2021/05/12

Regent

 Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.

Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.

Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.

Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?

Esimese vaatuse lõpp.

2021/05/07

5 parimat asja, mis koduse Zoomi ajal juhtuda saavad

1. Ootad Zoomi koosolekul, et host sind sisse laseks. Alguseni on veel 7 minutit. Mõtled, et jõuad enne veel kiirelt panni veidi soodaga küürida. Tulemused on nii hämmastavad, et võtad ka järgmise panni ette. Zoom meenub veerand tundi hiljem.

2. Minut enne Zoomi algust ajad valget kodujuustu oma mustale polosärgile.

3. Siis, kui ettekannet teed, ronib robottolmuimeja telekalaua alla, jääb sinna kinni ja kukub seal omaette vihaselt märatsema. Zoomi on kõik kosta.

4. Kass on oportunist ja ronib sinu silma all magama köögilauale, kuhu käpa tõstmine tal muidu keelatud on. Ühtegi patja pole ka käepärast, et teda visata.

5. Klassika: "Emme, juust on otsas! Emme? EMME?!"

Veel tahaks tervitada seda tundmatut kangelast, kes meil eile Zoomis lahti unustatud mikrofoniga aevastas. Selle järellainetus kumiseb mul siiani kõrvus.

2021/05/06

Minu Flandria meistrid

 Koos koroonapiirangute leevendamisega sai esmaspäeval ka noorema lapse uuesti kooli saata. Selline tunne, nagu oleks sel õppeaastal 1. september teist korda saabunud. Tegin lapsele isegi lokid pähe ja palju ei puudunud, et oleks lilletki pihku andnud. Lilledega olevat aga tol päeval kehvati olnud. Üks koolikaaslane kurtis, et tal oli ka lilli vaja olnud, aga lillepoodi sisse astudes oli seal umbes kolm õit müügil. Müüja laiutas käsi ja ütles, et kui piirangud maha läksid, käis nii palju ostjaid, et kõik sai otsa. Parem muidugi kolm õit, kui üldse mitte. Endine töökaaslane raporteeris, et tema kodulillepoe ukes olevat üldse silt: "Müüme kaasa võtmist" rippunud.

Kes tormas lillepoodi, kes mujale. Mul oli piirangute järgne esimene käik Kadrioru kunstimuuseumisse, Flandria kuldajastu meistrite näitusele. Selle piirangute ajal üle linna rippunud reklaamid on mind juba pikalt narrinud. Ega ma kunstist suurt ei jaga, aga mõningaid näituseid naudin siiski väga. Mulle meeldib näiteks ka vaadata, kuidas tööd eksponeeritud on ja ruumi ning ajastusse sobituvad. Umbes samal hetkel, kui Hieronymos Bosch mulle Kadriorus vastu vaatas, hakkasin isegi mina oma õndsas võhikluses vaikselt aru saama, kui tugev näitus Eestisse saadud on. Mu kaaslane kommenteeris näitust umbes nii: "Sellisel tasemel kunsti on võimalik ainult siis teha, kui suur osa maailma varandust on väga väikesele maa-alale kokku kuhjatud." See võttis minu jaoks Flandria kuldajastu ajaloolise tausta ka kenasti ühte lausesse kokku. Kõige muu jaoks jäi aega väheseks. Meil oli külastuseks poolteist-kaks tundi plaanitud, aga teise korruse Vene kunstnikke väga vaadata ei jõudnuki, sest muuseum pandi kinni. Kuigi see ei oleks üldse paha koht, kuhu ööseks sisse lukustatud saada.

Rahvaga oli nii, et igas ruumis oligi umbes maksimumarv külastajaid, mis praegu sinna lubatud oli. Valvsaid, aga abivalmis muuseumitööjaid jätkus ka iga nurga peale. Ühegi ruumi ukse taga ei pidanud siiski kordagi ootama ja ka täismaja Kadrioru kunstimuuseumis on üsnagi hõredalt rahvastatud. Ainult kõige kõrgemale korrusele viiv trepp oli veidi kahtlane. Mu kaaslane ristis selle pandeemiatrepiks, sest kui seal juhtuks keegi vastu tulema ja koroonaköhatusega hakkama saama, oleks šansid üsna kehvad.







Lõpetuseks pandeemiatrepp isiklikult


Piirangud on mu kultuurihuvile hästi mõjunud. Kuidagi nii palju tundub korraga vaatamist olema tulnud: need Flandria meistrid, Nigulistes pidi üks hea asi olema, mis juba pühapäeval maha võetakse, KUMU skandaalselt ümber paigutatud püsiekspositsioon tahab üle vaatamist ja praegu Fotografiskas rippuvatest näitusest pole ma ka ühtegi näinud. Minust võib veel nii inimenegi saada.

2021/05/05

Lauahõbe


 Minu pärast võib kuld ka edaspidi vaikijatele jääda. Mina olen lobamokk ja hõbedat alati hinnanud. Nüüd otsustasin, et oma eluga ka sellises etapis, et aeg on peenema rahva sekka astuma hakata ja endale isiklik lauahõbedakomplekt muretseda. Ühe eseme hind on mõnikümmend eurot. Kui aastas paar-kolm asja osta, siis ajaga peaks juba üsna esindusliku komplekti kokku saama. Ei tundu kõige hullem asi, millesse raha investeerida: praktiline, ei võta palju ruumi, saab vajadusel realiseerida, lihtsalt pärandatav ja ei tohiks ajas hinda kaotada. Ühe probleemi lahendab see veel ja see probleem ei ole ainult minu, vaid kõigi mu sõprade oma ning kordub aastast aastasse: mida küll Kassile jõuludeks ja sünnipäevaks kinkida? Nüüd on lihtne, kindlasse seeriasse kuuluv 20-eurone hõbelusikas muidugi. Poleerima peab neid asju ainult vahel, sellega peab arvestama.

Oma kollektsiooni seemneesemeks valisin suhkrulusika. Täna sain kätte. Välja näeb see täpselt sama ilus kui pildil. Ütleme, et 30-euro eest sain ikka väga palju lusikat. Nüüd katsetan, kui kvaliteetse hõbedaga tegu on, ja kuidas ta poole aasta-aasta jooksul käitub. Kui väga vaske ei lähe, saab sama tootjaga jätkata. 

This is what I ordered and this is what I got. Lusikat on palju ja pettumust vähe

Lusikas oli kena, aga pakk... Tarne pakiautomaati oli tasuta. Kui tasuta, siis ma muidugi valisin selle. Kuller maksis vist oma 7 eurot. Mõelda, see on ju kolmandik hõbelusikat! Selleks, et vargapoisid ka teaksid, et just see pakk tasub sisse vehkida, oli pakil tootja kleeps, kus muu hulgas suurte tähtedega ka JUVEEL kirjas. Tänapäeval, kui pakke nii palju liigub, et need pakiautomaadi ümber poole kaubanduskeskuseni laiutavad, on ju muidu raske valida, mida varastada. Hea, kui kohe näha, kus väärt kraam sees võib olla. Ainult see, kui iPhone`i saatmisel pakile SIIN SEES ON IPHONE peale kirjutada, võiks veel parem olla.

2021/05/04

Minu Egiptuse lood: araabia stiilis äri


Mul üks araablasest tuttav rääkis kunagi umbes sellise loo. Ta oli oma eestlannast elukaaslasega ühte  Egiptuse hotelli nädalalõppu veetma läinud. Reede õhtul tekkis mõte, et võiks pudeli vahuveini juua. Läks reception`isse uurima, ega neil midagi pakkuda ei ole. Oli küll. Tagaruumist toodi välja pudel, mille hinnaks 30 eurot nimetati. Araablane haaras muidugi peast kinni, hakkas Allahit appi paluma ja küsis, ega neil midagi odavamat ei ole. Teenindaja kadus 10 minutiks pudeliga ära ja tuli siis täpselt sama pudeliga tagasi. Ütles, et näed, vedas, leidis küll ühe odavama. Ainult 10 eurot, aga pidi väga kvaliteediga olema sellegi poolest. Teenindaja arvas, et klient on purjus ega märka, et talle sama pudelit pakutakse. Mu tuttav läks mänguga kaasa, ütles, et see sobib küll ja pudeli ostis viie euro eest ära.

Mina nii elegantselt 1001 öö stiilis tingida ei oska. Egiptuses otsustasin, et mul on suveniiriks väikest hõbedast skarabeusekujulist ripatsit vaja. Ma nimelt väikestviisi kogun pisikesi hõberipatseid. Süstemaatiliselt ma neid ei jahi, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis ostan ära. Need ei ole kallid. Vana-Egiptuse sümboolikast on just skarabeus mulle millegi pärast sümpaatne. Iga kord, kui kassi liivakasti koristan -- kõigi kassiomanike pidev rõõm -- mõtlen, et peaks mõned hankima, kes kassi pätsikestest kuulid veeretaks ja need minema tassiks. Looduses mul skarabeusi ainult üks kord õnnestunud näha. See oli üldse Põhja-Türgis, Bosporuse väina aasiakaldal. Veeretas teine tagumiste jalgadega tagumik ees endast suuremat sõnnikupalli mäest üles. Täpselt, nagu nad raamatute järgi tegema pidavat. Ideaalne abiline kassiomanikele.

Oma isikliku hõbedase Egiptuse skarabeusi järele seadsin sammud kohalikule Kleopatra nimelisele tänavaturule. Või ma ei tea, mis kohalik ta nii väga oli, eks nad vast turiste rohkem püüdsid seal. Skarabeuse pakuti igas teises letis. Valisin ühe müüja välja ja asusin hindu uurima. Kõike väiksema skarebeuse hinnaks nimetati 200 kohalikku naela (10 eurot). Hõberipatsite asjatundjana hindasin metalli ehtsaks ja hinna umbes samaks, mis Eestis sellises suuruse ja viimistlusega eseme eest maksta tuleks. "Aga," jätkas müüja, "kui te kaks ostate, siis on ühe hind ainult 120 naela. See on väga hea hind! Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."

Vangutasin mõtlikult pead. Kusjuures mul ei olnud mingit tingimise mõtet isegi peas, täitsa siiras reaktsioon oli. Tahtsin lihtsalt vaadata, mis tal veel letis on. Uurisin, ega tal mulle Horose ripatsit pakkuda ei ole. "Muidugi on," teatas müüja lahkelt ja osutus ühele koerapeaga profiiliskõndijale.
Mina etteheitvalt: "See pole Horos, see on Anubis." Tingida ma ei oska, aga kui keegi üritab mulle kotkapeaga Horuse asemel tema koerapeaga sugulast kaela määrida, siis lähen ma põlema küll. Müüja hakkas naerma ja ütles, et ega Horose kujusid ei olegi, on ainult Horose silm.

Horose silm


See oli päris põnev, et Horose kujuliso ripatseid ei tehta, ainult Horose silma. Müüja seletas tähtsalt, et jaa, nii on. Horose silm on väga hea kaitseamulett. Mulle tuli kohe Mika Waltari egiptuseteemaline romaan "Sinuhe" meelde. Sellistel juhtudel tavatsesid seal juba vanad egiptlased enesestmõistetavaid, täiendavaid seletusi mitte vajavaid asju umbes samas stiilis põhjendada: "See on kõigile teada."

