2021/07/29

Minu kaks süsti ja Soome


Seekordne reisilugu algab süstlaga. Ega siin praegu ongi kaks võimalust, kuidas reise alustada -- süstal käsivarres või vatipulk ninas. Oma koroonavaktsiini valisin lähtudes perearsti soovitustest ja sellest, mis parajasti saadaval oli. Ma tootjat ei ütle, aga ütlen, et see oli kahedoosiline, seega on vähemalt selge, milline neist vaktsiinidest see ei olnud. Esimest süsti ma sisuliselt ei tudnudki. "Te olete vist päris palju neid vaktsiine teinud, ma ei saanud arugi, kui süsti tehti," kiitsin vaktsineerijat. Ta vaatas mulle ainult zombistunud näoga otsa ja ütles umbkaudse numbri, palju ta viimase kuuga neid doose süstinud on. See oli nii utoopiline, et jäänud mulle meeldegi. Näha oli, et vaktsineerija on palju tööd teinud, sest plaastriga ta igatahes süstikohale pihta ei saanud. Jäin oma viiteteist minutit jälgimisaega täis istuma. Täpselt paras hetk, et vaktsiini võimalikke kõrvaltoimeid googledama hakata. Siis sõitsin ära ja koju ja ei midagi. No käsi valutas ja lümfisõlmed vist ka. Ei midagi hullu. Kuni kaheksa päeva hiljem oma covid-käe kätte sain. Süstikohale ilmus mahklakas punane soe laik. Õnneks oli redditi foorumis sellise käe omanikke veel, kes teadsid rääkida, et see läheb mõne päevaga kenasti üle. Osadele oli arst laigule määrimiseks hormoonkreemi ka määranud, aga sellest ei pidanud suurt kasu olema.

Näitasin perearstile ka oma käest pilti ja tema ütles, et ma ei peaks teist vaktsiinidoosi üldse tegema. Minusugustele saab vaktsineerimise teinud asutus esimese süsti kohe kuuri lõpetava süstina vormistada. Kuna mul varasemast positiivne koroonatest ette on näidata, siis esimene süst ongi mulle nagu teine. Ma pean ausalt üles tunnistama, et minu isiklik motivatsioon vaktsineerimiseks just aateline pole. Ma tahan lihtsalt inimese kombel veidi maailmas ringi liikuda. Uurisin veidi, ja kuigi immunoloogiliselt sellist põetud + üks vaktsiinidoos kombinatsiooni üldiselt tõhusaks peetakse, siis osad riigid, eriti Euroopa Liidust väljas, nii ei arva ja mingid kitsendused täielikult vaktsineeritutega võrreldes sellistele siiski on. Nii otsustasin ikka teise süsti ka ära teha. Vahepeal oli vaktsineerimine populaarsust hakanud kaotama ja süstitegija oli vist veidi puhata saanud, sest seekord sai ta igatahes plaastriga süstikohale kenasti pihta, kuigi kasutatud plaaster oli isegi veidi väiksem kui esimesel korral. Istusin jälle kohustuslikuks 15 minutiks kõrvaltoimeid googledama. Google ei vedanud ka seekord alt. Nii kui kõike seda loed, mis vaktsiinidega nihu võib minna, tunned kohe, kuidas kõri tursesse hakkab tõmbama ja hingamisraskused tekkima. Õnneks läheb see tunne kohe üle, kui avastad, et 15 minutit on läbi ja võid ära minna. Järgmisel päeval läks muidugi lahti. Palavikku ei olnud, aga ma ei oska seda paremini kirjeldada, kui et niiiiii paha oli olla. Peale seda, kui prügi välja viimas käisin, istusin trepi peale maha, sest kops oli kuidagi nii koos nagu oleks just maratoni jooksnud. Oi kui tige ma selle vaktsiini peale olin. Aga ega kohe kui mu vaktsiinipass kehtima hakkas, olin kõpsti autoga Helsingi laeval ja sealt edasi Lapimaa poole teel ka.

