Mehmetid

Vabandan ette, kui postitusest rassistlikku alatooni välja õnnestub lugeda. Üle nädala Istanbulis veetnuna võin kinnitada, et türklased on abivalmis suure ajaloo ja rikka kultuuriga rahvas, kes teeklaas käes kindlameelselt oma asja ajavad ning maailma parimaid maiuseid oskavad teha.
Too aga inimene oma kultuuriruumist välja ja kohe hakkavad sündima lood.

Palju kära, aga vähe villa, ütleb vanasõna. Suure lärmiga alustatud projektid jõuavad harva lõpule. Sel ajal, kui Rail Balticu ja Tartu tselluloositehase ümber tolm taevani üles on keerutatud, aga asjadega kuidagi alustatud ei saa, on türklased ilma igasuguse liigse kära ja meediatähelepanuta 12 000-ruutmeetrise megatehase Tallinna külje all Irus püsti pannud ja valmistuvad selle käivituseks. See ei ole ainus asi, mida nad Eestimaal ajavad. Ka minu tööandja tehasest käis paar nädalat tagasi türklaste inspektsioon üle. Meil liigub seal üldse vahel päris veidrat rahvast. Enne Türgi kontrollkäiku pidime üle elama ühe tunduvalt ortodoksema moslemiriigi kolmepäevase reidi. Pool nädalat pidi pingsalt meeles pidama, et hommikul naisterahvana midagi taljejoont jälgivat selga ei paneks ning külaliste läheduses siivsalt langetatud pilgul ringi käiks. Isegi, kui seletasid asju stiilis jah, oksütetratsükliini infrapunameetodil samastamiseks on meil kasutusel küll tertsiaarsed võrdlusproovid, kuid me standardiseerime neid regulaarselt farmakopöa nõuetele vastavalt sertifitseeritud primaarsete standardainete vastu, oli seda targem teha kogu olemusega mõista andes, et need on kõigest sõnad ja tegelikult olen vääritu rumal naine, kes sobib esmajoones vaid supi keetmiseks ja sünnitamiseks. Türklastele julges isegi silma vaadata ja mõne naljagi teha seejuures kartmata nende tõekspidamisi kuidagi solvata.
Seda suurem oli üllatus, kui inspektsiooni lõpuks olid türklased leidnud meie tehasel tervelt 32 puudust olevat. Võrdluseks – sellel nädalal käisid meid kontrollimas soomlased ja nemad ei leidnud ühtegi.

Mis Irusse ehitatavat türklaste monstertootmist puudutab, siis on ka minu kallis mees selle käivitamisega pisut seotud. Käivituseks on Eestisse toodud terved armaadad türklaste meeskondi, kes Türgis 12 samasugust tehast ehitatutena peaksid asja natuke jagama. Peavalu on türklastega palju, aga natuke on lõbus ka. Türklaste perekonnanimed on täiesti võimatud. Sealses keeles pidid need väga luulelise tähendusega olema, nagu sumedal suveõhtul vaikselt puhuv õrn tuuleiil, aga eestlastele võrdlemisi keerulised meelde jätta ja välja hääldada. Eesnimedega on lihtsam: 75% inimesi on Mehmetid.

Töökultuur on Mehmetitel kohutav, aga samal ajal ka distsiplineeritud. Ükskõik millise ruumi ukse lahti tõmbad, alati tuleb valmis olla, et nurgast mõne tööajal magava Mehmeti leiad. Ülemusi aga Mehmetid austavad. Kui mu mees üritas tulevases tootmistsehhis Mehmetite bossiga midagi arutada, aga ei saanud seda ehitusmüra pärast teha, piisas, kui peamehmet korra üle 7 000-ruuduse saali midagi türgi keeles röögatas. Kõik haamrid peatusid hetkega ning jäi vaikseks nagu surnuaias.

Inglise keelt Mehmetid ei räägi. Kui eestlasest tehase juht enam ei jaksanud ennast käte ja jalgadega selgeks teha, siis otsis ta kusagilt ühe pikemalt Euroopas elanud türklase, kelle inglise keel pisut kobedam oli ja palkas ta tõlgiks. Tõlkimine käib nii, et tehase juht ütleb inglise keeles kolm sõna ja tõlk vuristab selle peale 30 türgikeelset sõna selle tõlkeks ette, kuni eestlane vahele lõikab ja ütleb, et ou-ou, ma ütlesin ainult kolm sõna, miks sina 30 tõlgid?

Ega Mehmetil ka Eestis kerge ole. Kui mu mees Mehmeti kas küsimuse peale ehtsa eestlasena ainult  jah või ei vastab, arvab Mehmet, et eestlane on tema peale vihane. Siis Mehmet vabandab: I only ask because we work together...

Eesti toitu Mehmet ei söö. Lõpuks leidis tehase juht Narva maanteelt mingi türgi söögikoha, mis oli valmis lõunat ka tehasesse kohale vedama. Alguses küsisid nad 20 eurot inimese kohta lõunasöögi eest. Tehase juht tõstis käpad püsti ja ütles oma türklastele, et nad ise restorani türklastega selles osas tegeleksid. Mehmetid vehkisid siis veerand tundi isekeskis elavalt kätega ja seletasid midagi emotsionaalselt türgi keeles. Peale seda oli lõuna hind 10 eurot inimese kohta. Toit ise näeb välja nagu oleks korra juba läbi seeditud, aga Mehmet sööb ja kiidab.
Mu üks tuttav kommenteeris, et isegi 10 eurot olevat lõuna eest palju. Viru keskusest saavat selle raha eest juba kaks suurt wrapi. Need on siiski seedimata wrapid. Kui oleks korra läbi seeditud, olekski hind kümpa ühe kohta.

Selle toiduloo põhjal sain ma ka muidugi tagantjärgi targaks, kuidas me oma tehases oleks pidanud meie Mehmetitega käituma. Kui Mehmet ütleb, et 32 puudust, siis tuleb käed üles tõsta ja Allahit appi hüüdma hakata. Kohe oleks ainut 16 puudust alles jäänud...