Ma ei suutnud oma Horose kujukese kinnisideest siiski nii kiiresti lahti lasta ja osutasin samal alusel olevatele teistele ripatsitele. "Isisest on küll nii kuju kui sümbol, Isise sõlm, mõlemad olemas."
Müüja noogutas jälle rahulolevalt pead ja vastas, et nii on, see on kõigile teada, et Isisest saab mõlemat teha ja seletas, mis head kumbki amulett minu jaoks teha võib. Uurisin teisigi samal alusel olevaid Egiptuse jumalate ripatseid ja lobisesime veel veidi Vana-Egiptuse religiooni teemadel. Hea vestlus oli.
"Hea küll, ma võtan ikkagi selle skarabeuse," ütlesin lõpuks, "ma usun, et see toob mulle kõige paremat õnne."
"Ainult ühe?" tahtis müüja teada.
"Jah, ühe," vastasin mina. Ma proovin kõigepealt, palju sellest ühest mardikast üldse tolku on.
"Kas te ketti ei taha, et skarabeus kaela panna?"
"Ei, ma panen ta rahakoti münditaskusse. Las hakkab mulle seal raha kokku veeretama," lükkasin pakumise tagasi ja võtsin 200 kohalikku raha, mis alguses ühe skarabeuse hinnaks oli nimetatud, välja. Müüja lükkas sellest 100 tagasi ja ütles lihtsalt, et annab mulle skarabeusi ikkagi hoopis 100 naela eest. Tänasin, panin sõnnikumardika talle määratud kohta rahakotti ja tulin tulema. Huvitav, mille eest mulle see allahindlus tehti. Kas võis tõesti olla, et kohaliku kultuuri tundmise eest? Või lootis müüja, et tulen ka ostan hiljem veel ühe putuka?

Lennujaamas tagasilendu oodates vaatasin sisse ka sealsesse ehtepoodi. Huvi pärast uurisin, palju seal umbes sarnane hõbeskarabeus nagu mul juba rahakoti vahel oli, maksta võiks. "200 naela, aga kui kaks tükki ostate, siis saate ühe 120 naela eest. See on teil siin hea võimalus üle jäänud Egiptuse naeltest lahti saada."
Horose silm vaatas mulle letis skarabeuse kõrvalt juba kavalalt vastu.  Haha, ma tundsin seda mängu küll, aga ei viitsinud seda uuesti mängima hakata. Kuigi mõtlesin, et tegelikult võiks ju mu emal ka üks hõbedane skarabeus olla ja see oleks talle täitsa kena kink reisilt. Kaapisin oma rahakotist viimased kohalikud rahad kokku. Skarabeus oli laisk olnud ja seal oli vaid 120 naela alles. Ütlesingi, et mul rohkem kui 120 ei ole. Kaardimakseterminal oli poes muidugi ka ja tegelikult arveldasid nad ka eurodes, aga neid nuppe oli veel vara mängu tuua. Müüja vahetas poenurgas taburetil istuva mehega paar lauset ja pöördus siis minu poole: "Mu ülemus ütleb, et võin teile 120 naelaga müüa küll. Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."
Nii ma kahe skarabeusega Egiptusest koju lendasingi. Kassi liivakasti pean ikkagi endiselt ise koristama.

2021/04/29

Eesti keel suureks

Kes armastab värve, aga pikka juttu ei armasta, võib kohe veidi alla kerida. Seal on üks link.

***

Iial ei tea, millest elus kasu võib tõusta. Kui ma gümnaasiumis avastasin, et mu klassivend ja tol ajal hea sõber seelikul ja kleidil vahet ei tee, oli mul lõbu laialt. Nüüd oli minu kord teda röstida. See oli magus kättemaks, sest muidu armastas tema ikka mind nokkida. Istusime füüsikas tagumises pingis. Kui õpetaja tunnis mõne eiriti magusa ülesande lahendada andis, vaatas klassivend mulle väljakutsuvalt otsa ja viskas kinda: "Nooh, Kass, kes enne tehtud saab?"
Tavaliselt sai tema. Siis laksutas ta etteheitvalt keelt: "Ai-ai, kuidas siis nüüd nii, Kass..."
Ta oli üldse õpetajate jaoks tüütu, aga nutikas tegelane. Kord pidime vene keele kontrolltöös vene keelde tõlkima lause meremees hukkus meresügavuses. Näidake mulle ühte mitte vene keele keskkonnas kasvanud 15-aastast, kes sellist lauset tõlkida oskaks. Minu geniaalne klassivend kirjutas: eile oli see meremees veel siin, aga täna magab kaladega. Häda mitte ei aja ainult härga kaevu, aga võib teinekord enne kaevu minekut ka üsna tabavat poeesiat sünnitada. Õpetaja muidugi nii ei arvanud.

Igatahes olen ma peale seda aastaid vahel oma meestuttavaid kleidi ja seeliku küsimusega piinanud. Kes vastab, et vahet pole, kes, et kleit on pidulik, seelik igapäene, kes, et kleit ulatub üle põlve, seelik lõppeb tagumiku ja põlve vahel. Paremal juhul hakkavad mehed kõhu ja õlgade kohal kätega vehkides seletama, et kleit läheb vot siia üles välja. Vehkima hakkavad enamasti need mehed, kellel kodus õdesid on olnud. Sellel minu targal klassivenal näiteks ei olnud. Tal oli viis nooremat venda. Kui peale gümnaasiumi sõjaväkke läks ja pärast sõjaväest koju tuli, oli suurim üllatus, et kuues vend oli ka sündinud.

Sel semestril kuulan ma psühholingvistikat. Täitsa huvitav on, aga ainel on sama viga, mis kõigil teistel -- kodutöid antakse. Üheks kodutööks ongi psühholingvistilise katse disainime. Ma teadsin kohe, mis katse ma leiutan! Kleit või seelik. Aastate jooksul on mul isegi pilootuuring tehtud. Õppejõud ütles, et selle nimi on objektituvastuskatse ja see sobib väga hästi. Hakkasin aga samas stiilis küsimusi juurde genereerima.

Ka teise küsimuse leidsin oma katsesse lihtsalt, omaenda kodust.
"Mis vahet on heegeldamisel ja koomisel?" tahtis mu 11-aastane millalgi teada.
"Oled sa minu laps või ei ole?!" oleks ma selle peale tahtnud küsida. Vähe on olnud mu elus neid päevi, mil mu näppude vahelt vardad või heegelnõel puudunud on. Käsitöö on mul raamatute kõrval hobi number kaks.
Hingasin korra sisse ja ütlesin vaid: "*kudumisel, mitte koomisel."
Lapsed ei kutsu mind põhjuseta autocorrect`iks.

Esialgsed hüpoteesid psühhilingvistilisse katsesse said sellised:
1) Sugude vahel esineb traditsiooniliste soorollidega seostatavate sõnade mõistmisel erinevusi, näiteks ei tee mehed vahet kleidil ja seelikul, heegeldamisel ja kudumisel. 2) Naiste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini need mehed, kes on kasvanud koos õdedega või on (olnud) püsisuhtes. 3) Meeste soorollidega seotud objekte tuvastavad paremini üksi elavad või elanud naised.

Nüüd oli võrdsuse huvides veel vaja mingit objekti, mille tuvastamisega naisi häbistada saaks. Sõelal on hetkel vargapolt, mehaaniline arvutiklaviatuur, kardaanrist, neutraalfaas ja tõmmits. Tõmmits on muidu vist selline vahva vidin, mille tundmine haridustasemega pöördvõrdelises seoses võiks olla. Selle hüpoteesi lükkas kohe ümber mu doktorikraadiga meestuttav, kes selle selle riistapuuga väga hästi tuttav oli. Mida veel võiksid mehed teada, aga naised ei tea?

Muidu on mu psühholingvistika õppejõu teadustöö päris palju värvidega seotud. Praegu osaleb ta rahvusvahelises uuringus, kuhu oleks hädasti ka eesti keeles vastajaid tarvis. Ikka selleks, et meie keel ka suurte kõrval teaduses välja paistaks. Uuringus saab osaleda siin:
https://colournaming.com/lang/ee

Nüüd tuleb tähtis koht. Küsimustikus tuleb edasi liikuda klaviatuuril kas enter või nool edasi vajutades. All on ahvatlev nupp kirjaga Järgmine, aga nagu mu õppejõud ütles: "Seda nuppu ärge vajutage. See on üks loll nupp! Me ei saa seda ära ka võtta, sest see pole eestlaste tehtud."
Selle pärast ongi eestlastel vaja sellistes uuringutes osaleda, et suurte keelte rääkijad eestlaseid ka tähele paneks ja meile sobimatuid lolle nuppe jmt ei genereeriks. Seda lolli Järgmine nuppu tuleb vajutada siis, kui enam värve nimetada ei viitsi ja tuleb tahtmine uuringust väljuda. Muidu jätkub neid värve vist igavesti.

Loll nupp illustreeritud

Auhindu ega boonuseid vastamise eest ei jagata. Vähemalt otseselt mitte, aga mida rohkem vastajaid, seda tugevamalt eesti keel suurte keelte kõrval esindatud saab. Pealegi --  nagu alguses öeldud, elus võib teinekord mõnest väikesest liigutusest, millest seda oodata ei oskagi, kõige enam kasu tõusta.

2021/04/25

Kui peres kasvab olümpiavõitja

Eelmise kevade distantsõppe ajal anti kehalises mu vanemale lapsele kodutööks krossijooks Karulaugu terviseraja 700-meetrisel ringil. See ei ole mingi naljarada. Karulaugu terviserada kulgeb paepanga all ja küljel. Mitte panga all või panga peal, vaid panga all ja küljel. Mõtlesin, et jooksen solidaarsusest lapsega selle ringi kaasa. Ikkagi ainult kümneaastane või nii. 150 meetri järel sain aru, et see oli viga, sest ei suutnud enam tema tempot hoida.
"Sa jookse üksi edasi, ma võtan ringi lõpus aega," ütlesin ainult.

Sel hooajal esimest korda suusasaabaste asemel jooksutossud jalga tõmmanud, hõikasin ülemisele korrusele retoorilisena mõeldud küsimuse: "Ma lähen jooksma. Kas keegi tahab kaasa tulla?"
"Jaa!" teatas vanem laps. Õnneks nooremat tuli üsna palju motiveerida, et ta arvuti tagant lahti tuleks, tõuksi võtaks ja meiega ühineks. Vähemalt üks laps käitub mul eakohaselt. Kuigi vahel, kui ta meiega põrandal Monopoli või Katani mängides nagu muuseas 10 minutit järjest vahelduse mõttes spagaadis istub või varvastega kukalt sügab, tahaks ta lennujaama röntgenist läbi saata, et kindlaks teha, kas tal ikka puusaluu olemas on.

Lastega jooksmas käimine ei ole mingi kvaliteetaeg. Sel ajal, kui mul keel vestil ja veremaitse suus on, lobiseb vanem laps lakkamatult ja sundimatult. Iga kümne sekundi järel oli vaja ka millegi kohta küsida. Ma proovisin ainult ellu jääda, aga lastele on sellest vähe.
"Emme? Emme?! EMME!!!"
Nüüd panin vanema lapse endaga koos Maijooksule ka kirja. Mis mul üle jääb, sest jooksuriietes mul enam ilma temata majast välja hiilida ei õnnestu. Äkki siis, kui puud lehte lähevad, annab tossud hekki peita või midagi. Lapsele ütleks näiteks, et lähen hambaarsti juurde.

