2021/05/29

Wěi ja pangoliin

 Selle loo kirjutasin ma tegelikult juba aasta tagasi. Äkki läheb nii, et kui ma siin seda ei avalda, ei avalda ma seda kusagil, niiet siin ta nüüd on. See lugu on pühendatud kõigile, keda koroona puudutanud on, ehk siis kõigile.

***

Arvatakse, et novembri esimestel päevadel, see on kotkaste ja kahtluste kuul, aga võimalik, et see juhtus ka varem, palju varem, läks Wěi ema asemel tööle. Õhtune turvamees akadeemias ei pööranud tema möödudes isegi pead, sest nii oli ta seal juba palju kordi käinud ja tema juba juba palju aastaid õhtuti akadeemia valvelaua taga istunud. Wěi oli sündinud kõige halvemasse olukorda, kuhu Hiinas sündida annab -- ta oli pere teine poeg. Tema ema isa töötasid mõlemad akadeemias. Ema koristas õhtuti laboreid ja isa parandas päeval kõike, mis akadeemias lagunema kippus, toidukäru ratastest ukseriivideni. Kui Wěi oli umbes neli, hakkas alguses köhima ema, siis vend ja lõpuks isa. Ainus, kes ei köhinud, oli Wěi. Ainus, kes paranes, oli ema. Kolme nädala pärast olid nad kahekesi.

Kuna nüüd ei olnud kedagi, kes teda õhtuti valvaks, hakkas ema Wěid tööle kaasa võtma. Turvamehel oli neist kahju ja nii ei tekkinud sellest alguses mingit probleemi. Algul istus ta sel ajal kui ema koristas niisama, või uuris laborites olevaid loomi ja seadmeid. Nendel õhtutel, kui nooremad teadustöötajad oli päeval rotipuure puhastanud, lubas ema Wěil kaasa võtta ka nende väikese vilka valge kassi. Siis läks tal tööl alati kauem, sest prügikotid puuridest välja võetud allapanuga pidi viima mitte kohe tagumise ukse juures olevasse prügikasti, kuhu käis muu prügi, vaid kaugel hoovi teises otsas olevasse kollase sildiga ja tabalukuga merekonteinerisse. Allapanu kotte ei tohtinud tavalise prügiautoga ära saata. Neid käis lukustatud konteinerist  koos muu sinna viidud kraamiga kord kuus ära viimas eriline auto valgetes kombenesioonides meestega kabiinis.

Sel ajal, kui ema kotte vedas, vaatas Wěi, kuidas tema kass ennast käppa läbi puurivõre ajades laborittide hirmutamisega lõbustab. Sellest oleks peaaegu suur pahandus tulnud, sest teadlased, eriti üks prantslane, hakkasid mõne aja pärast aru saama, et rottidega on midagi valesti. Nendega tehtavad katsed hakkasid andma segaseid ja kõikuvaid tulemusi. Prantslane rääkis midagi seletamust stressihormoonide mõjust. Sellest tuli akadeemias suur uurimine ja skandaal. Sellest kõigest jutustas Wěi emale hea südamega turvamees, kes arvas, et on parem kui nad igaks juhuks kassi enam kaasa ei tooks, kuna terve maja nüüd ärevil ja valvas oli.

Hiljem aitas Wěi ise juba emal prügi välja viia või põrandapesumasinaga sõita. Mida rohkem aega möödus, seda enam, sest varsti hakkas ema järjest nõrgemaks jääma. Ta nägu muutus halliks ja silmade ümber tekkisid mustad rõngad. Isa ja venna surmast oli möödas kümme aastat ja nüüd tuli vahel ette päevi, kus ema peale kanapuljongi midagi ei söönud ja voodist ei tõusnud. Nendel õhtutel koristas Wěi akadeemias üksi. See oligi üks sellistest. Oli ka see kord, mil oleks tulnud näriliste allapanuga kotid üle hoovi lukustatavasse merekonteinerisse vedada, aga Wěi oli juba ammu avastanud, et see ei tasunud vaeva. Keegi ei märganud, kui need koos muu prügiga ära visata. Tavaline prügiauto käis juba järgmisel hommikul kell viis ning kõrvaldas kõik asitõendid enne, kui muu personal tööle jõudis. Pealegi oli Wěil kiire. Ta oli mures kodus voodis lebava ema pärast. Ühe koristaja jaoks oli tööd nagunii juba eos planeeritud rohkem, kui keegi eales oleks suutnud korralikult ära teha.

