2021/07/19

Minu põhjapõdrad

 Ma maksin täna viis eurot selle eest, et põhjapõder mind jalaga lüüa saaks!

See põder:



Selle jalaga:

Ja ma tahtsin ainult selfit teha. Ma sain isegi Egiptuses kaameliga ilma, et ma maksma oleks pidanud või minu peale sülitatud oleks, selfi tehtud. Kaameli omanikule ütlesin muidugi, et ma praegu teen selfi, aga kahe tunni pärast tuleme lastega tagasi ja ma maksan 20 eurot sõidu eest. Tagasi pole siiani läinud.

See oli Egiptuses. Nüüd olen Lapimaal. See, et ma siin põhjapõdra vaatamise eest maksin, oli isegi ootamatum kui sõrg, mis mind tabas. Minu viimasest Lapitripist on küll üle 15 aasta möödas, aga kaks põhilist asja, mis mul sellest meeles on, on varblase suurused parmud ja igal pool ringi siiberdavad põhjapõdrad. Kui lapsed fakti ette, et nüüd on Lapimaale automatkale minek, panin, siis parmud ma vaikisin muidugi maha, aga põdrad lülitasin küll oma reklaamteksti sisse. Noorem laps oli kohe reisiga nõus. Vanem on nüüd sellises vanuses, et teda huvitavad rohkem poed ja suurlinnaelu. Küsis, kas Lapimaal ka ägedaid poode on nagu Londonis. Ma ei hakanud talle ütlema, Lapimaa suurimas linnas elab kolmandiku võrra vähem inimesi kui Tartus ja pooled neist on vist ka päkapikud. Nüüd muidugi talle siin meeldib. Ütles isegi, et kui ta peaks valima, kus elada, siis valiks Soome. Inimesed olevat siin kenad ja tegelevad omaette vaikselt enda asjadega. Ta ei ole veel purjus soomlast näinud.

Kuna olime juba kolm päeva Soomes olnud ja teist päeva Lapimaal, aga mitte ühtegi põhjapõtra kohanud, otsustasin jõuluvanakülas selle põhjapõdraaediku pileti siis ära osta. Vähemalt ei ole ma siiani pidanud putukamürki kordagi välja võtma. Kohe, kui tasuliste tarastatud põhjapõtrade juurest ära sõitsime, hakkas vabakäigu põhjapõtru hordides tee peal ees kooserdama. Lõpuks tüütas ära juba. Peale polaarjoone ületamist lõi autol parema esirehvi rõhu hoiatustule ka põlema. Ma olin nagu see põder:

Vabandust, ma ei saanud seda situatsiooni filmimata ja üles panemata jätta. Midagi pidi selle piletiraha eest saama ka ikka

Kuna tegu on rehviga, mida ma kevadel just remontida lasin, tundus probleem reaalne. Katkine rehv pole just selline teema, mida üksi kahe lapsega kusagil tsivilisatsiooni piiril lahendada tahaks.

Õigupoolest oli mul juba eile õhtust imelik tunne olnud. Selline nagu veidi tuttav, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see tunne see on. Siis sain aru -- külm on. Nii kaua on sellest möödas, mil viimati külmetada sai, et oli juba ära ununenud, kuidas see käib.

Kassil käib sel ajal, mil me ära oleme, paaril korral hoidja ja muul ajal valvab teda kassikaamera. Paigutasin kaamera nii, et strateegilised kohad -- toidukauss ja liivakast -- oleks näha ning tõstsin kaamera ette veidi patju, millel tean, et talle magada meeldib. Siiani on plaan kenasti toiminud.







2021/07/11

Kuidas toakassi tasuta rõõmustada

 Seda räägiti küll koerte kohta, aga ma olen oma kassi puhul sama vaadanud. Loomale on iga päev uusi lõhnu vaja, et vaimne tervis korras ja mõistus terav püsiks. Koerad saavad oma vaimse stimulatsiooni jalutuskäikudelt kätte, aga toakassiga on keerulisem. Eriti talvel. Kui temperatuur alla 10 kraadi kukub, keeldub Jipp isegi rõdule või terrassile õueelu jälgima minemast. Poemänguasjadega kipub kassidel tihti nii olema, et kuna pererahvas nende eest kallist raha on maksnud, siis igaks juhuks ei julgeta neid liiga palju puutuda. Kassid on selles mõttes nagu lapsed, et päriskraam on ikka see kõige põnevam.

Nii olengi hakanud oma käikudelt kassile uusi lõhnu kaasa tooma. Mõne taimeoksa, suure käbi, kasvõi puutüki. Annan kassile nuusutada ja mängime sellega veidi, siis jätan pärvaks-paariks talle vedelema, et ta soovi korral seda veel uurida saaks. Selleks ajaks on uudsuse võlu kadunud ja kingitus tuleb olenevalt iseloomust kaminasse või konteinerisse saata. Järgmiselt käigult saab jälle midagi uut kaasa haarata. Eks mõni suveniir meeldib talle muidugi rohkem kui teine. Jipi eriliseks lemmikuks on igasugused pikad kõrrelised. Suvel on ta kinkide suhtes veidi nõudlikum, aga talvel, kui meelelahutust napib, võtab suurema osa asju tänuga vastu.

Täna sai Jipp Lohusalu rannametsast kena sammaldunud oksakese.


2021/07/09

Pole vaja võõrastega targutama hakata

 Üks lugu tuli meelde. Ma kuulasin möödunud semestril vabaõppes tekstianalüüsi ja grammatika kursust. Selle pärast, et tekstianalüüs on asi, mis mind huvitab ja mul hästi välja tuleb, aga eelkõige selle pärast, et grammatika on asi, mis mul üldse välja ei tule ning kõvasti parandamist vajab. Ma ei saa aru, kuidas ühes aines võivad sisalduda kaks elementi, millest üks mulle nii päri- ja teine vastukarva on.

Õppejõud oli selline inimene, keda vaadates mõtled, kuidas ühel inimesel nii palju energiat on. Lisaks õppejõuks olemisele juhendab ta umbes miljonit lõputööd, istub EKI komisjonides, annab juristidele keelenõu, osaleb hobina kokanduskursustel, huvitub vanadest nõudest ja selle kõrvalt on veel pensionär ja vanaema, kes reaalselt igal teisipäeval terve päeva täiskohaga vanaemaks olemise ette võtab ja lapselast hoiab.

Sotsiaalmeedias pidi ka võrdlemisi aktiivne olema. Kuna tegu on tuntud keeleinimesega, ei kasuta ta hobidega seotud facebooki gruppides igaks juhuks oma pärisnime. Ma saan väga hästi aru miks. Kord oli ühes keraamika- või toidugrupis juhtunud pikk poiss või mingi lemmiku asja kohta rääkides lemmik järgnevast nimisõnast lahku kirjutama. Ma täpselt ei mäleta, mis see sõnaühend oli, aga mingi nimisõna täiendiga seal tegu oli. Sa mait, kus grammatikakotkad ja õigekirja abipolitseinikud teda häbistama kukkusid. Ta korra veel ütles, et kuulge, tohib ikka niipidi ka kirjutada, aga kui teda selle peale EKI viidetega surnuks nüpeldada üritati, lõi käega. Ei hakanud ütlema, et tema ongi EKI ja istus seal Emakeele seltsi toimkonnas, mis lubas lemmiku ja toidu vahele tühiku jätta.

Mulle meeldis mu akadeemilise inglise keele õppejõu, inimese, kes seda keelt oma emakeelena räägib, suhtumine. Ta ütles, et korrigeerib meie vigu ainult siis, kui need teksti mõttest arusaamist takistavad.

2021/07/07

Jõhkard ja Külmu

See leitsak... Varesed kõnnivad teeservas nokad palavusest lahti ja jumal mulle tunnistajaks, kui üks suvi veel selline tuleb, tuleb konditsioneer ka majja. Isegi mu salaja Egiptusest maale toodud kõrbetaimed surid selle kuumuse kätte ära. Mul on kirg eksootiliste taimede kasvatamise vastu. Soovitavalt eksootilisete tarbetaimede. Ma kirjutan magamistoas ja siin vaatavad mulle lisaks paprikatele, tomatitele, kassimurule, petersellile ja piparmündile vastu veel ingveritaimed, mingi kaktuseline, tärkav sidrunipuu, litšipuu, datlipalmide alged ja mango on ka lõpuks 12 cm vart potist välja ajanud. See kasvab mul praegu silmnähtavalt, aga jõhkardi vastu ei ikka ei saa. Jõhkard on siis mu Egiptusekäigult kaasa toodud sukulent. Reisidelt toongi ma enamasti kaasa kive, pokemone ja seemneid või taimekesi. /Siia käib pikem tekst selle kohta, kuidas vältida võõrliikide maale toomist (valin asju, mis siin kliimas looduses vastu ei pea) ja taimehaiguseid (eelistan puuviljade seemneid ja lisaks muud meetmed)/.

Egiptuses olin päris hädas, sest ega seal suurt midagi peale datlite ei kasva. Ladusin taskud datliseemneid täis, aga midagi oleks veel tahtnud. Lõpuks leidsingi teeservast ühe tagasihoidliku olemisega nahksete lehtedega tegelase ja juurisin paar umbes 10-sentimeetrist võsukest kaasa. Ausalt öeldes arvasin, et kolimine nad ära tappis, sest piirivalvuritega sehkenduste vältimiseks pidin need üsna umbselt sisse pakkima ja lömastatud olekus kotti peitma. Tagasi kodus ei jõudnud ma nendega esimesel paaril päeval kohe tegeleda ja kui lõpuks nad lahti harutasin, siis olid nad üsna nirus seisus. Normaalset potti ei olnud mul ka, selle pärast torkasin nad mingisse orhidee klaasist ümbrispotti liivaga segatud mulda. Selline umbne üleliigse kastmisvee äravooluauguta klaaspott on kiireim viis taimedele ots peale teha, aga mitte Jõhkardile. Sellest, et olen endale koju Jõhkardi toonud, sain aru järgmisel hommikul peale ta mulda panemist. Läbipaistvas potis oli kenasti näha, kuidas Jõhkard endale ööga viis sentimeetrit juurt alla on kasvatanud. Paar päeva tegeles Jõhkard juurtega ja siis asus lehtede juurde. Veel mõned päevad ja Jõhkardist oli saanud puhmas. Siis asus Jõhkard õitsema. Vahet pole, kas ma kastsin ta üle või lasin läbi kuivada, Jõhkard õitses ja puistas seemneid poole meetri raadiusesse laiali vaheldumisi. Seemned olid pisikesed, pugesid igale poole ja olid võimatud koristada. Mõned kuud ma seda nalja kannatasin, aga siis otsustasin, et tulnud aeg Jõhkard taimede surnuaeda kolida. Taimede surnuaed on mu humaanne viis ebasoosingusse langenud toataimedest vabanemiseks. Tegu on ühe istutuskastiga mu katuseaias. Suvel saavad taimekesed seal õueelu, vihma ja pärispäikest nautida, aga kuna kast talvel läbi külmub, siis kevadel nad enam üles ei ärka. Omaette arvestasin, et Jõhkardil peaks kogu kasti üle võtmiseks umbes nädal kuluma ja sellesuvine kuumus võiks talle meeldivalt kodune olla. Jõhkard nii ei arvanud. Nädala pärast olid mu Jõhkardikesest alles ainult rootsud. See oli lugu sellest, kuidas kliima nii peapeale on keeratud, et põrgu eeskoja kuumusega harjunud kõrbetaim Eestis nädalaga palavusse suri.

