2021/10/05

Galeriilaupäev

 Ma olen juba mõnda aega oma sadade mõtete hulga mõelnud ka neid kahte: mis võiks toimuda Eesti kunstiskeenes ja kui palju ma mis tasemega kunsti Tallinna linnas tasuta vaadata on võimalik? Parim viis mõlemale küsimusele vastamiseks oli võtta üks laupäev ja veidi vanalinna kunstigaleriides ringi hulkuda. Lapsena vedas ema mingil ajal ming päris palju mööda galeriisid ringi. Ta töötas Rahvusraamatukogu kunstiosakonnas bibliograafina ja ütles, et peab ennast kunstimaailmas toimuvaga kursis hoidma. Eks teda muidugi huvitas kunst ka. Tulemus on see, et minu kunstiteadmised on nigelapoolsed, ühtegi nendest galeriidest polnud ma vist mitukümmend aastat uuesti sisse astunud ja minu kodus ei ripu seintel ühtegi pilti. Ma ei ole siiani leidnud tööd, mida ma omada tahaks. Ma ise ütlen selle kohta, et mu maitse ei ole veel välja kujunenud. Kuna ma kunstist suur aru ei saa, siis vaatan eelkõige, kuidas teosed on ruumis eksponeeritud ja ruumi sobitatud, kuidas mängib valgus ja värvid.

Laupäevast galeriimarsruuti kokku pannes avastasin oma üllatuseks ja rõõmuks, et suurem osa galeriisid, mida lapsepõlvest mäletan, on muutunud ajad, aastad ja isegi koroona kenasti üle elanud ning tegutsevad endiselt. Võtsin seda kui kvaliteedimärki ja eelistasingi just pigem vanemaid galeriisid, kuid mitte ainult.

Alustasime vabaduse väljakult. Kohe kunstihoone nurga taga kenas vaikses parginurgakeses on Vabaduse galerii. Kenad valged ruumid heas asukohas, eksponeeriti ühe kuntsniku akvarelle ja pliiatsijooniseid.

Vabaduse

Edasi oli plaan liikuda Pärnu maanteele Disaini ja Arhitektuurigaleriisse, aga kuna teepeale jäi põnevana tunduv minu jaoks uus galerii ARTSTAC, siis astusine sinna ka sisse. Nad vabandasid seal ette ja taha, et neil pidi seal hirmus segadus olema, sest valmistuvad Šveitsi näitusele minema, aga kui see meid ei sega, oleme teretulnud vaatama. Minumeelest seal küll mingit segadust ei olnud. Kena väike kodune galeriike, eksponeeriti väga erinevate kunstnike erinevaid töid.

Teel Disaini ja Arhitektuurigaleriisse oli veel takistusi, sest edasi jäi teele Rahva Raamatu Pärnu maantee pood, millega seovad mind mälestused umbes samast ajast, mil ma lapsena kunstigaleriideski ringi käisin. Sealne sisekujundus ka suurepärane, selline "Suure Gatsby" vibe`iga. Kuna ma tean, et mu kaaslane heast stiilist ja art deco`st lugu pidada oskab, siis vedasin ta sinna ka sisse.

Raamatupoes

See oli suur viga, sest uuesti välja oli teda sealt poest väga keeruline saada. Kui see lõpuks õnnestus, siis oli mul paar maja edasi vaja veel juveelikauplusesse sisse astuda, et seal pakutavale lauahõbedale pilk peale visata.

Aega läks, aga Disaini ja Arhitektuurigaleriisse kohale saime. Koht on selline, millest vist kõik, kes vähegi Tallinnas liiguvad, tihti mööduvad, aga harva sisse astuvad. Üleval olid ühe vene kuntstniku julgete värvidega maalid. Ruumi vaataja nagu ma olen, ei saa ma jätta heldimata galerii tagumises osas oleva vana hea mustvalge maleruudustikuga plaatpõranda peale. 

Disaini- ja Arhitektuurigalerii. See põrand

Edasi tuli mul mõte midagi teistsugust külastada. Shifara antikvariaat on vist juba sama vana kui Tallinna linn ise. Kuna ma teadsin, et ta ka kunsti müüb, siis järgmine sihtkoht oligi tema Aia tänaval asuv äri. Shifara antikvariaadis oli parajasti tööl kaks meeldivat naisterahvast, kes kohe ilma, et seda eraldi paluma oleks pidanud, pakkusid, et avavad meile poe tagumises osas oleva veidi eraldatud kunstiosa ja panevad seal tule põlema. Ma ei tea, kas ma olen kunagi varem viibinud ruumis, kus on korraga koos nii suures rahalises väärtuses eraomanduses olevat kunsti. Shifara galerii on koht inimesele, kes eelistavad veidi klassikalisemat kunsti. Valikus olid põhiliselt nii Eesti tuntumad vanemad tegijad ja vene maalijad. Shifara on koht, kus raha lõhn veel pikemaks ajaks maski kinni jääb.