Olin kaks korda vanema lapsega jooksmas käinud. Hakkab vaikselt tunduma, et sellest on mingit kasu olnud, sest täna jooksmas käies oli võhma kuidagi rohkem nagu. Kasutasin juhust ja seletasin vanemale lapsele, kuidas mind omal ajal hingama õpetati, kui jooksmise ajal pistma peaks hakkama.
Laps selle peale: "Tead mis mina teen, kui mul pistma hakkab?”
Mina: "Mida siis?"
Laps: "Midagi. Jooksen edasi. Mind ei huvita."

Minu veidrused: tige tikker

Minu kodupoes müüdi tikriistikuid. Ainult 2.99 tükk. Kuna mul aeda pole, ei ole mul marjapõõsastega suurt peale hakata, aga minu kirg kasulike taimede vastu on seda suurem. Ja lisaks ainult 2.99. Hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul üks piisava suurusega vakantne savipott ja piisavalt mulda kodus olema. Nii oligi mul pool tundi hiljem magamistoa nurgas tikripõõsas. Sõbrannad naersid, aga mina ei saa aru, miks ei võiks ühel inimesel magamistoas tikker kasvada? Ei pea ju olema nii, et ainult sõnajalgu sünnib toas kasvatada. Paari aastaga peaks tikripõõsas ka toataime jaoks üsna dekoratsiivse kuju omandama. Hea õnne korral saan äkki marjugi, kuigi enne peab uurima, kuidas tikritel see tolmedamisasi käib. Ja kui mu suurepärane plaan peaks ebaõnnestuma, õigemini toa nurka ära surema, on kahju küll, aga vähemalt rahaliselt mitte kuigi suur.

Loomulikult ei saa asjad 2.99 eest liiga libedalt minna. Nädal hiljem avastasin, et selle raha eest olin tikripõõsaga ka korralikult lehetäisid kaasa saanud. Ma võin oma tikri peale kihla vedada, et pooled inimestest, kes sõna lehetäi kuulevad, tahavad kohe rohelise seebi lahusega pritsimisest rääkima hakata. Sellise avantüüri jaoks nagu toatikker aga oleks see liiga igav lahendus. Otsusasin hoopis bioloogilisi tõrjemeetodeid katsetada ja lepatriinud võtta. Need pidid lehetäid nähes päris jõhkarditeks muutuma. Sõbrannad naersid jälle ja arvasid, et ega see asi nii lihtsalt ei käi, aga mulle meeldib eksperimenteerida ja ma tahan vähemalt proovida. Inimlikkuse mõttes kolin tikripoti lepatriinude kätte usaldamise ajaks vist rõdule. Lepatriinude ja minu enda pärast. Mulle ei meeldi mõte võimalikest juhuslikest laiaksistud lepatriinudest diivanil ja ma ei usu, et lepatriinudele meeldiks kogemata näiteks robottolmuimeja ette jääda.

Seniks nokkisin muist lehetäidest maha ja suunasin tikri karantiini. Karantiin asub elutoa põrandal korstnajala juures. Sõbranna arvas nüüd, et tassi jah lehetäid teistesse tubadesse ka laiali, aga mina arvan, et see on karantiiniks siiski hea koht. Lähim lillepott asub tikrist nüüd viie meetri kaugusel. Seal on noored datlipalmi alged. Need lehehakatised on nagu teras. Ma ei usu, et ükski vähegi mõistusega olend peale kassi neid närida tahaks.

Savipotid kipuvad jälle parketile koledaid jälgi jätma. Selle pärast kudusin tirkripoti alla panemiseks väikese geomeetrilise mustriga liniku. Et liiga igav ei tuleks, panin nurkadesse narmad ka.

Vaat, mida kõike 2.99 inimese ellu võib tuua.





2021/04/12

Minu Egiptuse lood: kõrb

 Kui mul perearstiga juttu tuli, et kaalun praegusel ajal lastega reisile minekut, läksid tal esialgu silmad suureks nagu oleks ma öelnud, et kavatsen nädalavahetusel 50 inimesega juubelit tähistada ja sealt edasi algul juuksurisse, siis vanaema juurde ja lõpuks pooleks päevaks raamatukokku istuma minna. Seletasin siis ära, miks, mis ja kuidas, siis noogutas ta korra mõtlikult ja ütles: "Jah, tegelikult küll, miks ka mitte." Eks see praegusel ajal reisimine on teema, mille üle eri arvamustel inimesed umbes sama kergesti tülli võivad minna kui sisepoliitikast või vaktsineerimisest rääkides. Loomulikult kaasnes sellega minu jaoks ka väike enesesüüdistamise koht -- praegu on vist kõigi depressiivne ja raske, mida teised tunda võivad, kui me nüüd niimoodi läheme ja puhkame? Mul on praegu üldse selline pideva süütunde faas. Süütunne selle pärast, et äkki oleks ma midagi tema jaoks rohkem teha saanud, ellujääja süütunne, süütunne kõigi nende hetkede pärast, mil ma lihtsalt oma mõtetes istun ja kaugusesse vaatan. See selleks.

Paberimäärimist on ka palju -- tervisedeklaratsioonid, testimised, ka lastele. Kuna sõitsin enda perekonnanimest erineva nimega lastega Euroopast välja, siis viis see bürokraatia omakorda uuele tasemele. Vajalikud dokumendivormid on üles ehitatud eeldusele, et kusagil on lastel isa, kes annab lastega reisimiseks nõusoleku. Eeldus, mis meie puhul ei kehtinud. Viimase vajaliku paberi lennukile saamiseks sain pataka vahele 16 tundi enne lendu.

Lennujaama sõitsin autoga. Selle mõttega, et kui tagasi tuleme, siis ei pea taksos võõra taksojuhiga istuma, saan juba ette toidukappi toidu tellida ja ei pea nii kellegagi kokku puutuma. Siis hakkas peale. Teel lennujaama pool kuus laupäeva hommikul, Raua ja Pronksi tänava ristis seisab keset ristmiku poolviltu must Mercedese buss, keegi karjus, keegi oli auto peal pikali. Midagi ei saanud aru. Võtsin kiiruse maha ja hästi tegin, sest Mercedes oli nüüd edasi pääsenud ja minu kapotile asus aelema umbes kolmekümneaastane meesterahvas, silmad peas nagu öökullil. Selgelt narkojoobes. Roomas mul esiklaasi suunas ja sonis vene keeles, et ma politsei kutsuks. Kui ma ta kuidagi kapotilt maha sain, siis seda ma ka lahkelt tegin. Palju, liiga palju olen ma pidanud viimase pooleteise aasta jooksul 112 valima. Lapsed on mul küll terasest, nad ei teinud teist nägugi, kui ma narkomaani kapotilt maha proovisin raputada nagu action-filmis. Eks nad ole liiga palju viimasel aastal kõrvalt näinud neid asju, mille tõttu ma 112 olen valima pidanud. See on ka üks põhjus, miks väike keskkonnavahetus normaalse närvikava huvides neile rohkem kui hädavajalik oli.

Lennujaamas pidi perest traditsiooniliselt jälle lõhkeaineproovi andma kõige noorem laps. Ma ei tea, kuidas just tema see on, kelle süsteem alati välja valib. Egiptuse turvakontrollidega võrreldes oli see kõik muidugi nali. Terviseandmete kontroll, passikontroll, immigratsioonidokumendid ja mingid kontrollid veel. Iga kontrolli järel oli teine kontroll, kes kontrollis, kas kontroll oli ikka korralikult kontrollinud.

Mina kõõritasin muudkui lennujaama akendest selle poole, mille mu nomaadisüda juba lennukis ära oli tundud. See oli kõrb. Kui lapsed ja ülejäänud rahvas olid ainult lennukiaknast paistva meresinise mere peale elevile läinud, siis minul jätkus silmi vaid kõrbe jaoks. Kollakas-hall liiv, tühjus ja kaugemal tumedad kaljumäed. Just sinna oleks ma tahtnud. Mäed on muidu mind alati närviliseks teinud. Avarus on see, mis mulle turvatunde turvatunde loob. Aga mitte kõrbemäed. Kuum liiv ja külmad ööd. Kas võis tõesti olla, et minu esivanemategi hulgas on olnud neid Egiptuse profiiliskõndijaid, kelle veri mind nüüd sinna tõmbas?

Minu kõrb

Hotell oli suuuur. Nii suur, et laiskade turistide jaoks oli ühest territooriumi otsas teise isegi paatbuss sõitma pandud. See oli mu elu esimene paketireis. Ma lihtsalt ei viitsinud praegusel ajal kahe lapsega liiga palju seiklema hakata. Muidu olen siiani selline poolseljakotiga reisija olnud ja ei saanud alguses üldse aru, kuidas see kõik hinnas süsteem käib. Olin siiani arvanud, et all inlcusive tähendab, et kolm korda päevas tõstetakse sulle lobi ette ja kui sinna kõrvale veini või juurde midagi muud tahad, tuleb aga rahakott välja õngitseda. Tegelikult oli hotellis rikkalik toit pidevalt saadaval ja joogid ka. Restorane ja baare oli vist sama palju kui palmipuid. Kui üks mu kahest alati näljastest termiidist lõuad juhtus laiali ajama ja toitu nõudis, polnud muud kui ta lähimasse restorani sisse lükata. Kui keegi jäätist tahtis, siis oli selleks kolm jäätisemasinat. Ei mingit kolm korda päevas vaaritamist ega igavesti kestvat külmkapi täitmist. Kui see pole puhkus, mis siis veel on?




Minu lemmikhommikusöök. Muu kraam oli üsna Euroopapärane

Mina toitusin hommikuti paisutatud maisileivast ja jogurtist ja päeval sellest, mille järgi isutas. Alkoholist oli saadavalt piiramatu punane ja  valge vein ja õlu. Võimalik, et ka kange alkohol, aga kuna ma seda ei tarbinud, siis ei tea. Alkoholi puhul piiranguid ei olnud, aga sealiha ja mereande peale kalmaari ja valge kala küll kusagil ei näinud, isegi linna peal turistikohtades mitte. Ju siis Allah annab väikese veini andeks, kuna see patustelt ehk raha aitab välja meelitada, aga sealiha mitte. Islam on turistipiirkondades tagasihoidlik. Minarette küll kõrgub, aga valjusid palvekutseid ei mängita. Hotelli hiigelterritooriumilt avanes ka diskreetselt põõsaste varjust sissepääs mošeesse. Fellahine, neid, keda tihti kõige egiptlastemaks egiptlaste seast peetakse, pikka rüüsse riietatud põllumehi, oli näha vaid nii palju, kui nad hotelli kaupa tõid ja ka siis pidi selleks ise tähelepanelikult heki taha vaatama. Egiptus on vastuolude maa. Ühest küljest tuhandeid aastaid vana kultuur, maailma rikkaim keel, euroopalikult riides inimesed, aga samas ütleb wiki, et veel 2008. aastal oli üle 90% üle 15 aastastest Egiptuse naistest ümber lõigatud, kuigi karistused selle eest on karmid.