"Miks sa üldse keset suve Lapimaale lähed? Keegi ei lähe ju, siis pole lundki," imestasid mu mõned tuttavad. Just selle pärast läksingi, et keegi lähe ja lund pole. Hea rahulik, valge, soe ja pole libe sõita. Lisaks tuleb elust võtta seda, mida nüüd ja kohe võtta annab, sest pagan seda teab, kas ja kuhu poole aasta pärast üldse reisida saab. Kui nii edasi läheb, saavad Kreeka tähestikust enne tähed otsa, kui koroonaviirus oma muteerimise lõpetab. Hea, kui oomega-tüveni jõudmisega jõuludeni välja venitab. Nakatumisnumbrid tõusevad ka kiiremini kui kinnisvarahinnad.

Plaan oli läbi Jyväskyla ja Oulu üles Rovaniemi sõita ja siis läbi Botnia lahe saarte ja Turu alla Helsingisse tagasi, nautida loodust ja uurida teele jäävaid linnu. Meie käisime Jyväskyläs, Oulus, muidugi Rovaniemil, Pudasjärvil, Kokkolas, Vaasas ja veisi pikemalt Turus. Teed on Soomes head ja liiklus viisakas. Google maps kipub vahemaade läbimiseks kuluvat aega tugevalt ala- ja Waze veidi ülehindama, vähemalt minu sõidustiili juures. Soome väikelinnade vanemad osad on nunnud ja eriti ülikoolilinnad huvitavad, aga peab arvestama, et linnadest läbisõidud on projekteeritud nii, et autoaknast seda kenamat osa ei näe, tuleb korra linna ikka sisse põigata.

Rovaniemil käisime polaarjoonel asuvas jõuluvanakülas ja Angry Birdsi mänguväljakul, mis on palju lahedam, kui piltidelt tundub. Jõuluvanakülas on aasta läbi jõul ja normaalses olukorras võtab lapsi vastu ka päris jõuluvana, aga kuigi jõul oli seal ka praegu täies hoos, siis jõuluvana oli vist karantiini pandud ja hetkel ei tööta. Meil ei olnust sellest midagi, sest lapsed olid enne pikalt toonitanud, et kõike muud tahavad nad küll, aga mitte jõuluvana näha -- nad on mul väga tagasihoidlikud. Siis sõitsime veel veidi põhja poole, käisime matkarajal ja siis keerasime otsa Pudasjärvi suunas. Kui trass Helsingi->Jyväskylä->Oulu->Kemi->Rovaniemi on põhimaantee ja minu jaoks pigem igavavõitu, siis Rovaniemi->Pudasjärvi->Oulu looduslikult kena ja vaheldusrikas. Teel jalutavate põhjapõtradega tuleb ainult ette vaadata. Kemi kaudu Rovaniemile minnes ei näinud ma neid ühtegi, aga läbi Pudasjärvi sõites hulkus neid kohe massiliselt teel. Nad on õnneks sellised rahumeelsed, ajavad vaikselt oma asju ja ei jookse ette nagu tavalised põdrad, aga eks neid pruunikaspunaseid karvaudemetega suuri plekke asfaldil ikka näha oli, kus mõni põhjapõder otsa on saanud. Põdrale otsa sõites tuleb see omanukule ja metsiku põhjapõdra korral Soome riigile kinni maksta. Käivad jutud, et nüüd on hakatud põdrasarvi helkurvärviga värvima, et nad ka pimedas paremini nähtavad oleks.

Pudasjärvi ise oli huvitav koht. Nad reklaamivad ennast kui Soome suuruselt teist linna. Pindala poolest muidugi. Rahvastiku tiheduselt kannataks neid Siberiga võrrelda. Mul õnnestus seal ööbimiseks poolkogemata Airbnb`st tõeline pärl leida. 90 euro eest magasime seal ülipuhtas ja väga hästi sisustatud restaureeritud vanas vallamajas.

Edasi alla lõunasse liikudes keerasin Kokkolas põhimaanteelt ära saartele. Sama tegin ka Vaasas. Soomlased on head tee- ja sillaehitajad ja nii juhtusin pooljuhuslikult Soome pikimale Reploti sillale. Seal sõita oli väga hirmus, aga väha ilus. Reploti saarel elab muidu umbes 2000 inimest ja sinna viiv sild on kilomeetri pikkune. Lootsin seal ööbida, aga kohad olid täis. Jäta veel asjad viimasele hetkele.

