2021/04/29

Eesti keel suureks

Kes armastab värve, aga pikka juttu ei armasta, võib kohe veidi alla kerida. Seal on üks link.

***

Iial ei tea, millest elus kasu võib tõusta. Kui ma gümnaasiumis avastasin, et mu klassivend ja tol ajal hea sõber seelikul ja kleidil vahet ei tee, oli mul lõbu laialt. Nüüd oli minu kord teda röstida. See oli magus kättemaks, sest muidu armastas tema ikka mind nokkida. Istusime füüsikas tagumises pingis. Kui õpetaja tunnis mõne eiriti magusa ülesande lahendada andis, vaatas klassivend mulle väljakutsuvalt otsa ja viskas kinda: "Nooh, Kass, kes enne tehtud saab?"
Tavaliselt sai tema. Siis laksutas ta etteheitvalt keelt: "Ai-ai, kuidas siis nüüd nii, Kass..."
Ta oli üldse õpetajate jaoks tüütu, aga nutikas tegelane. Kord pidime vene keele kontrolltöös vene keelde tõlkima lause meremees hukkus meresügavuses. Näidake mulle ühte mitte vene keele keskkonnas kasvanud 15-aastast, kes sellist lauset tõlkida oskaks. Minu geniaalne klassivend kirjutas: eile oli see meremees veel siin, aga täna magab kaladega. Häda mitte ei aja ainult härga kaevu, aga võib teinekord enne kaevu minekut ka üsna tabavat poeesiat sünnitada. Õpetaja muidugi nii ei arvanud.

Igatahes olen ma peale seda aastaid vahel oma meestuttavaid kleidi ja seeliku küsimusega piinanud. Kes vastab, et vahet pole, kes, et kleit on pidulik, seelik igapäene, kes, et kleit ulatub üle põlve, seelik lõppeb tagumiku ja põlve vahel. Paremal juhul hakkavad mehed kõhu ja õlgade kohal kätega vehkides seletama, et kleit läheb vot siia üles välja. Vehkima hakkavad enamasti need mehed, kellel kodus õdesid on olnud. Sellel minu targal klassivenal näiteks ei olnud. Tal oli viis nooremat venda. Kui peale gümnaasiumi sõjaväkke läks ja pärast sõjaväest koju tuli, oli suurim üllatus, et kuues vend oli ka sündinud.

Sel semestril kuulan ma psühholingvistikat. Täitsa huvitav on, aga ainel on sama viga, mis kõigil teistel -- kodutöid antakse. Üheks kodutööks ongi psühholingvistilise katse disainime. Ma teadsin kohe, mis katse ma leiutan! Kleit või seelik. Aastate jooksul on mul isegi pilootuuring tehtud. Õppejõud ütles, et selle nimi on objektituvastuskatse ja see sobib väga hästi. Hakkasin aga samas stiilis küsimusi juurde genereerima.

Ka teise küsimuse leidsin oma katsesse lihtsalt, omaenda kodust.
"Mis vahet on heegeldamisel ja koomisel?" tahtis mu 11-aastane millalgi teada.
"Oled sa minu laps või ei ole?!" oleks ma selle peale tahtnud küsida. Vähe on olnud mu elus neid päevi, mil mu näppude vahelt vardad või heegelnõel puudunud on. Käsitöö on mul raamatute kõrval hobi number kaks.
Hingasin korra sisse ja ütlesin vaid: "*kudumisel, mitte koomisel."
Lapsed ei kutsu mind põhjuseta autocorrect`iks.

Esialgsed hüpoteesid psühhilingvistilisse katsesse said sellised:
1) Sugude vahel esineb traditsiooniliste soorollidega seostatavate sõnade mõistmisel erinevusi, näiteks ei tee mehed vahet kleidil ja seelikul, heegeldamisel ja kudumisel. 2) Naiste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini need mehed, kes on kasvanud koos õdedega või on (olnud) püsisuhtes. 3) Meeste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini üksi elavad või elanud naised.

