No proovin, mis ma proovin, aga meeste mõttemaailm ja loogika on teinekord ikka ühed täiesti käsitlematud asjad. Täna hommikul jäi noorem laps isaga kauemaks magama. Ma ei hakanud neid üles ka võtma. Natuke kell kaheksa läbi viisin vanema lapse lasteaeda ja sõitsin ise tööle edasi. Mees siis oli nooremaga millalgi ärganud, lapse hoidja juurde viinud ja ise ka kontorisse suundunud. Õhtul sain hoidjalt kätte lapse, kellele olid hommikul neli aastat vanema õe sukkpüksid jalga tõmmatud.
Püksid ise olid ilusad, terved ja puhtad. Ainult, et lapsele umbes nii 30 sentimeetrit liiga pikad ja lohisesid kõndides umbes sama palju tal järel. Täielik müstika, kuidas mehel oli õnnestunud selle ülearuse sukkpüksihunniku otsa veel jalanõud toppida, aga ega see ei olnudki kõige suurem hämming minu tänases päevas. Õhtul siis uurisin mehelt, et mis tal last riietades arus oli olnud. Mees probleemi ei näinud - laps oli riides ja rahul. Hommikul oli tüdruk just nimelt seda konkreetset paari pükse nõudnud, kuna talle imponeerisid sellel olevad lambapildid. Pooleteistaastase lapse puhul tähendas see siis eufooriliselt elevil olekus sukkpükstele osutamist, "Mää, mää! Anna!", "Siiaaaa!!!" ja "JAAAA!" kilkamist. Noh, tegelikult probleemi vist ei olnudki. Laps oli terve päeva puhastes soojades riietes ja üleni rahul. Hakka või arvama, et on naised need, kes igast väikesest asjast pseudoprobleeme suudavad üles tõmmata.
Tegelikult on tõesti mees see, kes mulle pidevalt naistele omast ebaloogilist ja -mõistlikku käitumist ette heidab. Näiteks poes olevat mu liikumistees täiesti optimeerimata ja ma kasutavat absoluutselt liiga pikki liikumisteid vajalikust tootest A vajaliku toote B-ni jõudmisel. Millest üks keskmine mees eales aru saama ei hakka saama, on see, et kõige otsem tee kahe punkti vahel ei ole sirge. Kui on ikka vaja minna puu- ja köögiviljade juurest kassadeni ning sul on kaasas pooleteistaastana ning viie ja poole aastane laps, siis ei lähe kõige kiirem tee läbi mitte kommide, vaid pesupulbrite riiulite vahelt. Isegi, kui pesupulber on paigutatud hoopis teise poe otsa ning liikumisel tule manööverdada lastele mõeldud autokujulist ostukäru, mis igal võimalusel rataste blokeerumise tõttu külge ette üritab keerata. Ja mina ei saa aru, kuidas mees aru ei saa, et kahe lapsega kommiosakonnast läbi minek võrdub kestvuselt ja kulukuselt marsimissiooniga...
Väga nõus selle sissekandega. Meeste loogika on lootusetu.
VastaKustutaMehed ei hakka iial naiste loogikat môistma :) Minu isa pidi meie järgi vaatama kui olin alles väike juntsu ja läks minuga Pärnu randa aga ei pannud ainult talle teadaolevatel pôhjustel mulle kingi jalga. Nii ma marssisin vapralt sukapükstes ilma kingadeta läbi linna. Kahjuks ei olnud mu sônavara veel nii suur et olukorra üle kaevata.
VastaKustutaÕige jutt, Kaie
Kustuta:)
KustutaMa olen ise ka sellega hakkama saanud, et unustan lapsele õue minnes jalanõud jalga panna... keset talve :)
Täna viisin ise nooremat last hoidja juurde ja nii, et lapsel oli rattakiiver lisaks mütsile peas, kuigi läksime autoga. Laps ise hirmsasti nõudis ja ma ei viitsinud temaga sõdima hakata. Ühesõnaga meeste loogikast hakkan isegi vaikselt aru saama, aga pooleteistaastase oma küll mõista ei suuda...