2021/07/29

Minu kaks süsti ja Soome


Seekordne reisilugu algab süstlaga. Ega siin praegu ongi kaks võimalust, kuidas reise alustada -- süstal käsivarres või vatipulk ninas. Oma koroonavaktsiini valisin lähtudes perearsti soovitustest ja sellest, mis parajasti saadaval oli. Ma tootjat ei ütle, aga ütlen, et see oli kahedoosiline, seega on vähemalt selge, milline neist vaktsiinidest see ei olnud. Esimest süsti ma sisuliselt ei tudnudki. "Te olete vist päris palju neid vaktsiine teinud, ma ei saanud arugi, kui süsti tehti," kiitsin vaktsineerijat. Ta vaatas mulle ainult zombistunud näoga otsa ja ütles umbkaudse numbri, palju ta viimase kuuga neid doose süstinud on. See oli nii utoopiline, et jäänud mulle meeldegi. Näha oli, et vaktsineerija on palju tööd teinud, sest plaastriga ta igatahes süstikohale pihta ei saanud. Jäin oma viiteteist minutit jälgimisaega täis istuma. Täpselt paras hetk, et vaktsiini võimalikke kõrvaltoimeid googledama hakata. Siis sõitsin ära ja koju ja ei midagi. No käsi valutas ja lümfisõlmed vist ka. Ei midagi hullu. Kuni kaheksa päeva hiljem oma covid-käe kätte sain. Süstikohale ilmus mahklakas punane soe laik. Õnneks oli redditi foorumis sellise käe omanikke veel, kes teadsid rääkida, et see läheb mõne päevaga kenasti üle. Osadele oli arst laigule määrimiseks hormoonkreemi ka määranud, aga sellest ei pidanud suurt kasu olema.

Näitasin perearstile ka oma käest pilti ja tema ütles, et ma ei peaks teist vaktsiinidoosi üldse tegema. Minusugustele saab vaktsineerimise teinud asutus esimese süsti kohe kuuri lõpetava süstina vormistada. Kuna mul varasemast positiivne koroonatest ette on näidata, siis esimene süst ongi mulle nagu teine. Ma pean ausalt üles tunnistama, et minu isiklik motivatsioon vaktsineerimiseks just aateline pole. Ma tahan lihtsalt inimese kombel veidi maailmas ringi liikuda. Uurisin veidi, ja kuigi immunoloogiliselt sellist põetud + üks vaktsiinidoos kombinatsiooni üldiselt tõhusaks peetakse, siis osad riigid, eriti Euroopa Liidust väljas, nii ei arva ja mingid kitsendused täielikult vaktsineeritutega võrreldes sellistele siiski on. Nii otsustasin ikka teise süsti ka ära teha. Vahepeal oli vaktsineerimine populaarsust hakanud kaotama ja süstitegija oli vist veidi puhata saanud, sest seekord sai ta igatahes plaastriga süstikohale kenasti pihta, kuigi kasutatud plaaster oli isegi veidi väiksem kui esimesel korral. Istusin jälle kohustuslikuks 15 minutiks kõrvaltoimeid googledama. Google ei vedanud ka seekord alt. Nii kui kõike seda loed, mis vaktsiinidega nihu võib minna, tunned kohe, kuidas kõri tursesse hakkab tõmbama ja hingamisraskused tekkima. Õnneks läheb see tunne kohe üle, kui avastad, et 15 minutit on läbi ja võid ära minna. Järgmisel päeval läks muidugi lahti. Palavikku ei olnud, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et niiiiii paha oli olla. Peale seda, kui prügi välja viimas käisin, istusin trepi peale maha, sest kops oli kuidagi nii koos nagu oleks just maratoni jooksnud. Oi kui tige ma selle vaktsiini peale olin. Aga ega kohe kui mu vaktsiinipass kehtima hakkas, olin kõpsti autoga Helsingi laeval ja sealt edasi Lapimaa poole teel ka.

"Miks sa üldse keset suve Lapimaale lähed? Keegi ei lähe ju, siis pole lundki," imestasid mu mõned tuttavad. Just selle pärast läksingi, et keegi lähe ja lund pole. Hea rahulik, valge, soe ja pole libe sõita. Lisaks tuleb elust võtta seda, mida nüüd ja kohe võtta annab, sest pagan seda teab, kas ja kuhu poole aasta pärast üldse reisida saab. Kui nii edasi läheb, saavad Kreeka tähestikust enne tähed otsa, kui koroonaviirus oma muteerimise lõpetab. Hea, kui oomega-tüveni jõudmisega jõuludeni välja venitab. Nakatumisnumbrid tõusevad ka kiiremini kui kinnisvarahinnad.

Plaan oli läbi Jyväskyla ja Oulu üles Rovaniemi sõita ja siis läbi Botnia lahe saarte ja Turu alla Helsingisse tagasi, nautida loodust ja uurida teele jäävaid linnu. Meie käisime Jyväskyläs, Oulus, muidugi Rovaniemil, Pudasjärvil, Kokkolas, Vaasas ja veisi pikemalt Turus. Teed on Soomes head ja liiklus viisakas. Google maps kipub vahemaade läbimiseks kuluvat aega tugevalt ala- ja Waze veidi ülehindama, vähemalt minu sõidustiili juures. Soome väikelinnade vanemad osad on nunnud ja eriti ülikoolilinnad huvitavad, aga peab arvestama, et linnadest läbisõidud on projekteeritud nii, et autoaknast seda kenamat osa ei näe, tuleb korra linna ikka sisse põigata.

