Autohala

See autovärk on üks igavene kahe otsaga asi. See, mis liigub, pidi ka kuluma. Samas olevat seisev auto kõige kiiremini lagunev auto. Ühesõnaga nii või teisiti on üks rist ja viletsus. Kui vaadata põhjuseid, miks ma oma risusse olen viimase poole aasta jooksul pidanud raha sisse pumpama, on auto lagunenudki täpselt kahel põhjusel: mingid jupid on loomuliku kulumise tõttu otsad andnud ja mingid jamad on liiga vähese sõitmisega seostatavad.

Sügisese rehvivahetuse aegu tegi töökoja poiss märkuse, et mul tagumised pidurikettad omadega õhtul ning heietas pikalt veel liiklusohtusest ja selle seosest töökorras piduritega. Tänasin tähelepanujuhtimise eest ja tegin viisakat nägu. Omaette mõtlesin hapult, et see targutav inimtüüp on paras tüütus küll. Sõnumi toomine on alati üks tänuväärne amet olnud. Eks ma olin isegi pidurdusmaa kerget pikenemist tundnud muidugi. Pärast lasin näpuga korra ketastest üle ja pagan, ega seal ketast enam palju ei olnud. Vagu vaos kinni.

Sinnani olin autot kenasti esinduses remontinud, aga see on üks paras nikerdamine. Vaja teiselt poolt linna kuidagi ilma autota tööle saada ja õhtul auto järele tagasi. Üks mu kolleeg oli just enda autot mingis meie tehase taga asuvas remonditöökojas kõpitseda lasknud. Üsna olematu raha eest ja tulemus polnud laita. Parem proovida ja pettuda kui üldse mitte proovida. Viisin oma auto samasse kohta.
Remonditöökoja poiss lõi mulle arvutis varuosalao lehe lahti ja küsis, milliseid kettaid-klotse ma tahan. Neid oli kaks lehekülge vähemalt! Vot mis tähendab, kui A-varuosade lõksust end välja murda.
"Tead, mul ei ole õrna aimugi. Vali midagi, mis sa oma naiselegi valiks," ütlesin mina, panin auto võtmed talle lauale ja jalutasin tööle.
Õhtuks oli auto valmis. Pidurdas nagu kulda. Olid mul veel täitsa tasuta diagnostika sellele kollasele mootori hoiatustulele ka teinud, mis vahel vilgu-välgu kippus tegema paar korda kuus. Süüd oli mootori väljalaske mingi bla-bla-bla. Siin see oligi. Vaatasin, et ma sõidan praegu vaid 10 000 km aastas ja lühikesi otsi. Talvel ei saa tööle jõudes vahel mootoritki soojaks. Diiselmootor ei ole sellise kohtlemisega rahul.

Mõned kuud sain õndsat autojamade vaba elu nautida. Siis hakkas lähenema kohutav aprill, mil risu tuli ülevaatusele viia. Kui kollane vilgu-välgu peaks keset ülevaatust põlema lööma, on šansud üsna kehvakesed. Pealegi võib väljalaske bla-bla-bla tähendada midagi, mis reaalselt heitgaasid väga ebasobival hetkel tuksi keerab. Helistasin oma uutele tuttavatele tehase taga: "Mina see A4-ga siin, kelle mootori väljalastke bla-bla-bla tuksis oli. Kui palju maksab, et te väljalaske bla-bla-bla korda teeksite?"
Neid väljalaskeasju pidi kaks tükki mootoris olema. Kui mingi teise liiga varuosa sobib, pidi 2x250 eur minema, aga seda, kas sobib, pidi alles siis teada saama, kui mootor juppideks teha. Parem ikka, kui lasta ennast esinduses paljaks röövida. Jätsin võtmed tehase taha ja jalutasin tööle.
Lõunaajal helistati töökojast. Teise liiga bla-bla-bla ei sobivat kahjuks. Tuleks originaalosade peale minna. Originaal bla-bla-bla maksab 500 eurot. 2x500 eurot pluss töö. Ütlesin, et mõtlen pisut ja helistan tagasi. Mul paluti mitte liiga kaua mõelda, sest mootor on hetkel juppideks. Üldse olevat seal mingid detailid epoliimiga kinni pandud varem. Varem oli see auto ainult esinduses remondis käinud. See selleks.

Helistasin esindusse ja küsisin, kui palju maksab mootori väljalaske bla-bla-bla vahetus. Sain sama hinna. 2x500 eur pluss töö. Mõtlesin, et kui ennast juba paljaks röövida lasta, on seda parem teha esinduses kui mingis tehasetaguses töökojas. Pärast tuleb auto kiiresti nagunii maha müüa. Helistasin tagasi töökotta: "Poisid, liimige see mootor kokku tagasi nagu ta oli ja ärge vahetage midagi. Ma müün selle auto maha."
Selle peale paluti töökojast mul nüüd 15 minutit oodata. Nad võivat üritada veel mingit kasutatud varuosa leida. 15 minut pärast helises telefon.
Võtsin vastu: "Kas teil on häid või halbu uudiseid?"
Hääl telefonis: "Ma ei tea, ma olen kuller tehase värava taga. Need peaks laboritarvikud olema."
Võtsin oma Petri tassid vastu ja ootasin edasi.
20 minuti pärast olid töökojapoisid nagu maa alt leidnud mootori bla-bla-jupid, mis maksid 2x170 eurot. Sellise raha eest võib riske võtta küll. Ütlesin, et nad tuld annaks. Mina rohkem küsimusi ei küsinud. Õhtuks oli auto valmis. Poisid näitasid veel mingeid epoliimiga kinnitatud tükke. Liim oli selgelt juba üsna kuivanud ja vana, niiet ei oskagi kohe mingi muu kohaga kui esindus seda seostada. Mul oli võrdlemisi ükskõik, sest kavatsesin auto nagunii maha müüa. Töökoja poisid läksid kohe elevile ja uurisid, kui palju ma küsin, sest auto pidi väga korralik olema. Ma ütlesin, et lasen esinduses ära hinnata ja kui nemad esinduse pakutust kasvõi 25 eurot rohkem maksavad, võivad nad risu mu õnnisuse saatel endale saada. See, et nad olid valmis ostma autot, mille sisse nad olid pannud jupid, mille kohta ma täpsustavaid küsimusi küsida ei julgenud, andis mulle muidugi lootust. Igatahes olin ma päeval endale valmis vaadanud juba uue auto, väga hea hinnaga vähe sõitnud 2017. aasta bensiinimootoriga Passati. Suurepärane minu elustiiliga sobiv puhta ajalooga auto.
Risu käitus üle ootuste hästi. Mootor oli erk ja vilgu-välgu tuld ei olnud ka näha. Selle tõttu läks mul esialgne müümise tuhin natuke üle. Kui mul paari nädala pärast tekkis aega sellega tegelema hakata, oli mu uus Passat juba kellelegi teisele maha müüdud. Pole ime ka, hea auto oli.

Vahepeal oli kätte jõudnud kevadise rehvivahetuse aeg. Tavaliselt olin suvalisel platsil rehve käinud vahetamas, aga seekord oli mul vaja ka hoiustamiskohta, niiet sõitsin kodule kõige lähemasse ettevõttesse, mis kompleksteenust pakkus. Seal võeti mult viisakalt võtmed ja paluti telginurgas külmetamise asemel kohvimasina ja veeautomaadiga varustatud puhkeruumis oodata. Sinna nahkdiivanile maha istudes sain aru, et olen järjekordsesse man cave`i sattunud. Õnneks olin ma selliste kohtadega juba harjunud. Võtsin laualt suvalise ajakirja ja üritasin scene`i sulanduda.

Üritan suvalise ajakirja abil man cave`i sobituda

Koos hoiustamisega läks rehvivahetusel jälle mingi 70 eurot maksma. Kirusin vaikselt omaette ja lubasin risu maha müüa. Kui palju võib ühe auto peale kulutada?
Õnnetuseks oli kätte jõudnud aprillikuu, millega ka mu ülevaatus pidi läbi saama. Ilmselgelt on kehtiva ülevaatusega autot kergem müüa. Kui oma mootori bla-bla-bla`d vahetamas käisin, olin kodustatud töökojapoistel palunud autot ka sellise pilguga vaadata, kas see ülevaatusekõlbulik on. Poisid kiitsid autot esialgu taevani ja ütlesid, et selles on veel aastaid ja aastaid elu sees, aga tagumised pidurikettad olevat sellised veits piiripealsed. Pole ime ka, kui esimesed pidurikettad just läinud olid, siis eks tagumised võiks umbes sama sammu käia. Siiski meeldib mulle alati võimalusel mitu arvamust kuulata. Uurisin ka rehvivahetuse pealikult, kas ta tagumisi pidurikettaid ülevaatusekõlbulikeks peab. Lasi näpuga üle ketaste ja ütles, et nii ja naa. Võib läbi minna ja võib ka mitte. Nad mõõtvat seal seda pidurivärki mõlemal teljel eraldi. Otsustasin mitte riskida, sest kuna risu müügiplaan oli jälle aktuaalseks muutunud, siis kordusülevaatus on asi, mis auto ajaloost näha jääb ning võib müügihinda mõjutama hakata.

Jälle tehase taha nüüd juba sõbrapoiste juurde. Rutiinne värk. Õhtul helistati: "Teie, khm, nagu te ise ütlesite, risu, on nüüd valmis. Täitsa normaalne auto on."

Eelmisel nädalal käisin ülevaatusel ka ära. Värisesin ooteruumis nagu haavaleht ja üritasin poiste silmadest auto heitgaaside taset lugeda. Ei mingit probleemi. 10 minutit ja asi tehtud. Ei teagi nüüd, kas tuleks auto kiirelt maha müüa või peaks sellest ikka maksimumi välja pigistama?