2021/11/02

Koroonane esmaspäev


 Esimene koolipäev peale vaheaega ja esimene päev seda koolides suurlauskiirtestimist. Hommikupoolikul tuli postkasti kiri, et keegi minu noorema lapse õpetajatest on kiirtestil positiivse tulemuse saanud ja suunatakse PCR-testile. Kui PCR-test ka positiivne tuleb, jääb kogu klass koju. Enne õpetaja PCR-testi tulemuse saabumist aga keegi kontaktsetest lastest kooli minna ei tohi. Meil õpetaja PCR-tulemuse ootamise tõttu tuleviku osas teadmatust õnneks pole, sest...

...esimesena saabus eile koju noorem laps ja teatas, et see salapärane kiirtestikoroonapositiivne õpetaja olevat tema klassijuhataja. Lisaks viskas lauale oma kiirtesti ja teatas, et see tuleb koos vanematega täna ära teha, aga ta praegu ei viitsi. Pärast tuli koju vanem laps, lajatas teise kiirtesti lauale ja nõudis toitu. Paar tundi hiljem hakkas ennast trenni sättima. Ma arvasin, et las teeb enne igaks juhuks selle kiirtesti ka ära, kui see nagunii meil siin on. Käsutasin noorema lapse ka tandemtestimiseks kohale. Lobistasin noorema lapse testi ära teha ja hakkasin vanema proovi kassetile kallama, kui korraga silmanurgast märkasin, et vahepeal on välk selgest taevas lauaservale sisse löönud ja mõne sekundiga on noorema lapse testile kaks õige jämedat positiivset tulemust tähistavat joont tekkinud. Nende kiirtestidega pidi nii olema, et kool ise valib, kas laseb neid klassis teha või kodus. Õpetajatele olevat mingid juhendmaterjalid saadetud selle kohta, kuidas siis käituda, kui keegi lastest koroonapositiivseks osutub. Kuna keegi neid juhiseid mulle saatnud polnud, ütlesin esiteks ühe ropu sõna, siis: "Näed sa, /lapse nimi/ test näitab koroonat," ja saatsin noorema lapse edasiste korraldusteni oma tuppa, mille peale ta muidugi nutma hakkas. Pärast, kui aru sai, et koroona tähendab tema jaoks sisuliselt ainult koolivaheaja pikendust ja toateenindust, läks tuju muidugi paremaks -- sümptome on tal siiani 0.

Siis teatasin kooli ja helistasin perearstikeskusesesse ka, ning vaikselt hakkas pilt selgemaks muutuma, mis nüüd edasi teha tuleb. Eks pereõde oli ise ka kohati veidi ebalev, aga mis teha, praegu lihtsalt on selline aeg, mil spetsialistidel on vähem kindlaid vastuseid adna, kui inimestele meeldiks. Esiteks käisin majas kõik kontaktpinnad alkoholipõhise desovahendiga üle ja siis seadsin meie piirituselõhnalises elamses uue korra sisse. Osa majast on jagatud pooleks: positiivse lapse pool ja negatiivse lapse pool. Õnneks jagub mõlemale poolele oma tualettruum. Ühiskasutatavat osa majast kasutatakse nii, et esimesena käib seal negatiivne laps ja siis positiivne. Tsoonide kaupa tuulutamine muidugi sinna juurde. Toit serveeritakse tuppa ja seda teen jälle samas järjekorras: enne negatiivsele, siis positiivsele. Lapsed suhtlevad omavahel nagu Anna ja Elsa läbi ukse või Robloxis. Toimib kenasti, ainult kass ei pea reeglitest kinni, käib seal, kus tahab ja sellises järjekorras nagu parajasti pähe tuleb. Õhtul istus pool tundi oma kraapimisposti otsas ja hindas hukkamõistvalt uut maailmakorda.