Muidugi võib tegu olla ka klassikalise TT-sündroomiga. TT tähendab tänamatut taime. Tänamatu taim on selline, kellele sa esiteks kauni ümbrispoti ostad, siis kastad nagu ette nähtud ja nagu kass poegi mööda maja ringi tassid, et ta piisavalt ja õigesti valgust saaks. Selle peale kiratseb TT sulle näkku. Siis lööd käega ja jätad taime surema. Tema ei sure. Ootad veel. Ikka ei sure (sellised taimed on tihti veel ämmade kingitud). Siis annad talle ikkagi tilga vett ja kus sõbral tuleb siis eluvaim tagasi sisse ja kukub õitsema selle peale! Kohe tunda, kuidas ta sind hüljatuses hindama on õppinud. Tänamatud taimed on enamasti kavalad ka. Kui sa hülgamist ainult teeskled või sul südamesopis isegi väike lootus on, et äkki tast ikka saab veel asju, saab ta sellest kohe aru ja kiratseb edasi. Hülgamine peab olema siiras.

Mul oli eelmine külmkapp ka selline. Üsna varsti peale saabumist langes koomasse. Käis garantiiremondis elustamisel, aga peale seda tegi ikkagi kuus aastat selliseid hääli, et kohe homme hakkab surema. Iga kord, kui Euronicsis allahindlus oli, ähvardasin uue majja tuua. Selle peale jäi külmkapp kohe vaikseks ja hakkas omaette eeskujulikult külma tegema. Kuni Euronicsis kampaania läbi sai. Siis läks kõik vanaviisi edasi. Nüüd sai mul lõpuks sellest kroonilisest korisemisest siiski kõrini ja tellisin uue külmkapi. Kassile alguses uus külmkapp ei meeldinud. Esimesel päeval istus lihtsalt pea norus nurgas ja tulnud isegi õhtusööki küsima. Ta ei saanud aru, et uues kapis on samad asjad sees, mis vanas. Istus ja mõtles: "Külmkapp viidi ära. Nüüd on uus kapp. Ei häälitse, seega pole külmkapp. Pole muud kui näljasurma oodata."
Praeguseks on ta õnneks ikkagi aru saanud, et ka vastu uut külmkappi joostes saab inimestele selgeks teha, et teda toita tuleb ning maailm töötab ikka vanaviisi edasi. Meie oleme uue külmkapiga rahul. Lisaks külmale teeb ta veel automaatselt jääkuubikuid, purustatud jääd ja filtreeritud jahutatud vett (väga puhta maitsega). Nende teenete eest sai ta endale ka hellitusnime Külmu. Nüüd on mul kodus tolmuimeja Tolmu ja külmkapp Külmu. Mõlemad tublid tööloomad.

Järgmiseks tahaks ma majavanemale ettepaneku teha, et meie maja võiks selle mehitatud lamba (murutraktor) asemel, kes meil põrgulärmi saatel kaks korda kuus hoovis ringi põristab Niidu soetada. Niidu on nimi tulevasele mururobotile. Kui ma ükskord isesõitva auto saan, siis sellele panen Sõidu nimeks. Pliidi juba ristisin Keeduks.

Aga jah, palav on. Kui nüüd ikkagi konditsioneer majja tuua, siis kuidas seda kutsuma hakata? Ei tea, kas siis kui talle Külma nimeks panna, hakkaks äkki Külmuga segi minema? Tegelikult peaks õigluse mõttes pesumasinale, nõudepesumasinale, survepesurile, ahjule ja teistele tublidele abilistele ka nimed panema. Nimekonkurss on seega ametlikult avatud.

2021/07/05

Avariid


 Mulle sõitis täna õhtul jalgrattur just otsa. Midagi hullu ei juhtunud. Tee oli lai ja tühi nagu lennuväli, mina üksinda rulluiskudel paremas servas kulgemas. Kaugelt juba vaatasin, et tuleb sellise kahtlase sõidumaneeriga, nina telefonis ja vingerdab. Mõned meetrid enne mind kaldus täiesti minu teeserva. Kiirused võisid meil nii 12-15 km/h olla. Jõudsin ainult öelda, et ou, vaata, kuhu sa sõidad! ja murule hüpata. Pidama nii kiiresti muidugi ei saanud ja veeresin murul edasi. Riivas küljega mind, tema jäi püsti, mina mitte. Kinni ei pidanud. Selline teismeline poiss tundus olevat. Nüüd väriseb kindlasti kodus. Nägi, et ma kukkusin, aga kuna kinni ei pidanud, siis ei tea, kui halvasti ega seda, kas ma tast selja tagant pilti tegin või ei, ja kas ma kuhugi kaebama lähen. Eks see lugu jääb vist elu lõpuni meelde talle ka.


Õnnetuspaik ilma ratturita

***


See on Sofi. Sofi pole juhtumiga seotud. Sofi on mu noorema lapse lemmikkaisukas. Tegin talle lapse soovil uue jaki. Järgmiseks tuleb Sofile uus saba teha. Sofi on päris eakas ja saba kukkus tal juba aastaid tagasi ära.

2021/06/28

Mitte kõik ei taha maailmavalitsejaks saada

 Mitu kuud tagasi nähtud film Nikola Teslast ei meenunud mulle mitte temanimelises autos sõites, vaid rulluiskudel ranna poole suundudes. See oli üks neist juunikuu kuumalaine viimastest õhtutest, õhk veel kell üheksagi lämbe ja meri nii soe, et isegi ei jahutanud. Nikola Tesla meenus mulle hoopis Tears for Fearsi klassikalist poprokkihitti "Everybody Wants to Rule the World" kuulates.

Et seda mõned korrad veel kuulata saaks, otsustasin isegi veidi kaugemasse randa uisutada, kui algselt plaanis oli. See lugu sobib kuuma suveõhtusse suurepäraselt, aga on tegelikult iga ilmaga hea ja üks mu lemmikuid. Sellest, kas 2020. aastal valminud film Teslast on hea või halb, ei saanud ma alguses aru. Portaalides sellele antud reitingud on pigem kehvapoolsed, aga võimalik, et siin on asi veidi ka väikestviisi Ameerika rahvuskangelase seisuses olevas Thomas Alva Edissonis, keda filmis just kõige positiivsema karakterina ei käsitletud.

Film on keeruliselt esitatud, segatud on minevik ja olevik, mis Tesla eluaega arvestades alles tulevik oli, jutustajaks magnaat J. P. Morgani tütar, kes rääkis sama loomulikul nii sellest, mis tegelikult juhtus, oleks võinud juhtuda või mille kohta ei tea, kas see juhtuda sai. Ma ei saanud aru, kas see on üks väga segane ja psühhedeelne või väga hea film sinna maani, kuni lavastaja Tesla Tears for Fearsi "Everybody Wants to Rule the Worldi" laulma oli pannud. Seda lugu on väga palju kasutatud ja kaverdatud. Minu isiklik lemmik on hoopis üks house-versioon, aga Tesla esitus meenutas mulle kohe hoopis seda, kuidas ikoonilises multikas The Powerpuff Girls antikangelane ahv Mojo seda tänaval vihma käes lonkides väga mööda "Everybody Wants to Rule the Worldi" laulab.

Ka Tesla laulis väga mööda, aga seda kuulates sain ma aru, kuidas filmis iga detail ikkagi väga pihta oli. Selle looga langes kõik langes oma kohale ja moodustas tervikpildi.

"Ma ei saanudki aru, kas Tesla läks lõpuks hulluks või ei mõista maailma siiani kõiki ta töid," ütlesin ma esimese emotsiooni pealt kohe peale filmi vaatamist ühele oma sõbrale.
"Mina arvan, et ta oli algusest peale natuke hull," arvas tema filmi nägemata. "Ilmselt elusündmused ei parandanud seda. Ja see, et elektroonikat joodeti tollal pliiga."

Ma arvan, et asi võis ka selles olla, et Tesla ei tahtnud maailma valitseda. Nendel, kes tahavad, on seda raske mõista.

2021/05/29

Wěi ja pangoliin

 Selle loo kirjutasin ma tegelikult juba aasta tagasi. Äkki läheb nii, et kui ma siin seda ei avalda, ei avalda ma seda kusagil, niiet siin ta nüüd on. See lugu on pühendatud kõigile, keda koroona puudutanud on, ehk siis kõigile.

***

Arvatakse, et novembri esimestel päevadel, see on kotkaste ja kahtluste kuul, aga võimalik, et see juhtus ka varem, palju varem, läks Wěi ema asemel tööle. Õhtune turvamees akadeemias ei pööranud tema möödudes isegi pead, sest nii oli ta seal juba palju kordi käinud ja tema juba juba palju aastaid õhtuti akadeemia valvelaua taga istunud. Wěi oli sündinud kõige halvemasse olukorda, kuhu Hiinas sündida annab -- ta oli pere teine poeg. Tema ema isa töötasid mõlemad akadeemias. Ema koristas õhtuti laboreid ja isa parandas päeval kõike, mis akadeemias lagunema kippus, toidukäru ratastest ukseriivideni. Kui Wěi oli umbes neli, hakkas alguses köhima ema, siis vend ja lõpuks isa. Ainus, kes ei köhinud, oli Wěi. Ainus, kes paranes, oli ema. Kolme nädala pärast olid nad kahekesi.

Kuna nüüd ei olnud kedagi, kes teda õhtuti valvaks, hakkas ema Wěid tööle kaasa võtma. Turvamehel oli neist kahju ja nii ei tekkinud sellest alguses mingit probleemi. Algul istus ta sel ajal kui ema koristas niisama, või uuris laborites olevaid loomi ja seadmeid. Nendel õhtutel, kui nooremad teadustöötajad oli päeval rotipuure puhastanud, lubas ema Wěil kaasa võtta ka nende väikese vilka valge kassi. Siis läks tal tööl alati kauem, sest prügikotid puuridest välja võetud allapanuga pidi viima mitte kohe tagumise ukse juures olevasse prügikasti, kuhu käis muu prügi, vaid kaugel hoovi teises otsas olevasse kollase sildiga ja tabalukuga merekonteinerisse. Allapanu kotte ei tohtinud tavalise prügiautoga ära saata. Neid käis lukustatud konteinerist  koos muu sinna viidud kraamiga kord kuus ära viimas eriline auto valgetes kombenesioonides meestega kabiinis.

