Viimne reliikvia

Enne jõule klõpsisin end ühel õhtul meie digiTV videolaenutuses ringi, panin poolkogemata Viimse Reliikvia mängima ja jäingi vaatama nagu kobra vilepillipuhujat. Pool tundi hiljem jalutas mees korra mööda, viskas pilgu ekraanile ja oli filmi lõpuni sama hüpnotiseeritud kui midagi. Mina, kes ma sama raamatut naljalt teist korda ei loe või sama filmi uuesti ei vaata, võin Viimsest reliikviat vist lõputult vaadata. Puhtalt dialoogi pärast. Kuna internetiavarustes eestikeelseid gife häbematult vähe liigub, õigemini ei liigugi, lõikasin paremad palad välja. Mõnusat meenutamist!

Siit tulevad mõned klassikud:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõned tuntud ütlemised nagu "Gabriel, ..., mis meist saab?" ja "Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?!" jäid kahjuks vahele. Minu vabandused!

Ja siit mõned minu isiklikud lemmiktsitaadid:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Nagu näha on minu Viimse reliikvia vaieldamatud lemmiktegelased vend Johannes ja Ivo Schenkenberg. Esimese iga sõna vääriks sügavmõttelisuse tõttu kivisse raiumist. Teine eriti jutumees polnud, aga kirjutas selle eest ennast hoopis tegudega meie ajalukku.

Kooliõpikute ajalookäsitlus teeb Ivost pigem kangelase, kui omakasupüüdliku tõpra nagu filmis. Paar aastat tagasi kuulasin oma õhtuste jooksuringide taustaks muuhulgas ära ka kõik ERRi Eesti lugude sarja Liivi sõda käsitlevad saated. Nende põhjal võiks öelda, et küllap läks tõde kusagil keskel, nagu ta tavaliselt lähebki. Ajad olid segased. Võimu pärast Eesti- ja Liivimaal võitlesid rootslased, taanlased, venelased (moskoviidid), poolakad (leedukad?), saksakeelne kirik, sinna juurde veel sada muud huvigruppi ja mässavate talupoegade klass. Tõenäoliselt rappis ja röövis Ivo Schenkenbergi salk lisaks nendele, keda tänapäeval pahadeks peetakse ka neid, keda eestlastele meeldib omadeks pidada.
Aga nagu ülevalgi öeldud: olgu Jumal kiidetud, kes lasi tõde jälle sedapidi paista.

Enne jõule vaatasin teist korda ka ära filmi, millest oli näha, mis Ivost vanemas eas sai: päkapikk filmis Rare Exports (Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele). Filmis, mis on soovitatav vaid neile, kes soovivad jõulumeeleolu tekitada ja musta huumorit ei karda! Eesti lugude sarja saateid soovitan niisama olemise taustaks aga kõigile.