Noorem laps peab nüüd minema PCR-testile, aga millal ta selleks aja saab, ma ei tea. Mõned nädalad tagasi oli tal köha ja kuigi siis tehtud kodune kiirtest negatiivne oli, suunas pereõde ta ikkagi PCR-koroonatestile ka. Sellega oli nii, et ma neljapäeval helistasin pereastikeskusesse, kus meid testiaja ootelisti pandi, laupäeval helistati, et testi aeg kokku leppida, pühapäeval saime testima ja pühapäeva õhtuks oli digiloos negatiivne tulemus ka. Ühesõnaga mõned asjad käivad siin riigis praegu korraliku viitega. Mul õnnestus septembris kaks korda koroonapositiivse lähikontaktne olla, ja siis oli vist ka nii, et kontakti toimumisest oli oma viis-kuus päeva juba möödas, kui terviseamet mind esiteks segaste SMS-idega pommima hakkas ja siis helistas see kõnerobot sama segase jutuga ka veel.

Isolatsiooni peavad jääma nüüd mõlemad lapsed, positiivse PCR-tulemuse korral 10 päevaks või sinnani, kui noorem PCR-testil negatiivse tulemuse saab. Kuna nende kontakti toimumiskohaks ei ole haridusasutus, siis vanemale lihtsustatud karantiinikord ei laiene. Ka on ta äsja 12 saanud ja selle tõttu ei ole me veel vaktsineerima jõudnud. Alguses lootsin, et pole vaja, siis panin talle aja ja süstipäeva hommikul ärkas ta palavikuga ja nii see asi seekord ära jäi. Siis tuli vaheaeg peale ja nüüd oli meil täna plaanis üks süst ära teha, aga lähikontaktsel pole see asi ka lubatud. Mulle vaktsineerituna isolatsioonikohustus ei laiene, aga ma arvan, et ääretult ebamõistlik oleks minust praegu restorani või spaasse ronima hakata, kuigi de jure vist tohiks.

Kust mul noorem selle koroona üles võis korjata, ma ausalt öeldes ette ei kujuta, aga kui peaks kujutama hakkama, siis on võimalusi palju. Kui ma praegu meid kolme ritta panen ja näo järgi otsustama peaks, siis tema on meist kõige vähem võimaliku koroonapositiivse moega. Üks võimalus on see, et see kaks-kolm nädalat tagasi põetud köha oli ikkagi covid, testid andsid tookord valenegatiivse ja nüüd on tegu jääkpositiivse testiga. Koolivaheajal oli ta maal vanaema-vanaisa juures ja seal olid olid koos kolme pere seitse last. Teistest pole kuulda, et keegi haige oleks või positiivse testi saanud, aga minu pereõe soovitus oli näiteks mitte enne PCR-testi võimalikele lähikontaktsetele teavitada. Pühapäeval käis laps veel onutütre juures mängimas ja pargis. Nädalavahetusel oli vanemal lapsel kaheks ööks sõber külas. Mina ise olin eelmisel nädalal mõned päevad Itaalias. Hakkasin kahtlustama, et äkki ma olen asümptomaatilisena sealt midagi toonud, kuigi seal peaks praegu Eestiga võrreldes üsna turvaline olema. Lisaks sealsele rangele korrale. Tagasi tulles ma lennujaamas testi ei teinud, sest ausalt öeldes ei uskunud ma, et midagi üles olen korjanud. Lisaks hilines sisse tulev lend Sitsiilia orkaani servatuulte tõttu, mis meie lennu koridori kuidagi segasid tunni, ja olin selle tõttu üsna ajahädas. Nüüd muidugi kahetsen, et ei testinud. Tegin eile õhtul endale ninast ühe koduse kiirtesti ka, mis kenasti negatiivne oli. Igav siin koroonaajal igatahes ei hakka.

2021/10/26

Minu Napoli, esimene päev

 Wizzair teeb nüüd Tallinnast Napolisse otselende. Ma eile õhtul just ühe sellisega jõudsin siia. Istmevahed olid küll kitsad, aga pilet selle eest isegi koolivaheaja kohta talutava hinnaga ja lend mitte üle mõistuse pikk. Kuna lend läks välja õhtupoolikul ja suundus päeva pikenemise poole, sai sisuliselt terve lennu päikeseloojangut nautida. Pimedaks läks alles maandumisel ja need Vahemere saared on tuledes küll kenad. Mul vedas aknaaluse kohaga.

