2023/02/02

Glükoosirevolutsioon

 Ma õppisin mõni aeg tagasi tõlkijaks. Meie õppekava kuraator ja põhilisi õppejõude tegutseb ka ise aktiivselt tõlkijana. Üks tema äsja ilmunud tõlkeraamat jäi ühele mu kursaõele ka näppu. Tegu oli ühe sportlase elulooga. Tõlke sirvimisel jäi meil juba sisukorras silma üks viga. Ja siis paar tükki veel. Samas me kõik teadsime, et praeguse töötempo ja muude asjaolude juures on see paratamatu. Ka enda koolitööks tehtud tõlkeid tagantjärgi sirvides hoidsime tihti peast kinni, et kuidas see võimalik on, et sellise idiootsuse olen arvutisse trükkinud...

Sportlase eluloo juurde tagasi tulles ütles üks mu kursaõde selle kohta imeilusti: "Tänu sellele tõlkele on mu 11aastasel õepojal võimalik oma suure eeskuju kohta lugeda."
Ma arvan, et see lause võtab ka kokku selle, mis üldse on maailmale vaja tõlkeraamatuid.

Mina olen tõlkimist võtnud kui oma pesnionisammast. Minu töö ja karjäär on hetkel siiski mujal, aga proovin endale korjata mingi kogemuse, et näiteks kunagi, kui ma enam selle intensiivusega tööd teha ei jaksa, nagu ma täna teen, siis võiks pesnioni kõrvalt veidi tõlkida nokitseda küll.

Nüüd on läinud nii, et minu viimane tõlkeraamat on Rahva Raamatu müügiedetabelis esimesel kohal ja Apollos viiendal, aga seal on see ka läbi müüdud. Ilmub kordustrükk. Minu jaoks on see ääretult piinlik lugu, sest ma ei ole selle tõlkega üldse rahul. Olen sisuliselt kogenematu tõlkija ja tegin seda tööd muude asjade kõrvalt üsna korraliku vaimse väsimuse baasilt. Katsun sellest asjast mõelda nii, et olgu mis on, aga hea, kui seda raamatut hetkel inimestele vaja on. Umbes nagu selle sportlase eluloo tõlkega.




See raamat on Jessie Inchauspé "Glükoosirevolutsioon" ja seotud mu põhieralaga. Toidukeemia ja toit on mu kirg, armastus ja töö. 

2023/01/11

Suusatund

 Lastel algas suusaveerand. Seoses sellega on kogu Facebooki Marketplace suusavarustusest lagedaks ostetud. Ka minu termiidikesed olid hooaja vahetusel jõudsalt varustusest välja kasvanud.

Vanemale sain uued suusakepid Sportlandist 23 euroga. Tema vanad suusakepid läksid edasi nooremale. Uued kasutatud suusasaapad tulid vanemale Marketplace`ist 40 euroga, noorema omad müüsin samas kohas 38-ga. Vanema vanad saapad on nüüd noorema uued. Suusad õnneks läksid mõlemale veel eelmise aasta omad. Suusavarustuse kogukulu sellel aastal tuli siis veidi alla 30 euro, kui saabaste postikulu ka sisse arvata. See pole üldse paha, kui arvestada, et nad sõidavad mul Fischeri üsna viimaste hooaegade mudelitega. Mis siis, et kasutatud. Ma olen seda usku, et laste suusa- ja uisuvarustus peab olema hea. Jäik saabas ja halb libisemine võib eluks ajaks sportimise isu ära võtta. Kuigi seda ma ütlen ka, et ma ei tea kedagi, kes koolis suusatamise või vene keele oleks selgeks saanud. 

Mul on kooliaegsetest suusatundidest kaks eredamat mälestust. Põhikooli ajal käisime suusatamas koolist umbes kilomeetri kaugusel metsatukas. Sel ajal, kui me keel vestil suuskadel metsaringi poole rühkisime, sõitis õpetaja sinna kohale autoga. Nii palju siis liikumisharjumise tekitamisel lastele eeskujuks olemisest. Arusaadav, et õpetaja ei pea kõiki tegevusi kaasa tegema, aga selle kilomeetrikese oleks võinud vähemalt jala kaasa kõndida, meie suusatempo oli väga aeglane. Õpetaja meist autos mööda sõitmas sel ajal, kui me ise suusatada higistasime, oli väga demotiveeriv.

