2018/02/22

Kassiga loomaarstil

Meie kallis kass Jipp sai paar nädalat tagasi kirja. Kohalikust loomakliinikust. Talle tuletati meelde, et varsti on aeg oma iga-aastast vaktsiinisüti saama tulla.
Jipp ei arvanud asjast midagi, aga mina langesin hoobilt masendusse. Kassiga veterinaari juurde minek on hullem kui marsimissiooni organiseerimine. Ettevalmistustega alustades selgus, et meie kohalik loomakliinik enam laupäeviti kliente vastu ei võta. See on suur probleem, sest mõned inimesed, nagu mina, on teatavatel kaalutlustel - nimega lasteaialaps - valinud esmaspäevast reedeni töö. Loomaarstil olid veel mingid õhtused poole kuuest kuni seitsmeni ajad, aga neid saada on umbes sama lootusetu kui haigekassa poolt rahastatud normaalse günekoloogi vastuvõtule saada. Hakkasin loomaarstiotsingu raadiust Viimsist vaikselt kaugemale laiendama. Igal pool suht sama seis. Kuni jõudsin Loomade Hoiupaiga veterinaarkliinikuni. Kui ma viimati Eesti kassifoorumites käisin, siis kiideti seda kohta taevani. Väga ei imesta ka, sest kui arvestada, et seal töötavad loomaarstid, kes päevast-päeva kodutute loomadega tegelevad, siis töötavad seal loomaarstid, kes vist ka kõiki asju ravida oskavad.

Kodulehel oli kirjas, et kliinik on lahti öösel kella kaheteistkümneni (nagu 00:00!) ja visiiditasu ei ole (nagu 0!!!). See oli liiga hea, et tõsi olla. Helistasin. Mulle pakuti vastuvõtuaega järgmisel päeval kella 20:30. Uskumatu, et üks 8:00-16:30 töötav inimene nii ütleb, aga ma ütlesin, et see on liiga hilja. Selle peale pakuti mulle ülejärgmisel päeval kella 17:45. Jah! ja jah-jah-jah! enne, kui keegi teine selle aja ära napsab.

Täna kell 16:55 tahtsin Jippi tema transpordipuuri ajama hakata. Jippi ei olnud. Jipp oli ennast kappi peitnud. Võtsin Jipi kapist välja, et ta puuri sisse saada. Puuri uks oli väga suur ja Jipp mitte nii suur, aga millegi pärast kohe kuidagi ei läinud. Lõpuks pidin puuri tagumise külje peale püsti tõstma ja Jipi nagu pudeliharja sinna sisse suruma. Alguses oli kass natuke pahane, aga siis leppis olukorraga.

Kliinikus võttis meid vastu üks väga suur kass, kes Jipi transpordipuuri üle nuusutas. Töötajad sõimasid kassi nii eesti kui vene keeles, aga kass ignoreeris neid täiega. See kass tundus kliinikus ainult selle pärast hängivat, et oma jõududega nad teda sealt välja ei saa. Nuusutamine lõpetatud, keris kass ennast administraatoriruumis oleva akvaariumi peale magama.



Jipp vormistati seni kliiniku kliendiks. Katsusin neile mitu korda hääästi aeglaselt seletada, et Jipi kassipojapõlves toimunud kahetsusväärse eksituse tulemusena on ta kõikvõimalikes registrites siiani, ja tehnilistel põhjustel igavesti, isase kassina arvel, aga tegelikult täitsa tüdruk. Siiani on see juhtum kõikjal pisut poleemikat põhjustanud, aga mitte selles kliinikus.Küllap varjupaigas on nähtud tunduvalt suuremaid jamasid, kui kassipoisist -tüdruku sirgumine. Bürokraatia korras, viidi Jipp protseduuriruumi. Mind kaasa ei kutsutud. Muutusin natuke murelikuks, aga samas, kui ma meelde tuletan, siis meie kohalikus kliinikus mind just see häiriski, et suvaline inimene tänavalt protseduuriruumis kaasas sai olla.

Seni, kuni Jipikesega tegeleti, proovisin ühe Hoiupaiga töötaja eeskujul akvaariumil lösutavat hiidkassi kõrva tagant sügada ja silitada. Selle peale üritas kass mind hammustada, aga mina olin kiirem! Ma ütlen, see oli üks kass, kellele nii kehva operatsioonisüsteemi jaoks loodus liiga vägevad lõualuud andnud on.

