Häbi lugu, kuid minust kirglik Pokemon GO mängija saanud. Alguses sain regulaarselt küla poistelt kohalikes Pokemonide võimlates peksa, aga juba nädal hiljem luttisin neid ise nii nagu ise tahtsin. Kui ma kolm korda järjest kaks mürsikut üksi ühest võimlast välja olin löönud, arvas üks: "Sa oled paha tädi!"
Teine lohutas esimest: "See on ju ainult mäng..."
Minu Pokemon GO nägu |
Ja osa minu kollektsioonist |
Nädala alguses käisime Tallinki Silja Europaga Gotlandil. Tagasi tulles võtsime laste tungivale
nõudmisele vastu tulles lõpuks kassipoja. Kaks sündmust ei ole omavahel seotud, aga mõlema tagajärjed kulmineerusid mõlemad täna öösel ja hommikul.
Kass ronis kohe diivani sisse ja ei andnud ennast esimesel ööpäeval kordagi näole. Ma arvasin, et ta ei julgegi sealt välja tulla, aga kui olime perega paaritunnisel jalutuskäigul, oli selle aja sees tema liivakasti valgesse silikoonliiva siiski väike kollane laik tekkinud, niiet natuke ta ikka ringi hiilimas käis. Toidukauss seisis küll puutumata. Ma tõstsin diivani 3-4 korda üles, et kass sotsialiseerimise mõttes välja õngitseda ning teda natuke silitada. Viimasel korral hakkas ta mul korraga süles nurruma ja peale seda oli seltskonnalõvi välja lastud. Jumal tänatud, sest kui ma oleks veel paar korda diivanit pidanud tõstma, oleks mul selg küll otsad andnud. Pealegi tegi mulle muret, et kassike midagi ei söö. Ma olin mitmest erinevast allikast lugenud kasside kohta, et ennast mingi šoki tõttu surnuks näljutavad. Tahtsin juba kasside sundtoitmise tehnikaid googeldama hakata, aga nüüd ei jõua ma talle enam toitu ette tassida. Peab ütlema, et kui kass diivanis redutas, oli elu ikka palju rahulikum. Nüüd nõuab ta pidevat tähelepanu või toitmist. Täna öösel tahtis ta näiteks kell kaks ja kell kuus pai ning kell neli süüa saada.
![]() |
Probleem nimega Jipp |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar