2022/08/13

Pakendikonteiner

 Mul tekkis koju suur tühi pappkast. Kastis oli olnud kaks väiksemat kasti, millest ühes kuus viieliitrist kotti kassiliiva ja teises neljakilone kott kassitoitu. See pakendite kogus on jube. Isegi hambapastatuub pannakse veel pappkarpi. Tahaks siinkohal luua uue metafoori: kasutu nagu karp hambapastatuubi ümber.

Ma tellin kassitarvikuid Saksamaalt, tuleb odavam. Tuleb ka välja, et kassi pidamise juures ei ole kõige kallim artikkel mitte toit, vaid tema seeditud produktide käitlemine. Kassiliivale kulub rohkem raha kui söögile. 

Pappkast Saksamaalt. Meil hoovis papikonteinerit pole. Tavaliselt käin naaberküla kommunaalkonteinerite juures. Ma ei pahanda väga selle üle, sest konteinerid asuvad üsna looduskaunis kohas. Mis Viimsis muidugi looduskaunis kohas ei asuks. Kuigi pakendite vähendamise teemal pidevalt lärmi lüüakse, siis tulemust paistab vähe olevat. Iga kord, kui Saksamaalt uus kassiliiv saabub, on kasti selle ümber sama palju. Selle eest tunduvad järjest väiksemaks jäävat kommunaalkonteinerite avad, kuhu seda kasti ajada. Rebisin parajasti kasti küünte ja hammastega A4-suurusteks tükkides, et neid siis konteineri pilust sisse pressida, kui mööda jalutas kits. Kitsel oli kaasas omanik ja omanikul koer. Kits oli lahti ja koer rihmas. Omanik ütles mulle juba kaugelt, et ei maksa kitse karta, see ei tee midagi. Ma ei kartnud nagunii. Ma olen kõigi kitsede sõber. Küsisin, kas tohin pilti ka teha kitsest ja minu meelest oli omanikul hea meel selle üle. Kits oli ilus ja oli näha, et temaga on vaeva nähtud.


Pildistamise peale arvas kits, et võiks mind ikkagi puksima tulla, kuigi ta midagi tegema ei pidanud. Nüüd oli minul selle üle ainult hea meel, sest ma olen kõigi kitsede sõber. Panin kitsele käe laubale nii, et ta mind puksida ei saanud. Selle peale sai kits aru, et ma olen kõigi kitsede sõber, aga oleks igaks juhuks oleks tahntud oma dominantsust puksides ikkagi edasi näidata. Kuna ma teda sarvede vahelt tagasi hoidsin ja samal ajal sügasin, siis ta väga ei saanud. Eks talle natuke meeldis sügamine ka. Ilusad sarved olid kitsel, pikad ja tahapoole kaardus. Turovski rääkis loomaaias kunagi, et kitsede sarved peavadki sellise kujuga olema, et puksides teisel kitsel verd välja ei lööks. Kui kiskja vere lõhna peale kohale tuleb, süüakse ära nii puksitav kui puksija.

Muud ei olnudki. Pärast käisin veel rulluisutamas ja õhtune valgus oli sel päeval ikka väga ilus. Kassiliiva peaks jätkuma umbes kolmeks kuuks.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar