Gotlandile!

Mõned kuud tagasi jäi mulle kusagilt kuklasse tiksuma, et Tallink on ka sel aastal Ojamaale eriväljumistena päevakruiise korraldamas. Selleks ajaks, kui ma ükskord ärkasin ja broneerimissüsteemi jaole sain, olid osad reisid kas üldse välja müüdud või neljale inimesele saadaval vaid sisuliselt masinaruumis asuvad 8-ruutmeetrised aknata kuut-kajutid või über-kallid perekajutid. Kui mulle sobival kuupäeval maksis kuut 360 eurot ja kahetoaline perekajut 760, siis 400 euro eest olen ma nõus kaks ööd mootori otsas magama küll.
Probleem on mu kallis teises pooles. Ise maapoiss, aga vot reisidel on nagu printsess herneteral. Kui ma ta kunagi aastaid tagasi esimest korda Tallinkiga Rootsi kaasa võtsin, siis kajuti ust avades tuli ta selg ees välja tagasi ning tahtis laeva infolauda normaalset tuba nõudma tormata. Õnneks ma jõudsin talle enne selgeks teha, et laevas ongi normaalne, et kajut on 9 ruutmeetrit ja naridega ning just selle eest me maksnud olimegi. Peale asjaoludega leppimist nõuab ta nüüd igal suvel uuesti Stockholmi kruiisile viimist.

Ma ise kutsun seda kassi mentaliteediks. See on ellusuhtumine, kus eeldatakse, et elu hüved koos teenindusega on maailmakorra loomulik osa. Et koguaeg on saadaval kassikrõbinad, värske vesi ja puhas liivakast. Kui ei ole, siis on nutt, hala ja nördimus kümnel eri viisil. Seda, et inimesed ei ole siia ilma mitte kasside teenindavaks personaliks sündinud, kassitoit puhtalt gravitatsiooni abil kaussi ei liigu, liivakasti puhastamine ei ole meeldiv töö või et toidukausid vahel ka pesemist vajavad, nad ei teadvusta ega hakkagi teadvustama.

Mina kodus piima ei joo ega muul viisil tarbi. See ei ole mingi põhimõtteline otsus, mulle lihtsalt ei meeldi. Minu teine pool aga küll. Mina olen see, kes piima poest koju toob. Ühel hommikul oli mu mees sokkideni solvunud, et ma eelmisel õhtul poest piima ei olnud toonud. Tal ei olevat nüüd midagi müsli peale kallata. Tegin kapi lahti ja näitasin piimapakki. Enne poodi minekut olin seda veel kergitanud, et kaalu järgi kontrollida, kui palju sees on. Üle poole oli.
See piim olevat neli päeva aegunud. Ausõna, kuna mina piima ei tarbi, siis tõesti ei teadnud. Vana piim tuleb ära kallata. Kui külmikus pakki pole, siis panen piima poenimekirja ja toon uue. Kuigi moraalselt oli mul kahtlemata õigus, ei tahtnud ma ka seda, et mees näljasurma sureks ning tõin järgmisel õhtul poest värske piima. Hommikul oli uus pakk lahti tehtud, aga vana, nüüd juba viis päeva aegunud, kääris endiselt külmkapis. Minu viga muidugi ka. Ostan kilepiima. Et see püsti seisaks, tuleb pakk eraldi kannu panna. Meil on neid kaks. Üks on kilepiimale, teine kilepakis keefirile või jogurtitele, kui neid majapidamises olema peaks. Väga tihti ei ole. Seekord ka ei olnud. Mees oli vakantse kannu värske piima jaoks kasutusele võtnud. Oleks ma piisavalt taibukas olnud, et see ära köögisahtlisse ära panna, poleks ta seda kätte saanud ja kannu vabastamiseks vana piima ise ära pidanud kallama. Ainus asi, mida ta köögis avada oskab, on külmik. Sahtel on sama kindel nagu seif. Ütlesin mehele, et ta võiks vana piima siiski ära valada. Siis oleks kindel mats, et oleks hästi valatud või nii. Õhtul kääris piim endiselt külmkapis. Mõnikord on lihtsam ise teha, kui õiendada, et teine teeks. Võtsin piima ja kallasin ära.
Järgmisel hommikul oli uus skandaal. Olin hapu asemel kogemata hoopis värske piima ära valanud.
"Kui mina piima ära kallan, siis oskan ma küll kuupäeva vaadata," seletas mees tähtsalt.
Mitte, et ta just väga tihti piima ära kallaks. Nüüd võttis ta demonstratiivselt juba pea nädal üle tähtaja läinud piima ja valas kraanikausist alla. Sel ajal, kui piimaklombid plumps-plumps tegid, läks loeng edasi. Tähelepanelikkus jne. Ma ei viitsinud kuulata isegi. Minu tagasihoidlikku tagumikku üldse ei huvitagi, kas kodus on piima või mitte. See on puhtalt mu hea tahe, et ma seda mehele poest koju tassin. Rääkimata sellest, et selle eest ka maksan. Ja siis pean kuulama jutluseid teemal, et piimavarud on halvasti majandatud.

