu ribosoomid vist õige usinalt ogavalku sünteesida, sest kogu keha kopsudest kõrvadeni valutas. Nii hull, kui esimeste süstidega õnneks ei olnud. Kui järgmiste dooside talumine sama joones lihtsamaks läheb, siis umbes kuuenda juures peaks juba päris kena olema.

Sellest koroonast olen ma nagu kõik vist nii tüdinud, et pigem võtaks nädal otsa järjest pool meetrit lund ööpäevas vastu kui veel mõne uue tüve. Neljapäeva hommikul umbes 8.15 helistas mulle üks meie esmatasandi juht. Iga kuradi kord, kui nad mulle hommikul enne poolt üheksat helistavad mõtlen, et nüüd ongi siis SEE kõne. Et keegi on tehases endale kahetonnise metallkolaka peale tõmmanud ja ma pean seda vormistama minema. Mu sama ametinimetusega kolleeg Soome tehasest ütles, et tal on umbes sama tunne kuklas tiksumas. Meil pole juba ammu korralikku tööõnnetust olnud. See, kui kaua ma nädala lõppedes hea nädala tähistuseks rohelisi ristkülikuid magnettahvlile laduda saan, on nüüd lisaks sihipärasele tööle juba ka statistilise tõenäosuse küsimus. Õhus on kahtluseid umbes nagu siis, kui väikesed lapsed on kuidagi liiga kaua vaikselt üksi mänginud.

Aga ei olnudki kahetonnine metallkolakas. Hoopis Roona oli jälle. Üks helistanud juhi üksusest oli eelmisel õhtul oma ninast positiivse kiirtesti välja keerutanud. Tavaline lugu. Iga päev algabki sellega, et loeme eelmise päeva positiivsed kokku, kaardistame lähikontaktid ja suuname kelle kuhu tarvis: islotatsiooni, PCR-ile või campus`e medpunkti kiirtestile. Töö nagu tavaliselt. Üksuse juht oli muidugi murelik. Tal väike osakond. Üks mees on nüüd haige, teine lähikontaktne ja muidugi vaktsineerimata ja kolmas üksi ei tohi töötada, sest nii on ohtlik. Nii pikk see pink ongi. Tootmisseisak koputab uksele. Mulle see lugu ei meeldinud, sest see pagana vaktsineerimata lähikontakne peab töö tõttu ka teistes tsehhides ringi siiberdama. Riiklike reeglite järgi ka teda nagu isolatsiooni suunata ei saa, sest nii kaua kuni antigeeni kiirtest PCRiga võrdsustatud pole, otsest isolatsioonikohustust tal pole. Leppisime siis kokku, et lähikontaktne käib kiirtestil ära, küsib endale meie tavalise meditsiinilise maski asemel FF2 respiraatori ette ja hoiab üldkasutatatavatest ruumidest eemale. Puhkenurgas ei käi ja sööklas ka mitte. Pissib siis, kui keegi teine parajasti ei pissi. Kui vaja, viib juht talle tsehhinurka lõuna kätte. No ja kes mulle sööklas esimesena sinine mask pooles vinnas näo ees lõuna ajal vastu jalutas? Ikka see sama lähikontaktne. Küsimise peale tuli välja, et kuna tal kiirtest negatiivne, siis arvas, et võib vana viisi mööda maja ringi lasta. Ma vahel tunnen, et ma ei viitsi seda mägnu enam mängida ja ma alles alustasin. 

See tegelane on mul juba ammu silma jäänud. Teeb üsna ohtlikku töölõiku ja töövõtted on sellised piiripealsed. Otseselt midagi ette heita nagu pole, aga on näha, et ei tööta nii tähelepanelikult kui võiks ja ma jälgin teda hoolikalt. Mul spetsialistil oli meeles, et ma vist oma esimesel või teisel töönädalal olin oma tehase kahtlase tüübi korra kõrvale võtnud ja kehvade maskikandmise praktikate pärast loengu talle pidanud. Mina isegi ei mäletanud enam. Mul teise tehase kolleeg ütles oma viimase intsidendi kangelase kohta umbes sama. Ohtuskoolitustel oli näha, et suhtumine on kehv, aga kuna kõik oma kvalifikatsioonid ära tegi, siis polnud otsest põhjust tööle ka mitte lubada. Lõpuks muidugi läks pingealust seadet kruvikeerajaga surkima sai kaarlahenduselt oma suraka kätte. Kui mu ametikaaslane oleks pidanud kihla vedama, kellega järgmine jama tekib, oleks ta oma panused just sellele tegelasele pannud.