Kaugelt turistitara, basseinide ja palmide tagant paistis ikka mu kõrb. Kaaaass, kaaass, tule! ütles kõrb. Nagu tellitud, pakkus reisikorraldaja Kairo, püramiidide, Luxori ja kõrbeekskursioone, aga nende alla oleks terve päev kaduma läinud. Meil oli aga parajasti koduõpe. Vanemal vähemalt, sest tegelikult sain ma selle Egiptuses käimise skandaalse teoga hakkama juba siis, kui siin asjad veel nii hulluks polnud läinud ja nooremad klassid alles koolis käisid. Poole reisi pealt määrati ka mu noorem laps koduõppele, niiet isegi laste haridus ei kannatanud. Ega mu vanem laps ilma koduõppeta kaasa poleks nõustunud tulema ka. Kairo ja kuningate org jäidki meil selle pärast külastamata, et ta ei tahtnud koolitundidest puududa.
"Tead, kui sa 15 aasta pärast tagasi mõtled, siis on sul täiesti ükskõik, kas sul jäi mõni veebitund vahele või mitte, aga seda, et sa Kairos ei käinud, kahetsed sa küll," proovisin last täiskasvanu kõiketeadmisega veenda.
"Emme, ma nii väga tahaks püramiide näha, aga ma ei saa koolist puududa," jäi laps endale kindlaks. Rist ja viletsus, kui sul kohusetundlikud lapsed on. Üks tuttav lohutas, et küll saate mõnikord veel tagasi minna ja püramiidid ära vaadata. Äkki saame, äkki ei saa. Iial ei tea neid asju. Mida teeb koroona, ega Egiptus jälle Iisaeliga mõnda sõda ei alusta, nagu neil iga mõnekümne aasta järel kombeks on või midagi muud.

Meil kujunes rutiin kuidagi nii välja, et ärkasime juba hommikul kell 6, siis sõime, ujusime, siis väike kooliaeg, siis jälle bassein ja snäkiaeg, veel kooli, siis lõuna, edasi kas jalutasime veidi linna peal, istusime rannas või ujusime, õhtusöök, sõitsime paadiga või toitsime kalu, näksisime veel midagi, õppisime ja juba enne üheksat magasime.

Distantsõpe Egiptuse moodi. Vanem laps käis kodutöö kohta midagi küsimas ja proovib nüüd nii tagasi saada, et õe zoomi-tunni kaamerasse ei jääks

Kokku olime seal nädala. Hea oli. Meri oli küll külm, aga basseinid soojad. Ma põhimõtteliselt käisin korra meres ka ära. Et oleks Punases meres ujutud või nii. Ausalt öeldes oleks ma seal olles lennukipiletid isegi nädal hilisemate vastu vahetada tahtnud, aga kohustused ootasid. Olin palunud üht sõpra ülepäeviti kassi söötmas ja lõbustamas käia ning ei tahtnud teda rohkem koormata. Iga kassihooldusretk hammustas ta päevast ikkagi poolteist tundi ära.





Nii me nädal hiljem tagasi lennujaamas kontrollide ja kontrollide kontrollide juures olimegi. Meil läks kõik hästi, aga üks vene proua oli vesipiibu käsipagasisse pakkinud. Turvameestele see ei meeldinud. Naisele ei meeldinud, et see neile ei meeldi. Lõpuks tuli turvatöötajale teisi turvatööjaid ja ülemus ning naisele sõbrannad appi. Kisa oli kõva, aga üksteisest nad aru ei saanud. Kui turva kehakeeles näitama hakkas, mis moodi vesipiibu toru löökrelvana kasutada saab, tekkis mul hirm, et see sealsamas sellena ka käiku läheb. Õnneks viis meie tee siis juba järgmisesse kontrolli edasi.

Ega muud väga ei olnudki. Saime pruuniks ja puhata. Vaatasin lennukiaknast jälle igatsevalt oma kõrbe. Kui Tallinnas pagasi kätte sain, tuli välja, et olen tüki oma kõrbe siiski koju kaasa saanud. Mu kott oli nagu peska saanud ja üleni kõrbetolmuga kaetud.

Pekstud kott ja kõrbetolm

Kass ainult rõõmutsas selle üle. Talle kõrbelõhnad meeldisid. Inspekteeris ninaga hoolikalt kogu pagasi üle.

Jipikese lõhnareis kõrbesse


2021/03/19

Tuulest viidud varandus

 Ma teen sel semestril tõlkepoeetika kursuse raames Margaret Mitchelli "Tuulest viidud" kahele eestikeelsele tõlkele võrdlevat tõlkeanalüüsi. Esimese eestikeelse tõlke laenasin sõbralt, teise, eelmisel aastal ilmunud tõlkega oli suurem jama. Viimsi raamatukogus ega raamatupoes seda ei olnud. Süsteem näitas, et üks eksemplar peaks Lasnamäe Apollos olema. Sõitsin sinna, aga ainult selleks, et müüjaga tuvastada, et see on varastatud. Lõpuks sain oma koopia hoopis Tartu Lõunakeskuse raamatupoest.

Nüüd oli veel ingliskeelset originaali vaja. Selle tõin üleeile Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnast ära, kontaktivabalt ja puha. Eile õhtul oleks pidanud sellega tööle hakkama, aga hoopis midagi põnevamat tuli vahele. Raamatute ilmumisandmeid kirja pannes jäi silma, et minu inliskeelne originaal on välja antud 1936, see tähendab raamatu esmailmumise aastal. Sa mait, ma tean väga hästi, kui hinnas populaarsete raamatute esmatrükid on. Tähendab ma ei teadnud täpselt, kui hinnas "Tuulest viidud" esmatrükk võib olla, aga Google ütles 10 000 - 25 000 dollarit. Kuna minu käes olev koopia oli üsna juust, siis tõenäoliselt jääks selle hind pigem 10 000-kanti, aga suveni elaks selle rahaga Hispaanias ära küll. Kuidas raamatukoguga kokkuleppele saada, siis "Tuulest viidud" peategelast Scarlett O`Harat tsiteerides: "Mõtlen kõigele sellele homme."

Esiteks tuli välja uurida, kas tegu on tõepoolest esmatrükiga. See oli juba hoopis põnevam kui tõlkepoeetika. 1936. aastal andis Macmillian Company "Tuulest viidut" välja kaheksal korral, esmatrükina mais, kaks korda juunis, kolm korda juulis ja kaks augustis. Asusin minu käes olevalt raamatult trükikuud otsima, mis kõigil 1936. aasta trükkidel pidi olemas olema, aga seda polnud. Nii palju siis kümnest tuhandest dollarist.

Kuna teema oli huvitav, siis uurisin veidi edasi. Minu raamatus tegelikult õiget trükiaastat ega seda, mitmenda trükiga tegu, kirjastus näidanud ei olnudki. Erinevate fragmentide põhjal dateeriksin ma selle trüki vahemikku 1949-1956, arvatavsti 1954. Keskraamatukogu andmebaasis on see igatahes valesti dateeritud. Kollektsioneerimisväärtust sellel ei ole. Miks kirjastus sedasi trükiandmed maha on vaikinud, võin vaid spekuleerida. Vahel tehakse nii, sest 50. aastateks oli "Tuulest viidud" esmatrükk juba hakanud hinda minema. Selliseid raamatuid nimetatakse faksiimileks, otsesõnu võltsinguks. Vähemalt oli huvitavalt veedetud õhtu. Nüüd pole aga tõlkeanalüüsi tegemisest enam pääsu.

Siiski tasub enda ja vanaemade raamaturiiulid kriitiliselt üle vaadata nõutumate esmatrükkide leidumise osas. Ebatõenäoline, aga võimalik, et mõne raamatu näol kogub seal väike kullakang tolmu.

Jipi kahe eestikeelse ja ühe ingliskeelse "Tuulest viidud" tagant piilumas. Jõudu mulle tööle nede tellistega.


2021/03/15

Mälestused

 Näed, kuidas jälle üks päev on õhtule saanud, lein mind oma võimusesse tahab haarata ja mina kirjutamisest leevendust otsin. Tema õde ütles selle kohta, et küllap peab mul raskem olema kui teistel, sest mina elan ju kõigi tema jalajägede keskel. Veidi teises sõnastuses, aga mõte oli sama. On vahel raske, aga imelikul kombel mitte selle pärast, et ma iga päev puudutan seda, mida tema käed on puutunud. Hoopis siis on raske, kui telekast näidatakse Pariisi, sest siis tuleb mul meelde, kuidas me seal tänavatel koos astusime. Või hakkab mul iga kord sees keerama, kui ma sõõrikut näen. Aasta ja viis kuud on möödas sellest, kui ma ta EMOsse viisin. Me kumbki ei teadnud siis, mis meid ees ootab või mis täpselt temaga valesti on, aga meil mõlemal oli hirm. See, mis tulemas oli, oli halvem kõigest, mida me karta oskasime.

See pilt, kuidas ta haigla automaatuste vahelt sisse lonkas, saatjaks arst, kes teda kaastundlikul pilgul vaatas ja samme tema ebakindla kõnnaku järgi seada üritas, jääb minuga vist alatiseks. See oli esmaspäevane päev. Ma ei tea, miks meie noorem laps sel päeval lasteaias ei olnud, aga ta oli minuga kaasas. Kuna ma arvasin, et ta varsti jälle koju võidakse saata, jäin haigla juurde ootama. Algul jalutasime lapsega ümber haigla, aga kuna aeg venis, siis läksime üsna sinna lähedale sõõrikukohvikusse. Laps räägib siiani sellest elevusega: "Siis, kui issi haiglasse läks ja me sinuga sõõrikukohvikus käisime..."
See lõikab nagu noaga südamesse. Ostsime mõned sõõrikud ka issi jaoks kaasa. Pidin need järgmisel päeval talle juba hoopis kõrgema etapi haiglasse viima.

Aeg venis edasi. Sain aru, et haigla lähedal oodata ei ole mõtet. Sõitsime lapsega koju. Tunnid möödusid. Lõpuks ma enam ei kannatanud ja helistasin. Tema ei suutnud vaimselt telefonile vastata, nagu ta hiljem ütles. Saatis sõnumi. Sõnumi, mis jällegi nagu noaga südamesse lõikas. Ajus on kasvaja, seisis sõnumis.

Meil oli traditsioon, et igal sügisel, pimeda aja alguses ostsime mõnetuhandetükise pusle, mida siis õhtuti koos kokku panime. Lapsed käisid oma vanust ja huvi mööda aitamas. Kui kass majja tuli, proovis ka tema puslest läbi jooksmisega meil põnevust üleval hoida aidata. Nüüd võtsin ühe neist pusledest ja hakkasin uuesti kokku panema. Ma loodan selle läbi veel ühe mälestuse üle kirjutada. Ma ei tea, miks me sel aastal kõigest tuhandetükise pusle olime valinud. Kas see võis olla meie kolimise aasta, kus muid kohustusi palju ja aega selle võrra vähem oli? Puslepildil on Florida. Kuigi ta noorelt suri, jäi tal elus vähe asju tegemata. Florida ja coast-to-coast USA-reis on üks neist.



