Preemiareede

 Ma otsustasin sel semestril end koolis veidi premeerida ja midagi ka hingele lubada. Mul on vabaõppes veel kuus punkti vaja ära täita. Nii käingi nende punktide eest kirjandusteaduse omadega reede õhtul loovkirjutamise ja kirjanduskriitiga seminaris. Esimesed pool semestrit on meil kirjanik Jan Kausi käe all loovkirjutamist ja edasi tuleb kirjandusteooria professoriga kirjanduskriitika osa. Loovkirjutamises tuleb igaks korraks etteantud žanris üks tekst kirjutada. Tunnis loeb igaüks siis enda oma ette. Mul on grupist juba oma lemmikkirjutajad hakanud tekkima.

Esimene kohustuslik tekst oli stiiliharjutuse ümber kirjutamine enda valitud viisil. "Stiiliharjutused" on prantslase Raymond Queneau 99 teksti, mis kõik on ühe ja sama sündmustiku erinevas võtmes ümberkirjutused. Algtekst on umbes selline, et Pariisi ühe kindla liini täis tipptunnibussis on tige pika kaelaga mees, kaabu peas, kaabul nöör, teeb kõrvalseisjatele Karenit, siis trügib ainsale vabale istumiskohale. Natukese aja pärast on sama mees ühe rongijaama mees ja keegi tahab, et ta oma mantlile millegi pärast kindlasse kohta lisanööbi õmbleks. Mõned detailid veel ja ongi kogu lugu. Seda saab siis ümber kirjutada tuhandetel eri viisidel. Luuletusena, anglitsismides, nii, et jutu kõik sõnad algavad ühe tähega jne. Mina tahtsin algus loo jutustamiseks kantseliiti kasutada, aga siis tuli välja, et mingi Brüsseli ametnik on seda korra juba teinud. Bürokraatias neile vastu ei saa ja nii valisin oma stiiliharjutuseks hoopis dramaatilis-melanhoolse võtme. Välja tuli mu lugu selline:

Isiklikes mälestustes

Kas see võiks olla see valgus, mis mulle kõik korraga jälle meelde tõi? Valgus bussis oli samasugune, nagu tolle hilissuve pealõunatel onu André mereäärses hotellis, mil esimene sõda juba ammu unustatud oli ja teist keegi veel karta ei osanud. Buss oli täis, oli tipptund. Minu ees seisis pika kaelaga noormees, umbes 26 või nii. Kui Marcel sõjas surma poleks saanud, võiks ta nüüd sama vana olla. Või oli asi hoopis nööris, mis noormehe viltkaabule lindi asemel tõmmatud oli? Päikeseloojangul kogunesime me õhtuti hotelli salongi ja ema luges meile detektiivijutte ette. Just sellisena olin ette kujutanud seda nähtamatud nööri „Isa Browni lugudes“, millega sa said selle külge köidetu maailma otsast enda juurde tagasi tõmmata. Ma võpatasin, kui kaabuga mehe häält kuulsin. Iga kord, kui keegi neist mööda tahtis minna, süüdistas ta ärritunult enda kõrval seisjat trügimises. Tema hääl oli kile nagu Marcel siis, kui me hommikuti ujumast tulles nalja pärast ta kingad ära olime peitnud. Ta kartis, et võib selle pärast hommikusöögile hiljaks jääda ja talle ei jätku enam keedist. Minu meelest keedis isegi ei maitsenud Marcele, aga talle ei meeldinud mõte sellest, et ta võib olla ainus, kes ilma jääb. Kui sõda tuli ja keedist veel vaid harva saada oli, ei häirinud see teda üldse. Nüüd on jälle keedist, aga onu André hotell on lagunenud, Marceli pole ja seda suve ei tule enam kunagi. Siis sirutas noormees oma pika kaela veel pikemaks, sest oli märganud vaba istekohta ja kadus mu silmist, kui selle poole trügis.

See pidi olema ikkagi see nöör kaabul, mis ta minu juurde tõi, sest kaks tundi hiljem nägin ma sama meest Saint-Lazare`i jaama sissekäigu ees. Nüüd oli ta koos sõbraga.  See näitas Marceli häälega mehele kuhu ja seletas miks ta peaks oma kuuele lisanööbi õmblema, aga mulle oli see ükskõik. Ma loodan vaid, et ta seda nööri oma kaabult kunagi maha ei võta. See on nüüd ainus, mis mind veel selle sõjaeelse hilissuve külge seob.

Järgmiseks tööks oli parafraas. Jällegi kellegi teise teksti ümber kirjutamine. Ma tahtsin esialgu aluseks võtta JFK kuulsa kõne "Ich bin ein Berliner" ja sellest teha kaks vastandlikku versiooni -- kõned "Ma olen rahvuskonservatiiv" ja "Ma olen teaduspõhine". Siis aga hakaksin mõtlema, et see Kennedy kõne pole äkki piisavalt tuntud, et publikus resonantsi tekitaks. Parafraas töötab ainult siis, kui kuulajad algteksti ära tunnevad. Nii valisin põhjaks hoopis tuntuma loo. Sellise, et selle ära tundmiseks ei pea vist isegi ütlema, millega tegu on.

Lugu kolmest vaktsiinist

Elasid kord kolm venda: Johnson&Johnson, Pfizer Comirnaty ja Moderna Spikevax. Peres oli veel neljas laps Astra Zeneca ka, aga tema saadeti odava hinna ja trombiohu tõttu meditsiiniabi egiidi all arengumaadesse.

“Varsti tuleb teine laine ja muteerunud kroonatüved”, hoiatati Johnsonit, Pfizerit ja Modernat. Johnson&Johnson pani pisut viirusvektorit viaali ja ütles: “Ühest süstist piisab küll.” Pfizer arvas, et peaks ikkagi kaks süsti olema, aga aitab kah, kui veidi mRNA-d lahusesse lisada ning sai vaktsiini kõige esimesena valmis. Moderna kasutas aga kolmekordset kogust mRNA-d, kahte süsti ja ei kiirustanud kliiniliste katsetuste esimestes faasides liiga palju. Kui kõik vaktsiinid olid müügiloa kätte saanud, algaski juba teine laine. Koroona läks Johnson&Johnosiga vaktsineeritute juurde, aevastas korra, ja päris palju inimesi sai koroonapositiivse testi. Siis läks koroona Pfizeriga vaktsineeritute juurde ja aevastas korra. Alguses ei juhtunud suurt midagi, aga siis kutsus koroona noore sugulase nimega Delta appi ja palus tal aevastata. Päris palju positiivseid teste tuli juurde. Nüüd võttis koroona Modernaga kaitsepoogitud ette. Uuringud näitavad, et isegi Delta hammas ei taha neile hästi peale hakata. “Moderna, Moderna, kas sinuga võib enne sinu vendade vaktsiine saanud inimesed üle süstida?” taheti nüüd teada. Moderna rüüpas ainult teed, ehitas Hollandisse Maastrichti külje alla uue tehase lisaks ja vaatas rahulolevalt oma aktsiahinda. Ja kui koroona veel läbi saanud pole, on ta sama rahulolev tänapäevani.

Selle tööga ei jäänud ma ise absoluutselt rahule, aga kui ma seda ette lugesin, naerdi minu üllatuseks päris palju. Niimoodi õpime me loovkirjutamist. Päris vahva on.