Surmatants

Teisipäeval viisin vanema lapse trenni. See andis mulle tunnikese vaba aega, mille otsustasin kasutada enda päkapikuhooajaks ette valmistamiseks. Sõitsin Viimsi Magaziini ja ostsin mõned sussi sisse sobivad esemed. Siis käisin veel toidupoes ja tõin lapse trennist ära. Nii kui ta autosse ja turvavöö kinni sai, tõmbas ta kindalaeka lahti ise kommenteerides: "Ma ei olegi siia ammu vaadanud."
Mina: "Nojah, ma ostsin sulle ja su õele mõned patsikummid... ja muud asjad..."
Ta tõesti ei olnud kindalaekasse kuudekaupa vaadanud. Ma ei saa aru, mis radarid neil lastel küljes on selliste asjade puhuks?

Eile oli mees laste ja vennaga maale sõitnud. Kasutasin jälle juhust. Astusin seekord Solarise Tigerist läbi, et ennast uue päkapikunännilaadungiga varustada. Lisaks ostsin ühe keskmise suurusega hõbedase kingikarbi. Jõuluvanal on sellel aastal plaan mu nooremale lapsele telefon tuua. Telefon koos pakendiga mahub sinna karpi ideaalselt. Kuna kott sai päkapikunänni täis, pidin karbi kätte võtma. Siis avastasin, et õhtu on veel noor ja mul on aega Niguliste kiriku muuseumist läbi käia. Minu kunstiajalooõpetaja on seal direktoriks ning sealne väljapanek olevat väga tasemel. Pealegi ei olnud ma kunagi mõttega seal eksponeeritavat Notke "Surmatantsu" vaadanud.

Nii kui kiriku ukseks sisse sain, hakkas peale. Nii turvamees, piletimüüja kui teised töötajad vaatasid hõbedast kingikarpi mu käes ja muudkui uurisid, kas ma olen Urmase juurde ning üritasid mind pidevalt kuhugi juhatada. Mina muudkui seletasin, et ei, ma tahan ainult "Surmatantsu" näha. Kuidagi läbi häda sain muuseumipileti kätte ning ennast ekspositsiooni juurde läbi murtud. Kirikusaalis jätkus sama jama. Seal oli parajasti käimas orelikontsert. Pingid olid viisakalt riides rahvast täis. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu ja asusin altarimaale ning kirikuhõbedat uurima. Sakraalkunst mulle täitsa meeldib. Pealegi oli Niguliste kirik meeldivalt soe, keskaegse kivikiriku kohta isegi hämmastavalt soe. Korraga tunnen, et keegi vaatab mind pingsalt. Keerasin ennast ringi. Ühest pingist silmitses kulm kortsus mind ja mu hõbedast kingikarpi Jüri Ratas isiklikult. Üldse nägin nüüd, kontserdipublik koosnes poliitikutest ja prominentidest. Ilmselgelt salapärase Urmasega seotud. Küllap selle pärast Ratas mind nii kahtlustavalt uuris, et ei saanud aru, kes ma selline seal Urmase üritusel olen.

Selleks ajaks kui "Surmatantsu" juurde jõudsin, oli kontsert läbi saanud. Lõpuks sain ma ka teada, kes see Urmas on, sest Sõõrumaa seisis nüüd keset kirikut ja võttis külaliste sünnipäevaõnnitlusi vastu. Mind üritati veel paar korda hõbedase karbi tõttu peoliste sekka suunata, aga kuna ma väga vedu ei võtnud, siis soovitas üks administraatoritest mul hoopis 6. detsembril uuesti tulla, sest siis tegevat muuseumi direktor Tarmo Saaret isiklikult muuseumis ekskursiooni. Direktor olevat kuldse jutuga mees. Ma pidin terve gümnaasiumi korra nädalas teda kuulama ja ma ei saaks öelda, et tol ajal mulle see jutt nüüd väga kuldne oleks tundunud, aga eks mul olid siis veidi teised huvid ka. Igatahes sain ma ühe ettevõtmisega eile nii "Surmatantsu" nähtud kui Sõõrumaa sünnipäeval käidud.

Niguliste muuseumit (http://nigulistemuuseum.ekm.ee/) soovitan küll. 6. detsembri õhtul saavat seal siis mu kunstiajaloo õpetajat ka kuulata.
Tarmo, antiiksete sambakapiteelide tüübid on mul ausõna siiani meeles, kuigi ma ei ole kindel, kas ma enam ära tunneks, mis milline oli.

Disco in Tallinn. Veidi musta huumorit Niguliste suveniiripoest