Vääriti mõistetud hommikuinimesed

Ma olen alati hommikuinimene olnud. Eile, 1. mai hommikul ärkasin 5:40 ja läksin tööle, et vaadata, mida vahetustes töötav töörahvas siis tööl teeb kui kogu kontorirahvas puhkab. Jubedaks madinaks läks, sest ega keegi oodanud, et mõni juht võiks vabal päeval tehasesse tulla. Eriti kell 6:30 hommikul.
"Muidugi olen ma tööl. Töörahva püha on ju," ütlesin ainult selgituseks ja hakkasin korda majja lööma. Ei ole mul ka kerge töö.
Kella üheksaks oli mul tööl käidud, pesu pesema pandud ja pannkoogidki tehtud. Kell 11:30 lõpetasin esimese lõunauinaku. Kell 15:06 lõpetasin teise lõunaune.
Kahe uinaku vahepeal käisin lastega rabamatkal. Kohalikus Viimsi Soosepa rabas. Ma ei tea, kas me raba üldse üles leidsimegi, sest ka seal oli kord täiesti majja löömata. Tegu ei ole RMK matkarajaga ning igasugused instruktsioonid rajale pääsemise kohta on ääretult puudulikud. Seal, kus oleks pidanud olema infotahvel vastavate juhistega, oli infotahvel, kuhu oli musta markeriga otse puidu peale "Anja oli siin" kirjutatud ja kõik. Hea teada, et Anja seal oli, kuigi mina oleks eelistanud näha, kus internetis lubatud laudtee asub. Mu noorem, 5-aastane laps oli sügisel oma lasteaiarühmaga Soosepa rabas juba käinud ja ta lubas uhkelt teed juhatada. Iga männi juures seletas, kuhu me edasi peame minema.
Lõpuks oli ainust laudtee, mille leidsime, pooleteistmeertine isetekkeline purre üle vana kuivenduskraavi. Muidugi oli metsas niisamagi mõnus jalutada. Päike paistis, õhk oli soe, aga mitte palav ja metsaalune mõnusalt kuiv. Ka ei olnud sääsed ja teised lendavad bandiidid veel kohale jõudnud.
Peale teist lõunauinakut jõudsin oma seiklustest ühele sõbralegi jutustada. Pärast tuli välja, et ta arvas, et olime hoopis eelmisel päeval rabas käinud, kuigi ütlesin selgelt täna. Tema jaoks tundus see kuidagi liiga vara, et tõsi olla.

Täpselt nagu mu ema. Tema ei ole kunagi hommikuinimene olnud. Ükskord helistas mulle pühapäeva ennelõunal kell pool kaksteist. Ma olin selleks ajaks kaks masinatäit pesu pesnud, pannkoogid valmis küpsetanud, nõudepesumasina tühjaks ja uuesti täis laadinud, lõunasöögi ette valmistanud ja ahju pistnud ning midagi veel. Olin just kohvikruusiga voodisse korra pikali visanud, et peale rahmeldamist väheke hinge tõmmata.
"Issand, sa pole veel voodist väljagi saanud," esitas ema oma laituse, kui voodit ja kohvi mainisin. Palju tänu.


Igasuvine linnuterror hakkab ka tuure üles võtma. Talvel pole ühtegi lindu näha ega kuulda. Me paneme naabrinaisega alati esimese lume tulles lindude toidutared välja. Sel aastal käis mul seal täpselt üks külaline: vares. Ma arvasin, et rõdu hakkab küljest kukkuma, aga hoopis vares oli linnumajas sellise lärmiga seemneid nokkimas, et ma arvasin ei tea mida. Naabrinaisel ei käinud vist varestki, sest tema rasvapallid püsisid kevadeni täiesti puutumatuna. Siis, kui Eesti aialinnud olid suve lähenedes põhja lennanud ja lõunapoolt Eestisse uued saabunud, nagu neil kombeks pidi liikuda olema, söödi rasvapallid paari päevaga ära. Ainult tühjad rohelised võrgud rippusid veel majas. Kohe näha, et Läti tihased olid saabunud.
Üleeile õhtul läksin katuseterrassile uurima, kuidas mu lilled kasvavad. Lilledel läks kenasti, aga röövlinnud olid mu aiamööbli üle võtnud. Keegi oli toolil hiirt söömas käinud. Päikese käes pinnalaotuseks kuivanud tühi nahk ja sirge saba olid tooli seljatoele maha jäetud. Suur hunnik oli ka tooli all. Käsutasin mehe kohale, et ta kuivanud hiirejäänused kaminasse viskaks.
"Sa oled ikka linnatüdruk," arvas mees, "ega meil siin mingi krematoorium ei ole," ütles ta ja lasi hiire potist alla.
Mul ükskõik. Peaasi, et lahti sai.