Ühel aastal, päev paar päeva enne jõule, olin selle aktsiooni raames Viimsi Säästumarketis abiks. Esimene klient, kes hommikul kaupluse uksest sisse tuli sõimas kohe kõigi poetöötajate näo täis. Häid jõule, eksole. Põhjuseks ühe vorstijupi paarisendine hinnaerinevus saalis ja kassas. Arvestades, kui võimatu meie tooteinfot, sh hindu haldav tarkvara oli, ei midagi uut ega üllatavat. Kliendi poolt vaadates kahtlemata ebamugav, aga räige sõim ei muuda tarkvara kuidagi töötajate vastu sõbralikumaks. Mis teha. Nii nagu mõni ettevõte ei suuda oma infosüsteemidega toime tulla, ei suuda mõni inimene jälle enesekontrolliga hakkama saada.
On ka teistpidi lugusid. Kas nüüd samal või mõnel teisel aastal, juhtus üks mu kolleeg kontorist kaupluses abiks olles nägema, kuidas saalitöötaja kliendi täpsustavale küsimusele nipsakalt, õigemini lausa ebaviisakalt vastas. Kui pühadeabiline poetöötajale ütles, et päris nii ei sobi, sai ka see kuulda, et on loll. Mida kaupluse töötaja ei teadnud, oli, et sõimas just kontorist poodi appi tulnud ettevõtte personalijuhi läbi.
Oleks minu teha, teeksin ma kõigile noortele täisealiseks saamisel kaks nädalat teeninduspraktikat kohustuslikuks. Pikemas perspektiivis muudaks see kindlasti meeldivamaks nii meie teeninduskultuuri kui ka teenindajate enda töö.
***
Mul on Viimsis kaks kodupoodi. Mõlemas on mul oma kassapidaja. Ühes on selleks sõbralik ja rõõmsameelne Helen. Nüüd, kui seal iseteeninduskassad on, on ära jäänud meie tavalised üle kassabarjääri peetud vestlused elust ja Heleni vennalastest, aga ka väljaspool kauplust kohtudes teretab ta nii mind kui minu perekonda.
Oma teise kaupluse lemmikmüüja nimi ei ole mulle kahjuks meelde jäänud, kuid meid ühendab midagi muud. Ühel aprillipäeval läksin poodi suhkrut ja küpsetuspaberit ostma. Asi lõppes nagu tavaliselt. Küpsetuspaberi unustasin ostmata, aga kassasse jõudsin ikka kuhjas täis käruga. Seal köitis mu tähelepanu värvilise paelaga müüja kaela riputatud šokolaadimedal. Tegu oli umbes kuuekümneaastase korraliku soengu ja maniküüriga naisterahvaga, absoluutselt mitte seda tüüpi inimesega, kes tööl šokolaadimedalit kaelas kannaks. Katsuge nüüd ette kujutada kõige uudishimulikumat kassi, keda te elus kohanud olete ja korrutage nähtu kümnega. See olen mina.
"Vabandust, aga ma ei saa küsimata jätta, miks see medal?" ei suutnud ma teemat üles võtma jätta.
"Töökaaslased kinkisid. Mul on täna sünnipäev."
Tõesti, lähemal vaatamisel osutus, et medalile oli palju õnne kirjutatud.
"Mul on ka täna sünnipäev!" teatasin rõõmsalt.
Soovisime teineteisele sõbralikult õnne ning läksime toreda kokkusattumuse üle rõõmustades oma päevaga edasi.
***
Veel üks vahva koht on Muuga Maxima. Mitte ainult selle pärast, et sealt saab osta vahvaid tooteid nagu (täpne kirjaviis hinnasildilt): naiste-aluspüksid bambusest, mis näevad hoopis välja nagu polüestrist langevarjud, vaid personali pärast. Eesti keelt nad ei räägi, aga selle eest töötavad nagu kombainid. Ühel päeval, kui kassasaba jälle ennast juba vaikselt ümber kalaleti keerama hakkas, ventileeris mind teenindav noor neiu end valjuhäälselt üle poole kaupluse kolleegile. Vaba tõlge võiks olla umbes selline: "A kus on Maša? Kus on Leena? Ah keegi ei tea? Siin on täielik korralagedus ja sigala! Miks vahetuse vanem midagi ei tee? Andis viis minutit tagasi lahkumisavalduse? No selge."
Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, kui minu nina all maja siseasju arutatakse, kui teenindaja käekesed samal ajal kiiresti-kiiresti mu asju läbi piiksutavad. Kiired olid need käed tõepoolest. Kohati isegi nii kiired, et vahel oli raske kahte piiksu omavahel eristada ning need kostusid kohati lausa ühtlase helisignaalina. Ma loodan sellest neiust sai uus vahetuse vanem. Mašal ja Leenal nii hea meel muidugi vist ei oleks.
 |
| Tean-tean, eks nad pigem bambuskiust kui -tüvest neid pükse teevad, aga nii kirjutades on see üsna kaheti mõistetav |
***
Möödunud suve esimesel või teisel augustil tellisin Swedbanki preemiaprogrammist endale Hilton SPA 15-eurose pääsme. Muidu maksaks see 30 eurot. Kuigi olen suur spaasõber, 30 eurot ma Hiltoni eest maksta ei raatsiks. 15 aga küll. Mõned päevad hiljem läksin oma sooduspiletit ära kasutama. Spaa administraator selgitas, et kahjuks on see sooduskampaania juulikuuga läbi saanud. Mina omakorda, et ometi sain ma selle sooduskupongi just augustis tellida. Teenindaja selgitas, et ta ei tea, kas viga on Hiltoni või Swedi poolne - Hiltoni töötajana näitas ridade vahel muidugi näpuga Swedi peale - aga puht füüsiliselt ei saa ta seda soodustust enam peale kampaania lõppu süsteemist läbi lasta. Läksin pahuralt alla tagasi ja istusin hotellifuajeesse kulla ja karra keskele maha ning hakkasin edasisi optsioone kaaluma. Minu jaoks oli lugu natuke nigel. Olin just spetsjomm linna sõitnud, vihma sadas ning suurt muud mul Tallinnas ka nagu teha polnud. Korraga välgatas mulle: pekki, kui ma siin juba olen, on mul mõistlik pigem need närused 30 eurot ära maksta, et mitte niisama aega ja kütust raisanuna koju tagasi minna.
Läksin üles tagasi ja ütlesin, et ostan siis täishinnaga spaapääsme, kui ma nagunii juba siin olen. Ka teenindaja oli vahepeal mõtteid kogunud ja teemat oma juhiga arutanud.
"Teate, see juhtunu on täiesti lubamatu, ükskõik, kes selles süüdi on," vabandas ta. Nad olid otsustanud mulle hoopis päris tasuta pileti anda. Läksin ja spaatasin ilma rahata nagu Paris Hilton muiste.
Basseinis hulpisin ja mõtlesin, et selle mõnekümne sekundi või paari minuti jooksul, mis tavaliselt teeninduskontakt kestab, ongi teatud situatsioonidele väga raske paugust kõige adekvaatsemal viisil reageerida. Nii, nagu mina ei tulnud kohe mõttele, et võiksin ju täishinnaga pileti osta ning hiljem osapooltega kirjalikult rahalisi küsimusi klaarida, ei tulnud teenindaja ootamatus olukorras esimese asjana ka selle peale, et juba Hiltoni maine hoidmiseks on tasuta pääse parim alternatiiv tekkinud jama silumiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar