Vargus

 Meil oli eelmisel, minu noorema lapse esimesel koolikevadel selline lugu: laps oli peale kooli kolme-nelja klassiõega poes käinud ja üks neist oli ühe parfüümipudeli ilma selle eest maksmata kotti libistanud. Juhtunust rääkis mulle mu vanem tütar, kellele noorem õde asjast ette kandis. Mind võttis kohe täitsa täitsa tõsiseks see lugu. Igas asjad on alati killuke positiivset ka ja esiteks oli mul väga hea meel, et vanem laps mind piisavalt usaldab, et selliseid asju jagada ja selle üle, et ka laste vahel usalduslik suhe on. Veidi mõtlikuks tegi muidugi see, et noorem laps ise mulle juhtunust rääkima ei olnud tulnud. Edasi läks juba keerulisemaks. Teema oli kindlasti selline, mida ma noorema lapsega läbi arutada tahtsin, aga selle tegemine oleks tähendanud, et ma oleks pidanud talle ütlema, et õde rääkis edasi nende kahe vahelisi asju. Nende kahe vaheline side ja usaldus on aga midagi, mida ma väga hoida tahan.

Õnneks pole mu noorem laps suurem asi saladuste hoidja ja hakkas juba järgmisel päeval autos vihjamisi rääkima mingist halvast asjast, mis juhtunud oli. Suunasime vanema lapsega veidi teemat soovitud suunas ja nii ladus tüdruk ise õnneks kogu loo kenasti välja.
"Poodides on ju turvakaamerad," ütlesin ma esimese asjana ja siis hammustasin kohe keelde ka, sest vahelejäämiskartus võib olla lühiajaliselt hea, aga sisulisest küljest väga halb motivaator mingite käitumismustrite muutmiseks.
Noorem laps arvas muidu ka, et: "Ma ütlesin [sõbranna nimi]-le ka kohe, et kõik on ju kaameratest näha."

Lisaks tuli välja mõelda, mida nüüd selle teadmisega edasi teha ja kas üldse tasub midagi teha. Rumal vanus ka, see on aeg, kui väike inimene terveks eluks mingid väärtused omandab. Seda õpetas mulle kunagi mu oma ema, et ega ükski vanem oma lapsest halba uskuda ja teada ei taha, niiet laste vanematega rääkides jääksin arvatavasti ise tule alla. Samas soosin ma väga, kui mu lapsed soovivad sõpru, ka selle seltskonna tüdrukuid, külla kutsuda ja meie juures aega veeta, aga ebasusaldusväärselt käituvaid inimesi ma ka oma koju liikuma ei taha. Diskreetne lugu. Küsisin lähemate sõprade, kelle hulgas on üsna erineva taustaga inimesi, arvamust ka. Minuga samaealised sõbrannad, kel umbes sama vanad lapsed ütlesid kõik, et igal juhul tõmba teema klassi listis üles. Üks veidi vanem, aga väga tasakaalukas ja rohkem kui ühe lapse suureks kasvatanud isa arvas, et lapsed ikka teevad selles vanuses lolluseid ja las ta olla. Kaks lastetut, minust mõned aastad nooremat meesterahvast ei osanud midagi arvata. Või arvasid umbes, et kui sinu laps ei varastanud, pole sinu asi. Kõikide nende reaktsioonide põhal jõudsin järeldusele, et ma lahendan asja ikka hoopis nii, nagu ma enne teiste arvamuse küsimist plaaninud olin, ehk lükkan lahenduse kellegi targema kraesse.

