Magamatus ja makra

Eile hakkasid töökaaslased arutama, kui kaua keegi vabade päevade hommikutel magab. Kes magas kella poole üheksani, kes kümneni, kes üheni päeval. Ma ei osanud muud sekka öelda, kui et ma ei teagi enam, mis tunne võiks olla üles ärgata ilma igasuguse välise sunduseta siis, kui uni on täis magatud. Need, kes omavad või on kunagi omanud väikeseid lapsi, saavad asjast vist kõik aru. Kes seda teed ette võtnud ei ole, siis ma räägin asjad nii ära nagu nad on. Pärast ei saa vähemalt keegi ütelda, et teda hoiatatud ei ole. Puht tehniliselt on mul võimatu lapsele seletada, et kallis tütreke, kuna sa sellise nigela magajana oled sündinud ja kogu sinu rohkem kui aasta ja kaheksa kuu pikkuses elus ei ole olnud ühtainukestki ööd, mil sa ei oleks vähemalt kaks korda ärganud ja keeldunud ilma täiendava sussutamiseta edasi magamast, siis emme tõesti tahaks veel paar tundi magada, kuna juhtub olema laupäev. Palun ära tao talle oma mänguautoga mööda pead ja korra nädalas võiksid sa endale ise hommikueine ette tõsta.

Mis juhtus täna hommikul? On 3. aprill, suur reede ja riigipüha. Keegi idioot, kes internetiavarustes tutvustab end  kui Alli Kassi, oli telefonilt maha unustanud võtta äratuskella, mis ta halastamatult kell 7:30, see on pool tundi enne lapsi ilma igasuguse vajaduseta üles äratas. Kahe väikese lapse kõrvalt on pool unetundi ütlemata väärtuslik. Üle-eelmisel neljapäeval läks muidugi veel hullemini. Üleüle-eelmisel neljapäeval olin käinud Riias ja selle tõttu pidanud hommikul 5:45 ärkama. Olin suutnud telefoni selle ebainimlikult varajase äratuse kuidagi nii sisestada, et see end igal neljapäeval korrata tahtis ja ka nädal hiljem mind kell 5:45 üles sundis. Oleksin tahtnud esiteks telefoni aknast välja visata ja siis ise ka sealt alla hüpata.
Ei ole vaja ikka oma raskes elus lapsi ja ülejäänud maailma süüdistada, kui päris tihti asjad enda lolluses kinni on.

Üks töökaaslastest lohutas mind, et pikkade hommikuste magamiste aeg tuleb. Lapsed kasvavad ja iseseisvuvad uskumatult kiiresti. Kui aus olla, siis ega ma väga ei muretsegi. Vanemast lapsest mäletan, et temast sai "suur laps" kuidagi väga äkki ja ootamatult vara. Ta oli 3-aastane, kui olin üksi juba tund aega vannis ligunenud, aga välja ei osanud tulla. Olin juba nii harjunud, et minu kvaliteetaja iseendaga peab katkestama mõni mürtsatus, klirin või lihtsalt nõudlik hääl: "Emme, tahan...!"
Olin juba üsna krimpsu ligunenud, kui taipasin end ära kuivata ja riidesse panna. Laps istus rahulikult ja värvis oma värviraamatut. Enne seda oli ta külmkapist iseseisvalt kätte saanud endale meelepärase toidu ning mis kõige uskumatum - seda söönud mitte diivanil ja läbustades, vaid laua taga ja taldrikult. Šokk vanema lapse äkilisest iseseisvumisest oli muidugi nii suur, et oli vaja kohe uus hakkama panna. Nii olengi nüüd enam-vähem samas kohas tagasi. Vaikselt hakkab ka nooremal mingi iseteenindusoskus tekkima, aga minu pärast võiks ta sellega veel siiski pisut oodata. Võtsin äsja kaminast tuhka välja ja organiseerisin maja peal muid asju. Noorem laps arvas, et võiks samal ajal mind kaasamata kapist makrat võtta. Tulemus nägi välja umbes selline, nagu oleks kaks kuud nälginud kajakad makrapaki kallal käinud.

Kallis laps, sa tõesti ei pea proovima nii ruttu suureks kasvada. Ma ärkan hea meelega Sinuga koos veel vähemalt tuhandel ööl ja koorin Sulle kuni koolini makraid!

Sinu emme