Mõtlesin küll, et ma oma uuest tööst enne ei kirjuta, kui katseaeg läbi. Nii igaks juhuks, kui sõnnik peaks ventilaatorisse lendama. Meil on lihtne kehva soorituse pärast kinga saada. Erinevalt minu eelmisest töökohast, kus isegi seda tegelast, kelle nina alt vist juba kümme aastat järjest enne iga jumala jaanipäeva pool tonni majoneesi ära virutati, lahti ei lastud. Selle eest on meelsus nüüd minu uue tööandja juures väga hea, sest vingatsid loodrid on kõik lahti lastud. Medali teine pool on küll see, et kuna töötajate ridasid on üsna terava vikatiga hõrendati, pole tööd eriti kelleltki üle võtta. Ma pole elus vist nii normaalses ettevõttes töötanud, aga mul pole varem ka nii rasket sisselamist olnud; ja ma olen kiire kohaneja.
"Sa vinnad ennast liikuvale rongile. Võta rahulikult, see ei saagi kerge olla," lohutas mind üks kontserni tasandi juhtidest. Mida ma seal võtan, kui ootused ja nõudmised on kõrged.

Lähemad kolleegid on muidugi super. Kaks on veendunud kassiinimesed ja meil õnnestub vist ka kolmas õigele poolele üle meelitada. Ta juba võttis sõbranna kassi enda juurde hoida, kuni esimene reisil on. Täna peaks tal nädal kassiga täis saama. Eeldatavasti hakkab juba harjuma, et kinnise uksega WC-s ja vannitoas ei olda. Eks homme kuuleb.

Ja poodidesse on vastlakuklid müügile jõundud. See on märk, et kohe hakkab kevad tulema, hooajalisus Roonat pärssima ja äkki saab varsti nii tööd teha, et veerand päeva pandeemia peale ei kulu. Ma olen sel aastal juba 11 vastlakuklit nahka pannud. Esimesed kaks kugistasin nagu tavaliselt juba kaubanduskeskuse parklas ühe hingetõmbega alla. Iga kord, kui vahukoort saia mütsikeselt limpsid tunned kohe, kuidas kohe-kohe paremad ajad algamas on.

2022/01/03

369 päeva hiljem

 Vaatan, et olen 2020. lõpetuseks 369 päeva tagasi kirjutanud nii:

Eesti kirjandust loen ma vähe ja tunnen halvasti. See lause pole põlguse ega alavääristamise märk. Sama saan ma öelda ka Prantsuse ja Vene kirjanduse kohta. Krossi olen ma lugenud küll. Minu vaieldamatu lemmik on “Kolme katku vahel”. Kirjanik on peategelase raamatu ja tema elu lõpus pannud ütlema umbes sellist mõtet, mille täpseks tsiteerimiseks mul raamatut võtta pole: ma olen elanud keset sõda, surma, nälga ja kannatusi. Jumal andku mulle andeks, et ma olen keset seda viletsust õnnelikku elu elanud.

Ma ei muretse enam selle pärast, kas järgmine aasta toob normaalsuse tagasi või mitte, sest eelmine on mulle näidanud, et ka kolme katku vahel saab õnnelik olla.

2021 oli minu jaoks olnud tuhat korda kergem, õnnelikum ja tervem aasta kui 2020. Ometi olen ma 369 päeva hiljem tuhat korda õnnetum kui siis. Elu, see üks ja ainus elu, on hakanud jälle liiga lihtsaks minema selleks, et osata seda õnnelikult elada.

Läinud aasta oli see, mil vabanesin oma minevikudeemonitest. Läinud aasta oli see, mis tegi minust sellise deemoni kellegi teise jaoks.

Hetke väärtus selgub siis, kui sellest on saanud mälestus.