Ka prügiauto juhil olid omad mured, miks ta kiiremini koju jõuda tahtis. Pealegi olid ka tema prügiringid planeeritud pikemad, kui üks auto eales oleks suutnud ette nähtud ajaga läbida. Nii oli ta avastanud väikese metsatuka kohe linnast väljas akadeemia lähistel, kuhu ta vahel, kui mõne ootamatuse tõttu erilises ajahädas oli, jäätmepõletusjaama asemel koorma maha poetas. Ta ei olnud ainus, kes nii tegi. Ka tema paarimees ei olnud sellise teguviisi vastu, sest kord kahe kuu jooksul müüsid nad maha kokku hoitud kütuse ja tegid saadud lisaraha pooleks. Jäätmejaama operaator, prügiautojuhi vana tuttav, pani kirja nagu oleks koorem ikka tavapäraselt saabunud. Algul tegi ta seda heast südamest, hiljem, kui töö monotoonsus teda sööma oli hakanud, oli tal lihtsalt ükskõik.

Metsa maha pandud prügikottide ümber algas vilgas elu. Kõigepealt tulid linnud, kes kotid lootuses toitu leida katki nokkisid, ja putukad. Hämaruses saabus ka arg ja üksildane pangoliin. Teda meelitasid juba sipelgad, kes jäätmete sees toimetama oli asunud.

Wang ei suutnud oma õnne uskuda, kui puid langetades õõnsuses magavale pangoliinile juhtus. Tema vennapojal oli turul müügilett ja pangoliini soomuste eest võis palju raha saada. Rõõmsalt tõmbas ta esiteks käeseljaga üle nina ja siis hõõrus paremat silma, nagu tal kombeks oli. Wang ei näinud seda raha kunagi. Tema käed olid pangoliini verega koos. Viie öö möödudes algasid tal nii tugevad külmavärinad, et ta ennast keset ööd üles ehmatas. Hommikuks oli tõusnud kõrge palavik ja keskpäeval algas köha. Arst ei osanud asjast midagi arvata. Lõpuks ei jätkunud Wangil enam õhku. Arst unustas ta surma kiiresti, sest mõned nädalad hiljem oli linnas kummaliselt köhijaid juba palju. Ta isegi ei mäletanud enam, et Wang oli olnud esimene.

2021/05/26

Karjääriplaneerimine

 Nädal tagasi hommikul autos.
Laps: "Mida engineer teeb?"
Mina *võtab lonksu kohvi*: "Insener. Insener mõtleb igasuguseid asju välja. Kuidas neid ehitada."
Laps: "Milline insener sina oled?"
Mina: "Keemiainsener."
Laps: "Mida keemiainsener välja mõtleb?"
Mina *veel kohvi, see vestlus nõuab palju kohvi sellisel kellaajal*: "Näiteks reaktoreid."
Laps: "Mis on reaktor?"
Mina *mõistan oma viga*: "Selline anum, kus aineid kokku segatakse, et midagi toota. Näiteks ravimeid või igasuguseid materjale. Näiteks ma olin tehases, kus rapsiõli puhastati. Selle jaoks on ka igasugused seadmed. No ja sa tead, ma aitasin veel loomade ravimeid välja mõelda näiteks."
Jätkan: "Ma tegelesin põhiliselt sellega, et kontrollisin, kuidas süsteemid töötavad. Kui midagi valesti oli, siis proovisin pakkuda ja teistega arutada, mida teha võiks, et paremaks läheks."
Laps: "Kas seda oli raske õppida?"
Mina: "No päris palju tuleb vaeva näha jah. Minu jaoks oli ülikool raske, õigemini töömahukas just. Öeldakse, et tehnilised alad on keerulised."
Laps: "Aga insenerid saavad palju raha."
Mina: "Oleneb, aga üldiselt pigem jah."
Laps: "Kas arhitektid saavad ka palju raha?"
Mina *naeran*: "Ma ei tea. Aga tasub ikka seda õppida, mis sind huvitab ja sul hästi välja tuleb. Arhitektuur võiks sulle sobida küll."