Sel ajal, kui ema kotte vedas, vaatas Wěi, kuidas tema kass ennast käppa läbi puurivõre ajades laborittide hirmutamisega lõbustab. Sellest oleks peaaegu suur pahandus tulnud, sest teadlased, eriti üks prantslane, hakkasid mõne aja pärast aru saama, et rottidega on midagi valesti. Nendega tehtavad katsed hakkasid andma segaseid ja kõikuvaid tulemusi. Prantslane rääkis midagi seletamust stressihormoonide mõjust. Sellest tuli akadeemias suur uurimine ja skandaal. Sellest kõigest jutustas Wěi emale hea südamega turvamees, kes arvas, et on parem kui nad igaks juhuks kassi enam kaasa ei tooks, kuna terve maja nüüd ärevil ja valvas oli.

Hiljem aitas Wěi ise juba emal prügi välja viia või põrandapesumasinaga sõita. Mida rohkem aega möödus, seda enam, sest varsti hakkas ema järjest nõrgemaks jääma. Ta nägu muutus halliks ja silmade ümber tekkisid mustad rõngad. Isa ja venna surmast oli möödas kümme aastat ja nüüd tuli vahel ette päevi, kus ema peale kanapuljongi midagi ei söönud ja voodist ei tõusnud. Nendel õhtutel koristas Wěi akadeemias üksi. See oligi üks sellistest. Oli ka see kord, mil oleks tulnud näriliste allapanuga kotid üle hoovi lukustatavasse merekonteinerisse vedada, aga Wěi oli juba ammu avastanud, et see ei tasunud vaeva. Keegi ei märganud, kui need koos muu prügiga ära visata. Tavaline prügiauto käis juba järgmisel hommikul kell viis ning kõrvaldas kõik asitõendid enne, kui muu personal tööle jõudis. Pealegi oli Wěil kiire. Ta oli mures kodus voodis lebava ema pärast. Ühe koristaja jaoks oli tööd nagunii juba eos planeeritud rohkem, kui keegi eales oleks suutnud korralikult ära teha.

Ka prügiauto juhil olid omad mured, miks ta kiiremini koju jõuda tahtis. Pealegi olid ka tema prügiringid planeeritud pikemad, kui üks auto eales oleks suutnud ette nähtud ajaga läbida. Nii oli ta avastanud väikese metsatuka kohe linnast väljas akadeemia lähistel, kuhu ta vahel, kui mõne ootamatuse tõttu erilises ajahädas oli, jäätmepõletusjaama asemel koorma maha poetas. Ta ei olnud ainus, kes nii tegi. Ka tema paarimees ei olnud sellise teguviisi vastu, sest kord kahe kuu jooksul müüsid nad maha kokku hoitud kütuse ja tegid saadud lisaraha pooleks. Jäätmejaama operaator, prügiautojuhi vana tuttav, pani kirja nagu oleks koorem ikka tavapäraselt saabunud. Algul tegi ta seda heast südamest, hiljem, kui töö monotoonsus teda sööma oli hakanud, oli tal lihtsalt ükskõik.

Metsa maha pandud prügikottide ümber algas vilgas elu. Kõigepealt tulid linnud, kes kotid lootuses toitu leida katki nokkisid, ja putukad. Hämaruses saabus ka arg ja üksildane pangoliin. Teda meelitasid juba sipelgad, kes jäätmete sees toimetama oli asunud.

Wang ei suutnud oma õnne uskuda, kui puid langetades õõnsuses magavale pangoliinile juhtus. Tema vennapojal oli turul müügilett ja pangoliini soomuste eest võis palju raha saada. Rõõmsalt tõmbas ta esiteks käeseljaga üle nina ja siis hõõrus paremat silma, nagu tal kombeks oli. Wang ei näinud seda raha kunagi. Tema käed olid pangoliini verega koos. Viie öö möödudes algasid tal nii tugevad külmavärinad, et ta ennast keset ööd üles ehmatas. Hommikuks oli tõusnud kõrge palavik ja keskpäeval algas köha. Arst ei osanud asjast midagi arvata. Lõpuks ei jätkunud Wangil enam õhku. Arst unustas ta surma kiiresti, sest mõned nädalad hiljem oli linnas kummaliselt köhijaid juba palju. Ta isegi ei mäletanud enam, et Wang oli olnud esimene.

2021/05/26

Karjääriplaneerimine

 Nädal tagasi hommikul autos.
Laps: "Mida engineer teeb?"
Mina *võtab lonksu kohvi*: "Insener. Insener mõtleb igasuguseid asju välja. Kuidas neid ehitada."
Laps: "Milline insener sina oled?"
Mina: "Keemiainsener."
Laps: "Mida keemiainsener välja mõtleb?"
Mina *veel kohvi, see vestlus nõuab palju kohvi sellisel kellaajal*: "Näiteks reaktoreid."
Laps: "Mis on reaktor?"
Mina *mõistan oma viga*: "Selline anum, kus aineid kokku segatakse, et midagi toota. Näiteks ravimeid või igasuguseid materjale. Näiteks ma olin tehases, kus rapsiõli puhastati. Selle jaoks on ka igasugused seadmed. No ja sa tead, ma aitasin veel loomade ravimeid välja mõelda näiteks."
Jätkan: "Ma tegelesin põhiliselt sellega, et kontrollisin, kuidas süsteemid töötavad. Kui midagi valesti oli, siis proovisin pakkuda ja teistega arutada, mida teha võiks, et paremaks läheks."
Laps: "Kas seda oli raske õppida?"
Mina: "No päris palju tuleb vaeva näha jah. Minu jaoks oli ülikool raske, õigemini töömahukas just. Öeldakse, et tehnilised alad on keerulised."
Laps: "Aga insenerid saavad palju raha."
Mina: "Oleneb, aga üldiselt pigem jah."
Laps: "Kas arhitektid saavad ka palju raha?"
Mina *naeran*: "Ma ei tea. Aga tasub ikka seda õppida, mis sind huvitab ja sul hästi välja tuleb. Arhitektuur võiks sulle sobida küll."

Eile lapsega jooksmas.
Mina: "Ma pean reedel korra kooli minema."
Laps: "Miks? Kas sul on eksam?"
Mina: "Ei, ma saan oma juhendajaga kokku."
Laps: "Mis see on?"
Mina: "See on üks õppejõud, kes aitab mul ühte projekti teha."
Laps: "Kas teised peavad ka seda tegema?"
Mina: "Teised teevad teistsuguseid. Selle nimi on lõputöö."
Laps: "Aa, see on nagu individuaaltöö. Millest see on?"
Mina: "Ma tahaks ühte dialekti uurida. A dialect."
Laps: "Kas see on raske?"
Mina: "Ma ei tea, vist pigem huvitav minu jaoks. See võtab lihtsalt kaua aega."
Laps: "Kas 9. klassi lõpus tuleb ka eksameid teha?"
Mina: "Mina pidin kolm tükki tegema, aga ma ei teagi, kuidas praegu on."
Laps: "Millised eksamid sa valisid?"
Mina: "Meil olid eesti keel ja matemaatika kohustuslikud. Kolmanda sai valida. Ma võtsin füüsika, aga sulle ma seda ei soovita. Sa võiks inglise keele parem võtta."
Laps: "Ma ei taha. Sa tahad koguaeg mulle ainult keeli õpetada. Vene keelt. Ma ei taha."
Mina: "Sul tulevad keeled lihtsalt paremini välja. Ma soovitaks eksami sellise valida, milleks sa kõige vähem õppima pead. Pärast võid muid asju edasi õppima minna. Aga sa ei pea praegu otsustama, sul on põhikooli lõpuni veel neli aastat aega. Ma võin sulle füüsikat ka õpetada."
Laps: "Jah, aga mitte praegu."
Parem jah mitte. Oleme viiendal kilomeetril ja algab tõus.
Mina *reguleerin tempot aeglasemaks*: "Tead, mis kõige hullem oleks?"
Laps: "Noh?"
Mina: "Kui ma sulle füüsikat vene keeles õpetama hakkaks."
Laps naerab.

Kui jooksmast tagasi saime, algas lastevanemate koosolek. Klassijuhataja kurtis, et peale distantsõppelt tagasi kooli tulekut on laste õpitulemused kehvaks läinud. Esmaspäevase etteütluse tulemused olid olnud väga halvad, puha kolmed miinused, suuremal osal vähemalt. Minu omal oli ainus veatu töö. Ta ise ütleb selle kohta, et "mulle lihtsalt jäävad reeglid meelde ja vahel ma tean nagu iseenesest, kuidas mõnda sõna kirjutatada."
Minult see küll pole. Õigekiri oli, on ja vist ka jääb minu jaoks üheks võimatuks asjaks.

Midagi on see laps mult ikkagi pärinud ka. Pidin läinud reede pealelõunal oma koroonavaktsiini esimese shot`i saama. Kohale minnes selgus, et süsteemi kitsaskohtade ja ülekoormuse tõttu oli mulle võimalik pakkuda vaktsiini sellelt tootjalt, kellelt ma seda teps mitte saada ei tahtnud. Keeldusin ja keerasin otsa ringi.
Mina reede pealelõunal lapsele: "Ma ei saanudki täna koroonavaktsiini."
Laps: "Mis juhtus siis? Kas sinu vaktsiin anti mõnele vanurile või popstaarile?"
Ikkagi on minu tütar! Insener või literaat, vähemalt on ta aru saanud, kuidas siin ilmas asjad käivad.

2021/05/21

Regent: maksuametis


Eellugu. Olles maksu- ja tolliameti infotelefonil oma loo ära rääkinud, soovitati mul parem sinna kohale minna. Varustasin ennast krüpteeritud kontoväljavõtetega, mille abil lootsin mehe maksukohustuste suurused tõendatud saada ja astusin täna kell 8.40 EMTA uksest vapralt sisse.