Nüüd oli võrdsuse huvides veel vaja mingit objekti, mille tuvastamisega naisi häbistada saaks. Sõelal on hetkel vargapolt, mehaaniline arvutiklaviatuur, kardaanrist, neutraalfaas ja tõmmits. Tõmmits on muidu vist selline vahva vidin, mille tundmine haridustasemega pöördvõrdelises seoses võiks olla. Selle hüpoteesi lükkas kohe ümber mu doktorikraadiga meestuttav, kes selle selle riistapuuga väga hästi tuttav oli. Mida veel võiksid mehed teada, aga naised ei tea?

Muidu on mu psühholingvistika õppejõu teadustöö päris palju värvidega seotud. Praegu osaleb ta rahvusvahelises uuringus, kuhu oleks hädasti ka eesti keeles vastajaid tarvis. Ikka selleks, et meie keel ka suurte kõrval teaduses välja paistaks. Uuringus saab osaleda siin:
https://colournaming.com/lang/ee

Nüüd tuleb tähtis koht. Küsimustikus tuleb edasi liikuda klaviatuuril kas enter või nool edasi vajutades. All on ahvatlev nupp kirjaga Järgmine, aga nagu mu õppejõud ütles: "Seda nuppu ärge vajutage. See on üks loll nupp! Me ei saa seda ära ka võtta, sest see pole eestlaste tehtud."
Selle pärast ongi eestlastel vaja sellistes uuringutes osaleda, et suurte keelte rääkijad eestlaseid ka tähele paneks ja meile sobimatuid lolle nuppe jmt ei genereeriks. Seda lolli Järgmine nuppu tuleb vajutada siis, kui enam värve nimetada ei viitsi ja tuleb tahtmine uuringust väljuda. Muidu jätkub neid värve vist igavesti.

Loll nupp illustreeritud

Auhindu ega boonuseid vastamise eest ei jagata. Vähemalt otseselt mitte, aga mida rohkem vastajaid, seda tugevamalt eesti keel suurte keelte kõrval esindatud saab. Pealegi --  nagu alguses öeldud, elus võib teinekord mõnest väikesest liigutusest, millest seda oodata ei oskagi, kõige enam kasu tõusta.

2021/04/25

Kui peres kasvab olümpiavõitja

Eelmise kevade distantsõppe ajal anti kehalises mu vanemale lapsele kodutööks krossijooks Karulaugu terviseraja 700-meetrisel ringil. See ei ole mingi naljarada. Karulaugu terviserada kulgeb paepanga all ja küljel. Mitte panga all või panga peal, vaid panga all ja küljel. Mõtlesin, et jooksen solidaarsusest lapsega selle ringi kaasa. Ikkagi ainult kümneaastane või nii. 150 meetri järel sain aru, et see oli viga, sest ei suutnud enam tema tempot hoida.
"Sa jookse üksi edasi, ma võtan ringi lõpus aega," ütlesin ainult.

Sel hooajal esimest korda suusasaabaste asemel jooksutossud jalga tõmmanud, hõikasin ülemisele korrusele retoorilisena mõeldud küsimuse: "Ma lähen jooksma. Kas keegi tahab kaasa tulla?"
"Jaa!" teatas vanem laps. Õnneks nooremat tuli üsna palju motiveerida, et ta arvuti tagant lahti tuleks, tõuksi võtaks ja meiega ühineks. Vähemalt üks laps käitub mul eakohaselt. Kuigi vahel, kui ta meiega põrandal Monopoli või Katani mängides nagu muuseas 10 minutit järjest vahelduse mõttes spagaadis istub või varvastega kukalt sügab, tahaks ta lennujaama röntgenist läbi saata, et kindlaks teha, kas tal ikka puusaluu olemas on.

