Karjääriplaneerimine

 Nädal tagasi hommikul autos.
Laps: "Mida engineer teeb?"
Mina *võtab lonksu kohvi*: "Insener. Insener mõtleb igasuguseid asju välja. Kuidas neid ehitada."
Laps: "Milline insener sina oled?"
Mina: "Keemiainsener."
Laps: "Mida keemiainsener välja mõtleb?"
Mina *veel kohvi, see vestlus nõuab palju kohvi sellisel kellaajal*: "Näiteks reaktoreid."
Laps: "Mis on reaktor?"
Mina *mõistan oma viga*: "Selline anum, kus aineid kokku segatakse, et midagi toota. Näiteks ravimeid või igasuguseid materjale. Näiteks ma olin tehases, kus rapsiõli puhastati. Selle jaoks on ka igasugused seadmed. No ja sa tead, ma aitasin veel loomade ravimeid välja mõelda näiteks."
Jätkan: "Ma tegelesin põhiliselt sellega, et kontrollisin, kuidas süsteemid töötavad. Kui midagi valesti oli, siis proovisin pakkuda ja teistega arutada, mida teha võiks, et paremaks läheks."
Laps: "Kas seda oli raske õppida?"
Mina: "No päris palju tuleb vaeva näha jah. Minu jaoks oli ülikool raske, õigemini töömahukas just. Öeldakse, et tehnilised alad on keerulised."
Laps: "Aga insenerid saavad palju raha."
Mina: "Oleneb, aga üldiselt pigem jah."
Laps: "Kas arhitektid saavad ka palju raha?"
Mina *naeran*: "Ma ei tea. Aga tasub ikka seda õppida, mis sind huvitab ja sul hästi välja tuleb. Arhitektuur võiks sulle sobida küll."

Eile lapsega jooksmas.
Mina: "Ma pean reedel korra kooli minema."
Laps: "Miks? Kas sul on eksam?"
Mina: "Ei, ma saan oma juhendajaga kokku."
Laps: "Mis see on?"
Mina: "See on üks õppejõud, kes aitab mul ühte projekti teha."
Laps: "Kas teised peavad ka seda tegema?"
Mina: "Teised teevad teistsuguseid. Selle nimi on lõputöö."
Laps: "Aa, see on nagu individuaaltöö. Millest see on?"
Mina: "Ma tahaks ühte dialekti uurida. A dialect."
Laps: "Kas see on raske?"
Mina: "Ma ei tea, vist pigem huvitav minu jaoks. See võtab lihtsalt kaua aega."
Laps: "Kas 9. klassi lõpus tuleb ka eksameid teha?"
Mina: "Mina pidin kolm tükki tegema, aga ma ei teagi, kuidas praegu on."
Laps: "Millised eksamid sa valisid?"
Mina: "Meil olid eesti keel ja matemaatika kohustuslikud. Kolmanda sai valida. Ma võtsin füüsika, aga sulle ma seda ei soovita. Sa võiks inglise keele parem võtta."
Laps: "Ma ei taha. Sa tahad koguaeg mulle ainult keeli õpetada. Vene keelt. Ma ei taha."
Mina: "Sul tulevad keeled lihtsalt paremini välja. Ma soovitaks eksami sellise valida, milleks sa kõige vähem õppima pead. Pärast võid muid asju edasi õppima minna. Aga sa ei pea praegu otsustama, sul on põhikooli lõpuni veel neli aastat aega. Ma võin sulle füüsikat ka õpetada."
Laps: "Jah, aga mitte praegu."
Parem jah mitte. Oleme viiendal kilomeetril ja algab tõus.
Mina *reguleerin tempot aeglasemaks*: "Tead, mis kõige hullem oleks?"
Laps: "Noh?"
Mina: "Kui ma sulle füüsikat vene keeles õpetama hakkaks."
Laps naerab.

Kui jooksmast tagasi saime, algas lastevanemate koosolek. Klassijuhataja kurtis, et peale distantsõppelt tagasi kooli tulekut on laste õpitulemused kehvaks läinud. Esmaspäevase etteütluse tulemused olid olnud väga halvad, puha kolmed miinused, suuremal osal vähemalt. Minu omal oli ainus veatu töö. Ta ise ütleb selle kohta, et "mulle lihtsalt jäävad reeglid meelde ja vahel ma tean nagu iseenesest, kuidas mõnda sõna kirjutatada."
Minult see küll pole. Õigekiri oli, on ja vist ka jääb minu jaoks üheks võimatuks asjaks.

Midagi on see laps mult ikkagi pärinud ka. Pidin läinud reede pealelõunal oma koroonavaktsiini esimese shot`i saama. Kohale minnes selgus, et süsteemi kitsaskohtade ja ülekoormuse tõttu oli mulle võimalik pakkuda vaktsiini sellelt tootjalt, kellelt ma seda teps mitte saada ei tahtnud. Keeldusin ja keerasin otsa ringi.
Mina reede pealelõunal lapsele: "Ma ei saanudki täna koroonavaktsiini."
Laps: "Mis juhtus siis? Kas sinu vaktsiin anti mõnele vanurile või popstaarile?"
Ikkagi on minu tütar! Insener või literaat, vähemalt on ta aru saanud, kuidas siin ilmas asjad käivad.