Nädal-paar hiljem tekkiski mul võimalus noorema lapse klassijuhataga veidi vabamas õhkkonnas silmast silma paar sõna vahetada. Rääkisin asja ära ja ütlesin täpselt nii nagu on, et mina ei tea, mis nüüd õige oleks edasi teha ja kas peaks üldse midagi tegema. Ta tänas, et ma asjast teada andsin ja ütles, et tegelikult selliste juhtumite korral ikkagi peaks kohe sekkuma, sest muidu võivad korduvad käitumismustrid välja kujuneda. Küsis veel, kes lastest asjaga seotud olid. Ma ütlesin, et ma tegelikult ei tahaks nimesid ütelda. Selle peale vastas klassijuhataja, et jah, tegelikult pole sellel tõesti tähtsust, kes seal poes täpsel olid ja kes neist parajasti selle parfüümi võttis. Sellest vastusest sain ma aru, et me olime üksteisest aru saanud. Õpetaja lubas klassijuhatatunnis üldisemas võtmes varastamisest, poest varastamisest ja sellest, mis on õige ja vale lastega kõneleda. Mida ta seal täpselt rääkis, ma uurinud ei ole, aga ma olen kindel, et igal juhul tegi ta seda parimal võimalikul viisil.

Noorema lapsega on mul selliseid vestluseid veel vara pidada, aga vanem laps tuli mingil hetkel loo valguses varastamise teemat üldfilosoofiliselt minuga arutama. Küsis, mis ma varastamisest arvan, miks osad varastavad ja muid selliseid asju. Ma ütlesin, et ma räägin sulle asjast praegu nii, nagu mina seda näen, aga see ei tähenda, et mul muidugi ilmtingimata õigus on. Selles osas peab sa ise aja jooksul enda arvamuse välja kujundama. Varastamise ja muude selliste asjade kohta arvatakse enamasti, et pole tark tegu endale jamasid kaela tõmmata. Selles osas, mis on vargus, on ka vahel eriarvamusi. Mina olen elu jooksul aru saanud, et maailmas toimivad asjad teatud suurte põhimõtete järgi ja on nii, et mõned asjad on õiged ja mõned asjad on nii valed, et sa kohe tunned, et see on vale, kuigi vahel ei oska isegi hästi seleta, miks. Siis on veel sellised piiripealsed lood. Midagi selle pärast võtta, et sa endale ägedaid asju tahad, on paha, aga vahel on näiteks nii, et keegi varastab toitu, sest ta on näljas. Ma ütlen selle kohta metafooriliselt, et nälgides leiva varastamine pole patt. Samas peab vaatama, et ei võtaks leiba kunagi sellelt, kellel sinust veel vähem on.

Doonorlusest

 Ma ei jõua üles lugeda, kui paljusid asju ma siin maailmas kardan. Kõrgust, kiirust, terariistu, verd, fleksirihma otsas olevaid ettearvamatuid koeri, ämblikke, pimedust, sügavat vett, akendeta ruume ja midagi veel. Mingite ebaratsionaalsete hirmudega on nii, et vanuse ja eriti laste sünniga  -- ja ma pole ainus, kes sellise tähelepaneku teinud on -- lähevad need nagu järjest hullemaks. Teised asjad, näiteks veri ja terariistad on täitsa harjutamise küsimus. Kui vahel selline periood on, kus tihedamini veenist verd anda tuleb, harjub täitsa ära. Kui hirm vere võtmise ees nii suur on, et päris minestus peale kipub, siis vist ei tasu muidugi seda taktikat ikka üritada. Mõned neist verevõtunõeltest võivad päris jämedad olla. 

Mul eile klappisid asjad kuidagi nii, et verekeskuse doonorvere kogumise mobiilse ekipaaži lendsalk oli just täpselt sel ajal seal kohas, kus mul tunnike tühja aega juhtus olema, ning kuna muid takistavaid asjaolusid ka polnud, siis keerasin aga varruka üles. Kuna mu viimasest vereloovutusest oli juba tükk aega möödas, siis alguses oli ikka väike ärevus ka sees, aga natukese aja pärast julgesin isegi seda number kaks sukavarda jämedust nõela vaadata, mis mul veenis istus. 

Doonorlusest ja viimasel ajal ka vaimsest tervisest ikka räägitakse, aga vere loovutamise positiivsest mõjust doonori vaimsele tervisele vist vähem. Ma räägin enda näitel veidi veel. Vahel lihtsalt on selliseid päevi ja hetki, et tunned ennast ühe kasutu lolli putukana. Vaevalt, et päris kõigil nii on, aga ma usun, et päris paljudel küll. Noh, käid korra veredoonoriks ja kohe tunned, et oled midagi head siin maailmas ikka täna teinud ka. Edasi on kaks valikut: teed nagu heategevust tegema peaks, ei räägi asjast kellelegi ja tunned, et oled küps tagasihoidlik inimene lisaks kõigele. Või siis patsutad endale õlale ja kiitled veidi pere ja sõprade ees ikka ka. Tegelikult täitsa õigusega. Pealegi, äkki tuleb kellelgi neist siis sama moodi mõte verd loovutama minna. Minul oli see nüüd kolmas kord.