Ükskord oli meil talvel koolis pommiähvardus. Kui koolist välja sain, meenus, et pagan, suusad jäid kooli ju. Hakkasin tagasi minema, aga uksel seisev politseinik pidas mu kinni ja uuris, kuhu nüüd. Ma ütlesin, et suusad jäid kooli. Politseinik vastas, et homme tood ära. Ma mõtlesin, et homme äkki pole enam kooli ega suuskigi. Kool jäi siiski alles, suusad ka. Suusatama hakkasin regulaarselt siiski alles aastaid hiljem täiskasvanuna.

2022/12/26

Juham Rossmanni mälestused, VI osa

V osa

 Teine ilmasõda

Ema Liisa Rossmann suri 25. novembril 1938. aastal. Nii läks elu edasi kuni 1939. aastani. Siis hakkasid poliitilised taevas lähenema äikesetunnused idast. Kerkisid esile kommunistlik Nõukogude Vene ja läänes natsistlik Saksamaa. Konverents järgnes konverentsile Vene-, Saksa, Inglis- ja Prantsusmaa vahel. Lõpuks hakkasid Põhja-Ameerika Ühendriigid sellele silma viskama. Kokkupõrge oli möödapääsmatu. Esimeseks ohvriks olid väikesed riigid. Esimeseks oli Eesti. Konverentsil kõneldi väikeste maade kaitsest ja huvidest, sest igal riigil, olgu suur või väike, öeldi olevat ühesugune elamisõigus ja vabadus. Tegelikult kujunes aga asi, et suure telgi taga jagasid riike oma huvide piirides, kui juut vasikanahka ja haletsust ei tundnud keegi. 

Alguses ilmusid Eesti maa kohale võõrad lennukid, mis piidlesid suurtes kõrgustes ja pidid olema Venemaa omad. Hiljem selgus, et nimetatud lennukid olid pildistanud Eesti territooriumi. Nägin ise neid võtteid peale Vene baaside Eestisse tulekut Vene noorte käes, kes kaartidel numbritega märgitud kohad kohanimedega asendasid. Teiseks oli Saksamaa Baltimaadelt baltisakslaseid suure kiiruga Saksamaale vedama asunud. See tegi ilmsiks, et midagi õudset oli tulemas. Eestlaste käest ei küsinud keegi, mis nende soovid on. Peale seada esitasid venelased Eesti baaside nõudmise. See viidi sõjalise jõuga armutult läbi. Ühes sellega asus hirm homse päeva eest minu perekonna ja kõigi teiste kaaseestlaste südametesse. Siis hakkasid sündmused kiiresti üksteisele järgnema. Alguses, 16. juulil 1940. aastal esitas Nõukogude Vene ultimaatumi Eestile. Aiis, 17. juunil 1940. aastal algas Nõukogude okupatsioon. 14. ja 15. juulil oli koos uue valimisega laiali saadetud Riigivolikogu. Valimistel oli lubatud kandidaate ainult üks, kandidaat kommude poolt. Valimised viidi läbi ähvardustega. Öeldi, et kes ei ole meie poolt, on meie vastu ja seega meie vaenlane. Missugused rasked tagajärjed sellel ähvardusel olid, on igalühel teada. Ka ärapoolikuks jäämine ei olnud lubatud. Nõnda viidi vabad valimised läbi sunniolukorras. Iga valija oli sunnitud oma soovide vastu hääle andma punastele. Kui ma õieti mäletan, siis juba oma esimesel koosolekul kuulutas see punane Riigivolikogu Eesti Nõukogude Vabariigiks ja otsustas paluda vastuvõtmist Nõukogude riigiks.