Lastega jooksmas käimine ei ole mingi kvaliteetaeg. Sel ajal, kui mul keel vestil ja veremaitse suus on, lobiseb vanem laps lakkamatult ja sundimatult. Iga kümne sekundi järel oli vaja ka millegi kohta küsida. Ma proovisin ainult ellu jääda, aga lastele on sellest vähe.
"Emme? Emme?! EMME!!!"
Nüüd panin vanema lapse endaga koos Maijooksule ka kirja. Mis mul üle jääb, sest jooksuriietes mul enam ilma temata majast välja hiilida ei õnnestu. Äkki siis, kui puud lehte lähevad, annab tossud hekki peita või midagi. Lapsele ütleks näiteks, et lähen hambaarsti juurde.

Olin kaks korda vanema lapsega jooksmas käinud. Hakkab vaikselt tunduma, et sellest on mingit kasu olnud, sest täna jooksmas käies oli võhma kuidagi rohkem nagu. Kasutasin juhust ja seletasin vanemale lapsele, kuidas mind omal ajal hingama õpetati, kui jooksmise ajal pistma peaks hakkama.
Laps selle peale: "Tead mis mina teen, kui mul pistma hakkab?”
Mina: "Mida siis?"
Laps: "Midagi. Jooksen edasi. Mind ei huvita."

Minu veidrused: tige tikker

Minu kodupoes müüdi tikriistikuid. Ainult 2.99 tükk. Kuna mul aeda pole, ei ole mul marjapõõsastega suurt peale hakata, aga minu kirg kasulike taimede vastu on seda suurem. Ja lisaks ainult 2.99. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul üks piisava suurusega vakantne savipott ja piisavalt mulda kodus olema. Nii oligi mul pool tundi hiljem magamistoa nurgas tikripõõsas. Sõbrannad naersid, aga mina ei saa aru, miks ei võiks ühel inimesel magamistoas tikker kasvada? Ei pea ju olema nii, et ainult sõnajalgu sünnib toas kasvatada. Paari aastaga peaks tikripõõsas ka toataime jaoks üsna dekoratsiivse kuju omandama. Hea õnne korral saan äkki marjugi, kuigi enne peab uurima, kuidas tikritel see tolmedamisasi käib. Ja kui mu suurepärane plaan peaks ebaõnnestuma, õigemini toa nurka ära surema, on kahju küll, aga vähemalt rahaliselt mitte kuigi suur.

Loomulikult ei saa asjad 2.99 eest liiga libedalt minna. Nädal hiljem avastasin, et selle raha eest olin tikripõõsaga ka korralikult lehetäisid kaasa saanud. Ma võin oma tikri peale kihla vedada, et pooled inimestest, kes sõna lehetäi kuulevad, tahavad kohe rohelise seebi lahusega pritsimisest rääkima hakata. Sellise avantüüri jaoks nagu toatikker aga oleks see liiga igav lahendus. Otsusasin hoopis bioloogilisi tõrjemeetodeid katsetada ja lepatriinud võtta. Need pidid lehetäid nähes päris jõhkarditeks muutuma. Sõbrannad naersid jälle ja arvasid, et ega see asi nii lihtsalt ei käi, aga mulle meeldib eksperimenteerida ja ma tahan vähemalt proovida. Inimlikkuse mõttes kolin tikripoti lepatriinude kätte usaldamise ajaks vist rõdule. Lepatriinude ja minu enda pärast. Mulle ei meeldi mõte võimalikest juhuslikest laiaksistud lepatriinudest diivanil ja ma ei usu, et lepatriinudele meeldiks kogemata näiteks robottolmuimeja ette jääda.

Seniks nokkisin muist lehetäidest maha ja suunasin tikri karantiini. Karantiin asub elutoa põrandal korstnajala juures. Sõbranna arvas nüüd, et tassi jah lehetäid teistesse tubadesse ka laiali, aga mina arvan, et see on karantiiniks siiski hea koht. Lähim lillepott asub tikrist nüüd viie meetri kaugusel. Seal on noored datlipalmi alged. Need lehehakatised on nagu teras. Ma ei usu, et ükski vähegi mõistusega olend peale kassi neid närida tahaks.

Savipotid kipuvad jälle parketile koledaid jälgi jätma. Selle pärast kudusin tirkripoti alla panemiseks väikese geomeetrilise mustriga liniku. Et liiga igav ei tuleks, panin nurkadesse narmad ka.

