Ventileerimismonoloog

Ma vihkan siin maailmas kahte asja: üks on seinakalendrid ja teine ei tule mul suure vihaga kohe meeldegi. Mul on see mingi lapsepõlvetrauma. Igakord, kui mõni koosnööparter kingiks seinakalendri saadab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Ma aktsepteerin inimeste arvamust, et seinakalendrite näol on tegu vajalike asjadega. See arvamus on minu meelest vale, aga ma aktsepteerin seda.
Tootmises on meil inimesed sama moodi kalendrite järgi hullud. See on kõige hullem asi, mida toidutootmise ruumidesse üles panna. Esiteks võib kärnane kuupäevamarker salati sisse kukkuda, teiseks on meil ruumides suhteline õhuniiskus ülikõrge ja öösiti käib ruumidest üle surve-vahupesu, mis silmakõrguselt kõik üle ujutab. Seetõttu on teiseks kvartaliks kalendrid üsna räsitud, narmendava, kopitanud ja kõige halvemal juhul ka kergelt hallitava olekuga. Ma ajan nagu tikutulega taga toiduainetööstustele mõeldud kalendrit, mis kannataks survepesu ja supipotti kukkumist. Pole. Keegi ei tee selliseid. Toidainetööstuste jaoks tehakse valdkonna eripärasid arvestades spetsiaalselt igasuguseid imevidinaid alates pastakates kuni haavaplaastriteni. Kalendreid mitte. Nii pean ma päevast päeva neid narmendavaid jubedusi taluma. Kalendrete ära keelamine tähendaks automaatselt kanade mässu. Uskumatu, kui tähtsad need inimestele on. Isegi kastipesijal olevat kogu aeg vaja vaadata, mis päev täna on.

Kontoris on täpselt minu selja taha üles pandud klassikaline kolme paneeliga seinakalender. See olevat korruse parim koht kalendri jaoks. Nagu kassid tulevad ennast alati kõige suurema kassivihkaja jalgade vastu hõõruma, on meie kontori kalender sattunud kalendrifoobiku külje alla. Kui inimesed seda vaatavad, on minul tunne nagu oleks mul till hambavahel või midagi, sest kuigi nad kalendrit uurivad, jõllitaks nad nagu pingsalt mind.
Mina seda kalendrit üles pannud ei ole ja mina seda ei kasuta. Sellest hoolimata on rahvas mind millegi pärast selle hoolduse eest vastutavaks hakatud pidama. Kui ma enam etteheiteid selle kohta, miks kuupäevamarker edasi lükkamata on, enam kuulata ei jaksanud, viskasin markeri hoopis prügikasti. Nüüd on uus probleem: ma ei tõmba piisavalt kiiresti kuu möödudes lehte kalendrist välja. See on kolme paneeliga kalender, see tähendab, et kogu aeg on silme ees kolm kuud. Teoreetiliselt piisaks, kui ma iga kolme kuu tagant kolm lehte välja tõmbaks. Ega ma nii laisk ka ei ole. Tõmban hoopis iga kahe kuu järel kaks lehte. Ikka on vähe. Ma ei jaksa enam.

Seesama. Ai, kuidas ma tahaks selle ahju visata