Veel bürokraatiat

Mul oli kaks-kolm nädalat tagasi Rahvusraamatukokku asja. Parkisin auto Tõnismäe tänavale. Tagasi tulles oli kojamehe vahele pistetud Ühisteenuste tervituskilekotike 31-eurose trahvinõudega viivistasu nime all põhjendusega, et mul olevat parkimistasu maksmata. Esimese reaktsioonina elasin läbi nördimuse 50 varjundit, kuna olin end kenasti parkima SMSinud. Karjuv ülekohus ja võimu kuritarvitamine. Pisut süvenemist ja selgus, et olen ikkagi ise süüdi. Parkimissõnumit saates olin auto registreerimisnumbri kaks esimest numbrit ära vahetanud. Umbes, et parkisin autot 45x xxx, aga sõidan hoopis 54x xxx-ga. Kuna see viga oli sees mustandsõnumis, mida ma parkimiseks kasutan, siis olin süstemaatiliselt ka eelnevalt valet autot parkinud, aga see selleks.
Tuli meelde hoopis üks tuttav, kes viis-kuus aastat tagasi sama vea tegi ja osa trahvirahast tagasi sai. Google aitas mul üles leida veel samas ämbris kolistanud inimeste edulugusid, kelle trahvid tühistati ja vaid närused eurod halduskuludeks sisse kasseeriti. Lõppude lõpuks on Tallinn parkimise eest raha ju kätte saanud, küsimus on tehingu vormistamises vaid. Seda kesklinnas, kus parkimine maksab nagunii sama palju, kui Hiltonis ööbimine.

Kirjutasin vaide. Vabandasin ette ja taha, et ma nii loru SMSija olen jne. Mu ingliskeele õpetaja kunagi ütles, et kui inglasele tänukirja kirjutada, siis tuleb kaks korda tänada - kirja alguses ja lõpus. Kui teine kord tänamata jätta, on see sama hea, kui üldse mitte tänada. Ma rakendan nüüd seda vabandamise puhul ka. Alati kirja alguses ja pärast lõpuks teist korda. Pisar tuleb endal ka silma, kui ilusti ma vajadusel lömitada mõistan. Trahvi maksin muidugi ka ära. Seda õpetas mulle meie eelmine jurist, et otsuse vaidlustamine ei vabasta selle täitmisest.
Vaie oli viimane meil, mille enne puhkusele minekut saatsin. Eile jõudsin puhkuselt tagasi. Parkimistrahvi teemal oli vahepeal mu postkasti laekunud kolm e-kirja. Asjasse on segatud Linnavalitsus, Traspordiamet ja Ühisteenused. Ainult üks meil kolmest oli sisuline. Sellele oli lisatud A4 kiri, kus juriidilises keeles oli kirjutatud, et kuna ma ei ole auto vastutav kasutaja, siis pole mul õigust trahvi vaidlustada. Tegu on mu tööandjale kuuluva ametiautoga. Võtku ma 10 päeva jooksul volitus firmat Tallinna Linnavalitsuses esindada või lakkugu panni.

Meie ettevõttesisest volitusreeglistikku kutsutakse ingliskeelse Bill of Authority esitähtede järgi hellitavalt boaks. See ei ole ka mitte mingi lihtne madu. See on vist mingi pea 100 lehekülge paks dokument. Seal on kirjas kes, kus, mida, kui palju ja kes kontrollib. Mittestandardse volituse saamiseks peaks ma kõigepealt juristi assistendi ust kaapima, et see mulle kahes keeles volituse põhja koostaks, sest tegevjuht ei räägi eesti keelt, aga tahab siiski aru saada, millele käppa alla paneb. Siis läheks see edasi tegevjuhi lauale allkirjastamiseks. Kuna meie juristi assistent ja tegevjuht mõlemad ääretult normaalsed inimesed on, ei oleks neil probleemi mind oma parkimistrahvi vaidlustama volitada, aga selline paberimäärimine miljonilise päevakäibega firmas töötaja 31-eurose enda süül tekkinud isikliku kuluga seoses oleks ilmselgelt kohatu. Ka ei lähe meie bürokraatilisest masinavärgist see dokument elus Linnavalitsuse nõutud 10 päevaga läbi. Sellest 10 päevast olen ma 6 juba puhkuse alla nagunii hakkama pannud.

Kindlasti oleks ka meie juristi assistent piisavalt pädev, et mulle paar paragrahvi visata, mille põhjal vaide vaidlustamisest keeldumine vaidlustada. Mis mõttes selleks pole mulle volitust vaja, et eraisikuna juriidilisele isikule väljastatud viivistasu otsus ära maksta, aga vaidlustamiseks on? Pekki, aga ma ei viitsi. Las saavad oma parkimistasu ja trahviraha mõlemad.