Apenniinid päikeseloojangus

Vahemere saared öös

Aga linn ise... Mamma mia! Kui üks koht stereotüüpne Itaalia on, siis on see Napoli. Kui ma lennujaama bussiga oma airb`n`b-sse sõitsin, siis hakkasime teiste eestlastega naerma lihtsalt. Ainult üks Fiat ja tuut-tuut käib kogu aeg ja ma ei suuda siiani otsustada, kas bussijuht sarnanes rohkem Banderase või ristiisaga. Airb`n`b ise on ülipuhas, kuid asub tänaval, milline Indias oleks paratamatus, Eestis skandaalne, aga siin mõjub romantiliselt.

Panoraam mu airb’n’b aknast

Eestis küsivad kõik muidugi, kuidas ilma ka on. Algul lubas mulle kõik kolm reisipäeva vihma. Ma mõtlesin, et mis seal ikka, vähemalt on kahekümnekraadine vihm parem kui üheksakraadine, aga siis muudeti ennustus ära ja vihma tuleb ainult täna pealelõunal. Ma arvan, et vaatan selleks ajaks mõne muuseumi endale. Homme on mul Pompei plaanis, neljapäeval niisama parkides ja botaanikaaias hängida ja siis ongi kojusõit. Ühesõnaga selline meie hea maikuu ilm on.

Eile muud ei jõudnudki, kui jalutasin veidi linnas ja käisin vaatamas Toledo metroojaama, mida maailma üheks ilusaimaks peetakse. Ma ei saaks öelda, et mulle väga muljet oleks jätnud, aga omamoodi kena oli küll. Kolme euro eest sain tänavalt sellise pitsapooliku, et ma ei usu, et ma kusagil mujal kui Itaalias enam pitsat suu sisse oleks nõus võtma. Suur oli ka, sest see oli mul peale hommikusööki teine söögikord päevas ja sain kõhu kenasti täis -- ma muidu suure söömaga inimene. Nüüd tuleb kusagilt endale hommikukohv otsida. Kui ma muidugi elusalt üle tänava saan. Mamma mia…

Toledo metroojaam Napolis


2021/10/21

Matemaatika korduskursus

 Kui mu vanem laps esimesse klassi läks, ja ma sel puhul 1. septembri vabaks saamiseks oma juhile avalduse saatsin -- me asusime eri riikides --, saatis ta selle mulle allkirjastatult tagasi ning õnnitles matemaatika korduskursuse alustamise puhul. Ma mõtlesin veel siis, et kui hulluks see asi ikka minna saab, sest mina omal ajal vajasin koduste ülesannete tegemisel ema abi vaid ühes asjas, ja see oli vene keel, ning keeled on asjad, mida ma lastele hea meelega igast asendist ja iga kell õpetama valmis olen. Kahjuks küsitakse mult vene keele kohta vähem, kui mulle meeldiks ja kui aus olla, siis polnud mul väga palju aimu, mida nad tundides üldse õpivad või mis seal toimub. Veidi aimu sain ma asjast selle aasta esimese koolinädala lõpus, kui vanem laps teatas, et neil on nüüd uus vene keele õpetaja, kes kannab leopardimustrilist kleiti ja lakksaapaid ja üks klassivend kukkus tunnis tooli pealt maha. Selle osas, mida nad seal tundides üldse õpivad, on mul kahtlused endiselt õhus. Tundub, et mõned asjad pole koolis põlvkonna vahetumisega küll muutunud. Ma ei tea kedagi, kes oleks koolis vene keele või suusatunnis suusatamise selgeks saanud. Kui ikka motivatsiooni pole, siis pole, ja kel tuleb, see õpib ise.

