Lugeja küsib: kolme jalaga lehm ja tasakaalutu kana

Mingi uus seadus olevat, mis muudab kohustuslikuks korteriühistute moodustamise. Sellega seoses tuleb meil teist korda ajaloos maja koosolek kokku kutsuda. Esimene ja siiani ainus toimus kolm ja pool aastat tagasi. Oleme naabritega siiani ka ilma ühistu ja koosolekuta asjad aetud ning rahus elatud saanud, nii palju, kui see keskmiste eestlaste puhul üldse võimalik on. Nüüd nädala alguses käis naabrimees seoses ühistuteemadega korra meie juures asju arutamas. Meil on kolm kortermaja-ridaelamut sama aia sees. Üks võimalus oleks ühistu kolme maja peale kokku panna. Samasugused majad, samal ajal ehitatud, samad mured. Kui ühel on vaja hekki pügada, aeda värvida või muru niita, on need kõigi kolme jaoks samas hoovis. Kui üks maja mingist otsast lagunema hakkab, hakkavad tõenäoliselt ka teised kaks. Kolmele majale korraga tellides saaks kõik teenused-tööd odavamalt. Naabrimees arvas, et pole mõtet, sest teise kahe maja maksekäitumist ei võivat teada. Piirkonda arvestades ma selles osas nii murelik ei oleks, aga hea küll.
Peale seda hakkas naabrimees oma rasket elu kurtma. Lühike kokkuvõte võiks olla: olid ajad, olid majad. Suht okei autod seisavad tal siiani ukse ees. Ainuke jama on, et Eesti riik, vaata saatanat, ei lubavat tal eraisiku pankrotti välja kuulutada. Ridade vahelt või lugeda, et finantsseiklustega seoses on teda piltlikult öeldes nii mõnigi kord auto pagasiruumis Männiku karjääri sõidutatud. Seda rääkides vehkis ta käega, millel pool nimetissõrme puudu on. Üsna puhas lõikega tundus maha olevat võetud. Mul hakkas mõte kohe Jaapani maffia traditsiooniliste karistusviiside suunas jooksvat, aga ma seal edasi ma enam ei mõelnud. Üldiselt polevat muret, sest elamine on tal kas naise või advokaadi nimel, täpselt ei saanudki aru. Naine on tal ametlikult üldse teise mehega abielus. Niiet ära ei saavat talt vähemalt midagi võtta. Selline mees muretseb meil siis naabrite maksekäitumise pärast. Ma edasi enam ei viitsinud ja ütlesin, et pean pesu ära korjama minema.

Täna, kui netis uudistest mingit Eesti lipu kohta käivat "lugeja küsimust" lugesin, tuli meelde, et oleks pidanud maja koosoleku päevakorda meie kolme maja ühise lipuvarda mastivimpli teema laskma lisada. See tahaks välja vahetamist saada, ots juba lausa narmendab inetult.
Portaalis tahtis üks lugeja aga teada, kas katusele tohib kividest Eesti lipu värvides mustrit laduda. Küsimusele vastas keegi, kelle ametinimetus on sümboolikanõunik. Minu jaoks oli see ametimees ka vastus küsimusele mis pagana moodi on võimalik semiootikuharidusega leiba teenida, aga see on juba teine teema arutamiseks. Ebatüüpiliselt lühike ja selge vastus oli, et jah, tohib küll katusele Eesti lipu värvides mustrit laduda. Enamasti vastavad igasugused eksperdid neile "lugeja küsimustele" nii, et hakkavad vastama ja vastavad ning on juba vastamisega pea lõpuni jõudnud kui vastuse alguse juurde tagasi jõuda et siis vastus kokku võtta ning vastamine lõpetada, aga lõpuks on küll palju mula, aga vastust nagu ei ole. Väheste eranditega siis.
Minu vaieldamatu lemmikvastus "lugeja küsimusele" läbi aegade pärineb Tallinki pressiesindajalt. Küsimus oli selline, et miks Tallink enam Tallinna maratonil osalejatele tasuta Rootsi laevapileteid ei jaga, vaid mingeid mõttetuid sooduskuponge. Tallink ütles, et kupongiga on lugu nii, et see on nende heast tahtest tehtud kingitus kõigile jooksjatele ning nad ei näe vajadust põhjendada, miks kingitus sellel aastal enam nii magus pole, kui eelmisel. No täpselt! Selles mõttes, et see sooduskupong on muidugi hale küll, aga kingiks saadud asja kohta on ikka inetu kinkijale virisema minna, et mis mõttes ma enam nii head nänni ei saa, kui vanasti jagati.

Üldiselt kipuvad need "lugeja küsib" artiklid meie meedias siiski kõik samasse auku minema: lollile küsimusele loll ja hämav vastus. Ainuke väärtus nende lugude juures on vahel kommentaarid. Ka siin on mul läbi aegade mõned pärlid meelde jäänud. Näiteks selle sama riigilipu teemal. Lugeja tahtis teada, kuidas hävitada kulunud riigilippu. Vastus oli, et tuleks värvide kaupa lahti lõigata, siis eri värvid  eraldi väikestes kilekotikestes maha matta või prügikonteinerisse viia või mitteavalikult põletada. Selle peale uuris üks kommentaator, kas Ameerika Ühendriikide lipp tuleks ka värvide kaupa lahti lõigata.

Või Alma piim. Lugeja tahtis teada, miks Alma lehmal kolm jalga on. Valio Alma esindaja vastas, et neljas jalg olevat lihtsalt peidus teise taga. Kommentaatorid teadsid aga ka paremaid põhjuseid: kolme jalaga lehm ei jookse nii kiiresti eesti ära ja ei saa lüpsikut ümber lüüa.

Alma lehm

Kusjuures mind häirib selle lehma juures hoopis üks teine asi. Mõtteliselt viitab kõrs ja kruus sellele, et lehm joob piima. Kui asja sisulisele küljele mõelda, oleks see sama, mis et lehm on omaenda jala ära söönud. Ma vist üldse mõtlen seoses tööalase kretinismiga tootedisainiteemadel pisut üle. Juba mitmendat korda vaatan mõned kuud tagasi turule tulnud seeria kujundust ja imestan oma ette, mis pagana valemiga see kana seal pakil püsti püsib.

Tasakaalutu kana

Kas ma olen imelik või see kana on lisaks loti kaotamisele kohe tagumikuli kukkumas?