Turu külje all Ruissalo saare spaas oli mul ööbimine juba aegsasti ette broneeritud. Hästi, et oli, sest kohale jõudes oli seal täismaja. Turu oli koht, mille jaoks olin plaaninud aega võtta, aga lõpuks võtsin ikka liiga vähe. Ma olin sealt kunagi tööga seoses põgusalt käinud ja läbi sõites tundus suurepärane linnake olevat. Ruissalo saarel lõpuks ei jõudnudki ringi jalutada, kuigi oleks tahtnud. Seal on looduslikult väga kena ja vaheldusrikas, lisaks spaale on seal palju suvekohvikuid, botaanikaaed, rannad, golfiväljak ja palju muud. Sellest, et sinna jõudmiseks tuleb läbi kaubasadama sõita, ei tasu ennast häirida lasta -- tasub ära. Turu on vana kaubalinn ja nagu nende puhul kipub olema, on kaubandusest saadud raha seal ka haridusele ja kunstidele jagunud. Vedelesime spaas, jalutasime Turus Aura jõe ääres, linnas, turul, käisime kunstimuuseumis ja tuligi Helsingisse laevale sõitma hakata. Turu-Helsingi tee on põhimaantee, aga sellegi poolest maaliline. Graniidipaljandid ja just siis, kui tee igavaks hakkab minema, on tee äärde mõni suur skulptuur paigutatud.

Kokku tuli viie päeva peale 2143 km ja 29,5 sõidutundi. Algselt olin plaaninud veidi vähem, aga siis läks ikka nii, et see või teine koht tundus lahe, keerasin sisse vaatama ja nii see asi läks. Väsitav ei olnud, aga väga rohkem ei oleks viitsinud ka, siis oleks nagu puhkusemaitse asjalt ära kadunud ja rooliallergia hakanud tekkima. Mulle meeldis kõige rohkem see Soome pikim sild ja Turu kunstimuuseum, vanemale lapsele jõuluvanaküla ja nooremale spaa. Paar päeva tagasi pesin viimased Lapimaa kärbselaibad ka autolt maha ja kui olikord lubab, saab järgmist reisi planeerima hakata. Lõpetuseks väike kollaaž kassi valvekaamerast suvalistel hetkel tehtud piltidest sellest, kuidas Jipi meie puhkuse ajal aega veetis ja muudest asjadest ka. Anteeksi, kui see postitud nüüd nende pärast väga aeglaselt avaneb.




Esimene öö. Sellise elamsie saab Soomes 48 euro eest päev. Välimus on petlik, seest on kehvem kui väljast.

Väga-väga Soome disain Rovaniemi hotellis
Õhtu Rovaniemis. Kemijoki ja Angry Birds
Lapimaa matkarajal
Pudasjärvi endine vallamaja
Turu jõeäärne elu
Turu kunstimuuseum
Ja kokkuvõte

Varastatud identideegiga pime hull vihmanõid

 See vihmaasi on sel aastal ikka päris käest ära. Minu meelest on mu telefon suve algusest saadik lubanud, et nädala pärast hakkab 90% tõenäosusega sadama. Iga kahe päevaga tõmmatakse vihma tõenäosust 20% maha ja saju algust lükatakse päeva võrra edasi. Kui suur lubatud vihmapäev ükskord kätte jõuab, on selle asemel jälle leitsak. Meil siin poolsaarel sajab niigi vähe ja põhjavesi on suviti löögi all. Kohalik vee-ettevõte saadab hüsteerilisi antikastmisteemalisi sõnumeid. Ma ei julgenud vahepeal aiavoolikutki katlamajast välja võtta, et mitte kogukonna viha alla sattuda. Ega siin nalja pole, ei imestaks, kui põuaperioodil iga maja ette, kus vähegi voolikut nähtud on, tõrvikute ja hangudega seltskond koguneks või Viimsi vee geriljad pimeduse varjus noad hambus aedases roomaks ja kastmissüsteeme läbi lõikaks.