Matemaatika korduskursusel sain täna aga vastu näppe. Mu nooremal lapsel on praegu teine klass käsil. Palus mult ühe matemaatikaülesandega abi: mitu korda saab ühest tervest õunast hammustada? Ma olin parajasti puljongikeetmisega ametis ja ta luges selle täpselt nii ette, nagu oleks tegu tekstülesandega kui muiste. Ma imestasin, et kuidas nad juba nii varakult murde õpivad ja hakkasin lahenduseks täiendavaid andmeid nõudma. Kurat.

2021/10/18

Kavalus

 Ma käisin töövestlusel. Mis nüüd nii väga käisin muidugi. Oli see hoopis nii, et panin toaukse kinni, ütlesin lastele, et nad veidi tasem oleks ja mitte mingil juhul kassi minu juurde ei laseks, ükskõik, kui väga ta kinnise ukse taga ei näitaks, et teda on ilmtingimata vaja minu juurde lasta, ning avasin mulle saadetud Teamsi lingi.

Muu hulgas rääkis minuga kui ohutusinimesega teine ohutusinimene. Küsis, kas ma tööõnnetustega olen tegelenud. Ma ütlesin, et liigagi palju. Elustamisega lõppenud õnnetus, fabritseeritud tööõnnetus, tervisekindlustamata inimesega juhtunud õnnetus. Nimeta asi, mis töökohas valesti saab minna, see on mu laual, uurida ja vormistada olnud. Edasi tahtis sama intervjueerija teada, mis on minu praktikas tööõnnetusi põhjustanud. Sellele oli mul lihtne vastata, sest eks põhjuste analüüsil oli enamasti välja joonistunud kaks mustrit: kiirustamine ja töökorralduslikud teemad. Kui töökoormus hooajaliselt tõusis, olid kohe õnnetused ka taga. Ja siis näiteks kukkumised, kus oli selgelt näha, et tootmises pole asjad korralikult ja organiseeritult paigutatud. Vedelesid liikumisteedel või töökohtadel ees nii, et inimesed neile otsa kippusid koperdama ja muud taolised töökorralduslikud asjad. Edasi uuriti, et aga sellised juhtumid, kus inimesed ise süüdi olid. Sellele oli mul juba keerulisem vastata, sest ausalt öeldes on minu sisemine veendumus, et tööõnnetuste korral on põhjused pigem halvas töökorralduses. Kõik süsteemid tuleks üles ehitada nii, et inimese eksimisvõimalused oleks viidud miinimumini. Nii vastasingi. Küsija pinnis ikka edasi töötaja süü kohta. Ausalt öeldes mulle enam väga ei meeldunud, kuhu see vestlus tüürib.

Mulle tuli meelde kohe see Eesti Raudtee esindaja, kes raudteeohutusest rääkides ratturitega raudteeülesõitudel juhtunud õnnetuste kohta ütles, et ratturid ise kasutavad ülekäike valesti. Kõnniteedele on raudteeülesõidukohtadele pandud metallist piirded. Piirete idee on selles, et need peaksid sundima ratturit sadulast tulema ja raudteed ratas käekõrval ületama. Reaalsus on, et ratturid enamasti siiski sadulast tulla ei viitsi ja proovivad kuidagi piirete vahelt läbi vingerdada. See on üsna keeruline manööver ja nõuab päris palju tähelepanu ning keskendumist, mille tõttu lähenev rong veelgi enam ununeda võib. Ühesõna ratturid olevat ise süüdi, et sadulast maha ei tule. Minu meelest on selline lähenemine ohutusele nii vale kui olla saab. See, et mingit ohutusmeedet valesti kasutatakse näitab ainult, et see ohutusmeede on kehvalt disainitud ja peab paremini tegema. Soomes on ohtlikel raudteeülesõitudel näiteks ka kõnniteedel väikesed tõkkepuud, mis rongi lähenedes koos autotee tõkkepuuga alla laskuvad. Ja tõkkepuud on korralikud, mitte sellised, et võtad kätte ja sõidad neist murult mööda või midagi. Selline lahendus on muidugi kallim kui need poolpidused metallbarjäärid, aga eks inimelu on ka kallis lugu.