Mina peale mõõdukat järjekorras ootamist ametnikule: "Tere. Esindan oma alaealisi lapsi. Nende isa suri selle aasta veebruaris enne, kui jõudis 2020. aasta tuludeklaratsiooni esitada."
Ametnik: "Kas teil pärimistunnistus on?"
Ulatan pärimistunnistuse.
Ametinik asub vaikides arvutis midagi klõbistama. Mõni minut minut hiljem hakkab printer tema kõrval lehti välja sülitama. Paberihunnikut nähes vannun mõttes. Minu suureks üllatuseks ulatatakse mulle eeltäidetud tuludeklaratsioon. Isegi dividendid on peal. Kas tõesti võimalik, et see asi nii lihtsalt lähebki? Ametnik keerab ette lehe, kus on lahter enammakstud tulumaksu tagastamise kohta, tõmbab sealt maha mu mehe nime ja kontonumbri ja palub mul sinna asemele enda omad kirjutada. Muigan vaikselt maski all. Minu õlal võtab istet maksupettuskuradike.
Kuradike mulle: "Ole vait ja kirjuta, mis sul kästi."
Mina: "Ma kardan, et siin on enammakstud tulumaksu asemel tulumaksukohustus pigem üleval. Esiteks on märkimata üüritulu."
Ametnik ütleb, et sellisel juhul on mul need paberid parem kaasa võtta ja kodus ära täita ning osutab kohale, kus üüritulu deklareerida. Kallutan pea kuradikese suunas veidi viltu.
Kuradike röögib mulle kõrva: "SUU KINNI!"
Mina: "Arvatavasti lisandub veel mingit liiki ettevõtlustulu."
Kuradike lahkub mu õlalt ja hakkab saalinurgas pead vastu seina taguma.
Seletan asjaolusid, juriidiliste isikute ühinemisel saadud tulu jne. Summa on mul kenasti välja arvutatud. Seda nähes langeb kuradike minestunult põrandale. Ametnik kaob mõneks ajaks paberitega kuhugi tagumistesse ruumidesse. Tagasi tulles: "See ei ole nii lihtne," ja asub seletama asutamiskulude jmt maha arvamisest. Soovitab vajadusel võtta raamatupidamisfirmast audiitori. Püha p*, firma asutati rohkem kui 15 aastat tagasi. Sellega seotud kulud olid marginaalsed. Ma ei taha sellelt tulumaksu tagasi saada, ma tahan võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saada. Ma ajasin ise mitu nädalat firma raamatupidajaga järge, et kõik saldod uuele omanikule kenasti üle anda, ma tean, kas ja kui palju seal põhivara oli, mis sai jaotamata kasumist jne, siin ei ole mingit audiitorit vaja. Ega teine pool ka pimedalt tehingusse ei läinud, nemad on sellelt summalt kui investeeringult maksud kokku hoidnud ja seda asja nii ka omakorda EMTAs deklareerinud. Need ei ole ühemehefirmad, siin on juttu seitsmekohalistest käivetest. Igal juhul lükkab ametnik kangekaelselt paberid eemale ja ütleb, et siin peab ikkagi kirjalik suhtlus olema. Neelan alla kommentaari, et eks ma ise ka nii arvasin, aga infotelefoni konsultant eelmisel nädalal millegi pärast mitte. Ka soovitab ta kohe kohtusekretäriga ühendust võtta, kes nagunii varem või hiljem pärandimenetlusse segada tuleb. See on arvatavasti hea mõte. Küsin maksukohustuse tasumise tähtaega. Kuna ees seisab kohtumenetlus ja raha tuleb veel panga lõugade vahelt kätte saada, võib kogu see kupatus venima jääda. Ma ei taha mingeid intresse näha. Ametnik arvab, et see ei tohiks probleem olla. Kui käimas on kohtumenetlus, saab maksud ajatada. Silmanurgast märkan, et mind silmitsetakse uudishimulikult. Maksuameti teenindussaalis on privaatsust vähe. Kohtumenetlus, firma, maksude ajatamine. Küllap kõlab üsna seda moodi, et järjekordne maksukriminaal on EMTAs vaibal. Korjan paberid kokku, tänan ja lahkun. Vahepeal toibuma hakanud kuradike irvitab kahjurõõmsalt.

Eesriie.

Peal maksuametit otsustasin end NOPi suvehoovis väikese kaheksajalaga premeerida. Selle, mis maksuametil tegemata jäi, võtsid varblased kohe ette ja asusid sel ajal, kui messingeris sõpradele oma emotsioone välja elasin, mind kambakesi agaralt röövima. Ega koroonaajal peagi miski kerge olema. Isegi toidu eest tuleb võidelda.




Pärimisetenduses teen nüüd väikese vaheaja.

2021/05/20

Metsik metsik spargel

 Kui ma oma hommikusel ringil põdrakanepi võrseid kasvamas nägin, teadsin kohe, mida teha -- mu toiduvõlurist tuttava paar päeva tagasi jagatud fotod võis praetud põrdrakanepi võrsetest olid põnevad välja näinud küll. Soovitatakse korjata võimalikult noori, veidi lillakagi tooniga puitumata võrseid. Kui põrdrakanepist rääkida, ütlevad paljud kohe: tee ja väga paljud ütlevad veel, et ei ole selle maitsega harjunud. Veel viidatakse põdrakanepivõrsetele kui Eesti metsikule sparglile, mis botaaniliselt väga korrektne ei ole, maitseomaduselt ja struktuurilt on neil ühist vaid veidi, aga kasutamisviisidelt ja välimuselt küll. Nii ütlen ka mina: meie oma metsik metsik spargel. Korjasin kimbu, praadisin võis, lisasin veidi soola ja serveerisin lõunaks pošeeritud muna ja valge kala juurde. Nüüd võiks keegi mulle saata veel sous-chef`i, kes siia juurde ühe hollandi kastme teeks. Piltides tuli kogu teekond välja nii:



Sünnib süüa küll. Üldiselt tundub üsna ohutu kevadine umbrohutaim, mida kevadel loodusest toidulauale korjata erinevalt teistest staaridest, karulaugust ja noortest naadilehtedest, mille kasvukohtades teised välimuselt sarnased, aga mürgised tegelased, vastavalt piibeleht ja ülane, kasvada võivad. Nädalavahetusel proovin suurema portsu põrdrakanepi võrseid koguda ja katsetan, kuidas need sügavkülmutamisel käituvad.

2021/05/12

Regent

 Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.

Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.

Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.

Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?

Esimese vaatuse lõpp.

2021/05/07

5 parimat asja, mis koduse Zoomi ajal juhtuda saavad

1. Ootad Zoomi koosolekul, et host sind sisse laseks. Alguseni on veel 7 minutit. Mõtled, et jõuad enne veel kiirelt panni veidi soodaga küürida. Tulemused on nii hämmastavad, et võtad ka järgmise panni ette. Zoom meenub veerand tundi hiljem.

2. Minut enne Zoomi algust ajad valget kodujuustu oma mustale polosärgile.

3. Siis, kui ettekannet teed, ronib robottolmuimeja telekalaua alla, jääb sinna kinni ja kukub seal omaette vihaselt märatsema. Zoomi on kõik kosta.

4. Kass on oportunist ja ronib sinu silma all magama köögilauale, kuhu käpa tõstmine tal muidu keelatud on. Ühtegi patja pole ka käepärast, et teda visata.

5. Klassika: "Emme, juust on otsas! Emme? EMME?!"

Veel tahaks tervitada seda tundmatut kangelast, kes meil eile Zoomis lahti unustatud mikrofoniga aevastas. Selle järellainetus kumiseb mul siiani kõrvus.

2021/05/06

Minu Flandria meistrid

 Koos koroonapiirangute leevendamisega sai esmaspäeval ka noorema lapse uuesti kooli saata. Selline tunne, nagu oleks sel õppeaastal 1. september teist korda saabunud. Tegin lapsele isegi lokid pähe ja palju ei puudunud, et oleks lilletki pihku andnud. Lilledega olevat aga tol päeval kehvati olnud. Üks koolikaaslane kurtis, et tal oli ka lilli vaja olnud, aga lillepoodi sisse astudes oli seal umbes kolm õit müügil. Müüja laiutas käsi ja ütles, et kui piirangud maha läksid, käis nii palju ostjaid, et kõik sai otsa. Parem muidugi kolm õit, kui üldse mitte. Endine töökaaslane raporteeris, et tema kodulillepoe ukes olevat üldse silt: "Müüme kaasa võtmist" rippunud.

Kes tormas lillepoodi, kes mujale. Mul oli piirangute järgne esimene käik Kadrioru kunstimuuseumisse, Flandria kuldajastu meistrite näitusele. Selle piirangute ajal üle linna rippunud reklaamid on mind juba pikalt narrinud. Ega ma kunstist suurt ei jaga, aga mõningaid näituseid naudin siiski väga. Mulle meeldib näiteks ka vaadata, kuidas tööd eksponeeritud on ja ruumi ning ajastusse sobituvad. Umbes samal hetkel, kui Hieronymos Bosch mulle Kadriorus vastu vaatas, hakkasin isegi mina oma õndsas võhikluses vaikselt aru saama, kui tugev näitus Eestisse saadud on. Mu kaaslane kommenteeris näitust umbes nii: "Sellisel tasemel kunsti on võimalik ainult siis teha, kui suur osa maailma varandust on väga väikesele maa-alale kokku kuhjatud." See võttis minu jaoks Flandria kuldajastu ajaloolise tausta ka kenasti ühte lausesse kokku. Kõige muu jaoks jäi aega väheseks. Meil oli külastuseks poolteist-kaks tundi plaanitud, aga teise korruse Vene kunstnikke väga vaadata ei jõudnuki, sest muuseum pandi kinni. Kuigi see ei oleks üldse paha koht, kuhu ööseks sisse lukustatud saada.

Rahvaga oli nii, et igas ruumis oligi umbes maksimumarv külastajaid, mis praegu sinna lubatud oli. Valvsaid, aga abivalmis muuseumitööjaid jätkus ka iga nurga peale. Ühegi ruumi ukse taga ei pidanud siiski kordagi ootama ja ka täismaja Kadrioru kunstimuuseumis on üsnagi hõredalt rahvastatud. Ainult kõige kõrgemale korrusele viiv trepp oli veidi kahtlane. Mu kaaslane ristis selle pandeemiatrepiks, sest kui seal juhtuks keegi vastu tulema ja koroonaköhatusega hakkama saama, oleks šansid üsna kehvad.







Lõpetuseks pandeemiatrepp isiklikult


Piirangud on mu kultuurihuvile hästi mõjunud. Kuidagi nii palju tundub korraga vaatamist olema tulnud: need Flandria meistrid, Nigulistes pidi üks hea asi olema, mis juba pühapäeval maha võetakse, KUMU skandaalselt ümber paigutatud püsiekspositsioon tahab üle vaatamist ja praegu Fotografiskas rippuvatest näitusest pole ma ka ühtegi näinud. Minust võib veel nii inimenegi saada.

2021/05/05

Lauahõbe


 Minu pärast võib kuld ka edaspidi vaikijatele jääda. Mina olen lobamokk ja hõbedat alati hinnanud. Nüüd otsustasin, et oma eluga ka sellises etapis, et aeg on peenema rahva sekka astuma hakata ja endale isiklik lauahõbedakomplekt muretseda. Ühe eseme hind on mõnikümmend eurot. Kui aastas paar-kolm asja osta, siis ajaga peaks juba üsna esindusliku komplekti kokku saama. Ei tundu kõige hullem asi, millesse raha investeerida: praktiline, ei võta palju ruumi, saab vajadusel realiseerida, lihtsalt pärandatav ja ei tohiks ajas hinda kaotada. Ühe probleemi lahendab see veel ja see probleem ei ole ainult minu, vaid kõigi mu sõprade oma ning kordub aastast aastasse: mida küll Kassile jõuludeks ja sünnipäevaks kinkida? Nüüd on lihtne, kindlasse seeriasse kuuluv 20-eurone hõbelusikas muidugi. Poleerima peab neid asju ainult vahel, sellega peab arvestama.