2021/03/14

Veel üks kukkumine

Iga kord, kui meie tänavale järjekordne maja juurde ehitatakse, tekib rikutud elukeskonna pärast tahtmine oma uberik kirudes maha müüa ja mujale kolida. Siis aga lähen nopin keset jaanuarikuud katuseaiast mõne maitsetaime oksa, juunikuus viskan sinna pikali päevitama, jalutan randa või metsa mustikale, olenevalt kuust lähen kodu lähedale karulauku korjama, rulluisutama või suusatama ja mõtlen, et pole siin häda midagi. Kui nüüd viimane kord siin jälle järjekordse ridaelamu ehituseks kopp maasse löödi, ei jõudnu ma väga pikalt vanduda. Varsti tehti meil tänava otsas mäesuusanõlv kunstlume peal lahti ja siis sinna samasse ka korralik uisuplats.

Kuigi talv oli lühike, seda ikka oli. Uisutuada saime kenasti, vahel jõudsime murdmaarajale, aga mäesuusatamisega oli sel aastal kehvasti. Kas ei tekkinud hetke, et mäele minna, oli Viimsi mäepark koroonat põhjuseks tuues hinnad ajutiselt nii kõrgele kergitanud, et viimsilased olid valmis juba hangude ja tõrvikuteda suusalifte üle võtma minema või oli midagi muud. Siis lasti piletihinnad alla ja läksime lastega õppenõlvale. Mõlemad sõitsid kenasti tund aega liftiga üles ja suuskadega alla. Noorem arvas, et talle ei meeldi ja ta rohkem ei taha. Vanem arvas, et tema tahaks järgmisel korral suuremale mäele minna. Mina nii väga ei tahtnud. Mäesuusatamine pole minu ala, aga hea küll.


Läksid jälle mõned nädalad kaost mööda enne, kui vanema lapsega suusamäele tagasi jõudsime. Vahepeal oli juba kevad hakanud tulema ja mägi veidi sulanud ja siis uuesti külmetanud. Kunstlund juurde ei tehtud. Hoiatasin last, et kuigi ta ennast väiksemal mäel kindlalt tundis ja üle-eelmisel aastal ka suurest nõlvast alla sõitis, on tal siiski üks lumevaene hooaeg vahepeal vahele jäänud, mägi on jäine ja üldse näevad nõlvad alt vaadates sõbralikumad välja kui seal peal sõites on. Nii läkski. Laps lasi suure hurraaga alla, aga siis ei saanud pidama, sõitis üle lumevalli, kerkis meetri paar õhku ja kadus valli taha. Päris jube nägi välja. Tuhisesin talle järgi mäest alla nii kiirelt kui mu kesised oskused võimaldasid, võtsin suusad kiirelt jalast, ronisin vallile ja laskusin tagumikul teisele poole valli.

Ta lamas seal selili. Kõrval oli suur kivi lume alt väljas.
Mina: "Kas sa kukkusid kivile?"
Tema: "Jah."
Mina: "Mis kohaga?"
Tema: "Seljaga."
Kas mul läks südame alt külmaks või väga külmaks selle peale... Võtsin tal ainsana jalga jäänud suusa lahti, lasin alguses ettevaatlikult käsi, siis jalgu liigutada ja lõpuks püsti tõusta. Laps arvas, et kuigi tal midagi viga pole, rohkem ta täna sõita ei taha, aga mina võin sõita küll. Sain aru, et ehkki füüsiliselt terve, on see tema jaoks psühholoogiliselt kriitilise tähtsusega hetk. Läksin mäele ja sõitsin alla, tema ootas ja vaatas. Et ta näeks, et mägi mulle midagi ei tee. Siis küsisin, kas ta tahaks ikkagi ka veel proovida. Ei tahtnud. Siis kükitasin ta kõrvale maha ja ütlesin: "Tead, sellega on nüüd nii, et sa pead suuskadele tagasi tulema. Lihtsalt pead ja kõik. Kui sa praegu uuesti sõitma ei hakka, ei saagi sa ehk enam kukkumise hirmust lahti ega hakka kunagi suusatama."

Ma ei ole kunagi see olnud, et lapsi läbi pisarate spordisaavutusi taga ajama sunniks, aga seekord olin väga konkreetne. Ronisime hakatuseks poolele mäele, käskisin tal suusad alla panna ja minu trajektoori järgides V-asendis ettevaatlikult alla sõita. Sõitis küll. Silmad olid märjad, aga sõitis. All ütles, et on nüüd valmis jälle liftile minema. Sõitsime veel mõned korrad alla. Kuigi nõlv oli kehv, tekkis lõpuks täitsa mõnus rütm ja fiiling. Siis aga läks suusalift katki ja tulime koju. Panin sauna sooja. Laps arvas, et korra võiks sel hooajal ikka veel mäele minna. Siis, kui enam nii jäine pole, aga siis sai ta maal metsatöödel nohu ja nüüd sulab lumi vist üldse ära. Piinavalt aeglaselt ja vahelduva eduga, aga sulab.

Minu Baudelaire

 Ma kuulan sellel semestril ka tõlkepoeetika kursust. Mille muuni me seal varem või hiljem ikka välja pidime jõudma kui mitte Baudelaire`i "Raibeni".

Teiste kogemusi lugedes tekkis tunne, et Baudelaire on autor, kellega esmakohtumist ja sellest tekkinud tundeid paljud ka üle aastakümnete selgelt mäletavad. Mina tutvusin Baudelaire`iga väga ebatraditsioonilisel viisil inglise keele vahendusel läbi keskpärase ulmefilmi. See film oli 2004. aastal ameeriklaste ja prantslaste koostöös valminud "Immortel". Kehvast arvutigraafikast hoolimata jättis see mulle kustumatu mulje. Ulme on mulle alati meeldinud. Ma oskan seda palju paremini mõista, kui luulet. Ma ei tea, miks see nii on, kuigi ma olen selle üle palju mõtelnud. Ma arvan, et kui Baudelaire oleks minuni jõudnud traditsioonilisemal viisil, kahe kaane vahel eesti keeles paberile trükituna, oleks ta minust ka mööda läinud.

"Immorteli" peategelasi, hübernatsiooniune vangistusse mõistetud poeet Nikopol deklameerib seal hetkedel, mil ta füüsilist valu kannatab Baudelaire`i "Raibet". See on võigas, aga ilus luuletus. Kui ma oleks seda eesti keeles esimest korda lugema juhtunud, oleks see mulle liiga räigelt mõjunud. Võõrkeeles on vurlgaarsused ja šokeeriv sisu kuidagi pehmemad.

My love, do you recall the object which we saw,

That fair, sweet, summer morn!

At a turn in the path a foul carcass

On a gravel strewn bed,

***

Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?

(Vabandust tõlgete autoritele viitamata jätmise pärast. Need tõlked rippusid internetist ilma tõlkija nimedeta.)

Tõlkepoeetika seminaris arutati "Raipe" eestikeelseid tõlkeid, kui hea see on, et neid ikka mitu tükki olemas on, kas ja miks oli vaja "Raibet" üle ja ümber tõlkida, aleksandriinimõõdu õigustatust "Raipe" eesti keelde ümber panemisel, kas Baudelaire oli naturalist ja muudel üsnagi oodatavatel teemadel.

Mind aga kummitas ainult üks küsimus: mis soost on Baudelaire`i luuletuses raibe? Ma ei küsinud seda kahel põhjusel. Esiteks osalesin koroonatõttu Zoom`is toimuval seminaril kohast, kus internet oli kehv ja seda jagati vaid jaopärast. Teiseks kartsin, ja ma kardan harva ennast lolliks teha, et mu küsimus on rumal ning kehtivate akadeemiliste paradigmade mõistes ebaoluline. Prantsuse keelt ma ei oska, aga Une Charonge nagu viitaks, et naissoost. Prantslastel ei ole vist ka valikuid, kõigele tuleb nende emakeeles sugu omistada, et üldse midagi ütelda saaks. Inglise tõlgetes, mis mulle ette on juhtunud, on raipest saanud sootu-elutu objekt, see. Eesti tõlgetes, mis mulle praegu kättesaadavad, ei tule välja, kas raibe on ta või see.

Kas see on üldse oluline luule tõlkimisel? Võimalik, et mitte, aga igal juhul näitab see, et tore küll, kui ühte luuletust on samasse sihtkeelde mitu ja mitu tugevat tõlkijat ümber pannud, aga igal juhul tasub seda ka teistes keeltes lugeda isegi, kui originaalkeelt ei oska. Nüansse tekib rohkem. Ja kergem tunne on kohe, kui sain ikkagi oma mõtted “Raipe” asjus välja öelda.


2021/03/06

Maailm ja mõnda

 Tänased “Aktuaalse kaamera” uudised olid nagu mõni Argentiina telenovela osa, kus keegi on lapse varastanud ja keegi enam aru ei saa, mis laps see täpselt on, aga kõik tahavad teda väga endale, kuigi kellelegi see laps eriti ei meeldigi. Ainult lapse asemel on vaktsiin.

Lätlased unustasid vaktsiini tellida. Keegi täpselt ei tea, kes unustas, aga vaktsiini pole. Mõnda teist vaktsiini, AstraZeneca oma nimelt, neil natuke isegi oleks, aga kui keskmiselt lätlaselt küsida, siis seda ta ei taha. Tahaks venelaste Sputnikut hoopis, aga selle kohta ei tea, kas Euroopa Liit ei luba või venelased ei anna. Vahepeal on venelased aga soomlastele oma vaktsiini althõlma maha parseldamas käinud. Soomlased ehmatasid kohe ära ja ütlesid igaks juhuks nii kõva häälega ei, et see kohe välismaalgi uudisekünnise ületas. Nemad ei julge midagi oma riiki lasta meil. Sel ajal pani Itaalia Austraaliale mõeldud vaktsiinilaadungi lihtsalt rotti. Selle sama AstraZeneca oma, mille peale lätlased nina kirtsutavad. Teistele kärab küll, lähevad kaklema isegi teise pärast. Algul Itaalia üritas tagasi ajada, et kogemata võttis, siis aga ütles otse välja, et jah oli tarvis. Cosa nostra, noh. Teised Euroopa riigid patsutasid Itaaliale ainult õlale, et hea töö. Varastaks isegi, kui oleks, mida varastada. Eestlastel on muidugi vesi ahjus, sest koroonat on isegi reoveetorud triiki täis. Praegu mõtlevad, et polegi äkki vaja ühe inimese peale kohe kahte doosi vaktsiini kulutada. Oleks varem mõelnud, oleks poole rohkem inimesi juba oma sutsu saanud. Juudid Iisraelis ainult naeravad ja lasevad süstaldel välkuda.

Kes ei näinud, saab järele vaadata. Homme on järgmine osa.