Rovaniemil käisime polaarjoonel asuvas jõuluvanakülas ja Angry Birdsi mänguväljakul, mis on palju lahedam, kui piltidelt tundub. Jõuluvanakülas on aasta läbi jõul ja normaalses olukorras võtab lapsi vastu ka päris jõuluvana, aga kuigi jõul oli seal ka praegu täies hoos, siis jõuluvana oli vist karantiini pandud ja hetkel ei tööta. Meil ei olnust sellest midagi, sest lapsed olid enne pikalt toonitanud, et kõike muud tahavad nad küll, aga mitte jõuluvana näha -- nad on mul väga tagasihoidlikud. Siis sõitsime veel veidi põhja poole, käisime matkarajal ja siis keerasime otsa Pudasjärvi suunas. Kui trass Helsingi->Jyväskylä->Oulu->Kemi->Rovaniemi on põhimaantee ja minu jaoks pigem igavavõitu, siis Rovaniemi->Pudasjärvi->Oulu looduslikult kena ja vaheldusrikas. Teel jalutavate põhjapõtradega tuleb ainult ette vaadata. Kemi kaudu Rovaniemile minnes ei näinud ma neid ühtegi, aga läbi Pudasjärvi sõites hulkus neid kohe massiliselt teel. Nad on õnneks sellised rahumeelsed, ajavad vaikselt oma asju ja ei jookse ette nagu tavalised põdrad, aga eks neid pruunikaspunaseid karvaudemetega suuri plekke asfaldil ikka näha oli, kus mõni põhjapõder otsa on saanud. Põdrale otsa sõites tuleb see omanukule ja metsiku põhjapõdra korral Soome riigile kinni maksta. Käivad jutud, et nüüd on hakatud põdrasarvi helkurvärviga värvima, et nad ka pimedas paremini nähtavad oleks.

Pudasjärvi ise oli huvitav koht. Nad reklaamivad ennast kui Soome suuruselt teist linna. Pindala poolest muidugi. Rahvastiku tiheduselt kannataks neid Siberiga võrrelda. Mul õnnestus seal ööbimiseks poolkogemata Airbnb`st tõeline pärl leida. 90 euro eest magasime seal ülipuhtas ja väga hästi sisustatud restaureeritud vanas vallamajas.

Edasi alla lõunasse liikudes keerasin Kokkolas põhimaanteelt ära saartele. Sama tegin ka Vaasas. Soomlased on head tee- ja sillaehitajad ja nii juhtusin pooljuhuslikult Soome pikimale Reploti sillale. Seal sõita oli väga hirmus, aga väha ilus. Reploti saarel elab muidu umbes 2000 inimest ja sinna viiv sild on kilomeetri pikkune. Lootsin seal ööbida, aga kohad olid täis. Jäta veel asjad viimasele hetkele.

Turu külje all Ruissalo saare spaas oli mul ööbimine juba aegsasti ette broneeritud. Hästi, et oli, sest kohale jõudes oli seal täismaja. Turu oli koht, mille jaoks olin plaaninud aega võtta, aga lõpuks võtsin ikka liiga vähe. Ma olin sealt kunagi tööga seoses põgusalt käinud ja läbi sõites tundus suurepärane linnake olevat. Ruissalo saarel lõpuks ei jõudnudki ringi jalutada, kuigi oleks tahtnud. Seal on looduslikult väga kena ja vaheldusrikas, lisaks spaale on seal palju suvekohvikuid, botaanikaaed, rannad, golfiväljak ja palju muud. Sellest, et sinna jõudmiseks tuleb läbi kaubasadama sõita, ei tasu ennast häirida lasta -- tasub ära. Turu on vana kaubalinn ja nagu nende puhul kipub olema, on kaubandusest saadud raha seal ka haridusele ja kunstidele jagunud. Vedelesime spaas, jalutasime Turus Aura jõe ääres, linnas, turul, käisime kunstimuuseumis ja tuligi Helsingisse laevale sõitma hakata. Turu-Helsingi tee on põhimaantee, aga sellegi poolest maaliline. Graniidipaljandid ja just siis, kui tee igavaks hakkab minema, on tee äärde mõni suur skulptuur paigutatud.

Kokku tuli viie päeva peale 2143 km ja 29,5 sõidutundi. Algselt olin plaaninud veidi vähem, aga siis läks ikka nii, et see või teine koht tundus lahe, keerasin sisse vaatama ja nii see asi läks. Väsitav ei olnud, aga väga rohkem ei oleks viitsinud ka, siis oleks nagu puhkusemaitse asjalt ära kadunud ja rooliallergia hakanud tekkima. Mulle meeldis kõige rohkem see Soome pikim sild ja Turu kunstimuuseum, vanemale lapsele jõuluvanaküla ja nooremale spaa. Paar päeva tagasi pesin viimased Lapimaa kärbselaibad ka autolt maha ja kui olikord lubab, saab järgmist reisi planeerima hakata. Lõpetuseks väike kollaaž kassi valvekaamerast suvalistel hetkel tehtud piltidest sellest, kuidas Jipi meie puhkuse ajal aega veetis ja muudest asjadest ka. Anteeksi, kui see postitud nüüd nende pärast väga aeglaselt avaneb.




Esimene öö. Sellise elamsie saab Soomes 48 euro eest päev. Välimus on petlik, seest on kehvem kui väljast.

Väga-väga Soome disain Rovaniemi hotellis
Õhtu Rovaniemis. Kemijoki ja Angry Birds
Lapimaa matkarajal
Pudasjärvi endine vallamaja
Turu jõeäärne elu
Turu kunstimuuseum
Ja kokkuvõte

2 kommentaari:

  1. Mis telefoniga pildistatud on, kui küsida tohib? Nii ilusad selged pildid :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan! Telefoniks on iPhone 11 tavalise kaameraga, mitte pro mudel.

      Kustuta