Oma kollektsiooni seemneesemeks valisin suhkrulusika. Täna sain kätte. Välja näeb see täpselt sama ilus kui pildil. Ütleme, et 30-euro eest sain ikka väga palju lusikat. Nüüd katsetan, kui kvaliteetse hõbedaga tegu on, ja kuidas ta poole aasta-aasta jooksul käitub. Kui väga vaske ei lähe, saab sama tootjaga jätkata. 

This is what I ordered and this is what I got. Lusikat on palju ja pettumust vähe

Lusikas oli kena, aga pakk... Tarne pakiautomaati oli tasuta. Kui tasuta, siis ma muidugi valisin selle. Kuller maksis vist oma 7 eurot. Mõelda, see on ju kolmandik hõbelusikat! Selleks, et vargapoisid ka teaksid, et just see pakk tasub sisse vehkida, oli pakil tootja kleeps, kus muu hulgas suurte tähtedega ka JUVEEL kirjas. Tänapäeval, kui pakke nii palju liigub, et need pakiautomaadi ümber poole kaubanduskeskuseni laiutavad, on ju muidu raske valida, mida varastada. Hea, kui kohe näha, kus väärt kraam sees võib olla. Ainult see, kui iPhone`i saatmisel pakile SIIN SEES ON IPHONE peale kirjutada, võiks veel parem olla.

2021/05/04

Minu Egiptuse lood: araabia stiilis äri


Mul üks araablasest tuttav rääkis kunagi umbes sellise loo. Ta oli oma eestlannast elukaaslasega ühte  Egiptuse hotelli nädalalõppu veetma läinud. Reede õhtul tekkis mõte, et võiks pudeli vahuveini juua. Läks reception`isse uurima, ega neil midagi pakkuda ei ole. Oli küll. Tagaruumist toodi välja pudel, mille hinnaks 30 eurot nimetati. Araablane haaras muidugi peast kinni, hakkas Allahit appi paluma ja küsis, ega neil midagi odavamat ei ole. Teenindaja kadus 10 minutiks pudeliga ära ja tuli siis täpselt sama pudeliga tagasi. Ütles, et näed, vedas, leidis küll ühe odavama. Ainult 10 eurot, aga pidi väga kvaliteediga olema sellegi poolest. Teenindaja arvas, et klient on purjus ega märka, et talle sama pudelit pakutakse. Mu tuttav läks mänguga kaasa, ütles, et see sobib küll ja pudeli ostis viie euro eest ära.

Mina nii elegantselt 1001 öö stiilis tingida ei oska. Egiptuses otsustasin, et mul on suveniiriks väikest hõbedast skarabeusekujulist ripatsit vaja. Ma nimelt väikestviisi kogun pisikesi hõberipatseid. Süstemaatiliselt ma neid ei jahi, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis ostan ära. Need ei ole kallid. Vana-Egiptuse sümboolikast on just skarabeus mulle millegi pärast sümpaatne. Iga kord, kui kassi liivakasti koristan -- kõigi kassiomanike pidev rõõm -- mõtlen, et peaks mõned hankima, kes kassi pätsikestest kuulid veeretaks ja need minema tassiks. Looduses mul skarabeusi ainult üks kord õnnestunud näha. See oli üldse Põhja-Türgis, Bosporuse väina aasiakaldal. Veeretas teine tagumiste jalgadega tagumik ees endast suuremat sõnnikupalli mäest üles. Täpselt, nagu nad raamatute järgi tegema pidavat. Ideaalne abiline kassiomanikele.

Oma isikliku hõbedase Egiptuse skarabeusi järele seadsin sammud kohalikule Kleopatra nimelisele tänavaturule. Või ma ei tea, mis kohalik ta nii väga oli, eks nad vast turiste rohkem püüdsid seal. Skarabeuse pakuti igas teises letis. Valisin ühe müüja välja ja asusin hindu uurima. Kõike väiksema skarebeuse hinnaks nimetati 200 kohalikku naela (10 eurot). Hõberipatsite asjatundjana hindasin metalli ehtsaks ja hinna umbes samaks, mis Eestis sellises suuruse ja viimistlusega eseme eest maksta tuleks. "Aga," jätkas müüja, "kui te kaks ostate, siis on ühe hind ainult 120 naela. See on väga hea hind! Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."

Vangutasin mõtlikult pead. Kusjuures mul ei olnud mingit tingimise mõtet isegi peas, täitsa siiras reaktsioon oli. Tahtsin lihtsalt vaadata, mis tal veel letis on. Uurisin, ega tal mulle Horose ripatsit pakkuda ei ole. "Muidugi on," teatas müüja lahkelt ja osutus ühele koerapeaga profiiliskõndijale.
Mina etteheitvalt: "See pole Horos, see on Anubis." Tingida ma ei oska, aga kui keegi üritab mulle kotkapeaga Horuse asemel tema koerapeaga sugulast kaela määrida, siis lähen ma põlema küll. Müüja hakkas naerma ja ütles, et ega Horose kujusid ei olegi, on ainult Horose silm.

Horose silm


See oli päris põnev, et Horose kujuliso ripatseid ei tehta, ainult Horose silma. Müüja seletas tähtsalt, et jaa, nii on. Horose silm on väga hea kaitseamulett. Mulle tuli kohe Mika Waltari egiptuseteemaline romaan "Sinuhe" meelde. Sellistel juhtudel tavatsesid seal juba vanad egiptlased enesestmõistetavaid, täiendavaid seletusi mitte vajavaid asju umbes samas stiilis põhjendada: "See on kõigile teada."

Ma ei suutnud oma Horose kujukese kinnisideest siiski nii kiiresti lahti lasta ja osutasin samal alusel olevatele teistele ripatsitele. "Isisest on küll nii kuju kui sümbol, Isise sõlm, mõlemad olemas."
Müüja noogutas jälle rahulolevalt pead ja vastas, et nii on, see on kõigile teada, et Isisest saab mõlemat teha ja seletas, mis head kumbki amulett minu jaoks teha võib. Uurisin teisigi samal alusel olevaid Egiptuse jumalate ripatseid ja lobisesime veel veidi Vana-Egiptuse religiooni teemadel. Hea vestlus oli.
"Hea küll, ma võtan ikkagi selle skarabeuse," ütlesin lõpuks, "ma usun, et see toob mulle kõige paremat õnne."
"Ainult ühe?" tahtis müüja teada.
"Jah, ühe," vastasin mina. Ma proovin kõigepealt, palju sellest ühest mardikast üldse tolku on.
"Kas te ketti ei taha, et skarabeus kaela panna?"
"Ei, ma panen ta rahakoti münditaskusse. Las hakkab mulle seal raha kokku veeretama," lükkasin pakumise tagasi ja võtsin 200 kohalikku raha, mis alguses ühe skarabeuse hinnaks oli nimetatud, välja. Müüja lükkas sellest 100 tagasi ja ütles lihtsalt, et annab mulle skarabeusi ikkagi hoopis 100 naela eest. Tänasin, panin sõnnikumardika talle määratud kohta rahakotti ja tulin tulema. Huvitav, mille eest mulle see allahindlus tehti. Kas võis tõesti olla, et kohaliku kultuuri tundmise eest? Või lootis müüja, et tulen ka ostan hiljem veel ühe putuka?

Lennujaamas tagasilendu oodates vaatasin sisse ka sealsesse ehtepoodi. Huvi pärast uurisin, palju seal umbes sarnane hõbeskarabeus nagu mul juba rahakoti vahel oli, maksta võiks. "200 naela, aga kui kaks tükki ostate, siis saate ühe 120 naela eest. See on teil siin hea võimalus üle jäänud Egiptuse naeltest lahti saada."
Horose silm vaatas mulle letis skarabeuse kõrvalt juba kavalalt vastu.  Haha, ma tundsin seda mängu küll, aga ei viitsinud seda uuesti mängima hakata. Kuigi mõtlesin, et tegelikult võiks ju mu emal ka üks hõbedane skarabeus olla ja see oleks talle täitsa kena kink reisilt. Kaapisin oma rahakotist viimased kohalikud rahad kokku. Skarabeus oli laisk olnud ja seal oli vaid 120 naela alles. Ütlesingi, et mul rohkem kui 120 ei ole. Kaardimakseterminal oli poes muidugi ka ja tegelikult arveldasid nad ka eurodes, aga neid nuppe oli veel vara mängu tuua. Müüja vahetas poenurgas taburetil istuva mehega paar lauset ja pöördus siis minu poole: "Mu ülemus ütleb, et võin teile 120 naelaga müüa küll. Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."
Nii ma kahe skarabeusega Egiptusest koju lendasingi. Kassi liivakasti pean ikkagi endiselt ise koristama.

2021/04/29

Eesti keel suureks

Kes armastab värve, aga pikka juttu ei armasta, võib kohe veidi alla kerida. Seal on üks link.

***

Iial ei tea, millest elus kasu võib tõusta. Kui ma gümnaasiumis avastasin, et mu klassivend ja tol ajal hea sõber seelikul ja kleidil vahet ei tee, oli mul lõbu laialt. Nüüd oli minu kord teda röstida. See oli magus kättemaks, sest muidu armastas tema ikka mind nokkida. Istusime füüsikas tagumises pingis. Kui õpetaja tunnis mõne eiriti magusa ülesande lahendada andis, vaatas klassivend mulle väljakutsuvalt otsa ja viskas kinda: "Nooh, Kass, kes enne tehtud saab?"
Tavaliselt sai tema. Siis laksutas ta etteheitvalt keelt: "Ai-ai, kuidas siis nüüd nii, Kass..."
Ta oli üldse õpetajate jaoks tüütu, aga nutikas tegelane. Kord pidime vene keele kontrolltöös vene keelde tõlkima lause meremees hukkus meresügavuses. Näidake mulle ühte mitte vene keele keskkonnas kasvanud 15-aastast, kes sellist lauset tõlkida oskaks. Minu geniaalne klassivend kirjutas: eile oli see meremees veel siin, aga täna magab kaladega. Häda mitte ei aja ainult härga kaevu, aga võib teinekord enne kaevu minekut ka üsna tabavat poeesiat sünnitada. Õpetaja muidugi nii ei arvanud.

Igatahes olen ma peale seda aastaid vahel oma meestuttavaid kleidi ja seeliku küsimusega piinanud. Kes vastab, et vahet pole, kes, et kleit on pidulik, seelik igapäene, kes, et kleit ulatub üle põlve, seelik lõppeb tagumiku ja põlve vahel. Paremal juhul hakkavad mehed kõhu ja õlgade kohal kätega vehkides seletama, et kleit läheb vot siia üles välja. Vehkima hakkavad enamasti need mehed, kellel kodus õdesid on olnud. Sellel minu targal klassivenal näiteks ei olnud. Tal oli viis nooremat venda. Kui peale gümnaasiumi sõjaväkke läks ja pärast sõjaväest koju tuli, oli suurim üllatus, et kuues vend oli ka sündinud.