Seega löödi iseseisvale demokraatlikule vabariigile surmakella 23. augustil 1940. Kõik  maad, metsad, majad ja rahaasutused natsionaliseeriti. Eesti kindel rahaühik, kroon, viidi kommude poolt peaaegu nulli. Nii oli eesti rahvas üleöö kerjusteks muudetud, kaotades, mis oli põlvede kestel hoole ja armastusega kogutud ja ka vereohvritega Vabadussõjas kaitstud. Kõik oli põrmu langenud. Ka elu ja vabaduse eest ei võinud keegi julge olla. Algas perekondade ja üksikisikute vangistamine, küüditamine ja tapmine venelaste poolt. Isegi eesti kommunistid aitasid kaasa. Kõrvaldati Eesti riiki esindavad ja juhtivad liikmed alustades Eesti presidendi Konstantin Pätsi ja sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoneriga. Ööl 13. ja 14. juuni vahel 1941. aastal viidi läbi suurem küüditamine. Püssimeeste vahel viidi minema Eesti talumehed koos perekondadega. Need, kes olid aastast aastasse oma põldu harinud ilma, et kellelgi kurja oleks teinud. Põhjuseks oli, et need tublid inimesed olid aegade jooksul endale varandust kogunud ja ei olnud kommunistid. Meie jäime siiski esimesest küüditamisest järele. Olime küll kaotanud oma Kullisoo talu ja sedagi varandust, mis veel oli, püüti valitsuse poolt normidega ära võtta.

Siis, umbes paar päeva peale esimest küüditamist, tuli meile nn küla usaldusmees, kelleks oli naabrimees. Ta hoiatas meid kodus olemast, sest tema oli kommunistlikus täitevkommitees näinud küüditatavate nimekirja, kus ka meie nimed sees. Me olime muutunud lindpriideks ja tagaotsitavaiks. Naine Minna istus ja võttis Leida ja Helju põlvedele ja nuttis lakkamatult. Oli kindel, et kodu ligidale ei tohtinud jääda. Paljud olid metsas peidus. Ka meil tuli see tee kiires korras ette võtta. Pakkisime toitu nii palju kui suutsime kanda ja sammusime metsa poole koos oma väikeste lastega, jättes kodus kõik saatuse hooleks. Metsas sai otsitud tihedam ja läbipääsmatum koht. Ühte tihedamasse paju- ja lepapõõsasse, et keegi kommunist meie asukohta teada ei saaks. Vastasel korral oleks kogu pere hävitatud. Ainukeseks trööstiks oli see, et meie ei olnud üksinda selle saatuse osanikud, vaid ka palju teisi perekondi meie lähedal ja üle kogu Eesti. Inimesed olid muutunud taganetavateks loomadeks, kes hirmuga pidi põgenema oma tagaajajate eest. Kes sattus venelaste kätte, tapeti või veeti teadmatusse surema kuhugi tundrapiirkonda või Siberisse orjatööle. Selle saatuse osaks langes ka Minna onu ja onupoeg Soova talust.

Need inimmassist, kes pidid põgenema oma kodudest, et päästa oma perekonna ja enda elu seni, kuni vähegi võimalik, hakkasid endid omavahel metsavendadeks hüüdma. Jälitajad kommunistid ristisid kõik metsavennad bandiidi nimega. Nii olime siis metsas ja võib-olla veel halvemas seisukorras, kui loomad, sest metsloomi ei aetud sellise vihaga taha, kui meid, metsloomi, aeti. Nii võisid nad vabamalt hingata, pealegi said nad oma toidu metsast. Inimesel tekitas aga toiduküsimus suurt muret, sest koju ei tohtinud minna. Kaas võetud toit lõppes kiiresti. Nõnda tekkis küsimus, kus saab toitu. Päeval olid küll kuumad ilmad, aga ööd olid niisked ja külmad. Lastel tekkis palavik. Silmanäod olid paistetanud ja sääskedest ning teistest putukatest söödud. Lisaks sellele tekkis veel tugev köha. Ka vanemad inimesed ei saanud hirmul olles peaaegu üldse magada. Kui katsusid magada, siis vähemalt üks pidi üleval valves olema. Mina ei mäleta enam, mitu päeva me metsas olime. Kaasa võetud toiduained olid kõik otsas. Ei jäänud muud üle, kui koju hiilida ja uut toitu kaasa viia.

Ühel ööl otsustasime selle ette võtta. Oli juba peale keskööd kella ühe või kahe paiku. Ümberringi taludes kuuldus kõik vaikne olevat. Meie kodutalus oli kaks erksat ja tugevat koera. Koerte haukumist ei olnud kuulda. Hakkasime ettevaatlikult kodu poole liikuma. Alguses läks kõik hästi. Oli hommikust ööd ja arutasime, et sellel ajal ei tule keegi enam tülitama. Õde Maali ütles, et pole tükil ajal voodis magada saanud ja heitis voodisse magama. Mina, Minna ja lapsed ei julgenud siiski koju magama minna, vaid leidsime selleks platsi marjaaeda. Selleks oli umbes 100 sõstrapõõsast tihedasti kasvanud, kus keskel oli juhuslikult üks põõsas ära kuivanud ja välja juuritud. Valisime selle põõsaaseme endale magamisplatsiks. Tõime toast voodiriided. Minna ühes lastega heitis magama, aga mina jäin valvele, pidades eriti teravalt silmas meie tallu tulevat suurt teed, mis kulges väljade vahelt sirgelt välja umbes ühe kilomeetri ulatuses. Juhul, kui sealt keegi tulnud oleks, siis oleks see kindlasti silma paistnud ja küllalt aega olnud taluümbruse tugeva segaheina, mis ulatus ühe meetri kõrguseni, kogu perega peitu pugeda. Asi aga kujunes hoopis teisti. Olin jätnud tähele panemata taluõue läheduses, umbes 250 meetri kaugusel, kaasiku, mis ulatus 100 meetri lauses pika ribana põldude vahel lõuna suunas. Sellest kaasikust tulid äkitselt nähtavale kommud mootorrattal. Nad olid nii võrd lähedalt, et ei olnud enam võimalust heina peitu pugeda, mis oleks kindlam olnud. See oleks aga tähelepanu äratanud ning tuli paratamatult kohale jääda.

Minna oli üles ärganud ning piilus sõstrapõõsaste okste vahelt. Kui nägi kommude tulekut, siis langes pikali, kuid toibus peagi. Nähtavasti sellest löögist kadusid tema ilusad valkjad juuksed peale seda. Pärast kasvasid küll uued, aga tumedamad. Peale toibumist katsusime nii vagusi olla, kui vähegi saime. Kommud tulid ukse ette ja nõudsid Maalilt, kes oli ukse avanud, sisse laskmist ja peremehe ja perenaise välja andmist. Maali oli omalt poolt valetanud, et onu oli surnud ja peremees oli perega läinud nende matustele. Sellele oli vastu öeldud, et sõja ajal peab igaüks kodus olema. Nähtavasti juht oli kaaslastelt küsinud: „Kas teeme ära või?“
Oli tahetud maha lasta, aga et Maali oli üksainus, siis arvatu, et olgu, teinekord, kui saab kõik korraga, sest kuhu nad ikka lähevad. Nad lahkusid seepeale ilma, et oleks ümbrust läbi otsinud. Olime seekord jälle õnnelikult pääsenud ja lahkusime nii kiiresti, kui saime kodust. Oli ilmne, et kodu ümbruskonnas ei tohtinud ennast enam näidata, kui elu armas.

