2021/05/12

Regent

 Ma räägin nüüd natuke, kuidas siin riigis pärimine käib, sest ma olen täna terve päeva pärimisega tegelenud ja see kõik kõlbab alles nii, noh sissejuhatuseks. Esiteks tuleb minna notarisse ja maksta raha. Kohale tuleb minna füüsiliselt, koroona või mitte. Siis tuleb kuu aega oodata, uuesti notarisse minna ja veel raha maksta. Kohale minna tuleb füüsiliselt, koroona või mitte. Seekord saab vastu vähemalt maagilise paberi, mida pärimistunnistuseks kutsutakse. Selle paberiga pean nüüd pärijate, see on laste, esindajana minema panka, maksuametisse ja siis kohtusse. Füüsiliselt. Enne saab koroona läbi kui kogu see jama otsa. Kuna panga peakontor notarist üle tee oli, mõtlesin, et käin siis kohe ära oma maagilise paberikesega, üks asi jälle tehtud. Panga uksel oli silt, et sinna saab sisse ainult siis, kui aeg selleks on ette broneeritud. Koroona ikkagi. Helistasin. Nii kui sõna pärand ütlesin, sain teada, et siin pole mingit aja broneerimist. Esiteks esitan e-posti teel selle tähtsa paberi, siis nad uurivad seda veidi aega ja siis võtavad ise ühendust, et mind armulikult audientsile paluda. Telefonis öeldi mulle loomulikult vigane e-posti aadress, kuhu pärismistunnistus saata. Jah, teie seal pangas, kontrollige, sest kõne salvestati. Kui teil salvestamine muidugi töötab seal üldse. Pangas tundub ainult üks asi lihtsalt toimivat: see luuk, millest raha sisse käib.

Maksuametisse pean selle pärast minema, et eelmisel aastal sai päranditombu lihtsustamiseks kõvasti ära tehtud. Teada oli, et ainult alaealised pärijad on ja mida keerulisem tomp, seda suurem jama sellisel juhul. Selle lihtsustamise tulemusena tekkis teatud hulk vahendeid, mille kohta arvab riik, et osa neist kuulub talle. Selle nimi on tulumaks. Kuna oli eeldada, et pärandaja nii kaua ei ela, et riigi ees oma maksukohustused täita, uurisin maksuametist, kas saaks selle kupatuse varem ära maksta, et seda mitte lastele kaela jätta. Tulu oli juba ju tekkinud. Pärast alaealiste nimel neid asju ajada on palju keerulisem. Ei saanud. Maksta saab alles nüüd. Enne tuleb raha panga käest muidugi kätte saada. Maksuamet oli telefonis panga kõrval väga rahuliku hipisuhtumisega: aaah, tulge aga kohale, küll siis vaatab... Ei, meil ei ole siin mingeid broneeringuid, elav järjekord.

Järgmiseks tuleb minna kohtusse. Laste huve kaitseb isa asemel nüüd riik, selle pärast. Varem oli riigi asemel kohalik omavalitsus, aga juhul, kui lapsed mõlemad vanemad kaotavad, siis tekkis seal huvide konflik -- ka eestkostjaks saab siis kohalik omavalistus. Riik võtab oma rolli väga tõsiselt. Kui lapsed on pärinud kinnisvara, siis kohtu loeata midagi rohkemat seal aevastamisest teha ei tasu. Sellega seoses tuleb mul meelde, et pidin laste nimel ka kinnistamisavalduse esitama. Notar pakkus küll, et ta võib seda ise teha, aga selle oleks pidanud siis jälle päris palju raha maksma. Ma mõtlesin, et ah, mis seal ikka, selle raha eest teen parem ise ära. Umbes peale pooletunnist kinnistuportaalis laste nimel avaldamise üritamist hakkasin aru saama, miks notarid kinnistamisavalduse eest seda päris paljut raha nõuavad.

Lõpetuseks tahaks ma veel küsida, mis e-riik see selline on, kus ma iga nurga peal tõestama pean, et nende laste ema olen, mitte neid kapselehe alt leidnud pole?

Esimese vaatuse lõpp.

2021/05/07

5 parimat asja, mis koduse Zoomi ajal juhtuda saavad

1. Ootad Zoomi koosolekul, et host sind sisse laseks. Alguseni on veel 7 minutit. Mõtled, et jõuad enne veel kiirelt panni veidi soodaga küürida. Tulemused on nii hämmastavad, et võtad ka järgmise panni ette. Zoom meenub veerand tundi hiljem.

2. Minut enne Zoomi algust ajad valget kodujuustu oma mustale polosärgile.

3. Siis, kui ettekannet teed, ronib robottolmuimeja telekalaua alla, jääb sinna kinni ja kukub seal omaette vihaselt märatsema. Zoomi on kõik kosta.