Sel semestril kuulan ma psühholingvistikat. Täitsa huvitav on, aga ainel on sama viga, mis kõigil teistel -- kodutöid antakse. Üheks kodutööks ongi psühholingvistilise katse disainime. Ma teadsin kohe, mis katse ma leiutan! Kleit või seelik. Aastate jooksul on mul isegi pilootuuring tehtud. Õppejõud ütles, et selle nimi on objektituvastuskatse ja see sobib väga hästi. Hakkasin aga samas stiilis küsimusi juurde genereerima.

Ka teise küsimuse leidsin oma katsesse lihtsalt, omaenda kodust.
"Mis vahet on heegeldamisel ja koomisel?" tahtis mu 11-aastane millalgi teada.
"Oled sa minu laps või ei ole?!" oleks ma selle peale tahtnud küsida. Vähe on olnud mu elus neid päevi, mil mu näppude vahelt vardad või heegelnõel puudunud on. Käsitöö on mul raamatute kõrval hobi number kaks.
Hingasin korra sisse ja ütlesin vaid: "*kudumisel, mitte koomisel."
Lapsed ei kutsu mind põhjuseta autocorrect`iks.

Esialgsed hüpoteesid psühhilingvistilisse katsesse said sellised:
1) Sugude vahel esineb traditsiooniliste soorollidega seostatavate sõnade mõistmisel erinevusi, näiteks ei tee mehed vahet kleidil ja seelikul, heegeldamisel ja kudumisel. 2) Naiste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini need mehed, kes on kasvanud koos õdedega või on (olnud) püsisuhtes. 3) Meeste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini üksi elavad või elanud naised.

Nüüd oli võrdsuse huvides veel vaja mingit objekti, mille tuvastamisega naisi häbistada saaks. Sõelal on hetkel vargapolt, mehaaniline arvutiklaviatuur, kardaanrist, neutraalfaas ja tõmmits. Tõmmits on muidu vist selline vahva vidin, mille tundmine haridustasemega pöördvõrdelises seoses võiks olla. Selle hüpoteesi lükkas kohe ümber mu doktorikraadiga meestuttav, kes selle selle riistapuuga väga hästi tuttav oli. Mida veel võiksid mehed teada, aga naised ei tea?

Muidu on mu psühholingvistika õppejõu teadustöö päris palju värvidega seotud. Praegu osaleb ta rahvusvahelises uuringus, kuhu oleks hädasti ka eesti keeles vastajaid tarvis. Ikka selleks, et meie keel ka suurte kõrval teaduses välja paistaks. Uuringus saab osaleda siin:
https://colournaming.com/lang/ee

Nüüd tuleb tähtis koht. Küsimustikus tuleb edasi liikuda klaviatuuril kas enter või nool edasi vajutades. All on ahvatlev nupp kirjaga Järgmine, aga nagu mu õppejõud ütles: "Seda nuppu ärge vajutage. See on üks loll nupp! Me ei saa seda ära ka võtta, sest see pole eestlaste tehtud."
Selle pärast ongi eestlastel vaja sellistes uuringutes osaleda, et suurte keelte rääkijad eestlaseid ka tähele paneks ja meile sobimatuid lolle nuppe jmt ei genereeriks. Seda lolli Järgmine nuppu tuleb vajutada siis, kui enam värve nimetada ei viitsi ja tuleb tahtmine uuringust väljuda. Muidu jätkub neid värve vist igavesti.

Loll nupp illustreeritud

Auhindu ega boonuseid vastamise eest ei jagata. Vähemalt otseselt mitte, aga mida rohkem vastajaid, seda tugevamalt eesti keel suurte keelte kõrval esindatud saab. Pealegi --  nagu alguses öeldud, elus võib teinekord mõnest väikesest liigutusest, millest seda oodata ei oskagi, kõige enam kasu tõusta.

2021/04/25

Kui peres kasvab olümpiavõitja

Eelmise kevade distantsõppe ajal anti kehalises mu vanemale lapsele kodutööks krossijooks Karulaugu terviseraja 700-meetrisel ringil. See ei ole mingi naljarada. Karulaugu terviserada kulgeb paepanga all ja küljel. Mitte panga all või panga peal, vaid panga all ja küljel. Mõtlesin, et jooksen solidaarsusest lapsega selle ringi kaasa. Ikkagi ainult kümneaastane või nii. 150 meetri järel sain aru, et see oli viga, sest ei suutnud enam tema tempot hoida.
"Sa jookse üksi edasi, ma võtan ringi lõpus aega," ütlesin ainult.

Sel hooajal esimest korda suusasaabaste asemel jooksutossud jalga tõmmanud, hõikasin ülemisele korrusele retoorilisena mõeldud küsimuse: "Ma lähen jooksma. Kas keegi tahab kaasa tulla?"
"Jaa!" teatas vanem laps. Õnneks nooremat tuli üsna palju motiveerida, et ta arvuti tagant lahti tuleks, tõuksi võtaks ja meiega ühineks. Vähemalt üks laps käitub mul eakohaselt. Kuigi vahel, kui ta meiega põrandal Monopoli või Katani mängides nagu muuseas 10 minutit järjest vahelduse mõttes spagaadis istub või varvastega kukalt sügab, tahaks ta lennujaama röntgenist läbi saata, et kindlaks teha, kas tal ikka puusaluu olemas on.

Lastega jooksmas käimine ei ole mingi kvaliteetaeg. Sel ajal, kui mul keel vestil ja veremaitse suus on, lobiseb vanem laps lakkamatult ja sundimatult. Iga kümne sekundi järel oli vaja ka millegi kohta küsida. Ma proovisin ainult ellu jääda, aga lastele on sellest vähe.
"Emme? Emme?! EMME!!!"
Nüüd panin vanema lapse endaga koos Maijooksule ka kirja. Mis mul üle jääb, sest jooksuriietes mul enam ilma temata majast välja hiilida ei õnnestu. Äkki siis, kui puud lehte lähevad, annab tossud hekki peita või midagi. Lapsele ütleks näiteks, et lähen hambaarsti juurde.

Olin kaks korda vanema lapsega jooksmas käinud. Hakkab vaikselt tunduma, et sellest on mingit kasu olnud, sest täna jooksmas käies oli võhma kuidagi rohkem nagu. Kasutasin juhust ja seletasin vanemale lapsele, kuidas mind omal ajal hingama õpetati, kui jooksmise ajal pistma peaks hakkama.
Laps selle peale: "Tead mis mina teen, kui mul pistma hakkab?”
Mina: "Mida siis?"
Laps: "Midagi. Jooksen edasi. Mind ei huvita."

Minu veidrused: tige tikker

Minu kodupoes müüdi tikriistikuid. Ainult 2.99 tükk. Kuna mul aeda pole, ei ole mul marjapõõsastega suurt peale hakata, aga minu kirg kasulike taimede vastu on seda suurem. Ja lisaks ainult 2.99. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul üks piisava suurusega vakantne savipott ja piisavalt mulda kodus olema. Nii oligi mul pool tundi hiljem magamistoa nurgas tikripõõsas. Sõbrannad naersid, aga mina ei saa aru, miks ei võiks ühel inimesel magamistoas tikker kasvada? Ei pea ju olema nii, et ainult sõnajalgu sünnib toas kasvatada. Paari aastaga peaks tikripõõsas ka toataime jaoks üsna dekoratsiivse kuju omandama. Hea õnne korral saan äkki marjugi, kuigi enne peab uurima, kuidas tikritel see tolmedamisasi käib. Ja kui mu suurepärane plaan peaks ebaõnnestuma, õigemini toa nurka ära surema, on kahju küll, aga vähemalt rahaliselt mitte kuigi suur.

Loomulikult ei saa asjad 2.99 eest liiga libedalt minna. Nädal hiljem avastasin, et selle raha eest olin tikripõõsaga ka korralikult lehetäisid kaasa saanud. Ma võin oma tikri peale kihla vedada, et pooled inimestest, kes sõna lehetäi kuulevad, tahavad kohe rohelise seebi lahusega pritsimisest rääkima hakata. Sellise avantüüri jaoks nagu toatikker aga oleks see liiga igav lahendus. Otsusasin hoopis bioloogilisi tõrjemeetodeid katsetada ja lepatriinud võtta. Need pidid lehetäid nähes päris jõhkarditeks muutuma. Sõbrannad naersid jälle ja arvasid, et ega see asi nii lihtsalt ei käi, aga mulle meeldib eksperimenteerida ja ma tahan vähemalt proovida. Inimlikkuse mõttes kolin tikripoti lepatriinude kätte usaldamise ajaks vist rõdule. Lepatriinude ja minu enda pärast. Mulle ei meeldi mõte võimalikest juhuslikest laiaksistud lepatriinudest diivanil ja ma ei usu, et lepatriinudele meeldiks kogemata näiteks robottolmuimeja ette jääda.

Seniks nokkisin muist lehetäidest maha ja suunasin tikri karantiini. Karantiin asub elutoa põrandal korstnajala juures. Sõbranna arvas nüüd, et tassi jah lehetäid teistesse tubadesse ka laiali, aga mina arvan, et see on karantiiniks siiski hea koht. Lähim lillepott asub tikrist nüüd viie meetri kaugusel. Seal on noored datlipalmi alged. Need lehehakatised on nagu teras. Ma ei usu, et ükski vähegi mõistusega olend peale kassi neid närida tahaks.

Savipotid kipuvad jälle parketile koledaid jälgi jätma. Selle pärast kudusin tirkripoti alla panemiseks väikese geomeetrilise mustriga liniku. Et liiga igav ei tuleks, panin nurkadesse narmad ka.

Vaat, mida kõike 2.99 inimese ellu võib tuua.





2021/04/12

Minu Egiptuse lood: kõrb

 Kui mul perearstiga juttu tuli, et kaalun praegusel ajal lastega reisile minekut, läksid tal esialgu silmad suureks nagu oleks ma öelnud, et kavatsen nädalavahetusel 50 inimesega juubelit tähistada ja sealt edasi algul juuksurisse, siis vanaema juurde ja lõpuks pooleks päevaks raamatukokku istuma minna. Seletasin siis ära, miks, mis ja kuidas, siis noogutas ta korra mõtlikult ja ütles: "Jah, tegelikult küll, miks ka mitte." Eks see praegusel ajal reisimine on teema, mille üle eri arvamustel inimesed umbes sama kergesti tülli võivad minna kui sisepoliitikast või vaktsineerimisest rääkides. Loomulikult kaasnes sellega minu jaoks ka väike enesesüüdistamise koht -- praegu on vist kõigi depressiivne ja raske, mida teised tunda võivad, kui me nüüd niimoodi läheme ja puhkame? Mul on praegu üldse selline pideva süütunde faas. Süütunne selle pärast, et äkki oleks ma midagi tema jaoks rohkem teha saanud, ellujääja süütunne, süütunne kõigi nende hetkede pärast, mil ma lihtsalt oma mõtetes istun ja kaugusesse vaatan. See selleks.