Varsti toodi Jipp ka tagasi. Minu küsimise peale selgitati, et ei midagi erilist. Süsti saades oli korra suured silmad teinud, aga muidu käitus väga hästi. Ostsin tuleviku tarbeks veel tagavaraks ühe tableti tavalist ja ühe väidetavalt kasside jaoks maitsvat ussirohtu ka kaasa. Arve tuli kokku 18 eurot. Meie kohalikus kliinikus vaatab loomaarst selle raha eest kassile heal juhul korra otsa ja kõik.
Väljudes ütlesin akvaariumikassile viisakalt head aega, mille peale too oma suhtumise näitamiseks tagumikku lakkuma asus.
Ühesõnaga kui kellelgi on majavalvurit vaja ja koera ei taha võtta, siis Tallinna Loomade Hoiupaigas ootab üks väiksema vasika mõõtu kass, kes vajadusel karu ka maha on valmis murdma, vist omanikku. Kui kass juba olemas on, siis on see koht, kus teda ka õhtusel ajal probleemideta pädevale veterinaarile näidata saab.

______
*Jumalast sponsoreerimata postitus on. Maksin 18 eurot nagu iga mats tänavalt maksaks.

6 kommentaari:

  1. Juhtumisi tean ka ûhte sellist majavalvuri tûûpi punast kassi. Tige pôrguline, kuid peremehe süles näib olevat sûûtu kiisupoeg, kellelt ei oska midagi halba oodata. Kass ei kannata sibula lõhna ja viinahaisu. Kui peremees koju tuleb, nuusutab kass ta ûle ja väiksemgi viga tingib fûûsilise karistuse. Tingimisi karistust ei määrata ûldse.
    Pererahva elu lihtsamaks muutmiseks käiakse iga kuu loomaarsti juures küüsi lôikamas. Minnakse, kui tööl on 2 meetrine meesterahvas ja ka hind eriteenusel on vastav. Huvitav on see, et kassil pole nagu sellise tegevuse vastu mitte midagi. Kujuta nûüd ette 8 kilost kassi, kes koosneb ainult lihastest, sööb värsket toitu ja kvaliteetkrõninaid ning vihastades näitab hambaid ning uriseb. Aga samas hoiab peremeest, selle naist ja last ning laseb ennast paitada ja silitada ning poisil tassida mõõda tuba ringi. Nii et Sinu Jipp on kullatûkk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, on küll kullatükk. Me valisime teda kaua ka. Kuigi küüsi ta endal lõigata ei lase. Vahel üritame isegi kolme inimesega (mees hoiab, laps näitab samal ajal Jipile mõnda maiuspala tähelepanu hajutamisek ja mina proovin lõigata), aga kui ma ühe küüne tehtud saan, on kellelgi kolmes veri välja. Nii Jipp käibki küünte klõbinal ringi. Mees hurjutab praegu ka teda all korrusel: kass, miks sa lõhud inimeste diivanit? Kassid ei tohi inimeste asju lõhkuda!

      Kustuta
  2. Mina lõikasin vana padjapüüri vastaspoolele augu,mille ümber õmblesin kummi. Tõmbasin püüri nagu kleidi oma varjupaiga-kassile selga(pähe). Pea juurest tirisin ühe käpa ka välja .Ta seal kleidi all siblib, aga ei tee nii suurt kahju, hea,kui püür on paksust materjalist.Hädapärast võivad sõrmikudki käes olla, et vähem kriimustusi saada, sest protsess on tõesti närvesööv.Nii ma siis kohutavalt visa järjekindlusega, aeglaselt, rääkides ja meelitades, toimetan nende küünte kallal. Tavaliselt ühe käpa päeva jooksul, tagumisi jalgu ei mõtlegi proovida.Kass võib tund aega pärast peidus olla... puutuda.

    VastaKustuta
  3. https://tallinn.postimees.ee/2656984/loomade-hoiupaiga-juhataja-nimetati-aasta-loomavihkajaks Ilmselgelt peavad nii odavad hinnad olema, kui selle asutuse juhataja aasta loomavihkajaks on nimetatud. Ja teades mis seal toimub, siis ime, et üldse keegi sinna minna julgeb.

    VastaKustuta