Need vaesed väikesed robotid

 Nädalavahetusel oli mul veidi Kalamajja-Pelgulinna asja. Hakkas kohe silma, et Starship Technologies on oma väikesed valged pakirobotikesed sinna lõpuks lahti lasknud. Hästi neil igatahes ei tundu minevat. Ma olen seal seni täpselt kahte sorti pakiroboteid näinud: ilma tööta või hädas. Minu meelest on probleem selles, et Pelgulinna kõnniteedele ei ole mitte väikese kitsa ratta, mitteliikuva telje ja madala põhjaga muruniiduki raskuskeskme kõrgusega tegelasi vaid kuukulgureid vaja. Sellise ehitamine maksab muidugi kindlasti nii palju, et odavam siis juba kuller palgata. See robotite poolläikiv-poolmatt korpus ei tundu ka just eriti praktiline olevat.

Esimene päris tööd tegev pakirobot, keda ma nägin, sõitis parajasti entusiastlikult üle kaevuluugi, aga kuna see korralikult vajunud oli, siis sinna otsa ta kinni ka jäi. Piiksus inimkeeles midagi, mis minu meelest kõlas nagu "vabandust...!", ning jäi kurvalt abi ootama. Järgmine sõitis mulle ootamatult vastassuunas autoteel vastu ja hea, et ma sellest kogemata üle ei sõitnud. Kui ma tee kõrval oleva kõnnitee seisukorda vaatasin, siis ma sain muidugi aru, miks vaene robotike hoopis sõiduteele ukerdama oli roninud. Esmaspäeva hommikul oli keegi Redditi Eesti sub`i sellise pildi postitanud:

Mõistust ei paista neil just väga palju rohkem olevat, kui minu robottolmuimejal, ja ka sellele ei ole tootja just palju arunatukest kaasa pannud. Samas kilpkonnadega juhtub ka nii, ja nemad veel välja pole surnud. Algus oli pakirobotitel minu meelest muidugi üsna paljutõotav. Mitu aastat on nad juba Mustamäel Tehnopolis üsna kenasti ringi vuranud. Alguses käis neil tülpinud inimene ka kaasas, aga siis hakkasid nad juba täitsa ise ringi sõitma ja paistsid üsna asjalikud välja teised.

Kunagi, sellest on nüüd vist juba üsna palju aastaid möödas, juhtus muidu ka Mustamäel ühe hoopis teise, aga natuke sarnase robotiga selline kurb lookene. Tegu oli pommirühma robotiga. Keegi tehnikaülikooli keemikutest leidis kusagilt labori riiulist purgi jumal teab kui kaua seisnud eetriga, mille põhja oli sade tekkinud. Iga keemik teab, et sellist purki ei tasu näppima minna ja nii kutsuti demineerijad välja. Tehnikaülikooli 4., see on keemia korpus, oli omal ajal ainus, kuhu lift sisse ehitatud oli. Eks see oli ka põhjusega, sest nüüd tõsteti see purgike pommirobotikese selga, tubli robot sõitis üksi lifti, liftiga alla, siis liftist ja uksest välja ja hakkas vapralt kooli taha männitukka suunduma, kus purgi kahjutuks teha oleks saanud. Sellisele sademega kemikaalile aga ebatasasel maastikul raputamine ei meeldinud ja nii otsustas see hoopis poolel teel metsa iseeneslikult sedasi plahvatada, et pommirobotil rattad kaugele alt ära lendasid. Ühesõnaga kahju kohe neist robotikestest, nende elu pole sugugi kerge. 