Paberimäärimist on ka palju -- tervisedeklaratsioonid, testimised, ka lastele. Kuna sõitsin enda perekonnanimest erineva nimega lastega Euroopast välja, siis viis see bürokraatia omakorda uuele tasemele. Vajalikud dokumendivormid on üles ehitatud eeldusele, et kusagil on lastel isa, kes annab lastega reisimiseks nõusoleku. Eeldus, mis meie puhul ei kehtinud. Viimase vajaliku paberi lennukile saamiseks sain pataka vahele 16 tundi enne lendu.

Lennujaama sõitsin autoga. Selle mõttega, et kui tagasi tuleme, siis ei pea taksos võõra taksojuhiga istuma, saan juba ette toidukappi toidu tellida ja ei pea nii kellegagi kokku puutuma. Siis hakkas peale. Teel lennujaama pool kuus laupäeva hommikul, Raua ja Pronksi tänava ristis seisab keset ristmiku poolviltu must Mercedese buss, keegi karjus, keegi oli auto peal pikali. Midagi ei saanud aru. Võtsin kiiruse maha ja hästi tegin, sest Mercedes oli nüüd edasi pääsenud ja minu kapotile asus aelema umbes kolmekümneaastane meesterahvas, silmad peas nagu öökullil. Selgelt narkojoobes. Roomas mul esiklaasi suunas ja sonis vene keeles, et ma politsei kutsuks. Kui ma ta kuidagi kapotilt maha sain, siis seda ma ka lahkelt tegin. Palju, liiga palju olen ma pidanud viimase pooleteise aasta jooksul 112 valima. Lapsed on mul küll terasest, nad ei teinud teist nägugi, kui ma narkomaani kapotilt maha proovisin raputada nagu action-filmis. Eks nad ole liiga palju viimasel aastal kõrvalt näinud neid asju, mille tõttu ma 112 olen valima pidanud. See on ka üks põhjus, miks väike keskkonnavahetus normaalse närvikava huvides neile rohkem kui hädavajalik oli.

Lennujaamas pidi perest traditsiooniliselt jälle lõhkeaineproovi andma kõige noorem laps. Ma ei tea, kuidas just tema see on, kelle süsteem alati välja valib. Egiptuse turvakontrollidega võrreldes oli see kõik muidugi nali. Terviseandmete kontroll, passikontroll, immigratsioonidokumendid ja mingid kontrollid veel. Iga kontrolli järel oli teine kontroll, kes kontrollis, kas kontroll oli ikka korralikult kontrollinud.

Mina kõõritasin muudkui lennujaama akendest selle poole, mille mu nomaadisüda juba lennukis ära oli tundud. See oli kõrb. Kui lapsed ja ülejäänud rahvas olid ainult lennukiaknast paistva meresinise mere peale elevile läinud, siis minul jätkus silmi vaid kõrbe jaoks. Kollakas-hall liiv, tühjus ja kaugemal tumedad kaljumäed. Just sinna oleks ma tahtnud. Mäed on muidu mind alati närviliseks teinud. Avarus on see, mis mulle turvatunde turvatunde loob. Aga mitte kõrbemäed. Kuum liiv ja külmad ööd. Kas võis tõesti olla, et minu esivanemategi hulgas on olnud neid Egiptuse profiiliskõndijaid, kelle veri mind nüüd sinna tõmbas?

Minu kõrb

Hotell oli suuuur. Nii suur, et laiskade turistide jaoks oli ühest territooriumi otsas teise isegi paatbuss sõitma pandud. See oli mu elu esimene paketireis. Ma lihtsalt ei viitsinud praegusel ajal kahe lapsega liiga palju seiklema hakata. Muidu olen siiani selline poolseljakotiga reisija olnud ja ei saanud alguses üldse aru, kuidas see kõik hinnas süsteem käib. Olin siiani arvanud, et all inlcusive tähendab, et kolm korda päevas tõstetakse sulle lobi ette ja kui sinna kõrvale veini või juurde midagi muud tahad, tuleb aga rahakott välja õngitseda. Tegelikult oli hotellis rikkalik toit pidevalt saadaval ja joogid ka. Restorane ja baare oli vist sama palju kui palmipuid. Kui üks mu kahest alati näljastest termiidist lõuad juhtus laiali ajama ja toitu nõudis, polnud muud kui ta lähimasse restorani sisse lükata. Kui keegi jäätist tahtis, siis oli selleks kolm jäätisemasinat. Ei mingit kolm korda päevas vaaritamist ega igavesti kestvat külmkapi täitmist. Kui see pole puhkus, mis siis veel on?




Minu lemmikhommikusöök. Muu kraam oli üsna Euroopapärane

Mina toitusin hommikuti paisutatud maisileivast ja jogurtist ja päeval sellest, mille järgi isutas. Alkoholist oli saadavalt piiramatu punane ja  valge vein ja õlu. Võimalik, et ka kange alkohol, aga kuna ma seda ei tarbinud, siis ei tea. Alkoholi puhul piiranguid ei olnud, aga sealiha ja mereande peale kalmaari ja valge kala küll kusagil ei näinud, isegi linna peal turistikohtades mitte. Ju siis Allah annab väikese veini andeks, kuna see patustelt ehk raha aitab välja meelitada, aga sealiha mitte. Islam on turistipiirkondades tagasihoidlik. Minarette küll kõrgub, aga valjusid palvekutseid ei mängita. Hotelli hiigelterritooriumilt avanes ka diskreetselt põõsaste varjust sissepääs mošeesse. Fellahine, neid, keda tihti kõige egiptlastemaks egiptlaste seast peetakse, pikka rüüsse riietatud põllumehi, oli näha vaid nii palju, kui nad hotelli kaupa tõid ja ka siis pidi selleks ise tähelepanelikult heki taha vaatama. Egiptus on vastuolude maa. Ühest küljest tuhandeid aastaid vana kultuur, maailma rikkaim keel, euroopalikult riides inimesed, aga samas ütleb wiki, et veel 2008. aastal oli üle 90% üle 15 aastastest Egiptuse naistest ümber lõigatud, kuigi karistused selle eest on karmid.

Kaugelt turistitara, basseinide ja palmide tagant paistis ikka mu kõrb. Kaaaass, kaaass, tule! ütles kõrb. Nagu tellitud, pakkus reisikorraldaja Kairo, püramiidide, Luxori ja kõrbeekskursioone, aga nende alla oleks terve päev kaduma läinud. Meil oli aga parajasti koduõpe. Vanemal vähemalt, sest tegelikult sain ma selle Egiptuses käimise skandaalse teoga hakkama juba siis, kui siin asjad veel nii hulluks polnud läinud ja nooremad klassid alles koolis käisid. Poole reisi pealt määrati ka mu noorem laps koduõppele, niiet isegi laste haridus ei kannatanud. Ega mu vanem laps ilma koduõppeta kaasa poleks nõustunud tulema ka. Kairo ja kuningate org jäidki meil selle pärast külastamata, et ta ei tahtnud koolitundidest puududa.
"Tead, kui sa 15 aasta pärast tagasi mõtled, siis on sul täiesti ükskõik, kas sul jäi mõni veebitund vahele või mitte, aga seda, et sa Kairos ei käinud, kahetsed sa küll," proovisin last täiskasvanu kõiketeadmisega veenda.
"Emme, ma nii väga tahaks püramiide näha, aga ma ei saa koolist puududa," jäi laps endale kindlaks. Rist ja viletsus, kui sul kohusetundlikud lapsed on. Üks tuttav lohutas, et küll saate mõnikord veel tagasi minna ja püramiidid ära vaadata. Äkki saame, äkki ei saa. Iial ei tea neid asju. Mida teeb koroona, ega Egiptus jälle Iisaeliga mõnda sõda ei alusta, nagu neil iga mõnekümne aasta järel kombeks on või midagi muud.

Meil kujunes rutiin kuidagi nii välja, et ärkasime juba hommikul kell 6, siis sõime, ujusime, siis väike kooliaeg, siis jälle bassein ja snäkiaeg, veel kooli, siis lõuna, edasi kas jalutasime veidi linna peal, istusime rannas või ujusime, õhtusöök, sõitsime paadiga või toitsime kalu, näksisime veel midagi, õppisime ja juba enne üheksat magasime.

Distantsõpe Egiptuse moodi. Vanem laps käis kodutöö kohta midagi küsimas ja proovib nüüd nii tagasi saada, et õe zoomi-tunni kaamerasse ei jääks

Kokku olime seal nädala. Hea oli. Meri oli küll külm, aga basseinid soojad. Ma põhimõtteliselt käisin korra meres ka ära. Et oleks Punases meres ujutud või nii. Ausalt öeldes oleks ma seal olles lennukipiletid isegi nädal hilisemate vastu vahetada tahtnud, aga kohustused ootasid. Olin palunud üht sõpra ülepäeviti kassi söötmas ja lõbustamas käia ning ei tahtnud teda rohkem koormata. Iga kassihooldusretk hammustas ta päevast ikkagi poolteist tundi ära.





Nii me nädal hiljem tagasi lennujaamas kontrollide ja kontrollide kontrollide juures olimegi. Meil läks kõik hästi, aga üks vene proua oli vesipiibu käsipagasisse pakkinud. Turvameestele see ei meeldinud. Naisele ei meeldinud, et see neile ei meeldi. Lõpuks tuli turvatöötajale teisi turvatööjaid ja ülemus ning naisele sõbrannad appi. Kisa oli kõva, aga üksteisest nad aru ei saanud. Kui turva kehakeeles näitama hakkas, mis moodi vesipiibu toru löökrelvana kasutada saab, tekkis mul hirm, et see sealsamas sellena ka käiku läheb. Õnneks viis meie tee siis juba järgmisesse kontrolli edasi.

Ega muud väga ei olnudki. Saime pruuniks ja puhata. Vaatasin lennukiaknast jälle igatsevalt oma kõrbe. Kui Tallinnas pagasi kätte sain, tuli välja, et olen tüki oma kõrbe siiski koju kaasa saanud. Mu kott oli nagu peska saanud ja üleni kõrbetolmuga kaetud.

Pekstud kott ja kõrbetolm

Kass ainult rõõmutsas selle üle. Talle kõrbelõhnad meeldisid. Inspekteeris ninaga hoolikalt kogu pagasi üle.

Jipikese lõhnareis kõrbesse


2021/03/19

Tuulest viidud varandus

 Ma teen sel semestril tõlkepoeetika kursuse raames Margaret Mitchelli "Tuulest viidud" kahele eestikeelsele tõlkele võrdlevat tõlkeanalüüsi. Esimese eestikeelse tõlke laenasin sõbralt, teise, eelmisel aastal ilmunud tõlkega oli suurem jama. Viimsi raamatukogus ega raamatupoes seda ei olnud. Süsteem näitas, et üks eksemplar peaks Lasnamäe Apollos olema. Sõitsin sinna, aga ainult selleks, et müüjaga tuvastada, et see on varastatud. Lõpuks sain oma koopia hoopis Tartu Lõunakeskuse raamatupoest.

