Igal kilul on oma iseseisvuspäev

Toiduainesektoris juhtus ikka vahel, et tööd koju kaasa tuli. Ühel õhtul tõin koju poolekilose vürtsikilurümpade ämbri. Selle tootepartii kohta oli tulnud mitu kaebust, et see pidavat haisema nagu surnud rott, millele keegi on peale oksendanud. See on iseenesest üsna subjektiivne kirjeldus ning seetõttu tahtsin selle hommikul esimese asjana objektiivseks hindamiseks laborisse viia. Panin kiluämbri külmkappi ja läksin ise duši alla. Järgmiseks jõudis koju mees.
"Oo, nämma, vürtsikilud! Ja veel nii palju!" oli mees külmkappi kiigates õnnelik. Ämbri avamisele järgnes mehe kõrvulukustav möire ja siis hakkas hais ka vannituppa imbuma. Peale seda uuris ta veel pikalt iga külmikus oleva avamata pakendi kohta, ega see mu mingi tööasi pole. Vürtsikilud on meie majja siiani vaid vaakumis ja fileedena lubatud.

Mu praegune ülemus ütleb ikka, et mõne firma logoga paberina oleks ikka päris nigel sündida. See on teinekord päris uskumatu sõnnik, mida need taluma peavad. Minul on hoopis hea meel, et ma selles elus Läänemere kiluna sündinud ei ole. Enne Vabariigi aastapäeva on kõik kilud kuu aega mere põhjas vetikate vahel peidus ning sosistavad üksteisele hirmunult: "Iseseisvuspäev on tulekul!".
Mida suurem ja ümmargusem sünnipäev, seda suurem on terror. Vähemalt on meie Vabariik nüüd nii vanaks saanud, et isegi mina olen õppinud, et päev-paar enne Vabariigi aastapäeva on poest vürtsikilu raskem saada kui tualettpaberit kooleraepideemia ajal. Sel aastal olen ma targem ning vähemalt üks kord saja aasta jooksul valmistasin ennast juba aegsasti Vabariigi aastapäeva tulekuks ette. Kiludest on muidugi natuke kahju küll.