Eile lapsega jooksmas.
Mina: "Ma pean reedel korra kooli minema."
Laps: "Miks? Kas sul on eksam?"
Mina: "Ei, ma saan oma juhendajaga kokku."
Laps: "Mis see on?"
Mina: "See on üks õppejõud, kes aitab mul ühte projekti teha."
Laps: "Kas teised peavad ka seda tegema?"
Mina: "Teised teevad teistsuguseid. Selle nimi on lõputöö."
Laps: "Aa, see on nagu individuaaltöö. Millest see on?"
Mina: "Ma tahaks ühte dialekti uurida. A dialect."
Laps: "Kas see on raske?"
Mina: "Ma ei tea, vist pigem huvitav minu jaoks. See võtab lihtsalt kaua aega."
Laps: "Kas 9. klassi lõpus tuleb ka eksameid teha?"
Mina: "Mina pidin kolm tükki tegema, aga ma ei teagi, kuidas praegu on."
Laps: "Millised eksamid sa valisid?"
Mina: "Meil olid eesti keel ja matemaatika kohustuslikud. Kolmanda sai valida. Ma võtsin füüsika, aga sulle ma seda ei soovita. Sa võiks inglise keele parem võtta."
Laps: "Ma ei taha. Sa tahad koguaeg mulle ainult keeli õpetada. Vene keelt. Ma ei taha."
Mina: "Sul tulevad keeled lihtsalt paremini välja. Ma soovitaks eksami sellise valida, milleks sa kõige vähem õppima pead. Pärast võid muid asju edasi õppima minna. Aga sa ei pea praegu otsustama, sul on põhikooli lõpuni veel neli aastat aega. Ma võin sulle füüsikat ka õpetada."
Laps: "Jah, aga mitte praegu."
Parem jah mitte. Oleme viiendal kilomeetril ja algab tõus.
Mina *reguleerin tempot aeglasemaks*: "Tead, mis kõige hullem oleks?"
Laps: "Noh?"
Mina: "Kui ma sulle füüsikat vene keeles õpetama hakkaks."
Laps naerab.

Kui jooksmast tagasi saime, algas lastevanemate koosolek. Klassijuhataja kurtis, et peale distantsõppelt tagasi kooli tulekut on laste õpitulemused kehvaks läinud. Esmaspäevase etteütluse tulemused olid olnud väga halvad, puha kolmed miinused, suuremal osal vähemalt. Minu omal oli ainus veatu töö. Ta ise ütleb selle kohta, et "mulle lihtsalt jäävad reeglid meelde ja vahel ma tean nagu iseenesest, kuidas mõnda sõna kirjutatada."
Minult see küll pole. Õigekiri oli, on ja vist ka jääb minu jaoks üheks võimatuks asjaks.

Midagi on see laps mult ikkagi pärinud ka. Pidin läinud reede pealelõunal oma koroonavaktsiini esimese shot`i saama. Kohale minnes selgus, et süsteemi kitsaskohtade ja ülekoormuse tõttu oli mulle võimalik pakkuda vaktsiini sellelt tootjalt, kellelt ma seda teps mitte saada ei tahtnud. Keeldusin ja keerasin otsa ringi.
Mina reede pealelõunal lapsele: "Ma ei saanudki täna koroonavaktsiini."
Laps: "Mis juhtus siis? Kas sinu vaktsiin anti mõnele vanurile või popstaarile?"
Ikkagi on minu tütar! Insener või literaat, vähemalt on ta aru saanud, kuidas siin ilmas asjad käivad.

2021/05/21

Regent: maksuametis


Eellugu. Olles maksu- ja tolliameti infotelefonil oma loo ära rääkinud, soovitati mul parem sinna kohale minna. Varustasin ennast krüpteeritud kontoväljavõtetega, mille abil lootsin mehe maksukohustuste suurused tõendatud saada ja astusin täna kell 8.40 EMTA uksest vapralt sisse.