No nüüd siin mõned päevad tagasi lubas, et kindlasti hakkab kohe sadama. Ma jätsin isegi oma katusetaimed vihmalootuses kastmata. Terve päeva ootasin, aga ei midagi. Õhtul andsin alla ja lasin kraanist ikka ämbri ja kastekannu vett täis. Pärast panin suure vihaga pesu veel rõdule kuivama. Hoidku oma vihm endale siis, kui tahavad. Öösel kell kolm ärkasin vihmakrabina peale. Nagu mu veel kuivemas Eesti piirkonnas elav sõbranna ütleb: sel suvel sajab ainult siis, kui sõpradega grillida tahad või vaip õues kuivamas on. Šamaanitrummid võib ära unustada. Mu IKEA pesurest saab vihma meelitamisega sama hästi hakkama.

***

Ühel hommikul ärkasin üles ja mu parema silma nähemisvälja oli ilmunud umbes 2 mm must piklik laik. Ära ka ei läinud. Pigem hakkas nähemine nagu veelgi enam hägustuma ja nähemisväli paremast servast laigu lähedalt kitsenema. Tundus hirmsasti mingi võrkkesta jama moodi olevat. Tormasin silmaarsti juurde. Uuringud võrkkestas õnneks midagi ei näidanud, aga kollatähniga tundus mingi anomaalia olevat. Arst kommenteeris, et seda musta laiku mu nähemisväljas tegelikult ei tohiks olla ja probleeme kollatähniga ka mitte, sest "te olete noor". Ma kohe nii sulasin selle peale. Väga meeldiv arst-resident oli. Pärast vaatasin, et mu koolivend ka veel. Vist isegi sellest aastakäigust, kelle me abiturientidena käekõrval esimesse klassi saatsime. Kuidas ta juba vahepeal arstiks on saanud? Igatahes näen ma teda homme täiendavateks uuringuteks veel. Kui näen muidugi. Vasaku silmaga vast ikka näen. Vaatasin veel digiloost selle arst-residendi koostatud epikriisi ja minu vasaku silma nägemine on 1,2 ning parema oma 1,0. 1,0 on normaalne nägemine ja 1,2 parem kui normaalne. Ma olen alati väga hästi näinud. Äkki nüüd, kus mu nägemine normaalseks on muutunud, tundubki mulle, et ma ei näe parema silmaga mitte midagi? Vähemalt ei paista ma pimedaks jäävat, mis omakorda tähendab, et ma ma olen seda ette kujutanud. Ei teagi, kumb kehvem lugu oleks, nägemise kaotus või vaikselt hulluks minna.

***

Veel sain ma täna hommikul koos 286 438 inimesega Politsei- ja piirivalveametist sellise kirja:

Hea kirjasaaja

21.07.2021 tuvastasid Riigi infosüsteemi ameti (RIA) eksperdid ebaseadusliku dokumendifotode alla laadimise isikut tõendavate dokumentide andmekogust. Alla laaditi 286 438 inimese dokumendifotod. Küberintsidendi tagajärjel ei olnud võimalik ligi pääseda isikut tõendavate dokumentide andmekogule, vaid kasutades ära turvanõrkust RIA hallatavas rakenduses ja tehes oskuslikult võltsitud päringuid õnnestus kätte saada üksnes dokumendifoto.

Samal päeval kui andmete alla laadimine avastati, kõrvaldati viga, mis seda võimaldas. Politsei tuvastas ja pidas andmete alla laadimises kahtlustatava kinni ning selle juhtumi osas alustati kriminaalmenetlust.

Käesoleva kirjaga teavitame Teid, et rünnaku tagajärjel laaditi alla ka Teie foto.