Kuna mu intervjueerija inimese süül juhtunud õnnetuste osas selgelt mingit valideerimist ootas, siin katsusin midagi sel teemal leida. Toiduainetööstuses on klassika, et inimesed nugadega pidevalt sõrmi nüsivad, teinekord kohe luuni välja. Eks nende asjadega on tõesti nii, et peab koolitustel ette ja taha tampima õigeid töövõtteid ja tähelepanu noaga töötamisel, pigistasin lõpuks endast välja. Ikkagi ei saanud lisamata jätta, et ka siin on tihti probleemiks ülekoormusest tulenev kiirustamine ehk töökorraldus ja kui on näha, et mingites töölõikudes ikka väga palju verevalamist ette tuleb, siis on mõistlik sinna ka isikukaitsevahendid, näiteks terasest rõngaskindad välja jagada ja jälgida, et neid ka kasutataks.

Selle peale hakkas intervjueerija naerma ja ütles, et tegelikult on see väga hea, et ma nii arvan. Nad on oma kontsernis jõudnud ka täpselt sama filosoofiani, et ohutuse tagamine on ikkagi eelkõige tööandja vastutus ja inimese süüdistamine temaga juhtunud õnnetuses on viimane asi, mida teha. Päris kaval võte oli muidugi minu reaktsiooni jälgimiseks mulle algul nagu vihjata, et ta ootab minult vastupidise seisukoha väljendamist. Mul oli aga hea meel, et sinna lõksu sirgelt sisse ei jalutanud. Mida see andnud oleks, kui ma oleks töökoha saamiseks proovinud seletama hakata, et ega need töötajad on vahel ikka täisidioodid ja nagu väikesed lapsed, et muudkui räägi ja räägi, aga pagan, kui inimene loll on, siis on ta ise süüdi. Kui ma tegelikult nii ei arva, aga tänu valetamisele saaksin tööle ettevõttesse, kus nii arvatakse, siis hästi ma seal töötades nagunii ennast ei tunneks.

2021/10/06

Numbrid ja ajupuud

 Uudised olid küll täna kaunid nagu päike. Esiteks tuli uudis 18-aastaselt surnud eesti näitlejast, siis neljakohalisest arvust koroonapositiivsest ja kolmandaks eelmise kuu gaasiarve postkasti. Selliste numbritega päeval ei julgenud seda alguses lahtigi teha kohe. Vastu vaatas summa, mis oli täpselt nii ilus, kui oodata võis: kui läinud aasta septembris olin tarbinud 31 kuupmeetrit gaasi ja selle eest koos võrgutasudega maksnud 9 eurot ja 95 senti, siis möödunud kuul oli seis vastavalt 86 kuupi 56 eurot. Ei suuda detsembrit kohe ära ootagi. Õnneks saan ma reguleerida, kui palju ma kütan ja veidi seda, millega kütan.

Kui ma peaks nimetama kolm asja, millest ma oma kodus loobuda ei tahaks, siis oleks need tähtsuse järjekorras kamin, rõdud-terrassid ja saun. Nädalavahetusel käisin ema ja lastega Kloogarannas jalutamas. Veejoonelt leidsin vägeva tüki ajupuud, mille otse loomulikult kaasa vedasin. Nüüd kalkuleerin, et sellest saab läbi gaasiekvivalentide rahaks arvutatuna umbes 10 või 20 sendi eest sooja, lisaks põleb see terve õhtu ja on kaminasse tõstmiseni kena vaadata ka.

Minu nädalavahetuse rannaleid ootab kaminat. Puhas ilu, soojus ja raha kokkuhoid.


Ka Hemingway põletas kaminas merest randa tulnud ajupuid. Vähemalt tema romaani "Saared hoovuses" põhjal võiks nii oletada. Lisaks ajupuude kenale välimusele meeldib mulle mõte sellest, et merest kaldale uhutud puitu põletades ei ole tõenäoliselt keegi pidanud halupuu tegemise eesmärgiga metsast puud maha võtma.