Ralli

 Täna see siis lõpuks juhtuski: robottolmuimeja leidis magamistoast kassi okse ja asus seda koristama. Uus kott kassitoitu ei paista millegipärast Jipile sobivat. Kusjuures Tolmu oli üllatavalt suure tüki okset suutnud isegi sisse imeda. Vanem laps sattus Tolmule peale, kui see parajasti okse kallal majandas, ja tõmbas magamistoa ukse kinni, et teda vähemalt ühte tuppa lokaliseerida. Tolmule ta selle peatamiseks läheneda ei tahtnud. Selleks nägi see liiga hirmus välja.

Mina tulen just voodi alt, kus ma 12. korda põrandat pesin. Nüüd ootan, et pesumasin põrandalappidega lõpetaks, ja saaksin 13. korda voodi alla ronida. See lõhn lihtsalt ei kao. Tolmu kuivab saunas. Tema panin ma üsna julmalt otse kraani alla. Isegi, kui see robot väga veekindel pole, sest sellisena ei ole nagunii temaga midagi peale hakata. Mina usun Tolmusse. Mõni aeg tagasi sõitis ta trepist alla. Tolmu endaga ei juhtunud midagi, aga trepiastmele, kuhu ta lõpuks maandus, tuli pragu sisse. Tolmu on kööki koristades palju kassikrõbinaid söönud. Teda see oksendama ei aja. Kassitoit teeb tolmud hoopis tugevaks vist.

Kirjeldatud sündmustest fotosid pole, sest need oleks liiga häirivad. Selle eest on foto sügisilmade saabumisest häiritud päevakangelasest täna hommikul.

Nagu armastus koolera ajal

 Tallinna ülikool tuli ka täna lõpuks algava õppeaasta õppekorralduse plaaniga lagedale. Seda nad olid tegelikult juba ammu hoiatanud, et enne augusti lõppu neid reegleid ka oodata ei tasu. Arusaadav ka, sest kindlust asjade arengu osa on vähe. Ülikooli eesmärk on maksimaalselt kontaktõpet säilitada, mis on ka arusaadav, sest õppejõud üldjoontes kiruvad veebiõpet kui väga ebamugavat lahendust ja peavad seda ka vähemefektiivseks. Viimasega ma tudengi seisukohalt nõus ei ole, pigem on veebiloengud just ajakasutuslikult suurema kasuteguriga, vähemalt tudengi seisukohalt. Võtame kasvõi need armsad udupead, kes alati igasse jumala loengusse ära eksivad -- ja keegi meist ei ole kaitstud kogemata selleks udupeaks saamise eest -- ja kelle kõrvust on kogemata mööda läinud igasugused organisatoorsed teemad, nagu mis kuupäeval tuleb essee esitada, kui kaua kestab eksam või kes mõnda muud üldise rahvatervise seisukohalt ebaolulist probleemi tõstatada soovivad. Veebiõppes on olemas selline maagiline aken nagu chat, mille abil need tudengid kaasüliõpilaste poolt abistatud või ennast maha laadida saavad ilma, et õppejõud kallist loengu- või seminariaega sellele kulutama peaks. Eks tekib veebiõppe puhul ka see hirm, kui kohal või "kohal" üliõpilane tegelikult sellisel viisil loengus üldse on. Mina vaatan asja teistpidi. Kui elu ja olme õpingutesse sisse sõidab, siis veebiloengu puhul on võimalik vähemalt poole kõrvaga kohal olla, kui kontaktõppes ei õnnestuks seda üldse teha. Parem, kui mitte midagi. Pro veebiõpe siitpoolt. Vähemalt nii kaua, kuni tegu on erialadega, mis füüsilist aparatuuri või eriruumide kasutamist ei nõua ja see õppejõudude närve päris ära ei söö.

Sel sügisel paistab aga, et meie parim lootus veebiõppeks on see, kui õppejõud juhtub vaktsineerimata ja koroonapositiivse kontaktne olema. Vähemalt praegu tundub, et siis peab ta eneseisolatsiooni jääma. Testimise osas ma hetkel reeglitest midagi välja ei lugenud. Koroonapositiivsetele tudengitele või tema vaktsineerimata kontaktsetele õppekorralduse paindlikumaks muutmisega väga kaasa ei elata.

Saab näha, kuidas asjad kujunevad. Vaktsineeritud inimesena pean ütlema, et mulle need vaktsineerimisvastased hetkel väga meeldivad. Põhiline muidugi, et meedikute töökoormus jälle üle pea ei kasvaks nii. Käisin eelmisel nädalal lastega ühes spaahotellis väljapoolt maja tulnud külalistena hommikust söömas ja ujumas-saunas. Hinnad olid meeldivalt odavad ja inimesi meeldivalt vähe.  Spaaosas kontrolliti vaktsineerimistõendit põhjalikult, hommikubufees vist unustati. See oli teine päev ka, kui uued nõuded kehtinud olid. Harjumise asi. Pärast on jälle äraharjumise asi. Kui mu ema mõned nädalad tagasi Riias käis, ei saanud ta kohviku väliterrassilegi maha istuda ilma, et vaktsineerimissertifikaadi ja ID-kaardi letti oleks löönud. Paar päeva tagasi olin ma Riias trippimas ja seal ei tahtnud keegi ei hotellis, söögikohtades ega muuseumis midagi näha. Balti riikide sisepiiridel puudus igasugune kontroll. Läti ja Leedu piirivalvurid paistavad kõik Valgevene piirile olevat suunatud. Ka turiste oli vähe.

Täna tuli saiakeste isu. Küpsetades tabasin end mõttelt, et tegin lahti viimase poolteist aastat tagasi esimese laine aegu koroonavarudeks soetatud jahukoti.