Tööjutud

 Ma olen vist nüüdseks poolteist kuud aktiivselt täiskohaga põhitööd otsinud. Esiteks tegin korda oma LinkedIni profiili korda. Recruiter`id olevat seal nii metsikuks läinud viimasel ajal, et ei anna rahvale tööpakkumistega üldse rahu. Kuigi mulle on sealt niiviisi kunagi ainult üks pakkumine tehtud ja see oli ka ametikoht, mille täitmiseks igal aastal jälle kuulutus üleval on vist viimased kümme aastat juba. Ju on selleks siis omad põhjused, et inimesed seal püsida ei taha. Ma olin pakkumise peale nagu...

...ei!

Minu hea sõber aga leidis nii endale meelepärase töö Hollandis. Ma veel naersin, et äkki ta ei oleks pidanud ikka kohe esimest pakkumist vastu võtma, mis uksest sisse tuleb. Kolm nädalat peale si! ütlemist saigi ta pakkumise samale ametikohale, aga Šveitsi. Kui juba Eestis kolimine ette võtta, siis oleks võinud seda küll teha pigem Šveitsi, mitte Hollandi palgatasemele.

Mina jahin praegu ametikohti nii uuel kui vanal erialal. Mõlemal on omad eelised. Teisel eelkõige parem palgatase ja võimalus näha maailmatasemel töö- ja erialapraktikaid. Esimesel palka suurt ei maksta, aga vabadust oleks jälle rohkem. Ma vist hakkan ikkagi sinna poole kalduma, et pigem ennast parema raha eest orjaks müüa kui väikese raha eest sealt kust ise tahad oma asju teha nokitseda, kuigi ka sellel oleks omad võlud. Tegin ühe oma uue erialaga seotud konkursi ka läbi. Algul vestlesin, siis tuli teha inglise ja vene keele test, vaimse võimekuse test, mis koosnes loogika, matemaatika, geomeetria, ruumilise mõtlemise ja keeleliste võimete osast. Minu meelest olid need päris rasked, aga lõpuks olid tulemused hoopis sellised, et kõige paremini läks mul just nendes osades, kus ma seda ei oodanud. Pärast tuli üks proovitöö ka teha. Pakutav palgatase jääb Eesti keskmise kanti, mis oli minu jaoks selle valdkonna jaoks ootuspärane, aga üldiste võimete tase, mida sooviti, oli veidi üllatav. Üks asi on muidugi ootused tulevasele töötajale ja teine asi sellise inimese päriselt leidmise võimalikkus, aga kui töö sellist kompotti omadusi ja oskuseid eeldab, siis see hirmutab küll ära, kas see on ikka päris mulle. Otsustasin edasi ringi vaadata.

Raha üle võib küll nuriseda, aga ma hakkasin mõtlema, mis on kõige hullem, mis mu uuel, madalalt tasutatud erialal juhtuda saab? Keegi saab hilinemisega halva tõlke. See ametikoht, millele kandideerisin oleks seda siis siluma pidanud kliendiga. Noh, eelmisel töökohal pidin ma kliendiga siluma juhust, kus rahvast täis tanklas mikrolaineahi õhku lendas, sest üks idioot oli kogemata meie tehasest toodetud võileiva vahele metallist korralikult kinnitamata liiniosa suutnud pakkida ja seda võikut hakati tanklas soojendama. Kaks korda. Ime, et tehases veel üldse mõni terve liin alles oli ja siin regioonis mõned tanklad püsti. Ma saan aru küll, miks osad ametid ja valdkonnad paremini makstud on kui teised.

***

Tööga seotud muul teemal ka. Üleeile teatas Kalevi kommivabriku mantlipärija Orkla, et Otto Kubo on meie hulgast lahkunud. Kõik kalevlased teavad Ottot. Otto oli minu kunagine kolleeg, Eesti magusatööstuse grand old man, vist juba 89 ja sellest 66 aastat Kalevis töötanud. Orkla järelhüüdes oli ka mainitud, et erinevatel aegadel kokku 17 erineva Kalevi tegevjuhi alluvuses töötanud ja intelligentse väärika mehena nende kõigiga asjad aetud saanud. Otto suri ootamatult hommikul teel tööle Kalevi Maiasmoka martsipanituppa. See on vist parim viis üldse, kuidas sellest maailmast lahkuda võiks. Otto pilti näeb ka Maiasmoka martsipanitoa kodulehel, kui seal hiirega veidi ringi liikuda. Kui talle otsa vaadata, saab kohe aru, et ainult selline mees suudab 17 erineva peadirektoriga läbi ja seejuures oma töö ka korralikult tehtud saada. Kalevlased räägivad, et Ottol oli ainsa inimesena kaart, millega Kalevi kommipoest piiramatult tasuta tooteid sai. See näitab, et vahel tasub ausus ennast siin maailmas ikka ära ka ja maiustused võivad vabalt vitaalsuse ja pikaealisusega käsikäes käia. Palun rohkem Ottosid meie ettevõtetesse!