Mina peale mõõdukat järjekorras ootamist ametnikule: "Tere. Esindan oma alaealisi lapsi. Nende isa suri selle aasta veebruaris enne, kui jõudis 2020. aasta tuludeklaratsiooni esitada."
Ametnik: "Kas teil pärimistunnistus on?"
Ulatan pärimistunnistuse.
Ametinik asub vaikides arvutis midagi klõbistama. Mõni minut minut hiljem hakkab printer tema kõrval lehti välja sülitama. Paberihunnikut nähes vannun mõttes. Minu suureks üllatuseks ulatatakse mulle eeltäidetud tuludeklaratsioon. Isegi dividendid on peal. Kas tõesti võimalik, et see asi nii lihtsalt lähebki? Ametnik keerab ette lehe, kus on lahter enammakstud tulumaksu tagastamise kohta, tõmbab sealt maha mu mehe nime ja kontonumbri ja palub mul sinna asemele enda omad kirjutada. Muigan vaikselt maski all. Minu õlal võtab istet maksupettuskuradike.
Kuradike mulle: "Ole vait ja kirjuta, mis sul kästi."
Mina: "Ma kardan, et siin on enammakstud tulumaksu asemel tulumaksukohustus pigem üleval. Esiteks on märkimata üüritulu."
Ametnik ütleb, et sellisel juhul on mul need paberid parem kaasa võtta ja kodus ära täita ning osutab kohale, kus üüritulu deklareerida. Kallutan pea kuradikese suunas veidi viltu.
Kuradike röögib mulle kõrva: "SUU KINNI!"
Mina: "Arvatavasti lisandub veel mingit liiki ettevõtlustulu."
Kuradike lahkub mu õlalt ja hakkab saalinurgas pead vastu seina taguma.
Seletan asjaolusid, juriidiliste isikute ühinemisel saadud tulu jne. Summa on mul kenasti välja arvutatud. Seda nähes langeb kuradike minestunult põrandale. Ametnik kaob mõneks ajaks paberitega kuhugi tagumistesse ruumidesse. Tagasi tulles: "See ei ole nii lihtne," ja asub seletama asutamiskulude jmt maha arvamisest. Soovitab vajadusel võtta raamatupidamisfirmast audiitori. Püha p*, firma asutati rohkem kui 15 aastat tagasi. Sellega seotud kulud olid marginaalsed. Ma ei taha sellelt tulumaksu tagasi saada, ma tahan võimalikult kiiresti asjaga ühele poole saada. Ma ajasin ise mitu nädalat firma raamatupidajaga järge, et kõik saldod uuele omanikule kenasti üle anda, ma tean, kas ja kui palju seal põhivara oli, mis sai jaotamata kasumist jne, siin ei ole mingit audiitorit vaja. Ega teine pool ka pimedalt tehingusse ei läinud, nemad on sellelt summalt kui investeeringult maksud kokku hoidnud ja seda asja nii ka omakorda EMTAs deklareerinud. Need ei ole ühemehefirmad, siin on juttu seitsmekohalistest käivetest. Igal juhul lükkab ametnik kangekaelselt paberid eemale ja ütleb, et siin peab ikkagi kirjalik suhtlus olema. Neelan alla kommentaari, et eks ma ise ka nii arvasin, aga infotelefoni konsultant eelmisel nädalal millegi pärast mitte. Ka soovitab ta kohe kohtusekretäriga ühendust võtta, kes nagunii varem või hiljem pärandimenetlusse segada tuleb. See on arvatavasti hea mõte. Küsin maksukohustuse tasumise tähtaega. Kuna ees seisab kohtumenetlus ja raha tuleb veel panga lõugade vahelt kätte saada, võib kogu see kupatus venima jääda. Ma ei taha mingeid intresse näha. Ametnik arvab, et see ei tohiks probleem olla. Kui käimas on kohtumenetlus, saab maksud ajatada. Silmanurgast märkan, et mind silmitsetakse uudishimulikult. Maksuameti teenindussaalis on privaatsust vähe. Kohtumenetlus, firma, maksude ajatamine. Küllap kõlab üsna seda moodi, et järjekordne maksukriminaal on EMTAs vaibal. Korjan paberid kokku, tänan ja lahkun. Vahepeal toibuma hakanud kuradike irvitab kahjurõõmsalt.

Eesriie.

Peal maksuametit otsustasin end NOPi suvehoovis väikese kaheksajalaga premeerida. Selle, mis maksuametil tegemata jäi, võtsid varblased kohe ette ja asusid sel ajal, kui messingeris sõpradele oma emotsioone välja elasin, mind kambakesi agaralt röövima. Ega koroonaajal peagi miski kerge olema. Isegi toidu eest tuleb võidelda.




Pärimisetenduses teen nüüd väikese vaheaja.

2021/05/20

Metsik metsik spargel

 Kui ma oma hommikusel ringil põdrakanepi võrseid kasvamas nägin, teadsin kohe, mida teha -- mu toiduvõlurist tuttava paar päeva tagasi jagatud fotod võis praetud põrdrakanepi võrsetest olid põnevad välja näinud küll. Soovitatakse korjata võimalikult noori, veidi lillakagi tooniga puitumata võrseid. Kui põrdrakanepist rääkida, ütlevad paljud kohe: tee ja väga paljud ütlevad veel, et ei ole selle maitsega harjunud. Veel viidatakse põdrakanepivõrsetele kui Eesti metsikule sparglile, mis botaaniliselt väga korrektne ei ole, maitseomaduselt ja struktuurilt on neil ühist vaid veidi, aga kasutamisviisidelt ja välimuselt küll. Nii ütlen ka mina: meie oma metsik metsik spargel. Korjasin kimbu, praadisin võis, lisasin veidi soola ja serveerisin lõunaks pošeeritud muna ja valge kala juurde. Nüüd võiks keegi mulle saata veel sous-chef`i, kes siia juurde ühe hollandi kastme teeks. Piltides tuli kogu teekond välja nii:



Sünnib süüa küll. Üldiselt tundub üsna ohutu kevadine umbrohutaim, mida kevadel loodusest toidulauale korjata erinevalt teistest staaridest, karulaugust ja noortest naadilehtedest, mille kasvukohtades teised välimuselt sarnased, aga mürgised tegelased, vastavalt piibeleht ja ülane, kasvada võivad. Nädalavahetusel proovin suurema portsu põrdrakanepi võrseid koguda ja katsetan, kuidas need sügavkülmutamisel käituvad.

2021/05/12

Regent

 Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.

Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.

Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.

Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?

Esimese vaatuse lõpp.