2021/03/01

Täiskasvanuna õppimise ja ühksikemaduse rahalisest küljest

 Raha on vastik, aga vajalik teema. Septembris, instituudi kooli alguse infotunnis, juhiti eraldi tähelepanu tasuta kõrghariduse reformi järellainetusele. Mina sellest reformist eriti kunagi aru ei saanud, sest tasuta head haridust sai enne ja saab ka pärast, aga nüüd on vähemalt meil nii, et maksta ei tule mitte õppimise, vaid õppimata jätmise eest. Ehk siis kui mõni aine semestri lõpus tegemata jääb, siis maksad ülikoolile selle õpetamise eest raha tagasi. Kui kõik jääb tegemata, siis tuleb ka kõik kinni maksta. Minu erialal maksab üks ainepunkt 40 eurot, üks aine annab 6 punkti ja semestri nominaalkoormus on 30 punkti. Ehk siis ripub peakohal trahvikirves suurusega 240 kuni 1800 eurot. Iga kord, kui selle arvutuse teen, lendab õpimotivatsioon kohe lakke.
Nagu üks kuraatoritest ütles, siis eks ülikool peab tasuta kõrghariduse ajastul ka rahateenimise viise leidma. Ma ei saa kunagi aru, kas see naine teeb nalja või räägib tõsiselt. Trahvikirves ei ähvarda neid tudengeid, kes on puudega, kes hooldavad puudega last või kellel on alla 7-aastane laps. Tundsin jälle, kuidas ma veidi süsteemi rataste vahel istun. Minu laps oli just poolteist kuud varem 7 saanud. Ma hooldasin raske vaimse ja füüsilise puudega, mis semestri jooksul sügavaks süvenesid, täiskasvanut ehk mulle ei laienenud kumbki klausel. Väikese kõrvalepõikena ütlen, et ajuvähiga pereliikme eest hoolitsemine on täpselt nii keeruline ja veelgi aeganõudvam, kui kõlab, just terminaalstaadiumis, mis meie puhul veel eriti pikaks ja komplikatsiooniderohkeks kujunes. Praegu sellest hullusest välja tulnuna imestan, kuidas mul üldse õppida õnnestus selles möllus. Muidugi võimalik, et kool oligi see, mis mind vee peal hoida aitas.

Umbes samad hammasrattad olid mind pigistanud ka siis, kui üldse otsuse tegin ülikooli uuesti sisse astuda. Kui sai selgeks, et mu laste isa ööpäevaringset hoolt ja järelvalvet vajab, hakkasin oma juriidilisi võimalusi uurima. Täiskasvanu hooldajaks ei saanud mind kuidagi vormistada. Ise kartsin kõige enam tervisekindlustuseta jäämist, seetõttu otsustasingi realiseerida oma ammuse mõtte uuesti tudengiks saada. Odavam ikka, kui ise ravikindluse eest maksta. Ma võin siin vaikselt kiruda süsteemi kohatist ebaõiglust, aga tegelikult peaksin seda hoopis tänama. Kui riik oleks mulle ravikindlustuse ka ilma koolita andnud või kool võimaldaks mul ka alla täiskoormuse õppida, siis oma mugavust tundest oleks ma neid võimalusi ka kasutanud.

Mingil hetkel arvutasin kokku ja reaalselt kulubki mul koolile 40 tundi nädalas, sees sisaldab siis nii loenguid-seminare kui iseseisvat tööd. Eks ole lihtsamaid ja intensiivsemaid nädalaid. Sellel nädalal on mul näiteks väga palju lugeda ja issandjumalmaeitea, kust selleks vajalik aeg leida. Selle asemel ma siis halan ja blogin hoopis. Perearst pakkus mulle eelmise aasta lõpus muidu, et kui ma kooliga jänni jään, saaks ta mulle tervislikel põhjustel akadeemilisele puhkusele minekuks tõendi väljastada. Teise kõrvalepõikena -- minu aasta tagasi diagnoositud kergest depressioonist on saanud keskmine või raske, mis annaks selleks aluse küll. Õnneks allub see kenasti ravile, aga see ravi ei ole kerge. Minu trikk depressiooniga funktsioneerimiseks on olnud kohe, kui tunnen, et jalad jälle alt löödud on, otsida lahendus, mis võimaldaks mul elegantne salto teha ja püstiasendis maanduda. Neid kordi on olnud palju ja eks ma olen vahel ka tagumikuli või näoli asfaldile plartsatanud, aga alati kiirelt proovinud püsti saada. Järgmise korrani.

Täna on mul akadeemiliseta uhkelt esimene semester täismahus läbitud ja piltlikult öeldes veerand magistrikraadi juba taskus. See võimaldab mul arvatavasti saada ka tulemusstipendiumi. Stipendiumi pingerida ei ole veel avaldatud, aga kõhutunne ütleb, et mul on head võimalused. Tulemusstipendium on 100 eurot kuus. Parem, kui mitte midagi. Olevalt erialast on olemas veel erialastipendiumid, aga humanitaaraladel tundub neid tehnilistega võrreldes väga vähe olevat, kui üldse. Tegin kiire arvutuse. Praegune õppetoetuste süsteem pandi laias laastus paika, kui oma esimest kõrgharidust omandasin. Siis oli praeguse tulemusstipendiumi vaste suurus uues rahas umbes 50 eurot. Tol ajal oli see arvestatav raha. Keskmine palk oli siis ümber arvutatult 430 eurot. Täna on see laias laastus 1400 eurot. Väike arvutus ka: 50/430 = 0,12 ja 100/1400 = 0,07. Suhtarvud kõnelevad enda eest.

Kui ma mõni aasta tagasi Tallinna ülikoolis avatud ülikooli kaudu üht ainet kuulasin ja õppejõud seal parajasti kodust tööd üritas anda, kukkus üks tudengitest halama, et millal selle jaoks aega leida. Tal olevat loengud, töö, lapsed ja siis peab veel essee ka esitama. Ma mõtlesin ainult, et suure inimesena koolis käimine ei saagi lihtne olla. Eriti, kui sul on töö, pere ja muid olmemuresid. Nii see umbes kujunenud ongi, aga kui ma oma esimese ja praeguse hariduse omandamist võrdlen, siis on see kindlasti palju naudingutpakkuvam. Ma õpin nüüd midagi, mille juurde on mind toonud kaalutletud huvi, ma õpin nüüd kirega.

Väikeste õppetoetuste ja muude ebamugavuste üle võib ju vaikset nurinat teha, aga see on rohkem moepärast. Võimalus tasuta haridust omandada on suur asi ja privileeg.

***

Nüüd on käes ka see murdepunkt, mil ma pean otsustama, mida oma eluga edasi teha. Ma pean kaks last suureks kasvatama. Eestis olevat üksikvanemad rahaliselt kõige ohustatumas seisus. Orbudele on ette nähtud riiklik toitjakaotuspension. Minu lapsed on nüüd pensionärid. Paar päeva tagasi sain postist nende pensionitõendid ka kätte. Täitsa muigama pani kohe. Tõendid näevad välja samasugused nagu vanaduspensionäridelgi. Huvi pärast vaatasin veidi ringi, mis sellest veel kasu võiks olla. Teoreetiliselt võiks neile nüüd kõik pensionäride soodustused laieneda. Mõnes kohas on kohe kirjas, et soodustingimused kehtivad vaid seenioridele või vanaduspensionäridele, aga näiteks Lottemaal küsitakse lapse eest täisraha, aga pensionär, täpsustamata milline, saab soodustust. Eks see saab selline katsetamise ja seletamise asi nüüd olema, kas lapsed lähevad mul seal pensionäridena läbi või mitte. Toitjakaotuspensioni suurus sõltub vanema tööstaažist, pensioni saajate arvust ja vist mingitest asjadest veel. Mulle tundub, et see kipub alla miinimumelatise jääma. Ütlen siinkohal numbri ka välja. Minu kumbki laps saab nina peale 170 eurot pensioni, aga sellelt tuleb veel tulumaks tasuda. Summa jääb küll alla tulumaksuvaba miinimumi, aga vist on nii, et nüüd kaotan siis mina selle arvelt laste täiendava tulumaksuvaba osa. Ei tea, enne järgmise aasta tuludeklaratsiooni peab maksuametiga konsulteerima. Mul üks sõbranna kommenteeris, et selline asi võiks tõesti siin riigis tulumaksuvaba olla. Mina mõtlen, et toitjakaotuspension ei peaks üldse pension vaid pigem toetus või hüvitis olema, aga eks see on veel õndsast nõukogude ajast nii jäänud. Eestis pidi toitjakaotuspensioni saajaid veidi üle 6000 olema. See ei ole väga suur huvigrupp.

Nii. Mina tahaks nüüd tööle minna. Mulle on seda psühholoogiliselt tarvis, et ennast turvaliselt ja vajalikuna tunda. Tuleb otsustada, millal ja kas tagasi vanade liistude juurde või proovin uuel erialal end üles töötada ja läbi lüüa. Vana eriala on mul alati pehme maandumine. Seal on pakkumisi ja seal liigub ka raha, aga see on nii pagana intensiivne maailm, et reaalsus saaks arvatavasti olema selline, et kool jääb mul siis sinna paika. Või siis proovida ikkagi uues, sõnade maailmas kätt. See on materiaalselt vaene, aga ilus koht. Kunagi põhikoolis kirjutasin ma sellised read:

Vaatan oma jalajälgi lumivalgel lumel.
Kes ma olen? Kuhu lähen? Otsustada tuleb.

Kuidas tundub, kas minust on humanitaarimaterjali? Iseenesest kannataks mul õpingute lõpuni täiskohaga tudeng ja ema ka olla. Tegelikult saaksin investeeringud realiseerides mõistlikult majandades laste täisealiseks saamiseni töötamata enam-vähem praegust elustiili hoida, aga see ei oleks jätkusuutlik. Lapsed võib ju suureks kasvatada, aga ka ennast pean ma ka edaspidi elatada suutma. Praegu mõtlen, et kui just mõni tööandja mind tellisepaksuste rahapakkidega peksma ei tule, siis katsun selle semestri ära lõpetada ja võimalikult palju lastega olla. Mulle antakse nõu, et neil on seda vaja.

2021/02/23

Vabandused

 Oh, Jumal, mu Jumal, mu tunnistaja, südametunnistus, kohtumõistja ja mõistja. Sa näed, ja sa näed jälle, kes ma olen ja mida ma teen ning kes ma olen, sest kõik teised vaatavad mulle otsa ja näevad ainsast inimest, kes ärasaatmisel pisartki ei valanud. Ma olin ainus, kes avatud kirstu keeldus vaatamast. Ma olin ka ainus, kes temaga kaks tundi kümas morgis istunud oli ja kätt ta laubal hoidis. Minu jaoks ei olnud see külm. Nad ütlevad: tugev inimene ja vapper naine. See kõik on näiline, sest mis muud on mul üle jäänud. Ma sorteerin jälle tema asju, sest on uskumatu, kui palju võib ühest inimesest spordivarustust alles olla jäänud. See on töö, mida ma siiani olen 15 minuti kaupa kannatanud. Täna tegin ma selle kõrvale veini lahti ja olen nüüd selle kõigega juba paar tundi tegeleda suutnud. Igast taskust tuleb välja tšekk, mis tuletab meelde, kuidas me 10 aastat tagasi Jaapani restoranis käisime.

Ma mõtlen päris tihti, kas inimesed peavad mind südametuks selle pärast, et ma ei nuta. Jumal näeb, miks ma ei nuta. Miks ma käin ringi pea püsti ja teen nalja, aga mu õlad on längus ja silmade ümber mustad rõngad. Mulle tuleb andeks anda, et ma edasi elan. Sellest kõigest ei saa rääkida, sest sõnu oleks vaja nii palju, aga see, millest jutustaja vaja on, on üks suur tühjus.