Preemiareede

 Ma otsustasin sel semestril end koolis veidi premeerida ja midagi ka hingele lubada. Mul on vabaõppes veel kuus punkti vaja ära täita. Nii käingi nende punktide eest kirjandusteaduse omadega reede õhtul loovkirjutamise ja kirjanduskriitiga seminaris. Esimesed pool semestrit on meil kirjanik Jan Kausi käe all loovkirjutamist ja edasi tuleb kirjandusteooria professoriga kirjanduskriitika osa. Loovkirjutamises tuleb igaks korraks etteantud žanris üks tekst kirjutada. Tunnis loeb igaüks siis enda oma ette. Mul on grupist juba oma lemmikkirjutajad hakanud tekkima.

Esimene kohustuslik tekst oli stiiliharjutuse ümber kirjutamine enda valitud viisil. "Stiiliharjutused" on prantslase Raymond Queneau 99 teksti, mis kõik on ühe ja sama sündmustiku erinevas võtmes ümberkirjutused. Algtekst on umbes selline, et Pariisi ühe kindla liini täis tipptunnibussis on tige pika kaelaga mees, kaabu peas, kaabul nöör, teeb kõrvalseisjatele Karenit, siis trügib ainsale vabale istumiskohale. Natukese aja pärast on sama mees ühe rongijaama mees ja keegi tahab, et ta oma mantlile millegi pärast kindlasse kohta lisanööbi õmbleks. Mõned detailid veel ja ongi kogu lugu. Seda saab siis ümber kirjutada tuhandetel eri viisidel. Luuletusena, anglitsismides, nii, et jutu kõik sõnad algavad ühe tähega jne. Mina tahtsin algus loo jutustamiseks kantseliiti kasutada, aga siis tuli välja, et mingi Brüsseli ametnik on seda korra juba teinud. Bürokraatias neile vastu ei saa ja nii valisin oma stiiliharjutuseks hoopis dramaatilis-melanhoolse võtme. Välja tuli mu lugu selline:

Isiklikes mälestustes

Kas see võiks olla see valgus, mis mulle kõik korraga jälle meelde tõi? Valgus bussis oli samasugune, nagu tolle hilissuve pealõunatel onu André mereäärses hotellis, mil esimene sõda juba ammu unustatud oli ja teist keegi veel karta ei osanud. Buss oli täis, oli tipptund. Minu ees seisis pika kaelaga noormees, umbes 26 või nii. Kui Marcel sõjas surma poleks saanud, võiks ta nüüd sama vana olla. Või oli asi hoopis nööris, mis noormehe viltkaabule lindi asemel tõmmatud oli? Päikeseloojangul kogunesime me õhtuti hotelli salongi ja ema luges meile detektiivijutte ette. Just sellisena olin ette kujutanud seda nähtamatud nööri „Isa Browni lugudes“, millega sa said selle külge köidetu maailma otsast enda juurde tagasi tõmmata. Ma võpatasin, kui kaabuga mehe häält kuulsin. Iga kord, kui keegi neist mööda tahtis minna, süüdistas ta ärritunult enda kõrval seisjat trügimises. Tema hääl oli kile nagu Marcel siis, kui me hommikuti ujumast tulles nalja pärast ta kingad ära olime peitnud. Ta kartis, et võib selle pärast hommikusöögile hiljaks jääda ja talle ei jätku enam keedist. Minu meelest keedis isegi ei maitsenud Marcele, aga talle ei meeldinud mõte sellest, et ta võib olla ainus, kes ilma jääb. Kui sõda tuli ja keedist veel vaid harva saada oli, ei häirinud see teda üldse. Nüüd on jälle keedist, aga onu André hotell on lagunenud, Marceli pole ja seda suve ei tule enam kunagi. Siis sirutas noormees oma pika kaela veel pikemaks, sest oli märganud vaba istekohta ja kadus mu silmist, kui selle poole trügis.