/***/

Ma ohkasin kirja lugedes isegi kergendatult, sest ega kui näed postkastis kirja politseist, on esimene mõte, et kus ma nüüd kiiruse ületamise eest trahvi sain ja kui palju. Väike fotovargus oli selle asemel pigem meeldiv üllatus. Ega nüüd tuleb oodata, millal keegi identiteedi pihta paneb, kuigi ma seda väga ei soovitaks. Möödunud aasta novembris varastati Terviseametist koos ülejäänud esimese laine 9158 koroonapositiivsetega mu terviseandmed. Siiani ootan, et mõni ravimifirma või Hinna valitsus mind nüüd ära rööviks meditsiinikatsetusteks oma salalaborisse veaks. Sellise asjaga riskib see, kes mu identiteedi üle tahab võtta.

2021/07/19

Minu põhjapõdrad

 Ma maksin täna viis eurot selle eest, et põhjapõder mind jalaga lüüa saaks!

See põder:



Selle jalaga:

Ja ma tahtsin ainult selfit teha. Ma sain isegi Egiptuses kaameliga ilma, et ma maksma oleks pidanud või minu peale sülitatud oleks, selfi tehtud. Kaameli omanikule ütlesin muidugi, et ma praegu teen selfi, aga kahe tunni pärast tuleme lastega tagasi ja ma maksan 20 eurot sõidu eest. Tagasi pole siiani läinud.

See oli Egiptuses. Nüüd olen Lapimaal. See, et ma siin põhjapõdra vaatamise eest maksin, oli isegi ootamatum kui sõrg, mis mind tabas. Minu viimasest Lapitripist on küll üle 15 aasta möödas, aga kaks põhilist asja, mis mul sellest meeles on, on varblase suurused parmud ja igal pool ringi siiberdavad põhjapõdrad. Kui lapsed fakti ette, et nüüd on Lapimaale automatkale minek, panin, siis parmud ma vaikisin muidugi maha, aga põdrad lülitasin küll oma reklaamteksti sisse. Noorem laps oli kohe reisiga nõus. Vanem on nüüd sellises vanuses, et teda huvitavad rohkem poed ja suurlinnaelu. Küsis, kas Lapimaal ka ägedaid poode on nagu Londonis. Ma ei hakanud talle ütlema, Lapimaa suurimas linnas elab kolmandiku võrra vähem inimesi kui Tartus ja pooled neist on vist ka päkapikud. Nüüd muidugi talle siin meeldib. Ütles isegi, et kui ta peaks valima, kus elada, siis valiks Soome. Inimesed olevat siin kenad ja tegelevad omaette vaikselt enda asjadega. Ta ei ole veel purjus soomlast näinud.

Kuna olime juba kolm päeva Soomes olnud ja teist päeva Lapimaal, aga mitte ühtegi põhjapõtra kohanud, otsustasin jõuluvanakülas selle põhjapõdraaediku pileti siis ära osta. Vähemalt ei ole ma siiani pidanud putukamürki kordagi välja võtma. Kohe, kui tasuliste tarastatud põhjapõtrade juurest ära sõitsime, hakkas vabakäigu põhjapõtru hordides tee peal ees kooserdama. Lõpuks tüütas ära juba. Peale polaarjoone ületamist lõi autol parema esirehvi rõhu hoiatustule ka põlema. Ma olin nagu see põder:

Vabandust, ma ei saanud seda situatsiooni filmimata ja üles panemata jätta. Midagi pidi selle piletiraha eest saama ka ikka

Kuna tegu on rehviga, mida ma kevadel just remontida lasin, tundus probleem reaalne. Katkine rehv pole just selline teema, mida üksi kahe lapsega kusagil tsivilisatsiooni piiril lahendada tahaks.

Õigupoolest oli mul juba eile õhtust imelik tunne olnud. Selline nagu veidi tuttav, aga kuidagi ei tulnud meelde, mis see tunne see on. Siis sain aru -- külm on. Nii kaua on sellest möödas, mil viimati külmetada sai, et oli juba ära ununenud, kuidas see käib.

Kassil käib sel ajal, mil me ära oleme, paaril korral hoidja ja muul ajal valvab teda kassikaamera. Paigutasin kaamera nii, et strateegilised kohad -- toidukauss ja liivakast -- oleks näha ning tõstsin kaamera ette veidi patju, millel tean, et talle magada meeldib. Siiani on plaan kenasti toiminud.