Gotlandile pileteid broneerides kaalusin oma võimalusi. 8-ruutmeetrine aknata kajut oleks mu mehe jaoks kahtlemata halvasti valitud. Kuna mina laevapiletite eest maksan, siis seda, et natuke ruumikam lahendus 400 eurot maksaks, ta endale teadvustama ei hakka. Loomulikult arvaks ta 8 ruutmeetri hinda kuuldes ka, et olen rumalalt üle maksnud. Arvestades, et lisaks kahele ööle kaheksal ruutmeetril saavad 360 euro eest neli inimest laeva buffees kaks korda hommikust ja korra õhtud süüa ning et ma olen oma bronniga viimasele hetkele jäänud, ei ole see üldse kallis minu meelest. Kui kruiisi päeval juhtuks lisaks veel vihma sadama, mis nagunii juhtub, olen ma kahtlemata ka reisiks halva päeva valinud. Aga teised Gotlandi kruiiside päevad, mis mulle sobiksid, on nagunii täis. Teoreetiline võimalus oleks ka ilma meheta minna. Ükskord, kui me perega jalutama hakkasime minema ja ta liiga palju targutas, kuidas ma lapsi valesti riietan, panin ta katlamajja luku taha ning läksime ilma temata. Õnneks sai ta ise välja, aga oli terve õhtu väga vaikne. Mõtlen sellele siiani suurte südametunnistusepiinadega.
Ka praktilisest küljest oleks mehe maha jätmine pisut keerukas. Kuna kõik autokohad laevas täis on, tuleb Gotlandil ringi liikumiseks ratas laenutada. See maksab ainult 19 eurot päev. Laste jaoks saab sama raha eest rattale järelkäru võtta. Kui ma üksi läheks, tähendaks see, et ühele rattale käib vaid üks käru. Visby rattarendi koduleht ütleb, et kaks last mahuks ühte rattakärusse küll. Minu lapsed tõenäoliselt siiski mitte. Nad on küll üsna kompaktsed, aga kui ma nad rohkem kui pooleks tunniks kõrvuti istuma panen tähendab see, et ma saan teada, kui hästi Gotlandil erakorraline meditsiin toimib. Neil on päris teravad hambad. Ma olen küll vapper naine, aga kahte last rattaga vedada on füüsiliselt vist üsna rakse ka. Niiet meil on siiski kahte ratast kahe lapsekäruga vaja.

Kusjuures Gotlandi projekti mehele tutvustamine läks üllatavalt valutult. Nagu arvata oli, ütles ta kohe, et 360 eurot laevapiletite eest on palju ja selle raha eest saaksime airBalticu soodukatega mõnda Lõuna-Euroopa pealinna lennata parem. Ma olin ka neid airBalticu pakkumisi vaadanud, aga neil on täpselt nii, et soodsate piletitega saabuvad lennuajad on enne väljuvaid lende, ehk siis ajamasinat leiutamata edasi-tagasi pileteid selle hinnaga ei saa. Kui veel nelja inimese hotellide hinnad juurde liita, sõidame me Tallinkiga puhta muidu. Peale seda selgitust jäi ta üsna rahule.

Mulle tundub, et ta on sellest Gotlandivärgist isegi natuke põnevil. Ma ise olen ka. Ja gdamnit! Kui me suudame kaks päeva kaheksal ruutmeetril niimoodi hakkama saada, et keegi merre ei hüppa või kedagi teist üle parda ei viska, saame me vist kõigega hakkama, mis elus ette tulla.