4. Kass on oportunist ja ronib sinu silma all magama köögilauale, kuhu käpa tõstmine tal muidu keelatud on. Ühtegi patja pole ka käepärast, et teda visata.

5. Klassika: "Emme, juust on otsas! Emme? EMME?!"

Veel tahaks tervitada seda tundmatut kangelast, kes meil eile Zoomis lahti unustatud mikrofoniga aevastas. Selle järellainetus kumiseb mul siiani kõrvus.

2021/05/06

Minu Flandria meistrid

 Koos koroonapiirangute leevendamisega sai esmaspäeval ka noorema lapse uuesti kooli saata. Selline tunne, nagu oleks sel õppeaastal 1. september teist korda saabunud. Tegin lapsele isegi lokid pähe ja palju ei puudunud, et oleks lilletki pihku andnud. Lilledega olevat aga tol päeval kehvati olnud. Üks koolikaaslane kurtis, et tal oli ka lilli vaja olnud, aga lillepoodi sisse astudes oli seal umbes kolm õit müügil. Müüja laiutas käsi ja ütles, et kui piirangud maha läksid, käis nii palju ostjaid, et kõik sai otsa. Parem muidugi kolm õit, kui üldse mitte. Endine töökaaslane raporteeris, et tema kodulillepoe ukes olevat üldse silt: "Müüme kaasa võtmist" rippunud.

Kes tormas lillepoodi, kes mujale. Mul oli piirangute järgne esimene käik Kadrioru kunstimuuseumisse, Flandria kuldajastu meistrite näitusele. Selle piirangute ajal üle linna rippunud reklaamid on mind juba pikalt narrinud. Ega ma kunstist suurt ei jaga, aga mõningaid näituseid naudin siiski väga. Mulle meeldib näiteks ka vaadata, kuidas tööd eksponeeritud on ja ruumi ning ajastusse sobituvad. Umbes samal hetkel, kui Hieronymos Bosch mulle Kadriorus vastu vaatas, hakkasin isegi mina oma õndsas võhikluses vaikselt aru saama, kui tugev näitus Eestisse saadud on. Mu kaaslane kommenteeris näitust umbes nii: "Sellisel tasemel kunsti on võimalik ainult siis teha, kui suur osa maailma varandust on väga väikesele maa-alale kokku kuhjatud." See võttis minu jaoks Flandria kuldajastu ajaloolise tausta ka kenasti ühte lausesse kokku. Kõige muu jaoks jäi aega väheseks. Meil oli külastuseks poolteist-kaks tundi plaanitud, aga teise korruse Vene kunstnikke väga vaadata ei jõudnuki, sest muuseum pandi kinni. Kuigi see ei oleks üldse paha koht, kuhu ööseks sisse lukustatud saada.

Rahvaga oli nii, et igas ruumis oligi umbes maksimumarv külastajaid, mis praegu sinna lubatud oli. Valvsaid, aga abivalmis muuseumitööjaid jätkus ka iga nurga peale. Ühegi ruumi ukse taga ei pidanud siiski kordagi ootama ja ka täismaja Kadrioru kunstimuuseumis on üsnagi hõredalt rahvastatud. Ainult kõige kõrgemale korrusele viiv trepp oli veidi kahtlane. Mu kaaslane ristis selle pandeemiatrepiks, sest kui seal juhtuks keegi vastu tulema ja koroonaköhatusega hakkama saama, oleks šansid üsna kehvad.







Lõpetuseks pandeemiatrepp isiklikult


Piirangud on mu kultuurihuvile hästi mõjunud. Kuidagi nii palju tundub korraga vaatamist olema tulnud: need Flandria meistrid, Nigulistes pidi üks hea asi olema, mis juba pühapäeval maha võetakse, KUMU skandaalselt ümber paigutatud püsiekspositsioon tahab üle vaatamist ja praegu Fotografiskas rippuvatest näitusest pole ma ka ühtegi näinud. Minust võib veel nii inimenegi saada.

2021/05/05

Lauahõbe


 Minu pärast võib kuld ka edaspidi vaikijatele jääda. Mina olen lobamokk ja hõbedat alati hinnanud. Nüüd otsustasin, et oma eluga ka sellises etapis, et aeg on peenema rahva sekka astuma hakata ja endale isiklik lauahõbedakomplekt muretseda. Ühe eseme hind on mõnikümmend eurot. Kui aastas paar-kolm asja osta, siis ajaga peaks juba üsna esindusliku komplekti kokku saama. Ei tundu kõige hullem asi, millesse raha investeerida: praktiline, ei võta palju ruumi, saab vajadusel realiseerida, lihtsalt pärandatav ja ei tohiks ajas hinda kaotada. Ühe probleemi lahendab see veel ja see probleem ei ole ainult minu, vaid kõigi mu sõprade oma ning kordub aastast aastasse: mida küll Kassile jõuludeks ja sünnipäevaks kinkida? Nüüd on lihtne, kindlasse seeriasse kuuluv 20-eurone hõbelusikas muidugi. Poleerima peab neid asju ainult vahel, sellega peab arvestama.