HAUS galeriisse sisse saamiseks tuli ukse kella anda. Tööd olid eksponeeritud kahel korrusel. Ametis olnud naisterahvas rääkis veidi kahest kunstnikust, kelle töid parajasti eksponeeriti, soovitas kindlasti ka nende kodulehte vaadata, sest suuremat osa töödest ei olevat väljas ja jättis meid omapead edasi uudistama. Kenad ruumid, kena väljapanek.

HAUS

Vaikselt hakkasin tundma, et nüüd olen väsinud. Draakoni galeriisse ei saanud muidugi minemata jätta, kui nagunii sealkandis olime. Draakoni galerii maja ise on juba selline, mida tasub pikemalt väljast vaadata. Draakon osutus ka mu kaaslase päeva lemmikuks. Lisaks näitusväljapanekule oli ühes ruumis palju erinevaid ja väga erinevas hinnaklassis töid, mida sai ise lapata. Jälle tuli kõvasti vaeva näha, et ta sealt majast välja saada.

Kuigi ma olin otsustanud, et proovin teha sellise laupäeva, kus ma kunsti vaatamise eest sentigi raha maksta ei kavatse, siis võtsime lõpuks ikkagi sunna tarbekunstimuuseumi poole, kuna see ka nagunii lähedal oli ja mu kaaslane oli tegelikult juba mitu aega tagasihoidlikke korduvaid vihjeid teinud, et võiks sinna ka minna. Põhiliselt selle pärast, et seal parajasti Ivo Lille klaasikunsti näidati, aga osalt ka selle pärast, et me mõlemad väga praktilised inimesed oleme ja selle pärast ka just praktilist funktsiooni omavast kunstist lugu peame. Tarbekunstimuuseumis on nüüd kohati see mõiste tarbe- küll väga laiaks venitatud, aga see on selline pikem filosoofiline vestlus juba. Ega sinna kohalejõudmine ka just takistusteta ei läinud, sest kunstihuviliste jaoks on vanalinna iga nurga peale mõni peibutis üles seatud. Kohe üsna Draakoni galerii vastas on A-Galerii, kus saab vaadata ja osta eesti ehtekunstnike autoriehteid. Minu mäletamist mööda on seal alati ehtepood olnud, oma 30 aastat vähemalt, aga tuleb välja, et veel enne oli seal vist pank, sest osa galerii väljapanekust asub vanas seifiruumis, mis on üks ütlemata muljetavaldava seinapaksusega koht. Kui keegi varem pangaseifis pole käinud, aga tahaks, siis A-Galeriis saab.

A-Galerii seif

Tarbekunstimuuseum oli suur, naksuvate põrandalaudadega ja kunsti väga täis. Ma tabasin ennast mitu korda mõttelt, kui palju andekaid loomeinimesi ikka maailmas olla võib. Keldrikorruse klaasinäitus oli ka ilus. Hea kuraatoritöö. Praegu vaatan, et see on kahjuks vist juba maha võetud, aga ma panen mõned fotod siia.


Ivo Lill

Vanadest, heas mõttes saurusgaleriidest jäi külastamata veel Vaal galerii, aga kuna see vanalinnast veidi kaugemale jäi, siis ei hakanud ma seda ette võtma seekord. Ilm oli jalutamiseks küll suurepärane, aga juba lõunaks olid mu meeled kogu sellest kunstiasjast väsinud mis väsinud. Tallinnas on miljon erinevat galeriid, mis müüvad erinevat erineva kvaliteedi ja hinnatasemaga kunsti. Eranditult kõik galeristid ja galeriide töötajad, keda kohtasime, olid sõbralikud ja väga abivalmid. Galeriilaupäeval õnnestus küll tasuta näha päris palju üsna ilusaid asju, aga seda pilti, mida ise omada tahaksin, pole ma ikka endiselt leidnud. Selline päev oli.


See on tarbekunstimuuseum



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar