Kas me sellist suve tahtsimegi?

Eesti kliima ei ole mitte halb, vaid mõõdutundetu. Kord antakse valgust päevas vaid minutite kaupa, kord sätendab päike südaöösel magamistoa kardinate vahelt silma ja ei lase magada. Kui tuleb vihma, siis mitu kuud järjest või nii, et kanalisatsioonikaevude luugid pealt lendavad ja kaubanduskeskused upuvad. Soe ilm rullib end laiali aatomipommiplahvatuse terava leitsakuna. Vesi õitseb, bakter rõõmustab. Kõik kasvab. Ma näen pisut, mida mikrobioloogid oma inkubaatorites soojendavad. Sel suvel kasvab seal välja asju hulgal, mida pole aastaid nähtud ning viisil, mil ei tundu mingit loogilist põhjendust olevat.

Eelmise nädala alguses viis mees lapsed maale vanaema juurde. See on esimene kord, kui nad ilma ema või isata öö on maganud. Meie mehega olime nagu esimest korda õue lastud vasikad, kes ei oska ootamatult saabunud vabadusega midagi ette võtta.
"Lähme NOAsse sööma," tegin teisipäeva õhtul ettepaneku. Meil üsna kodu lähedal hõbelusika restoran ja ma ei ole seal kordagi käinudki. Lastevaba õhtu oleks suurepärane võimalus olnud.
"Ei hakka raha kulutama, praed kodus muna. Hoiame raha ja lähme sügisel lastega reisile parem," tõmbas mees kiirelt plaanidele kriipsu peale.
Kuna meri Haabneeme rannas sooja ilma kohta ikkagi näruselt külm on, sõitsime hoopis Männiku karjääri ujuma. Seal kihas vesi inimestest nagu kalakasvanduse tiik maimudest. Kõik olid Männikul ujumas. Karta on, et sellise supluskoormuse juures oli ka härra E. coli varsti seal ujumas. Peale ujumist sõime ühes Männiku odavama hinnaklassi toidukohas kebabi. Mõne päeva pärast julgesime tõdeda, et ilma tagajärgedeta, aga see rahvas, kes tol õhtul NOAs söömas käis, oli salmonelloosiga kas haiglas või niisama hirmsates vaevades.

Kui bakter sind kätte saada tahab, siis ta sind kätte ka saab. Nädalavahetuseks sõitsime perega Saaremaale sünnipäevale. Sai sõpru näha, maasaunas käia ja niisama olla. Lapsed ajasid karjamaal kääbuskitsi taga ja mina astusin palja jalu mitu korda lambasõnnikusse.

Saare jäär, oli see sinu sõnnik?

Pühapäeval võtsime suuna tagasi mandri poole. Mõõdukas praamijärjekord ajas küll nälja peale, aga kuna see mikroobilugu on soojaga nagu ta on, siis ei julgenud me tee peal kuhugi sööma minna. Haukasime hoopis autos kaasa ostetud Muhu leiba ning pidasime vapralt koduni vastu. Hoolimata mu teravdatud tähelepanust mikroorganismide suhtes, ei ole mu kodu kindlasti ideaalses korras. Talvisel viirusperioodil ma küll desotan kodus viinaga ukselinke, lüliteid ja käepidemeid, mul on köögis eraldi rätikud nõude ja käte jaoks ning eraldi lõikelauad toortoidule ja leivale-saiale, aga kui näpuga ikka mööda seinaäärset liistu tõmmata, siis pole see midagi nii puhas, et näppu peale seda suhu panna tahaks. Selles mõttes, et mul ei ole kinnismõtteid immuunsüsteeemi nõrgendamiseni steriilse keskkonna osas.
Pühapäeva õhtul kell kümme hakkas mu noorem laps oksendama. Kell pool üksteist hakkas mu vanem laps oksendama. Seda tegid nad pooletunniste intervallidega hommikuni. Kell kolm öösel liitusin nendega ka mina. Mees vaatas rahulikult pealt. Meie Saaremaa peoseltskonna ülejäänud 15 täiskasvanust ja kümnest lapsest ei oksendanud ka keegi ning ei ole seda siiani tegema hakanud. Me lastega ei olnud söönud midagi, mida mu mees ei oleks söönud. Millega ja millisest kohast just meie kolm pihta saime, on müstika. Kui nüüd osa rahvast nüüd naeraks ja loobuks talvisest ukselinkide desost, sest näha on, et lõpuks kallistad ikka kraanikaussi ja need, kes ei desota, vitsutavat samal ajal pooltoorest praadi, siis mina, vastupidi ei anna alla. Lisaks talveperioodile lasen nüüd ka suvel kodus enim katsutavaid kohti viinaga üle.

Esmaspäeva hommikul korjasin viimased jõuvarud kokku, sõitsin korra tööle, organiseerisin ära ja andsin üle mõned paar kiiremat asja, sõitsin koju tagasi, kukkusin diivanile, magasin seitse tundi jutti, ärkasin tunniks, vedasin ennast ülemisele korrusele, magasin veel viis tundi, tõusin, et kardinad ette tõmmata ja ärkasin alles täna hommikul. Nüüd hakkab eluvaim uuesti vaikselt sisse tulema.

Lisaks kõhutõvele tõin saarelt kaasa ka teisi mikroorganisme. Nimelt uue kodulooma bakteritest ja pärmidest koosneva biokile näol, tuntud ka kui kombucha ehk teeseen. Tänaseks on meie uus koduloom edukalt ümber kolitud ning harjutan teda vaikselt musta tee pealt, millega ta varem harjunud oli, oma lemmiku, rohelise peale üle.

Meie uus köögielanik

***

Eelmisel nädalal jäin ilma ühest oma parimaist sõpradest. Õnneks mitte millelegi nii lõplikule nagu surm, kui see morbiidse sõnastuse tõttu nii tunduda võiks, vaid kaotasin ta hoopis elule. Tema ütleb, et erinevatele väärtushinnangutele. Mina ütlen, et asjaoludele ja neile ebareaalsetele ootustele, mida ühiskond peale surub ning mis inimese hinge ja südant siis läbi sisemiste konfliktide ja depressiooni seest järama hakkavad. Kellega hakkan ma nüüd jagama oma igapäevaseid väikeseid muresid ja rõõme, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi?
Täna hommikul sündis mu teisel sõbrannal väike tütar. Või mis väike, mõõtmetelt pigem väike kangelanna, tubli ja tugev nagu ta emagi. Mul on nende pärast nii hea meel.

Elu saadab kurbust ja rõõmu, probleeme ja lahendusi. Kui ma ühel päeval vanaduses istun oma väikese mereäärse majakese talveaias kamina ees, mis ma raudse sisemise veendumusega tean, et mul tänu samale raudsele meelekindlusele kunagi olema saab, ja oma elule tagasi mõtlen, võin ma mõnda asja küll kahetseda, aga ma ei pea kunagi kahetsema seda, et ma oleks proovivama jätnud midagi, mida elu mulle ette mänginud ja pakkunud on.

Depressioon, ma arvan, on selle näota koletise nimi. Kõik räägivad sellest, aga see on esimene kord kui ma arvan ta ära tundvat, kui ta kellegi mu lähedase turjal teda maadligi surudes mööda ratsutab. Ma ei tea temast midagi ja selle pärast ma ei puutu teda, sest äkki olen hoopis mina osaliselt süüdi? Äkki olingi see mina, kes oma elujaatava suhtumisega kultiveeris pinnast, kuhu see salakaval elajas saaks oma nähtamatud küünised veelgi tugevamalt sisse puurida?