Kui peres kasvab olümpiavõitja

Eelmise kevade distantsõppe ajal anti kehalises mu vanemale lapsele kodutööks krossijooks Karulaugu terviseraja 700-meetrisel ringil. See ei ole mingi naljarada. Karulaugu terviserada kulgeb paepanga all ja küljel. Mitte panga all või panga peal, vaid panga all ja küljel. Mõtlesin, et jooksen solidaarsusest lapsega selle ringi kaasa. Ikkagi ainult kümneaastane või nii. 150 meetri järel sain aru, et see oli viga, sest ei suutnud enam tema tempot hoida.
"Sa jookse üksi edasi, ma võtan ringi lõpus aega," ütlesin ainult.

Sel hooajal esimest korda suusasaabaste asemel jooksutossud jalga tõmmanud, hõikasin ülemisele korrusele retoorilisena mõeldud küsimuse: "Ma lähen jooksma. Kas keegi tahab kaasa tulla?"
"Jaa!" teatas vanem laps. Õnneks nooremat tuli üsna palju motiveerida, et ta arvuti tagant lahti tuleks, tõuksi võtaks ja meiega ühineks. Vähemalt üks laps käitub mul eakohaselt. Kuigi vahel, kui ta meiega põrandal Monopoli või Katani mängides nagu muuseas 10 minutit järjest vahelduse mõttes spagaadis istub või varvastega kukalt sügab, tahaks ta lennujaama röntgenist läbi saata, et kindlaks teha, kas tal ikka puusaluu olemas on.

Lastega jooksmas käimine ei ole mingi kvaliteetaeg. Sel ajal, kui mul keel vestil ja veremaitse suus on, lobiseb vanem laps lakkamatult ja sundimatult. Iga kümne sekundi järel oli vaja ka millegi kohta küsida. Ma proovisin ainult ellu jääda, aga lastele on sellest vähe.
"Emme? Emme?! EMME!!!"
Nüüd panin vanema lapse endaga koos Maijooksule ka kirja. Mis mul üle jääb, sest jooksuriietes mul enam ilma temata majast välja hiilida ei õnnestu. Äkki siis, kui puud lehte lähevad, annab tossud hekki peita või midagi. Lapsele ütleks näiteks, et lähen hambaarsti juurde.

Olin kaks korda vanema lapsega jooksmas käinud. Hakkab vaikselt tunduma, et sellest on mingit kasu olnud, sest täna jooksmas käies oli võhma kuidagi rohkem nagu. Kasutasin juhust ja seletasin vanemale lapsele, kuidas mind omal ajal hingama õpetati, kui jooksmise ajal pistma peaks hakkama.
Laps selle peale: "Tead mis mina teen, kui mul pistma hakkab?”
Mina: "Mida siis?"
Laps: "Midagi. Jooksen edasi. Mind ei huvita."