Mul on unistus

Mul on pikemaajalisem unistus, aga enne seda ka pakilisem probleem. Mu tomatitaimed hakkavad juba õitsema minema, aga nende välja kolimiseks on veel liiga külm. Pealegi on meie kant sellel aastal täiesti putukavaba, vähemal praegu. Ma ei kujuta ette, kes neid tomateid väljaski tolmeldaks. Tomatid tomatiteks, aga varsti hakkavad lindudel pojad kooruma. Pole putukaid, läheb nendegi toitmine keeruliseks.
Ega mul väga saaki nagunii loota pole, sest ostsin paki pildi järgi tomatiseemned, mis kiirelt fotot vaadates oleks amplisse võinud sobida küll. Taimed viskavad aga jõudsalt pikkust juurde ja lausa küsivad kasvuhoonesse ja sidumist. Nii juhtub, kui pakendil olevat infot mitte lugeda.

Siit mu unistuse juurde. Mu süda nutab aia ja kaminaga varustatud klaaskasvuhoone-talveaia järele. Õhtul lähen magama ja vaatan kinnisvarakuulutusi, hommikul ärkan üles ja sirvin tehasemajade katalooge. Mul on juba sada korda läbi mõeldud, mida kõike ma oma aias ja kasvuhoones kasvatada tahan. Oleks mul ainult ruumi, oleks ma taimekasvatusega ammu rikkaks saanud. Kuidas? Hernevõrseid ja sparglit kasvatades. Hernevõrsetest on turul puudus ja nende kilohind on selline, et kuku pikali. Umbes 85 eurot oli vist, kui ma viimati kalkuleerisin. Igatahes olid hernevõrsed too hetk meie tehase kõige kallim tooraine. Väga vähe mõeldakse selliste asjade peale. Ja spargel! Asperaagusena kasvab see aedades nagu umbrohi, aga söögikõlbulikke varsi väga just sealt välja ei üritata pigistada. Põllumajanduskultuurina on spargel vist muidugi tunduvalt kapriissem kui ilutaimena ka, aga jumal, kuidas ma üritaks selle spargliga kui oleks, kus üritada. Samas oma unistuse suunas liikumiseks ma nagu ka midagi ei tee. Päevatöö on mul võrdlemisi intensiivne ja emotsionaalselt väsitav, õhtul vajub kodune olme kogu oma raskusega selga. Energiat ei ole. Nii ma neid suvilakuulutusi muudkui lappan ja vesistan.
Eks siin ole omad agad ka veel. Läbi laste kooli, trennide, sõprade ja stabiilse elu-olu eesmärgil olen veel järgnevad 10-15 aastat Haabneeme külge laulatatud. Siia ma maja hankida aga ei taha, sest Haabneeme elukeskkonnana ei ole enam see, mis siis, kui ma siia kolisin. Viimase aja tavapärasest veelgi kehvem vallajuhtimine on lubanud täiesti kohutavaid detailplaneeringuid, mille tõttu on kogu Haabneeme täis saanud keskmise suurusega kandilisi maju väga väikestel kruntidel. Liiga palju inimesi, kellele ei jätku ruumi ja nagu ennustatakse -- varsti ka põhjavett enam mitte. Mina tahan rohelust, õhku, puhast vett, merd ja oma kaminaga klaaskasvuhoonet!

Mõned nädalad tagasi käisin Toiduliidu aastakonverentsil, kus president ka selle aasta Eesti parimad toiduained välja kuulutas. Ma olen omadega jälle Eesti toidutootmise maailmas ülepeakaela korralikult südame ja kätega sees. Mitte midagi ei tee mulle rohkem rõõmu, kui tunnustus minek neile tootjatele-tegijatele, kes selle oma aastatepikkuse järjekindla süstemaatilise tööga või julge pealehakkamisega on ära teeninud.
Peaauhinna said Mamma kõrvitsa-kohupiimapannkoogid. Kõik kiidavad. Mina kiidan eelkõige tegijaid. Ma olen juba ammu rääkinud, et pidage Mammat silmas. Tegu on väga hästi välja arendatud ja optimeeritud tootmisega, kellel ka toiduohutuse tagamine kenasti juti peal. Vähemalt selline mulje on mul jäänud nii palju kui ma seal käinud olen ning kõrvalt nende arengut jälginud. Ühe läbiva probleemiga ainult: nende tooted maitsesid kõik nagu kumm.
"Ootake, kuni neile mõni hea käega tootearendaja tööle juhtub," hoiatasin ma ikka oma kolleege, "siis alles läheb lahti."
Nüüd on see juhtunud. Istusin parima toiduaine tiitlite jagamisel, vaatasin, kuidas Mamma pannkoogid seal puhast vuuki teevad ja mõtlesin, kes see haruldane leid, nende hea käe ja vaistuga tootearendaja võiks olla. Eelmise nädala  Maalehe artikkel lahendas mõistatuse. Umbes 45-aastane raamatupidaja Margot võttis kätte ja läks hoopis kutsekooli kokaks õppima. Toit oli olnud tema ammune armastus ja kirg. Hakkas uuel erialal tööle ja voilà!, siin ta on: Mamma toode ei maitse enam nagu kumm ning selle aasta parim toiduaine oli sündinud. Uskumatult lahe ja inspireeriv lugu, mida ma uuesti ja uuesti jutustamast ei väsi.

Kõrvitsapannkookide lugu eelmisest nädalast:
https://maaleht.delfi.ee/news/maamajandus/uudised/raamatupidaja-viskas-tabelid-nurka-hakkas-kokaks-ja-loi-eesti-parima-toiduaine?id=86121791
Ja kaks ja pool aastat vana artikkel sellest, kuidas see kõik alguse sai:
https://leht.postimees.ee/3839395/keskealisena-praktikandiks-et-elu-oleks-nagu-komm

"Kuidas nad ta üldse seal ilma kogemuseta tööle julgesid võtta," imestas meie tegevjuht kui olin ka talle Mamma pannkookide köögipoolest rääkinud, nii palju kui seda pilti on võimalik ettevõttest väljapool olles objektiivselt kokku panna.
"Vaata, nende tehas asub Raplast mõned kilomeetrid väljas. Seal ei ole just eriliselt pikk pink värava taga. Nad peavad kõik vastu võtma, mis neil uksest sisse tuleb," esitasin natuke vinti peale keerates oma versiooni. Kas see värbamine just päris nii käis, aga ilus lugu on see küll mõlemat pidi. Julgus teha oma elus muutuseid ja oskus võtta tööle just see õige inimene.