Vaat, mida kõike 2.99 inimese ellu võib tuua.





2021/04/12

Minu Egiptuse lood: kõrb

 Kui mul perearstiga juttu tuli, et kaalun praegusel ajal lastega reisile minekut, läksid tal esialgu silmad suureks nagu oleks ma öelnud, et kavatsen nädalavahetusel 50 inimesega juubelit tähistada ja sealt edasi algul juuksurisse, siis vanaema juurde ja lõpuks pooleks päevaks raamatukokku istuma minna. Seletasin siis ära, miks, mis ja kuidas, siis noogutas ta korra mõtlikult ja ütles: "Jah, tegelikult küll, miks ka mitte." Eks see praegusel ajal reisimine on teema, mille üle eri arvamustel inimesed umbes sama kergesti tülli võivad minna kui sisepoliitikast või vaktsineerimisest rääkides. Loomulikult kaasnes sellega minu jaoks ka väike enesesüüdistamise koht -- praegu on vist kõigi depressiivne ja raske, mida teised tunda võivad, kui me nüüd niimoodi läheme ja puhkame? Mul on praegu üldse selline pideva süütunde faas. Süütunne selle pärast, et äkki oleks ma midagi tema jaoks rohkem teha saanud, ellujääja süütunne, süütunne kõigi nende hetkede pärast, mil ma lihtsalt oma mõtetes istun ja kaugusesse vaatan. See selleks.

Paberimäärimist on ka palju -- tervisedeklaratsioonid, testimised, ka lastele. Kuna sõitsin enda perekonnanimest erineva nimega lastega Euroopast välja, siis viis see bürokraatia omakorda uuele tasemele. Vajalikud dokumendivormid on üles ehitatud eeldusele, et kusagil on lastel isa, kes annab lastega reisimiseks nõusoleku. Eeldus, mis meie puhul ei kehtinud. Viimase vajaliku paberi lennukile saamiseks sain pataka vahele 16 tundi enne lendu.

Lennujaama sõitsin autoga. Selle mõttega, et kui tagasi tuleme, siis ei pea taksos võõra taksojuhiga istuma, saan juba ette toidukappi toidu tellida ja ei pea nii kellegagi kokku puutuma. Siis hakkas peale. Teel lennujaama pool kuus laupäeva hommikul, Raua ja Pronksi tänava ristis seisab keset ristmiku poolviltu must Mercedese buss, keegi karjus, keegi oli auto peal pikali. Midagi ei saanud aru. Võtsin kiiruse maha ja hästi tegin, sest Mercedes oli nüüd edasi pääsenud ja minu kapotile asus aelema umbes kolmekümneaastane meesterahvas, silmad peas nagu öökullil. Selgelt narkojoobes. Roomas mul esiklaasi suunas ja sonis vene keeles, et ma politsei kutsuks. Kui ma ta kuidagi kapotilt maha sain, siis seda ma ka lahkelt tegin. Palju, liiga palju olen ma pidanud viimase pooleteise aasta jooksul 112 valima. Lapsed on mul küll terasest, nad ei teinud teist nägugi, kui ma narkomaani kapotilt maha proovisin raputada nagu action-filmis. Eks nad ole liiga palju viimasel aastal kõrvalt näinud neid asju, mille tõttu ma 112 olen valima pidanud. See on ka üks põhjus, miks väike keskkonnavahetus normaalse närvikava huvides neile rohkem kui hädavajalik oli.

Lennujaamas pidi perest traditsiooniliselt jälle lõhkeaineproovi andma kõige noorem laps. Ma ei tea, kuidas just tema see on, kelle süsteem alati välja valib. Egiptuse turvakontrollidega võrreldes oli see kõik muidugi nali. Terviseandmete kontroll, passikontroll, immigratsioonidokumendid ja mingid kontrollid veel. Iga kontrolli järel oli teine kontroll, kes kontrollis, kas kontroll oli ikka korralikult kontrollinud.