Saksamaa oli rünnanud Poola Vabariiki ja selle 18 päevaga varemetesse löönud. Siis olid järgmised Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu. Peale baltisakslaste ära viimist Saksamaale oli Saksamaa juht Adolf Hitler venelaste kätte väikesed riigid visanud. Nii olid väikesed riigid, mis suurte ja võimsate poolt ulatati ühelt teisele meeleheaks, langenud Venemaa kätte. Maad jagati õilsate sõnade saatel, kui jahimehed karu nahka. Lõpuks olid need suured jahimehed ise riidu läinud kõigi jagamise peale vaatamata. Saksamaal oli alustanud sõda Venemaa vastu. Mõne nädalaga vallutas Saksamaa Balti riigid, mis olid Vene valitsuse all. Kahurimürin hakkas juba ka metsavendade kõrva kostma, mida kuulatu kui armsat muusikat. Sakslastelt loodeti pääsemist ja inimlikku käitumist. Kommud, ühes Vene punaarmeega, püüdsid hävitada, röövida ja tappa nii palju, kui suutsid. Kommudest olid moodustatud hävituspataljonid, kes hävitasid kõik, mis kätte said. Nad põletasid talusid ja tapsid inimesi. Suitsupilved tõusid taeva poole ja veri voolas maas. Ka üksikud kommud töötasid omal käel. Nii muutusid paljud armastuse ja hoolega loodud talud suitsusammasteks õuel lamavate laipadega. Nad röövisid isegi hobuste ja veokitega, kuni laulatussõrmusteni. Ei unustatud tee ääres põõsast ega metsatukka tulistamata. Puud olid suures enamuses kuulidest läbi puuritud. Tulistamisega püüti tabada metsa varjule pugenud hirmunud inimesi. Need inimesed olid tundmatuks muutunud, habemes, närudes ja nälginud, tundsid hirmu iga lehesahina ja mõne puuoksa praksumise puhul – nii pingul olid närvid. 

Kahurimürin lähenes ja lähenes. Teati juba kõnelda, et sõda oli juba läinud üle Läti piiri Valka ja sealt edasi. Ühel reede õhtul olnud kommud kavatsenud hävitada kõik talud ja majad, mis ette juhtuvad. Olid selleks isegi keskusesse veoauto ja süütematerjaliga läinud. Vändrasse olid nad isegi sisse tulnud. Sellele kavatsusele astus aga vastu  aga Jumal ägeda vihmasajauga. Sellel õhtul ei tulnud põletamiskavatsusest midagi välja.  Järgnevaks, laupäevaõhtuks,     oli iga mees varunud midagi relvataolist, kes lõhkeainega täidetud   püssitoru vankripõhja käsigranaadiks, kes mõne roostetanud püssi jne.  Nägin ise ühte taluperemeest, kellel oli relvaks  vanaaegne  püss, millest laskmiseks kasutati tulekivi, millest lendav säde süütas püssirohu. Relva kandis mees kodus kootud Eesti vööga õlal.  Vändra alevikus oli kogunenud umbes 400 meest, et jõuga vastu  astuda ja sellise varustusega nii mõned asutused nagu vallaajad hoida mõned tunnid veel oma valduses ja üles tõmmata sinimustvalge rahvuslipp, kuid pidid siiski Vene kommude ülevõimu tõttu alluma. Nii oli ka lugu üle Eesti. Kommude suurest hävitustööst ei tulnud aga enam midagi välja, sest sõjarinne oli tulnud niivõrd ligidale, et oodati iga tund sakslaste saabumist.

Ühel vaiksel suveõhtul enne päikeseloojangut hakkasid venelased sildu ja teisi tähtsaid kohti õhku laskma ja põletama. Oli saabunud otsustav tund. Hiilisime kodule ligidale ja peitsime suurde telliskivihunnikusse peitu, et lahingukuulide eest kaitstud olla. Kaks koera pidasid kivihunniku otsas truult vahti. Juhtus, et üks kahtlane inimene püüdis põllukraavis nüüd heinamaalt majale läheneda, aga koerad saatsid ta suure haukumisega eemale. Kui ta püüdis uuesti läheneda, sai ta sama saatuse osaliseks. Lõpuks loobus ja koerad said rahu. Õige inimene oleks tulnud julgemini või pärast öelnud, et see oli tema, seda aga ei olnud. Oli ilmselt kahtlane isik, kes kavatses põletada või tappa. Mõne aja pärast kostis laskmine juba kolm kilomeetrit eemal olevas Suurejõe alevikus ja kandus lahing mööduvas suunas. Olime ilmselt vabanenud kommudest. Läksime üle hulga aja esimest korda tuppa, kus Minna valmistas sooja toitu ja peale söömist heitsime puhkama. Hirmuaeg oli selleks korraks möödunud. Üksikud kommud liikusid küll veel talude vahel ringi, aga ei julgenud midagi teha, sest ka neil tuli oma tegude eest vastust anda. Saksaled ei olnud selle tasumisega ka mitte sugugi kitsid.