Nüüd oli veel ingliskeelset originaali vaja. Selle tõin üleeile Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnast ära, kontaktivabalt ja puha. Eile õhtul oleks pidanud sellega tööle hakkama, aga hoopis midagi põnevamat tuli vahele. Raamatute ilmumisandmeid kirja pannes jäi silma, et minu inliskeelne originaal on välja antud 1936, see tähendab raamatu esmailmumise aastal. Sa mait, ma tean väga hästi, kui hinnas populaarsete raamatute esmatrükid on. Tähendab ma ei teadnud täpselt, kui hinnas "Tuulest viidud" esmatrükk võib olla, aga Google ütles 10 000 - 25 000 dollarit. Kuna minu käes olev koopia oli üsna juust, siis tõenäoliselt jääks selle hind pigem 10 000-kanti, aga suveni elaks selle rahaga Hispaanias ära küll. Kuidas raamatukoguga kokkuleppele saada, siis "Tuulest viidud" peategelast Scarlett O`Harat tsiteerides: "Mõtlen kõigele sellele homme."

Esiteks tuli välja uurida, kas tegu on tõepoolest esmatrükiga. See oli juba hoopis põnevam kui tõlkepoeetika. 1936. aastal andis Macmillian Company "Tuulest viidut" välja kaheksal korral, esmatrükina mais, kaks korda juunis, kolm korda juulis ja kaks augustis. Asusin minu käes olevalt raamatult trükikuud otsima, mis kõigil 1936. aasta trükkidel pidi olemas olema, aga seda polnud. Nii palju siis kümnest tuhandest dollarist.

Kuna teema oli huvitav, siis uurisin veidi edasi. Minu raamatus tegelikult õiget trükiaastat ega seda, mitmenda trükiga tegu, kirjastus näidanud ei olnudki. Erinevate fragmentide põhjal dateeriksin ma selle trüki vahemikku 1949-1956, arvatavsti 1954. Keskraamatukogu andmebaasis on see igatahes valesti dateeritud. Kollektsioneerimisväärtust sellel ei ole. Miks kirjastus sedasi trükiandmed maha on vaikinud, võin vaid spekuleerida. Vahel tehakse nii, sest 50. aastateks oli "Tuulest viidud" esmatrükk juba hakanud hinda minema. Selliseid raamatuid nimetatakse faksiimileks, otsesõnu võltsinguks. Vähemalt oli huvitavalt veedetud õhtu. Nüüd pole aga tõlkeanalüüsi tegemisest enam pääsu.

Siiski tasub enda ja vanaemade raamaturiiulid kriitiliselt üle vaadata nõutumate esmatrükkide leidumise osas. Ebatõenäoline, aga võimalik, et mõne raamatu näol kogub seal väike kullakang tolmu.

Jipi kahe eestikeelse ja ühe ingliskeelse "Tuulest viidud" tagant piilumas. Jõudu mulle tööle nede tellistega.


2021/03/15

Mälestused

 Näed, kuidas jälle üks päev on õhtule saanud, lein mind oma võimusesse tahab haarata ja mina kirjutamisest leevendust otsin. Tema õde ütles selle kohta, et küllap peab mul raskem olema kui teistel, sest mina elan ju kõigi tema jalajägede keskel. Veidi teises sõnastuses, aga mõte oli sama. On vahel raske, aga imelikul kombel mitte selle pärast, et ma iga päev puudutan seda, mida tema käed on puutunud. Hoopis siis on raske, kui telekast näidatakse Pariisi, sest siis tuleb mul meelde, kuidas me seal tänavatel koos astusime. Või hakkab mul iga kord sees keerama, kui ma sõõrikut näen. Aasta ja viis kuud on möödas sellest, kui ma ta EMOsse viisin. Me kumbki ei teadnud siis, mis meid ees ootab või mis täpselt temaga valesti on, aga meil mõlemal oli hirm. See, mis tulemas oli, oli halvem kõigest, mida me karta oskasime.

See pilt, kuidas ta haigla automaatuste vahelt sisse lonkas, saatjaks arst, kes teda kaastundlikul pilgul vaatas ja samme tema ebakindla kõnnaku järgi seada üritas, jääb minuga vist alatiseks. See oli esmaspäevane päev. Ma ei tea, miks meie noorem laps sel päeval lasteaias ei olnud, aga ta oli minuga kaasas. Kuna ma arvasin, et ta varsti jälle koju võidakse saata, jäin haigla juurde ootama. Algul jalutasime lapsega ümber haigla, aga kuna aeg venis, siis läksime üsna sinna lähedale sõõrikukohvikusse. Laps räägib siiani sellest elevusega: "Siis, kui issi haiglasse läks ja me sinuga sõõrikukohvikus käisime..."
See lõikab nagu noaga südamesse. Ostsime mõned sõõrikud ka issi jaoks kaasa. Pidin need järgmisel päeval talle juba hoopis kõrgema etapi haiglasse viima.

Aeg venis edasi. Sain aru, et haigla lähedal oodata ei ole mõtet. Sõitsime lapsega koju. Tunnid möödusid. Lõpuks ma enam ei kannatanud ja helistasin. Tema ei suutnud vaimselt telefonile vastata, nagu ta hiljem ütles. Saatis sõnumi. Sõnumi, mis jällegi nagu noaga südamesse lõikas. Ajus on kasvaja, seisis sõnumis.

Meil oli traditsioon, et igal sügisel, pimeda aja alguses ostsime mõnetuhandetükise pusle, mida siis õhtuti koos kokku panime. Lapsed käisid oma vanust ja huvi mööda aitamas. Kui kass majja tuli, proovis ka tema puslest läbi jooksmisega meil põnevust üleval hoida aidata. Nüüd võtsin ühe neist pusledest ja hakkasin uuesti kokku panema. Ma loodan selle läbi veel ühe mälestuse üle kirjutada. Ma ei tea, miks me sel aastal kõigest tuhandetükise pusle olime valinud. Kas see võis olla meie kolimise aasta, kus muid kohustusi palju ja aega selle võrra vähem oli? Puslepildil on Florida. Kuigi ta noorelt suri, jäi tal elus vähe asju tegemata. Florida ja coast-to-coast USA-reis on üks neist.



2021/03/14

Veel üks kukkumine

Iga kord, kui meie tänavale järjekordne maja juurde ehitatakse, tekib rikutud elukeskonna pärast tahtmine oma uberik kirudes maha müüa ja mujale kolida. Siis aga lähen nopin keset jaanuarikuud katuseaiast mõne maitsetaime oksa, juunikuus viskan sinna pikali päevitama, jalutan randa või metsa mustikale, olenevalt kuust lähen kodu lähedale karulauku korjama, rulluisutama või suusatama ja mõtlen, et pole siin häda midagi. Kui nüüd viimane kord siin jälle järjekordse ridaelamu ehituseks kopp maasse löödi, ei jõudnu ma väga pikalt vanduda. Varsti tehti meil tänava otsas mäesuusanõlv kunstlume peal lahti ja siis sinna samasse ka korralik uisuplats.

Kuigi talv oli lühike, seda ikka oli. Uisutuada saime kenasti, vahel jõudsime murdmaarajale, aga mäesuusatamisega oli sel aastal kehvasti. Kas ei tekkinud hetke, et mäele minna, oli Viimsi mäepark koroonat põhjuseks tuues hinnad ajutiselt nii kõrgele kergitanud, et viimsilased olid valmis juba hangude ja tõrvikuteda suusalifte üle võtma minema või oli midagi muud. Siis lasti piletihinnad alla ja läksime lastega õppenõlvale. Mõlemad sõitsid kenasti tund aega liftiga üles ja suuskadega alla. Noorem arvas, et talle ei meeldi ja ta rohkem ei taha. Vanem arvas, et tema tahaks järgmisel korral suuremale mäele minna. Mina nii väga ei tahtnud. Mäesuusatamine pole minu ala, aga hea küll.


Läksid jälle mõned nädalad kaost mööda enne, kui vanema lapsega suusamäele tagasi jõudsime. Vahepeal oli juba kevad hakanud tulema ja mägi veidi sulanud ja siis uuesti külmetanud. Kunstlund juurde ei tehtud. Hoiatasin last, et kuigi ta ennast väiksemal mäel kindlalt tundis ja üle-eelmisel aastal ka suurest nõlvast alla sõitis, on tal siiski üks lumevaene hooaeg vahepeal vahele jäänud, mägi on jäine ja üldse näevad nõlvad alt vaadates sõbralikumad välja kui seal peal sõites on. Nii läkski. Laps lasi suure hurraaga alla, aga siis ei saanud pidama, sõitis üle lumevalli, kerkis meetri paar õhku ja kadus valli taha. Päris jube nägi välja. Tuhisesin talle järgi mäest alla nii kiirelt kui mu kesised oskused võimaldasid, võtsin suusad kiirelt jalast, ronisin vallile ja laskusin tagumikul teisele poole valli.

Ta lamas seal selili. Kõrval oli suur kivi lume alt väljas.
Mina: "Kas sa kukkusid kivile?"
Tema: "Jah."
Mina: "Mis kohaga?"
Tema: "Seljaga."
Kas mul läks südame alt külmaks või väga külmaks selle peale... Võtsin tal ainsana jalga jäänud suusa lahti, lasin alguses ettevaatlikult käsi, siis jalgu liigutada ja lõpuks püsti tõusta. Laps arvas, et kuigi tal midagi viga pole, rohkem ta täna sõita ei taha, aga mina võin sõita küll. Sain aru, et ehkki füüsiliselt terve, on see tema jaoks psühholoogiliselt kriitilise tähtsusega hetk. Läksin mäele ja sõitsin alla, tema ootas ja vaatas. Et ta näeks, et mägi mulle midagi ei tee. Siis küsisin, kas ta tahaks ikkagi ka veel proovida. Ei tahtnud. Siis kükitasin ta kõrvale maha ja ütlesin: "Tead, sellega on nüüd nii, et sa pead suuskadele tagasi tulema. Lihtsalt pead ja kõik. Kui sa praegu uuesti sõitma ei hakka, ei saagi sa ehk enam kukkumise hirmust lahti ega hakka kunagi suusatama."

Ma ei ole kunagi see olnud, et lapsi läbi pisarate spordisaavutusi taga ajama sunniks, aga seekord olin väga konkreetne. Ronisime hakatuseks poolele mäele, käskisin tal suusad alla panna ja minu trajektoori järgides V-asendis ettevaatlikult alla sõita. Sõitis küll. Silmad olid märjad, aga sõitis. All ütles, et on nüüd valmis jälle liftile minema. Sõitsime veel mõned korrad alla. Kuigi nõlv oli kehv, tekkis lõpuks täitsa mõnus rütm ja fiiling. Siis aga läks suusalift katki ja tulime koju. Panin sauna sooja. Laps arvas, et korra võiks sel hooajal ikka veel mäele minna. Siis, kui enam nii jäine pole, aga siis sai ta maal metsatöödel nohu ja nüüd sulab lumi vist üldse ära. Piinavalt aeglaselt ja vahelduva eduga, aga sulab.