Minu reede. EMO ja peapõrutus

Reede
16:55

Lahkun töölt rahulolevana. Ma olen analüütilise keemia kuninganna. Kromatogrammilt, millega meie kõige staažikam vanemkeemik midagi teha ei osanud, loen mina välja andmed sajandik komakoha täpsusega. Väikese inimese väikesed võidud väikeses päevas.


17:30
Asetan tagumiku kodus alumisel korrusel diivanile. Minu teine pool teatab, et umbes seitsmest on meil oodata paari ekspromptkülalist ja ta käib enne nende saabumist korra kiirelt jooksmas.


17:45
Endiselt diivanil. Ülemiselt korruselt kostub mürtsatus ja peagi saabub alla ning poeb nuttes kaissu mu 4-aastane. Hetke pärast nõuab ta, et ma tuled põlema paneksin, sest ta ei näe hästi. Tuli põleb ja kardinad on eest tõmmatud. Pisut hiljem kurdab ta, et näeb mind topelt.

(Aeg teadmata)
Laps proovib värviraamatut värvida, aga kurdab, et näe piisavalt hästi, et seda teha. Doktor Google ei ole oma tavapärasel tasemel. Ükski tulemustest ei diagnoosigi vähki või mõnd muud surmatõbe, aga asjalikke vasteid ka ei ole.

Panen lapse pikali ja asetan laubale külma märja rätiku. Jään lähedusse ja jälgin olukorda.

Kurdan messingeris mõnele lähemale sõbrale oma muret. Mulle soovitatakse umbes kolme erinevat meditsiiniinfo telefoninumbrit, kuhu helistada ning siiski kontrollis ära käia. Jooksmast naasnud mees arvab, et muretsen üle.

ca 19:00
Laps lõpetab värviraamatus pildi värvimise ja peaaegu, et võidab mind reaktsioonikiirusel baseeruvas lauamängus. Saabuvad külalised.

20:00
Poeb mulle kaissu, on pisut loid ja nõuab, et me ülemisele korrusele voodisse läheks. See on ligi tund-kaks enne tema tavapärast uinumisaega.

Tahab olla kaisus, kuid on ergas ja lobiseb rõõmsalt.

Palun lapsel ning tema vanemal õel, kes kukkumise hetkel ülakorrusel oli, võimalikult täpselt juhtunu rekonstrueerida. Osutub, et laps kukkus joostes parema otsimikupoolega vastu põrandat.

20:30
Tõuseb voodist, et külaliste toodud kommi tooma minna. Jõuan messingeris sõpradele, kelle ennist ka natuke ärevile olin ajanud hõisata, et sellel lapsel küll mingit peapõrutust ei ole. Ennatlikult. Kommijahilt naasnud laps oksendab voodi ette.

Kontrollin, et kaasas oleks meie mõlema isikut tõendavad dokumendid, tuletan meelde kukkumise ning sümptomite avaldumise kellaajad, viskan kotti veepudeli ja oma pooleli oleva kudumisprojekti juhuks, kui peame haiglasse jääma, tõstan lapse autosse ja hakkan Lastehaiga EMO suunas sõitma.

Liiklus on hõre ja foorid soodsad. Proovin autos muretult lapsega lobisedes meie mõlema meeleolu üleval hoida. Laps on adekvaatne, kuid pisut enne haiglasse jõudmist muutub kõne pisut ebaloogiliseks ja segaseks. Ei saagi aru, kas väsimusest, või kukkumise tagajärjel.

21:10
Jõuan Mustamäele. Üritan süveneda Lastehaigla parklatesse ja parkimiskorraldusse. Loobun ning jään heale õnnele ning Munitsipaalpolitsei inimlikkusele lootma. Parklas avaldab laps soovi uuesti oksendada, kuid mõtleb siis ümber.

Registratuuris räägin lühidalt, mis juhtus. Järgneb bürokraatia. See on minu kolmas kord Lastehaigla traumapunktis. Esimesed kaks korda olen käinud vanema lapse pärast. See ei tähenda, et süsteemist meie andmeid automaatselt kätte oleks võimalik saada.
Seekord läheb siiski lihtsalt, nõutakse ainult telefoninumbrit ja elukohta valla täpsusega. Sellest järeldan, et saime äkki isegi kollase prioriteedi. Eelmised kaks korda oleme olnud rohelised ning siis registratuuris küll nii lihtsalt ei läinud.

Jääme ootama. Eesti meditsiinisüstemis peab ootama, kui just suremas pole. Kui oled, pead olema vahel valmis ka suremisega ootama. Õnneks on rahulik õhtu ning peagi pääseme arsti kabinetti.

Doktor kuulab minu jutu ära, vaatab ning küsitleb last. Sümptomite põhjal diagnoosib kerge peapõrutuse. Seletab veel, et koljumurdu-mõra ei kahtlusta, selle pärast röntgenit ei tee. Tomograafiat ka mitte, sest sealt saadav kiirgusdoos on lapsele liiga suur, et seda võimalust igaks juhuks kasutada.
Tohime koju minna. Järgmised päevad peab laps olema rahulikult kodus ning siis nädala jooksul liigset vaimset ja füüsilist pingutust vältides tavarütmi naasma. Tähelepanelik tuleb olla juhul, kui lapse käitumises peaks esinema märgatavaid erinevusi tavapärasest nagu liigne loidus või agressiivsus, tasakaaluhäireid jmt. Saame kaasa telefoninumbri, kuhu probleemide korral helistada.

Sõidame koju. Laps läheb joonelt voodisse ja uinub sügavalt.

Sellise paberi saime ka. Näeb välja nagu need lojaalsuskupongid, mille kõikide ridade täis saamisel tasuta kohvi või pitsa antakse. Huvitav, kas nad näevad meid püsikliendipotentsiaali?

Laupäev

Kukkumisest on laubal näha kõigist paariruutsentimeetrine punane laiguke.

Laps on heas meeleolus, mängib ja nõuab, et me Rootsi läheks. Eelmisel päeval haiglasse sõites olime merel Rootsi laeva näinud, küllap sealt selline idee. Ma pakun, et lähme parem suvel. Siis on soe ja pealegi käskis arst tal rahulikult olla. Laps arvab, et ta näeb mind nüüd ju ühekordselt ja võiks praegu minna küll.

Pühapäev

Kõik hästi, sätime end õue lund nautima minema kuniks seda veel on.

Jumal kui palju ma seda last armastan.