2021/02/14

Kes pärast naerab, naerab paremini ja minu Piirissaar

Gümnaasiumi keemiaprogrammis oli meil lämmastikoksiidide osa. Kui selle peale kontrolltöö tuli, siis oli õpetaja selle pealkirjastanud kui N.oks. N nagu lämmastik ja oks. nagu oksiidid. Ma ise ei märganudki, aga klassiõde ütles, et ta ei saanud kohe vastu panna ja pani oma tööle ka Noks pealkirjaks. Sündsuse huvides ma pööran nüüd selle loo ümber ja viitan edaspidi Noks-ile kui lämmastikoksiidile. Mehed võivad vaimse tervise huvides järgneva lõigu vahele jätta. Elu näitab, et sellised jutud kipuvad vahel meesterahvaid traumeerima.

Vist oli see üle-eelmine suvi, kui mu sõbranna endale kaks punast kassipoega võttis. Mees oli tal küll enne kassivõtmise ära keelanud, aga seekord mu sõbranna ei kuulanud ja lihtsalt tõi ühel päeval kassid majja. Peale seda ostis ta mees auto, mille kohta mu teine sõbranna kommenteeris, et see maksab rohkem, kui tema korter, ja nii oligi perekonnas jälle rahu jalgele seatud. Kuna mu sõbranna raamatupidamise ja finatsjuhtimisega tegeleb, siis pakkusin, et kassipoegadele võiks Deebet ja Kreedit nimeks panna. Sõbrannalek see mõte isegi meeldis, aga tema vanem laps arvas, et Hugo ja Jackson oleks paremad nimed, ja nii see ka jäi. Üldjoontes. Jacksonist sai küll igapäeva keelepruugis Jacko, aga see on ikkagi sama. Kui Hugo ja Jacko olid juba üsna suurteks kassipoisteks sirgunud, tuli päevakorda ka nende kastratsioon, nagu tänapäeva üldtunnustutatud vastutustundlik kassipidamistava ette näeb tavaliste kodukasside puhul. Sõbranna pani selleks loomaarsti juures aja kinni. Juhtus aga nii, et Jacko oli enne protseduuri veidi hooletult rõdul lumel istunud ja põiepõletiku saanud. Nii kastreeriski loomaarst Hugo ära, nagu plaanis oli olnud, aga Jackole määrati hoopis antibiootikumikuur. Põiepõletikuga kasse ei kastreerita. Tagasi koju jõudes oli Hugo löödud. Esiteks olid tal herned kadunud ja teiseks pidi ta nüüd nõmedat torbikut ümber kaela kandma. Jacko püüdis küll Hugole igati moraalseks toeks olla. Hoidis teda kaisus, kui see narkoosipohmelli välja magas ja pärast oma puuduvate herneste pärast löödud oli. Eks sisimas tundus Jacko muidugi suurt kergendust. Paar päeva oli tal küll valus liivakastis käia, aga siis hakkasid antibiootikumid mõjuma ja vähemalt olid herned alles.
Edasi läks aga nii, et lõpuni antibiootikum ikkagi ei mõjunud. Jackol tekkisid kompikatsioonid. Neeru- ja põikepõletikud ja -kivid on isaste kasside puhul üsna levinud. Küll mitte nii noorte kasside, nagu Jacko, aga tuleb ette. Jacko pidi kliinikusse tagasi sõitma ja nüüd oli vajalik enam mitte lihtne kastratsioon, vaid koos hernestega tuli eemaldada ka lämmastikoksiid. Kas seda tehakse vahel isaste kassidega, kui sellised probleemid tekivad. Lisaks pidi Jacko veel kaks päeva kliinikus tilgutite all olema elu lõpuni eritoitu sööma hakkam. Sõbranna ütles, et ta ei julge mehele üteldagi, palju see asi maksma läks. Tagasi kodus oli nüüd Hugo kord Jackot lohutada ja kaisus hoida, aga ka viimasena naerda. Tal olid küll herned kadunud, aga erinevalt Jackost jäi vähemalt lämmastikoksiid alles.
Pole vaja lumel istuda.

***

Hugo ja Jacko lugu tuli mul selle pärast meelde, et seda täna pikal sõidul oma kaaslasele jutustasin. Eile õhtul andis ta teada, et Piirissaare jäätee on lahti tehtud. Ma ei ole kunagi Piirissaarel käinud, kuid olen alati seda teha tahtnud. Tema arvas ka, et võiks muidugi minna, kui selline haruldane võimalus on. Täna hommikul vara hakkasimegi sõitma.

Minu viimane kogemus üle jäätee väikesaarele minekuga oli ammu-ammu Kihnu saarel käimisega. Ootasin siis oma esimest last ja maru külm oli. Saime üsna vara jääle. Kõik oli valge, nii valge. Koos meiega sõitis üle jää ka Top Geari ekipaaž ning pärast ilmus sellest mingis Inglise ajakirjas lugu. Kihnul olid asjalood nii, et talvel sai seal autoga üsna kahte asja teha: poes käia ja saare tippu majaka juurde sõita. Meil vedas, sest olime üsna esimestena saarele jõudnud enne, kui kõik ülejäänud Tallinna elamusteotsijad kohale said. Poest õnnestus saada isegi kohalikku lihaleiba ja majaka juures oli peale meid vist ainult üks autotäis inimesi veel. Pärast läks asi hulluks. Saare ainukesel teel tekkis liiklusummik. Ei tea, kas sellist asja kunagi varem Kihnu ajaloos üldse ette on tulnud või kunagi tuleb. Poest sai lihaleib minutitega otsa. Siis kommid ja jäätis. Edasi vist isegi sibulad ja sooda, aga selleks ajaks olime meie juba teel tagasi mandrile. Üldiselt on Kihnlased hakkajad. Leivaahjud pandi aga kohe huugama, sest kui on turisti, saab rahategemisvõimaluse ära kasutada.

Piirissaar oli veidi teistsugune, aga oma erilisel viisil sama võluv kui Kihnugi. Laaksaare sadamast jääle sõites tuli oma minek ja hiljem tagasitulek telefoni teel piirivalvekordonis registreerida. Muidu jääteele ei saanud ja "kui te tagasi ei jõua, siis tuleme teid otsima" hoiatas hääl telefonis. Jäätee oli pimestavalt valge nagu jääteed on. Isegi pilves ilmaga juhile päikeseprillid kaasa, muidu ei näe! Mulle oli üllatus, et Piirissaare lõikab pooleks kanal. Piirissarele saamiseks tuligi jupp maad mööda selle jääd sõita, laevatee tähised mõlemal pool. Ühest küljest paitis Eesti-, teisest Venemaa. Saar ise on soine ja talvel unine. Kohalikud tunduvad oma kodusid armastavat, sest neid oli jõudu- ja majanduslike võimalusi mööda erinevatel viisidel kaunistatud. Inimeste jalajälgi oli majade juures vähe. Seda muret, et oleksime poe tühjaks ostnud, ei olnud, sest pood on ainult korra nädalas tund aega avatud ja täna ei olnud see päev ega tund. Majanduslikke huvisid tundus rahval vähe olevat, sest ega keegi äsja saabunud turistihorde lüpsta küll ei üritanud. Ise mõtlen, et oleks küll kõik talve jooksul valmistatud käsitöö majaukse kõrvale müüki lükanud, samovari ja vahvlirauad huugama pannud, et näljastele mandrilistele kosutust pakkuda. Mandrilt saabus rahvast järjest juurde ja küllap oleks kõik ära ostetud.

Piirissaare pisike Peeter Pauli kirik meeldis mulle arhitektuuriliselt väga palju. Sisse küll ei pääsenud, aga polegi vaja, sest väljast oli ka hea vaadata. Huvitaval kombel oli see altariosa poolt vaadates mulle isegi kaunim kui esikülje poolt.

Ka jäi silma kolm väikest kalmuaeda. Ristidel käsitsi kirjas isegi selliseid aastaarve nagu 1821-1915. Risti alla oli maetud keegi, kes ei napilt pidanud enam nägema pärisorjust selle kõige räigemal kujul ega liiga palju esimesest maalmasõjast, kuid ei näinud ka esimese vabariigi õitsenguaegu. Kas kolm kalmuaeda võis olla märk sellest, kui raske on leida soisel pinnasel surnuaiaks sobivaid kohti?

Tagasi mandril uuris piirivalvur, kellele telefonis meie õnnelikust naasmisest raporteerisin, kas meeldis. Muidugi meeldis! Nii tänuväärne, et jääteega ikka vaeva nähakse.

2021/02/11

Kui rotist saab pühvel

 Täna on Hiina sodiaagikalendri järgi aasta viimane päev. Lõppeb rotiaasta ja algab pühvli oma. See on estoreeriline ja filossoofiline teema samal ajal. Rott kannab haiguseid ja hoiab pesa juurde. Nagu see möödunud aasta ka olnud on. Aga mida teeb pühvel? Minu esimene mõte oli sõnnikut. Vist on viimane aasta mind liigselt inspireerinud. Sõber pakkus veel, et mäletseb ja veab rakendit. Peaks siis tulema rohusöömise ja tööaasta.

Pühvliaasta vastu võtmiseks tegin lihaveisest, teisest mäletsejast, pihve. Peale panin BBQ-kastet ja noort lutserni. Esimene on pudelist, teise kasvatasin ise.



2021/02/04

Mul algas uus semester

 Püha püss! Mul algas koolis just uus semester. Üks loeng on ainult olnud, aga juba on selline tunne, et olen kummitusrongi alla jäänud. Olen šokis ja lömastatud samal ajal. Kuna kõik ained on kuni poolsemestri lõpuni Zoomi kolinud, paluti õpingukava lahkesti enne õppetöö algust esitada, sest siis tekib õppeinfosüsteemis maagiline juurdepääs ainekaardile, kuhu õppejõud Zoomi loengu lingi panevad. Tehtud ja tehtud. Kokku kulus viis minutit. Siis hakkasin lubatud linke otsima. Siis kutsusin kursusekaaslased appi lubatud linke otsima. Siis leidsime lingid kohtadesse, kus pidid edasised lingid olema. Seejuures olid õppejõud esimesed lingid ainekaardid erinevatesse kohtadesse peitnud. Need suunasid enamasti kas Moodle`isse või Google Classroomi. Sealt pidi edasi otsima. Ka seal on Zoomilinke võimalik umbes viide kohta kirja panna. Igal õppejõul on selleks eri koht. Kas koerad tunnevad ennast sama moodi kui peavad vajaliku info leidmiseks kolm kvartalit läbi jalutama ja kõiki poste nuusutama? See ei ole kõrgharidus, see on Minotaurose labürint. Järgmiseks hommikuks olin juba saanud teate, et ühte ainet, mille varem ära teha tahtsin, mind kuulama ei lasta, sest sel semestril saavad seda kuulata ainult keeletoimetatad. Mina koos teiste tõlkimise tudengitega oodaku aga sügiseni, kohti ei ole. Ma olin selle loengu linki keel vestil taga ajanud. Selle peale tekkis mul kohe tahtmine see aine läbi avatud ülikooli võtta. Sealt kaudu saavad vist kõik loengusse koha, oled sa siis kasvõi vangla ametikooli vabakäiguvang.