Oma kollektsiooni seemneesemeks valisin suhkrulusika. Täna sain kätte. Välja näeb see täpselt sama ilus kui pildil. Ütleme, et 30-euro eest sain ikka väga palju lusikat. Nüüd katsetan, kui kvaliteetse hõbedaga tegu on, ja kuidas ta poole aasta-aasta jooksul käitub. Kui väga vaske ei lähe, saab sama tootjaga jätkata. 

This is what I ordered and this is what I got. Lusikat on palju ja pettumust vähe

Lusikas oli kena, aga pakk... Tarne pakiautomaati oli tasuta. Kui tasuta, siis ma muidugi valisin selle. Kuller maksis vist oma 7 eurot. Mõelda, see on ju kolmandik hõbelusikat! Selleks, et vargapoisid ka teaksid, et just see pakk tasub sisse vehkida, oli pakil tootja kleeps, kus muu hulgas suurte tähtedega ka JUVEEL kirjas. Tänapäeval, kui pakke nii palju liigub, et need pakiautomaadi ümber poole kaubanduskeskuseni laiutavad, on ju muidu raske valida, mida varastada. Hea, kui kohe näha, kus väärt kraam sees võib olla. Ainult see, kui iPhone`i saatmisel pakile SIIN SEES ON IPHONE peale kirjutada, võiks veel parem olla.

2021/05/04

Minu Egiptuse lood: araabia stiilis äri


Mul üks araablasest tuttav rääkis kunagi umbes sellise loo. Ta oli oma eestlannast elukaaslasega ühte  Egiptuse hotelli nädalalõppu veetma läinud. Reede õhtul tekkis mõte, et võiks pudeli vahuveini juua. Läks reception`isse uurima, ega neil midagi pakkuda ei ole. Oli küll. Tagaruumist toodi välja pudel, mille hinnaks 30 eurot nimetati. Araablane haaras muidugi peast kinni, hakkas Allahit appi paluma ja küsis, ega neil midagi odavamat ei ole. Teenindaja kadus 10 minutiks pudeliga ära ja tuli siis täpselt sama pudeliga tagasi. Ütles, et näed, vedas, leidis küll ühe odavama. Ainult 10 eurot, aga pidi väga kvaliteediga olema sellegi poolest. Teenindaja arvas, et klient on purjus ega märka, et talle sama pudelit pakutakse. Mu tuttav läks mänguga kaasa, ütles, et see sobib küll ja pudeli ostis viie euro eest ära.

Mina nii elegantselt 1001 öö stiilis tingida ei oska. Egiptuses otsustasin, et mul on suveniiriks väikest hõbedast skarabeusekujulist ripatsit vaja. Ma nimelt väikestviisi kogun pisikesi hõberipatseid. Süstemaatiliselt ma neid ei jahi, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis ostan ära. Need ei ole kallid. Vana-Egiptuse sümboolikast on just skarabeus mulle millegi pärast sümpaatne. Iga kord, kui kassi liivakasti koristan -- kõigi kassiomanike pidev rõõm -- mõtlen, et peaks mõned hankima, kes kassi pätsikestest kuulid veeretaks ja need minema tassiks. Looduses mul skarabeusi ainult üks kord õnnestunud näha. See oli üldse Põhja-Türgis, Bosporuse väina aasiakaldal. Veeretas teine tagumiste jalgadega tagumik ees endast suuremat sõnnikupalli mäest üles. Täpselt, nagu nad raamatute järgi tegema pidavat. Ideaalne abiline kassiomanikele.

Oma isikliku hõbedase Egiptuse skarabeusi järele seadsin sammud kohalikule Kleopatra nimelisele tänavaturule. Või ma ei tea, mis kohalik ta nii väga oli, eks nad vast turiste rohkem püüdsid seal. Skarabeuse pakuti igas teises letis. Valisin ühe müüja välja ja asusin hindu uurima. Kõike väiksema skarebeuse hinnaks nimetati 200 kohalikku naela (10 eurot). Hõberipatsite asjatundjana hindasin metalli ehtsaks ja hinna umbes samaks, mis Eestis sellises suuruse ja viimistlusega eseme eest maksta tuleks. "Aga," jätkas müüja, "kui te kaks ostate, siis on ühe hind ainult 120 naela. See on väga hea hind! Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."