2021/07/11

Kuidas toakassi tasuta rõõmustada

 Seda räägiti küll koerte kohta, aga ma olen oma kassi puhul sama vaadanud. Loomale on iga päev uusi lõhnu vaja, et vaimne tervis korras ja mõistus terav püsiks. Koerad saavad oma vaimse stimulatsiooni jalutuskäikudelt kätte, aga toakassiga on keerulisem. Eriti talvel. Kui temperatuur alla 10 kraadi kukub, keeldub Jipp isegi rõdule või terrassile õueelu jälgima minemast. Poemänguasjadega kipub kassidel tihti nii olema, et kuna pererahvas nende eest kallist raha on maksnud, siis igaks juhuks ei julgeta neid liiga palju puutuda. Kassid on selles mõttes nagu lapsed, et päriskraam on ikka see kõige põnevam.

Nii olengi hakanud oma käikudelt kassile uusi lõhnu kaasa tooma. Mõne taimeoksa, suure käbi, kasvõi puutüki. Annan kassile nuusutada ja mängime sellega veidi, siis jätan pärvaks-paariks talle vedelema, et ta soovi korral seda veel uurida saaks. Selleks ajaks on uudsuse võlu kadunud ja kingitus tuleb olenevalt iseloomust kaminasse või konteinerisse saata. Järgmiselt käigult saab jälle midagi uut kaasa haarata. Eks mõni suveniir meeldib talle muidugi rohkem kui teine. Jipi eriliseks lemmikuks on igasugused pikad kõrrelised. Suvel on ta kinkide suhtes veidi nõudlikum, aga talvel, kui meelelahutust napib, võtab suurema osa asju tänuga vastu.

Täna sai Jipp Lohusalu rannametsast kena sammaldunud oksakese.


2021/07/09

Pole vaja võõrastega targutama hakata

 Üks lugu tuli meelde. Ma kuulasin möödunud semestril vabaõppes tekstianalüüsi ja grammatika kursust. Selle pärast, et tekstianalüüs on asi, mis mind huvitab ja mul hästi välja tuleb, aga eelkõige selle pärast, et grammatika on asi, mis mul üldse välja ei tule ning kõvasti parandamist vajab. Ma ei saa aru, kuidas ühes aines võivad sisalduda kaks elementi, millest üks mulle nii päri- ja teine vastukarva on.

Õppejõud oli selline inimene, keda vaadates mõtled, kuidas ühel inimesel nii palju energiat on. Lisaks õppejõuks olemisele juhendab ta umbes miljonit lõputööd, istub EKI komisjonides, annab juristidele keelenõu, osaleb hobina kokanduskursustel, huvitub vanadest nõudest ja selle kõrvalt on veel pensionär ja vanaema, kes reaalselt igal teisipäeval terve päeva täiskohaga vanaemaks olemise ette võtab ja lapselast hoiab.

Sotsiaalmeedias pidi ka võrdlemisi aktiivne olema. Kuna tegu on tuntud keeleinimesega, ei kasuta ta hobidega seotud facebooki gruppides igaks juhuks oma pärisnime. Ma saan väga hästi aru miks. Kord oli ühes keraamika- või toidugrupis juhtunud pikk poiss või mingi lemmiku asja kohta rääkides lemmik järgnevast nimisõnast lahku kirjutama. Ma täpselt ei mäleta, mis see sõnaühend oli, aga mingi nimisõna täiendiga seal tegu oli. Sa mait, kus grammatikakotkad ja õigekirja abipolitseinikud teda häbistama kukkusid. Ta korra veel ütles, et kuulge, tohib ikka niipidi ka kirjutada, aga kui teda selle peale EKI viidetega surnuks nüpeldada üritati, lõi käega. Ei hakanud ütlema, et tema ongi EKI ja istus seal Emakeele seltsi toimkonnas, mis lubas lemmiku ja toidu vahele tühiku jätta.

Mulle meeldis mu akadeemilise inglise keele õppejõu, inimese, kes seda keelt oma emakeelena räägib, suhtumine. Ta ütles, et korrigeerib meie vigu ainult siis, kui need teksti mõttest arusaamist takistavad.