Mina kõõritasin muudkui lennujaama akendest selle poole, mille mu nomaadisüda juba lennukis ära oli tundud. See oli kõrb. Kui lapsed ja ülejäänud rahvas olid ainult lennukiaknast paistva meresinise mere peale elevile läinud, siis minul jätkus silmi vaid kõrbe jaoks. Kollakas-hall liiv, tühjus ja kaugemal tumedad kaljumäed. Just sinna oleks ma tahtnud. Mäed on muidu mind alati närviliseks teinud. Avarus on see, mis mulle turvatunde turvatunde loob. Aga mitte kõrbemäed. Kuum liiv ja külmad ööd. Kas võis tõesti olla, et minu esivanemategi hulgas on olnud neid Egiptuse profiiliskõndijaid, kelle veri mind nüüd sinna tõmbas?

Minu kõrb

Hotell oli suuuur. Nii suur, et laiskade turistide jaoks oli ühest territooriumi otsas teise isegi paatbuss sõitma pandud. See oli mu elu esimene paketireis. Ma lihtsalt ei viitsinud praegusel ajal kahe lapsega liiga palju seiklema hakata. Muidu olen siiani selline poolseljakotiga reisija olnud ja ei saanud alguses üldse aru, kuidas see kõik hinnas süsteem käib. Olin siiani arvanud, et all inlcusive tähendab, et kolm korda päevas tõstetakse sulle lobi ette ja kui sinna kõrvale veini või juurde midagi muud tahad, tuleb aga rahakott välja õngitseda. Tegelikult oli hotellis rikkalik toit pidevalt saadaval ja joogid ka. Restorane ja baare oli vist sama palju kui palmipuid. Kui üks mu kahest alati näljastest termiidist lõuad juhtus laiali ajama ja toitu nõudis, polnud muud kui ta lähimasse restorani sisse lükata. Kui keegi jäätist tahtis, siis oli selleks kolm jäätisemasinat. Ei mingit kolm korda päevas vaaritamist ega igavesti kestvat külmkapi täitmist. Kui see pole puhkus, mis siis veel on?




Minu lemmikhommikusöök. Muu kraam oli üsna Euroopapärane

Mina toitusin hommikuti paisutatud maisileivast ja jogurtist ja päeval sellest, mille järgi isutas. Alkoholist oli saadavalt piiramatu punane ja  valge vein ja õlu. Võimalik, et ka kange alkohol, aga kuna ma seda ei tarbinud, siis ei tea. Alkoholi puhul piiranguid ei olnud, aga sealiha ja mereande peale kalmaari ja valge kala küll kusagil ei näinud, isegi linna peal turistikohtades mitte. Ju siis Allah annab väikese veini andeks, kuna see patustelt ehk raha aitab välja meelitada, aga sealiha mitte. Islam on turistipiirkondades tagasihoidlik. Minarette küll kõrgub, aga valjusid palvekutseid ei mängita. Hotelli hiigelterritooriumilt avanes ka diskreetselt põõsaste varjust sissepääs mošeesse. Fellahine, neid, keda tihti kõige egiptlastemaks egiptlaste seast peetakse, pikka rüüsse riietatud põllumehi, oli näha vaid nii palju, kui nad hotelli kaupa tõid ja ka siis pidi selleks ise tähelepanelikult heki taha vaatama. Egiptus on vastuolude maa. Ühest küljest tuhandeid aastaid vana kultuur, maailma rikkaim keel, euroopalikult riides inimesed, aga samas ütleb wiki, et veel 2008. aastal oli üle 90% üle 15 aastastest Egiptuse naistest ümber lõigatud, kuigi karistused selle eest on karmid.