Vangutasin mõtlikult pead. Kusjuures mul ei olnud mingit tingimise mõtet isegi peas, täitsa siiras reaktsioon oli. Tahtsin lihtsalt vaadata, mis tal veel letis on. Uurisin, ega tal mulle Horose ripatsit pakkuda ei ole. "Muidugi on," teatas müüja lahkelt ja osutus ühele koerapeaga profiiliskõndijale.
Mina etteheitvalt: "See pole Horos, see on Anubis." Tingida ma ei oska, aga kui keegi üritab mulle kotkapeaga Horuse asemel tema koerapeaga sugulast kaela määrida, siis lähen ma põlema küll. Müüja hakkas naerma ja ütles, et ega Horose kujusid ei olegi, on ainult Horose silm.

Horose silm


See oli päris põnev, et Horose kujuliso ripatseid ei tehta, ainult Horose silma. Müüja seletas tähtsalt, et jaa, nii on. Horose silm on väga hea kaitseamulett. Mulle tuli kohe Mika Waltari egiptuseteemaline romaan "Sinuhe" meelde. Sellistel juhtudel tavatsesid seal juba vanad egiptlased enesestmõistetavaid, täiendavaid seletusi mitte vajavaid asju umbes samas stiilis põhjendada: "See on kõigile teada."

Ma ei suutnud oma Horose kujukese kinnisideest siiski nii kiiresti lahti lasta ja osutasin samal alusel olevatele teistele ripatsitele. "Isisest on küll nii kuju kui sümbol, Isise sõlm, mõlemad olemas."
Müüja noogutas jälle rahulolevalt pead ja vastas, et nii on, see on kõigile teada, et Isisest saab mõlemat teha ja seletas, mis head kumbki amulett minu jaoks teha võib. Uurisin teisigi samal alusel olevaid Egiptuse jumalate ripatseid ja lobisesime veel veidi Vana-Egiptuse religiooni teemadel. Hea vestlus oli.
"Hea küll, ma võtan ikkagi selle skarabeuse," ütlesin lõpuks, "ma usun, et see toob mulle kõige paremat õnne."
"Ainult ühe?" tahtis müüja teada.
"Jah, ühe," vastasin mina. Ma proovin kõigepealt, palju sellest ühest mardikast üldse tolku on.
"Kas te ketti ei taha, et skarabeus kaela panna?"
"Ei, ma panen ta rahakoti münditaskusse. Las hakkab mulle seal raha kokku veeretama," lükkasin pakumise tagasi ja võtsin 200 kohalikku raha, mis alguses ühe skarabeuse hinnaks oli nimetatud, välja. Müüja lükkas sellest 100 tagasi ja ütles lihtsalt, et annab mulle skarabeusi ikkagi hoopis 100 naela eest. Tänasin, panin sõnnikumardika talle määratud kohta rahakotti ja tulin tulema. Huvitav, mille eest mulle see allahindlus tehti. Kas võis tõesti olla, et kohaliku kultuuri tundmise eest? Või lootis müüja, et tulen ka ostan hiljem veel ühe putuka?

Lennujaamas tagasilendu oodates vaatasin sisse ka sealsesse ehtepoodi. Huvi pärast uurisin, palju seal umbes sarnane hõbeskarabeus nagu mul juba rahakoti vahel oli, maksta võiks. "200 naela, aga kui kaks tükki ostate, siis saate ühe 120 naela eest. See on teil siin hea võimalus üle jäänud Egiptuse naeltest lahti saada."
Horose silm vaatas mulle letis skarabeuse kõrvalt juba kavalalt vastu.  Haha, ma tundsin seda mängu küll, aga ei viitsinud seda uuesti mängima hakata. Kuigi mõtlesin, et tegelikult võiks ju mu emal ka üks hõbedane skarabeus olla ja see oleks talle täitsa kena kink reisilt. Kaapisin oma rahakotist viimased kohalikud rahad kokku. Skarabeus oli laisk olnud ja seal oli vaid 120 naela alles. Ütlesingi, et mul rohkem kui 120 ei ole. Kaardimakseterminal oli poes muidugi ka ja tegelikult arveldasid nad ka eurodes, aga neid nuppe oli veel vara mängu tuua. Müüja vahetas poenurgas taburetil istuva mehega paar lauset ja pöördus siis minu poole: "Mu ülemus ütleb, et võin teile 120 naelaga müüa küll. Ainult teile. See on väga hea kvaliteediga skarabeus."
Nii ma kahe skarabeusega Egiptusest koju lendasingi. Kassi liivakasti pean ikkagi endiselt ise koristama.