Oma ristisõja jaoks mul siiski jaksu ei jätkunud, sest mul oli just tekstianalüüsi, sõnavara ja grammatika seminar alanud. See on ka muidu keeletoimetajatele ja eesti keele õpetajatele suunatud aine, aga kuna võtan selle vabaõppemoodulisse, siis vist ei pannud keegi tähele, et üks vääritu tõlgihakatis ka pühasse seltskonda sisse on trüginud ning asi läks kenasti läbi. Nüüd tuleb siis püha püss. Tekstianalüüsi, sõnavara ja grammatika kursus algas sellest kolmandast. See on ka asi, mida mul kõige enam vaja on, sest eelmise semestri keeletoimetamine näitas mulle väga hästi, milline töö mul oma õigekirjaga veel ees seisab. Noooh, see keeletoimetamine oli mingi nali. Meie toimetamise õppejõud vist nutaks selle semestri õppejõu käes. Ma jõudsin juba kümne minutiga sellesse staadiumisse, et panin kaamera kinni ja hakkasin omaette hüsteeriliselt naerma. No mida sa ikka teed, kui jutt on selline:

Predikatsiooniseose määramisel võtab siin lauses ahelverb grammatilise koormuse endale... Alus sunnib verbi endaga ühilduma. Millal on ühildumine sisuline ja millal vormiline?

Tooge näide nimisõnafraasi liikmete (st nimisõna ja tema täiendi) täieliku ühildumise kohta käändes  ja arvus. Millal sellist ühildumist ei toimu? Tooge ka näiteid.

Püha püss!

2021/01/29

Reedesed jutud

 See on purjus kass. Lõikasin ta küüsi. See on selline nokk kinni, saba lahti tegevus, sest kui tal küüned alles on, kaitseb ta neid viimase veretilgani — loomulikult lõikaja, mitte enda veretilgani — ja kui küüsi pole, siis saaks lõigata, aga pole vaja. Nii käibki meil see asi nii, et vanem laps uimastab teda naistenõgesega sel ajal, kui mina kasside küünetangidel käia lasen. Pärast on Jipp veel mõnda aega õndsalt joobunud. Vahepeal tundus juba, et hakkab kaineks saama, aga siis kukkus jälle mööda mööblit ja treppi traavima. Küünte puudumist pole veel avastanud. Kui avastab, siis mõtleb kindlasti: “Enam naistenõgest ei nuusuta! Mitte kunagi!”

Eks kõigil ole taolisi laupäevahommukuid olnud. Kellel pole, saab veel teiste vigadest õppida.

2021/01/15

Preili Smilla lumetaju

 “Mida sa metsade mahavõtmisest arvad?” tahtis mu kaaslane teada, kui ma talle Viimsis ekskursiooni tegin ja me lapikesest raiutud metsast mööda sõitsime. Ma ei tahtnud midagi arvata, sest ma ei tea metsandusest midagi. Mitte midagi. Tema aga tahtis teemat jätkata ja RMK pihta veidi karme sõnu loopida. Mina ei tahtnud endiselt midagi arvata. Maaviljelusteemadest ma võin arvata ja kirglikult kaasa rääkida, aga metsamajandus olen ma võhik mis võhik. Selle asemel hakkasin jutustama “Preili Smilla lumetajust”.

Peter Høegi “Preili Smilla lumetaju” seisis mu ema raamaturiiulis kaua, enne kui selle kätte võtsin. Pealkirja järgi pidasin seda ekslikult naistekaks, kuigi ema mind tungivalt selle kui ilmumise hetkel väikest sensatsiooni tekitanud raamatu lugemise suunas kallutas. Alles siis, kui mu gümnaasiumi matemaatikaõpetaja selle kord tundi kaasa võttis ja sealt lõigu ette luges, võtsin ka mina preili Smilla kätte. Mu matemaatikaõpetaja Helen oli kõige ehedam matemaatik, aga temas oli ka teisi külgi. Kord oli ta kooli lehte kirjutanud luuletuse, mis algas nii:

Puuduta mind puutepunktis,

ole minu puutuja...

Luuletus rääkis ringjoone puutujast ja vist ka millestki, mida koolilehe lugejad veel ei mõistnud. Kui ta meile tahvlile sinusoidi joonistas, jäi ta korra kohmetult vait nagu tal vahel kombeks oli ja juhtis siis tähelepanu, et sinusoidi võnked peegeldavad väga hästi inimsuhete loomust ja muutumist ajas. Helen oli abielus Igoriga. Igor oli tõeline humanitaar. Talle kuulus väike kirjastus ja ta õpetas ühes liberaalsete vaadetega koolis kirjandust. Meil käis korra külalislektorina kirjandusetunnis Balzacist rääkimas. Ta armastas Balzaci väga ja tundis tema loomingut hästi, selle pärast.

Helen lugem meile “Preili Smilla lumetajust” ette lõigu, mis rääkis arvudest. Ma jutustan selle nüüd ümber oma mälu järgi, mis on seda kindlasti moonutanud, aga äkki muutub lugu selle läbi natuke ka minu looks. Nagu Helen oli ka preili Smilla oli matemaatik. Smilla võrdles arvude maailma avastamist lapse arenguga. Alguses on lapse jaoks maailm lihtne ja mõistetav nagu täisarvud. Siis hakkab ta maailmapilt avarduma. Ta hakkab märkama väikeseid kive suurte vahel, väikeseid asju, mis on suuremate vahele peidetud. Need on nagu murdarvud. Siis tulevad negatiivsed arvud, olemine enne algust. Kuid sellega ei saa maailm kirjeldatud. On veel midagi, mille kirjeldamiseks on vaja irratsionaal- ja imaginaararve. Helen pani “Preili Smilla lumetaju” kinni ja mina tegin selle kodus lahti ning lugesin ühe hingetõmbega läbi. Siis keerasin jälle esimese lehekülje ette ja lugesin uuesti. Ja uuesti. See oli minu poolt raamatule suur kompliment, sest ma loen vaid väga üksikuid raamatuid mitu korda. Objektiivselt võttes on Preili Smilla hea, aga mitte suurepärane raamat. Lõpp oli minu jaoks isegi pettumus, sest see läks halvaks ulmeromaaniks kätte ära. Samas tänases maailmas ei ole vist ükski lugu enam liiga ulmeline. Kihte on raamatus mitmeid. Mu kirjanduse õpetaja küsis kunagi ühe teise romaani kohta: millest see raamat rääkis? Kui ma peaks lühidalt kokku võtma, millest jutustab “Preili Smilla lumetajus”, siis minu jaoks oli see raamat hirmust. Hirmust inimliku õnne ees.

Raiutud metsalagendikust mööda sõites tegin ma teisest Preili Smillast võetud loost enda oma ja jutustasin oma kaaslasele nii: Smillaraaq, lühidalt Smilla oli taani tunnuststud arsti ja Gröönimaa inuidi tütar. Tema ja tema venna verre oli juba ette sisse kirjutatud kogu traagika, mis isa euroopaliku ja ema traditsionilise eluviisi kohtumisel alati aset leiab. Tema vend tegi enesetapu, tema ema jäi morsapüügil kadunuks. Külm meri ei anna oma surnuid välja. Kord lapsena emaga Gröönimaal krüüsleid püüdes läks Smillal süda pahaks, sest linde oli vaja kätega surmata. Seda oli Smillale liiga palju, kuigi võrreldes nende tuhandete lindudega, kes ilma ja aastaaegade muutudes hukkuvad, ei tähenda need mõned Smilla ja tema ema tapetud linnud midagi. See, mida nemad võtavad, on võrreldes looduse enda hävitustööga pisku.

On asju, millest ma midagi arvata ei taha, aga Smilla ja krüüslite peale mõeldes juurdlen ma vahel, kas see võib olla hoopis inimlik ülbus arvata, et läbi nähtavate asjade muutmise võib inimene midagi tõeliselt püsivalt mõjutada. Ma mõtlen hoopis, et need on tõeliselt väikesed asjad, mida inimene kunagi puutuda ei tohiks: aatomi- ja rakutuumad. Tõelise hävingu algust on harva silmaga näha.

Aastaid hiljem viis elu mind Heleni ja Igoriga samale poolsaarele elama. Nad jalutasid elavalt vesteldes tihti ja pikalt rannas veepiiril. Arvude ja raamatude maailmad käevangus koos. Mulle tuli iga kord neid nähes preili Smilla meelde.

2021/01/14

Jipi mõtleb

 Meie uus ori, robottolmuimeja, on peres kenasti oma koha leidnud. Tal on nüüd isegi nimi — Tolmu. Ka kassi ja Tolmu suhe hakkab uuele taseme jõudma. Jipi julgeb töötavale Tolmule juba päris lähedale minna. Jipi vaatab tolmut ja mõtleb: Nii loll loom. Trepist ei oska käia ja voodi asemel magab seina ääres plastmassjunni otsas. Jipi otsustas Tolmu piire ja võimeid katsetada ning asus Tolmust meetri kaugusel väljakutsuvalt tugitooli kraapima. Ise vaatas üle õla kogu aeg Tolmu poole, kas see teda keelama tuleb. Ei tulnud. “Jah, loll loom,” mõtles Jipp.

Tagasilöök saabus järgmisel hommikul ulatuses, mida Jipi ka oma suurimates õudusunenägudes kujutleda ei oleks osanud. Kui Tolmu oma hommikust ringi tegi, tulid tema kannul uksest sisse kaks tunkedes transpordipoissi ja tassisid esiteks tugitooli, siis teise tugitooli ja lõpuks ka diivani minema. Tolmu hakkas rahulolevalt diivani all olnud sodi sööma. Jipi oli umbes samasuguse näoga nagu siis, kui ta esimest korda nägi, kuidas ma tema liivakasti keeva veega desinfitseerin. Tookord mõtles Jipi: Ma ei saa enam kunagi pissida. Kohta pole enam.

Mida Jipi ei teadnud, oli, et transpordipoisid olid mul juba varem tellitud. Diivanikomplekt oli oma elus näinud kahte last kasvamas, kassi ja paljusid külalisi. Rohkem elu sellest enam välja ei pigistanud ja aeg oli see lammutusse saata.

Jipi mõtleb nüüd veel rohkem. Kuidas Tolmu need mehed tellis? Kas ta võib need uuesti tellida? Hea, et nad mu liivakasti ei märganud. Kas ma saaksin kuidagi tellida mehed, kes mind lakkamatult vaheldumisi kammivad ja toidavad? Kas mul oleks vōimalik kuidagi Tolmu üle kontroll saavutada ja ta terrassile lund imema saata, et ma võiks jälle tsiviliseeritud kassi kombel seal istumas käia?

Mina mõtlen ainult üht: kui kassid piisava arvu põlvkondade jooksul koos robottolmuimejatega elavad, kas siis võiks see nende evolutsiooni nii palju kiirendada, et neid lõpuks maailma valitsejad saaks?

Jipp viimaseid kordi tugitooli nautimas. Tolmu all paremal.