Minu veidrused: tige tikker

Minu kodupoes müüdi tikriistikuid. Ainult 2.99 tükk. Kuna mul aeda pole, ei ole mul marjapõõsastega suurt peale hakata, aga minu kirg kasulike taimede vastu on seda suurem. Ja lisaks ainult 2.99. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul üks piisava suurusega vakantne savipott ja piisavalt mulda kodus olema. Nii oligi mul pool tundi hiljem magamistoa nurgas tikripõõsas. Sõbrannad naersid, aga mina ei saa aru, miks ei võiks ühel inimesel magamistoas tikker kasvada? Ei pea ju olema nii, et ainult sõnajalgu sünnib toas kasvatada. Paari aastaga peaks tikripõõsas ka toataime jaoks üsna dekoratsiivse kuju omandama. Hea õnne korral saan äkki marjugi, kuigi enne peab uurima, kuidas tikritel see tolmedamisasi käib. Ja kui mu suurepärane plaan peaks ebaõnnestuma, õigemini toa nurka ära surema, on kahju küll, aga vähemalt rahaliselt mitte kuigi suur.

Loomulikult ei saa asjad 2.99 eest liiga libedalt minna. Nädal hiljem avastasin, et selle raha eest olin tikripõõsaga ka korralikult lehetäisid kaasa saanud. Ma võin oma tikri peale kihla vedada, et pooled inimestest, kes sõna lehetäi kuulevad, tahavad kohe rohelise seebi lahusega pritsimisest rääkima hakata. Sellise avantüüri jaoks nagu toatikker aga oleks see liiga igav lahendus. Otsusasin hoopis bioloogilisi tõrjemeetodeid katsetada ja lepatriinud võtta. Need pidid lehetäid nähes päris jõhkarditeks muutuma. Sõbrannad naersid jälle ja arvasid, et ega see asi nii lihtsalt ei käi, aga mulle meeldib eksperimenteerida ja ma tahan vähemalt proovida. Inimlikkuse mõttes kolin tikripoti lepatriinude kätte usaldamise ajaks vist rõdule. Lepatriinude ja minu enda pärast. Mulle ei meeldi mõte võimalikest juhuslikest laiaksistud lepatriinudest diivanil ja ma ei usu, et lepatriinudele meeldiks kogemata näiteks robottolmuimeja ette jääda.

Seniks nokkisin muist lehetäidest maha ja suunasin tikri karantiini. Karantiin asub elutoa põrandal korstnajala juures. Sõbranna arvas nüüd, et tassi jah lehetäid teistesse tubadesse ka laiali, aga mina arvan, et see on karantiiniks siiski hea koht. Lähim lillepott asub tikrist nüüd viie meetri kaugusel. Seal on noored datlipalmi alged. Need lehehakatised on nagu teras. Ma ei usu, et ükski vähegi mõistusega olend peale kassi neid närida tahaks.

Savipotid kipuvad jälle parketile koledaid jälgi jätma. Selle pärast kudusin tirkripoti alla panemiseks väikese geomeetrilise mustriga liniku. Et liiga igav ei tuleks, panin nurkadesse narmad ka.

Vaat, mida kõike 2.99 inimese ellu võib tuua.