See pidi olema ikkagi see nöör kaabul, mis ta minu juurde tõi, sest kaks tundi hiljem nägin ma sama meest Saint-Lazare`i jaama sissekäigu ees. Nüüd oli ta koos sõbraga.  See näitas Marceli häälega mehele kuhu ja seletas miks ta peaks oma kuuele lisanööbi õmblema, aga mulle oli see ükskõik. Ma loodan vaid, et ta seda nööri oma kaabult kunagi maha ei võta. See on nüüd ainus, mis mind veel selle sõjaeelse hilissuve külge seob.

Järgmiseks tööks oli parafraas. Jällegi kellegi teise teksti ümber kirjutamine. Ma tahtsin esialgu aluseks võtta JFK kuulsa kõne "Ich bin ein Berliner" ja sellest teha kaks vastandlikku versiooni -- kõned "Ma olen rahvuskonservatiiv" ja "Ma olen teaduspõhine". Siis aga hakaksin mõtlema, et see Kennedy kõne pole äkki piisavalt tuntud, et publikus resonantsi tekitaks. Parafraas töötab ainult siis, kui kuulajad algteksti ära tunnevad. Nii valisin põhjaks hoopis tuntuma loo. Sellise, et selle ära tundmiseks ei pea vist isegi ütlema, millega tegu on.

Lugu kolmest vaktsiinist

Elasid kord kolm venda: Johnson&Johnson, Pfizer Comirnaty ja Moderna Spikevax. Peres oli veel neljas laps Astra Zeneca ka, aga tema saadeti odava hinna ja trombiohu tõttu meditsiiniabi egiidi all arengumaadesse.

“Varsti tuleb teine laine ja muteerunud kroonatüved”, hoiatati Johnsonit, Pfizerit ja Modernat. Johnson&Johnson pani pisut viirusvektorit viaali ja ütles: “Ühest süstist piisab küll.” Pfizer arvas, et peaks ikkagi kaks süsti olema, aga aitab kah, kui veidi mRNA-d lahusesse lisada ning sai vaktsiini kõige esimesena valmis. Moderna kasutas aga kolmekordset kogust mRNA-d, kahte süsti ja ei kiirustanud kliiniliste katsetuste esimestes faasides liiga palju. Kui kõik vaktsiinid olid müügiloa kätte saanud, algaski juba teine laine. Koroona läks Johnson&Johnosiga vaktsineeritute juurde, aevastas korra, ja päris palju inimesi sai koroonapositiivse testi. Siis läks koroona Pfizeriga vaktsineeritute juurde ja aevastas korra. Alguses ei juhtunud suurt midagi, aga siis kutsus koroona noore sugulase nimega Delta appi ja palus tal aevastata. Päris palju positiivseid teste tuli juurde. Nüüd võttis koroona Modernaga kaitsepoogitud ette. Uuringud näitavad, et isegi Delta hammas ei taha neile hästi peale hakata. “Moderna, Moderna, kas sinuga võib enne sinu vendade vaktsiine saanud inimesed üle süstida?” taheti nüüd teada. Moderna rüüpas ainult teed, ehitas Hollandisse Maastrichti külje alla uue tehase lisaks ja vaatas rahulolevalt oma aktsiahinda. Ja kui koroona veel läbi saanud pole, on ta sama rahulolev tänapäevani.

Selle tööga ei jäänud ma ise absoluutselt rahule, aga kui ma seda ette lugesin, naerdi minu üllatuseks päris palju. Niimoodi õpime me loovkirjutamist. Päris vahva on.