Vändra alevikus peatus rinne umbes neli nädalat, aga pidi siiski taanduma. Vändra vallas selgus, et nad olid maha põletanud poole alevit püüdes sellega oma metsikuid terroritegusid puhastada, et ei langeks  teiste kätte. Ühes sellega hävis ka osa perekonnaseisuarhiivist, mis asus vallamajas. See oli nüüd tuhahunnikus. Nende tuhahunnikute otsa kerkis nüüd uus elu ja langenud ohvrite haudadele ristid. Ka taludes asus iga mees tööle. Olgugi, sakslased kommunistide äravõetud vara tagasi ei andnud, aga iga mees võis oma järele jäänud asju kasutada enda tahtmise järele, kuigi maksud ja kohustused olid kõrged. Normi hinnad olid madalad, mis ei tasunud töökulusid, aga normid nõuti sisse vangla ähvardusel. Nägin ise taluperemehi ja –perenaisi Saksa püssimeeste vahel vangla poole sammumas. Olgugi, et talusaagist ei jätkunud enda ja pere toitmiseks. Siiski tehti tööd ja pingutati. Hirmuga metsa ei olnud kellelgi tarvis põgeneda. Võis rahulikult enda kodus voodis magada. Võib-olla kaldun mõneski asjus liiga palju kõrvale perekonnaelust. Tõin kõik selle esile aga selles mõttes, et kui juhtub järeltulijaid, kes tahaks pilku minevikule viia ja teada, kuidas meie perekond on elanud, saaks siis kõik sellega tutvuda.


2022/12/22

Salapärased sõnad

 Meil on kontorisse ilmunud sõnavõlur. Nagu maa alt ilmub kohvinurkadesse sildikesi sõnamängudega, mis panevad naeratama ja vahel ka asjadele veidi uutmoodi vaatama. On keegi varem mõelnud, kas puudel on lehed või koer? Või et esmaspäev on hädala algus?




Keegi ei tea, kes neid silte jätab. Algatasime uurimise. Sõnavõluri isik on endiselt kindlaks tegemata. Selle eest saime teada, kes eelmisel nädalal kohvimasinasse ubade asemel mustikasuppi pani.

2022/12/16

Preili Kassi lumetaju



 Aasta on jälle mööda saanud nagu südamelöök ja uus algus juba paistmas. Hakkan harjuma minust mööda libisenud kaotuste surma jäise hingusega, mis mind endiselt näib saatvat.

Talv tegi suurt rõõmu vaid saabudes. Varsti sain aru, et lumeprobleemiga toime tulekuks pean leidma kellegi, kes kümneka eest mu korteriesise jupi maja ühiskasutatavat ala lumest puhtana hoiaks. Siis tuli korraga maha selline lumehunnik, et sain aru, et kümnekas on selle jaoks vähe. Tõmbasin kardina ette ja lasin asjadel olla. Las naabrid arvavad pealegi, et ma laisk naine olen. Tegelikult olen ma praegu ületöötanud naine. Tulin eile töölt, kukkusin diivanile magama ja magasin hommikuni jutti.

Siis saatis majavanem, kirja, et tellis meile hoovi kopaga saha. Õnnistasin mõttes majavanemat selle eest ja nii mõnigi teine majaelanik tegi sama ka avalikult meie meililistis. Siis saatis majavanem kirja, et traktor ikka ei tule veel. Ei saanudki aru, kas juht oli haige, masin katki või mõlemat. Ootame. Aga sula ei oota küll keegi.

Mõleda, kui palju heksagonaalset geomeetrilist täiuslikkust neis lumehunnikutes helvestena lebab.

Ja mõelda, kui heaks on läinud telefonikaamerad makrovõtete tegemisel