Kaugelt turistitara, basseinide ja palmide tagant paistis ikka mu kõrb. Kaaaass, kaaass, tule! ütles kõrb. Nagu tellitud, pakkus reisikorraldaja Kairo, püramiidide, Luxori ja kõrbeekskursioone, aga nende alla oleks terve päev kaduma läinud. Meil oli aga parajasti koduõpe. Vanemal vähemalt, sest tegelikult sain ma selle Egiptuses käimise skandaalse teoga hakkama juba siis, kui siin asjad veel nii hulluks polnud läinud ja nooremad klassid alles koolis käisid. Poole reisi pealt määrati ka mu noorem laps koduõppele, niiet isegi laste haridus ei kannatanud. Ega mu vanem laps ilma koduõppeta kaasa poleks nõustunud tulema ka. Kairo ja kuningate org jäidki meil selle pärast külastamata, et ta ei tahtnud koolitundidest puududa.
"Tead, kui sa 15 aasta pärast tagasi mõtled, siis on sul täiesti ükskõik, kas sul jäi mõni veebitund vahele või mitte, aga seda, et sa Kairos ei käinud, kahetsed sa küll," proovisin last täiskasvanu kõiketeadmisega veenda.
"Emme, ma nii väga tahaks püramiide näha, aga ma ei saa koolist puududa," jäi laps endale kindlaks. Rist ja viletsus, kui sul kohusetundlikud lapsed on. Üks tuttav lohutas, et küll saate mõnikord veel tagasi minna ja püramiidid ära vaadata. Äkki saame, äkki ei saa. Iial ei tea neid asju. Mida teeb koroona, ega Egiptus jälle Iisaeliga mõnda sõda ei alusta, nagu neil iga mõnekümne aasta järel kombeks on või midagi muud.

Meil kujunes rutiin kuidagi nii välja, et ärkasime juba hommikul kell 6, siis sõime, ujusime, siis väike kooliaeg, siis jälle bassein ja snäkiaeg, veel kooli, siis lõuna, edasi kas jalutasime veidi linna peal, istusime rannas või ujusime, õhtusöök, sõitsime paadiga või toitsime kalu, näksisime veel midagi, õppisime ja juba enne üheksat magasime.

Distantsõpe Egiptuse moodi. Vanem laps käis kodutöö kohta midagi küsimas ja proovib nüüd nii tagasi saada, et õe zoomi-tunni kaamerasse ei jääks

Kokku olime seal nädala. Hea oli. Meri oli küll külm, aga basseinid soojad. Ma põhimõtteliselt käisin korra meres ka ära. Et oleks Punases meres ujutud või nii. Ausalt öeldes oleks ma seal olles lennukipiletid isegi nädal hilisemate vastu vahetada tahtnud, aga kohustused ootasid. Olin palunud üht sõpra ülepäeviti kassi söötmas ja lõbustamas käia ning ei tahtnud teda rohkem koormata. Iga kassihooldusretk hammustas ta päevast ikkagi poolteist tundi ära.





Nii me nädal hiljem tagasi lennujaamas kontrollide ja kontrollide kontrollide juures olimegi. Meil läks kõik hästi, aga üks vene proua oli vesipiibu käsipagasisse pakkinud. Turvameestele see ei meeldinud. Naisele ei meeldinud, et see neile ei meeldi. Lõpuks tuli turvatöötajale teisi turvatööjaid ja ülemus ning naisele sõbrannad appi. Kisa oli kõva, aga üksteisest nad aru ei saanud. Kui turva kehakeeles näitama hakkas, mis moodi vesipiibu toru löökrelvana kasutada saab, tekkis mul hirm, et see sealsamas sellena ka käiku läheb. Õnneks viis meie tee siis juba järgmisesse kontrolli edasi.

Ega muud väga ei olnudki. Saime pruuniks ja puhata. Vaatasin lennukiaknast jälle igatsevalt oma kõrbe. Kui Tallinnas pagasi kätte sain, tuli välja, et olen tüki oma kõrbe siiski koju kaasa saanud. Mu kott oli nagu peska saanud ja üleni kõrbetolmuga kaetud.

Pekstud kott ja kõrbetolm

Kass ainult rõõmutsas selle üle. Talle kõrbelõhnad meeldisid. Inspekteeris ninaga hoolikalt kogu pagasi üle.

Jipikese lõhnareis kõrbesse