Lähikontaktne

 Kaks päeva saingi sel sügisel koolis käia, kui juba peale hakkas. Eile, see on esmaspäeva lõunal, sain koolist koos teiste varjatud adressaatidega kirja, et olen loengus viibinud koos koroonapositiivsega ja seega lähikontaktne. Juures oli kenasti jutt ka, et kui olen põdenud, täielikult vaktsineeritud või need muud asjad, siis võin oma eluga rahus edasi minna, kui just sümptome ei teki. Antikehadeta rahvas istugu nüüd aga rahulikult 10 päeva eneseisolatsioonis. Tegin kohe veidi koroonadetektiivi ja uurisin oma õpingukaaslastelt, kas nemad ka sellise teavituse on saanud. Kuna käin erinevates loengutes erinevate inimestega, sain üsna kiirelt pildi selgeks. Kontakt oli toimunud reede õhtul kell 18.00 alanud loengus. Kui nüüd järele mõtlema hakkasin, siis meil oli seal klassis üks tüdruk küll tagapingis, kes piisavalt köhis ja läkastas, et mu vaikne pahameel ära teenida ja mulle meelde jääda. Kui ma juba esmaspäeva lõunal reedel peale tööaega toimunud kontakti osas teavituse sain, pidi nakatunu olema nädalavahetusel testimas käinud. Õnneks juhtus mul just seal tunnis väga hea filtriga respiraator ees olema, läkastaja istus minust üsna diagonaalis üle klassi ja ma olen süstitud selle tootja vaktsiiniga, mis erinevate uuringute kohasel siiani kõige tõhusamaks on osutunud. Vihastasin veidi selle tõenäoliselt sümptomaatilise nakatunu peale, kes ikka seltskonda tuli ja lootsin, et mu vaktsiinike hoolimata sellest, et terviseameti laos nagu grillviiner põrandakütte peal soojas oli istunud, tuleproovi nüüd läbi teeb.

Vihastasin ära ja unustasin teema ära, kuni täna siis lõpuks terviseamet ärkas. Lõunast hakati mind igast kanalist pommitama teadetega, et ma olen lähikontakne ja istugu kodus. Algul SMS ja siis helistas veel see kõnerobot, kes väriseval häälel mulle sama jutu maha vuristas. Nüüd tekkis endalgi juba selle kohta kahtlus, kas ma ikka olen eneseisolatsiooni alt vabastatud. Lisaks olin ma laupäeval käinud sünnipäeval, kus rõõmsalt 12 inimesega koos mullivannis istusin. Uurisin terviseameti kodulehte ja sama jutt. Isolatsioon. Kusagil all oli siis väikeses kirjas märgitud, et kui mulle rakendub erand, siis on teine lugu. Klikkisin paar linki edasi ja sain teada, et vaktsineerituna lähen tõesti erandi alla, aga pean sellest ise terviseametit teavitama. Kanalit, mille kaudu ma seda tegema pean, muidugi märgitud polnud. Otsisin netist koroonainfo telefoni välja. Sealt öeldi, et kahjulugu jah, aga andmebaasid ei ühildu. Tuleb vabas vormis kirjutada terviseameti üldmeilile ja soovitati seda tungivalt ka teha. Kirjutasin. Eks näeb, mis edasi saab. Arvatavasti panevad Hiina laborid mu andmed jälle viis korda enne pihta, kui riik avastab, et ma üldse olemas olen.

Väike öine täiendus: kell 23.10 küsib terviseamet mult isolatsioonikohustusest vabastamiseks täiendavat teavet. Nimelt, millises linnas või maakonnas haigestunuga kontakt toimus, et kiri siis vastavasse regionaalosakonda edasi suunata. Riiklike juhiste kohaselt ma vaktsineerituna eneseisolatsiooni jääma nagu ei peaks, aga tuleb välja, et isolatsioonikohustusest peab terviseamet sind siiski vabastama. Sellest uudistes keegi muidugi ei räägi, kuigi terviseameti kodulehelt võiks juhistest ridade vahelt midagu umbes sellist välja muidugi lugeda küll. Ma vaktsineerimistõendi panen parem kohe oma vastuse juurde. Kui koroona seda riiki ei hävita, siis omaenda bürokraatia raskuse all kukub see ükskord kokku küll.