Elu nagu käik tapamajja

Ise ka imestan vahel, mida kõike ma selle nimel tegema olen, et mu lastel tuba soe ja toit laual oleks. Mai alguses pean oma igapäevase leiva välja teenimise jaoks sõna otseses mõttes tapamajja minema. Tööl jookseb minu vastutusvaldkonda üsna tugevalt sisse ka meie emafirma korporatiivse vastutuse programmist tulenev. See tähendab ettevõtte eetilist käitumist igal oma sammul ja sama eeldamast ka oma koostööpartneritelt. Sellel aastal on tugevas fookuses loomade heaolu. Auditeerime erinevates riikides suurema tähtsusega lihatarnijate tapamaju. Jah, nii tobedalt kui see ka kõlab, loomade heaolu tagamiseks tuleb kontrollida, kas nad viiakse tapale neid säästval viisil.

Tegu ei ole millegagi, mida ma õigupoolest tegema peaks - Lätis on meil selleks tarbeks tööl suurepärase kompetentsiga audiitor. Ühel päeval oli minu postkastis temalt kiri, kus ta väga avatult seletas, et nüüd on kätte jõudnud aeg ühe Eesti tapamaja kallale asuda, aga tema seda enam teha ei suuda. Ta ei olevat kunagi suutnud vaadata veiste veristamast ja  pärast 5-6 sigade tapamaja auditeerimast olevat tal tekkinud unehäired, sisemine süütunne ja kontrollimatud äkilised nutuhood. Kusjuures ma pidasin teda üsna emotsioonituks vintskeks naiseks siiani. Ühesõnaga palus ta mul uurida, kas keegi minu meeskonnast oleks selliseks asjaks valmis. Küsisin oma kolmelt lähedal asuvalt alluvalt, aga nemad ütlesid ei. Kuna olen oma Läti kolleegilt aastate jooksul palju head nõu ja tuge saanud, siis keelduda ma ei tahtnud ja vastasin, et olen ise nõus auditid ära tegema. Pärast tuli õnneks välja, et üks küsimise hetkel mitte ruumis viibiv alluv ei tunne loomade veristamise vaatamise vastu mingit psühholoogilist tõrget ja tuleb minuga kaasa mul vajadusel kätt hoidma.

Olen tegutsenud toiduohutusaudiitorina, aga loomade tapaeelne heaolu on minu jaoks uus teema. Minu nõrkenud audiitorist kolleeg tegi mulle õnneks väga hea teoreetilise kursuse, mida jälgida tuleb. Kuidas peab olema korraldatud loomade transport, ajamine, tapaeelne puhkus, uimastamine, noh, siis see asi ja mis sealt pärast tuleb. Ta rääkis ka seda, kuidas hinnata liha kvaliteedinäitajate järgi, kas on kinni peetud loomade heaolu tagamise reeglitest. Väga hariv ja praktilise väärtusega kogemus. Näeb muidugi, mis juttu ma peale auditeid räägin. Olen kunagi paar aastat taimetoitlane olnud. Äkki pöördungi vanade liistude juurde tagasi...

Liha kvaliteet sõltuvalt looma tapaeelsest stressist. Vasakpoolne PSE liha (kahvatu, roosakashall, pehme ja kuiv) viitab looma lühiajalisele tapaeelsele stressile. Tegu on meie kauplustes väga tihti esineva kvaliteediveaga. Keskmine RFN liha (punakasroosa, normaalse konsistentsiga) on nö ideaalne liha. Loomal ei ole tapaeelset stressi esinenud. Parempoolne DFD liha (tume lillakaspunane, jäik, kleepuva pinnaga ja väga vedelikku täis) viitab samuti halvale tapmispraktikale.

Eelmise neljapäeva õhtul töölt koju jõudes tõstsin ühe käega nõudepesumasinast (täiesti geniaalne leiutus ja töötava ema parim sõber!) nõusid välja ning teisega segasin sügavkülmutatud köögiviljadest ja lihapallidest ühepajatoitu kokku. Samal ajal tekkis meil mehega arutelu, kumb õhtul jooksma saab minna. Mina olin viimati trennis käinud pühapäeval ja tema laupäeval. Moraalselt oleks nagu mehel eesõigus olnud seekord. Kuna mina spordiriided enne selga sain, läksin ise. Jooksmast tulles nägin juba kaugelt, kuidas noorem laps mind aknal ootas ja rõõmsalt lehvitas, et emme, emme, emme tuleb! Kõlab armsalt, ainult, et aknal ootamine tähendas püsti olemist väga kitsal laual, kust on üle meetri kukkumist, ühes käes sulav jäätis ja teises keraamiline kruus, mille ta kohe ka klirinal maha virutas. Vaatasin kohe huviga aknast sisse. Mees istus tugitoolis teleka ees, arvuti süles. Sügavkülma uks oli irvakil - järelikult oli laps ennast jälle iseseisvalt jäätisega varustanud. Keegi oli valgele köögiseinale laiali tõmmanud hautatud brüsseli kapsa. Tore, et lapsed ikka köögiviljadest, mida poolakate virgad käed nende jaoks kasvatanud ja meie Eesti Premia kaubamärgi all müümiseks sügavkülmutanud on, lugu oskavad pidada.
Irooniliste märkuste peale, et polegi ammu kedagi EMOsse viia saanud vastas mees külmalt, et las laps ronib kui tahab. Ta on lastega seotud küsimustes ikka maru rahulik. Vahel ajab see ahastusse, teinekord on jälle kasulik. Minu noorem laps on juba üle nädala nutuga hoidja juurde läinud. Reede hommikul istusime viis minutit koos lapsega trepil maas. Tema seletas oma aasta ja kaheksa kuuse piiratud sõnavara ja kehakeele abil pisarad üle põskede voolamas, et ei taha hoidja juurde sõiduks autosse istuda. Tahab hoopis emmega rattaga sõitma minna. Minu närvikava on selle talumiseks liiga nõrk ja nii olengi hommikuti mehel nooremat last viia lasknud. Tema ütleb külmalt, et mis teha, elu on selline. Mina aga oleks nõus enne iga päev viite tapamaja auditeerima kui neid pisaraid nägema.